Langev vihmapiisk pole üldse pisara- ega pirnikujuline, nagu kunstnikud seda joonistavad, vaid hoopis lapik. Selles on süüdi õhutakistus. Kui oled rattaga kiiresti sõitnud, tead hästi, kuidas õhk sulle vastu pressib. Samal põhjusel muutub ka langeva veepiisa kuju. Mida suurem on tilk, seda lapikumaks õhk selle surub. Kõige suuremad tilgad (läbimõõduga üle 4 mm) rebib õhu takistusjõud lihtsalt puruks.
Teame,et molekuid on vees üksteisega seotud. Vees võib iga vee molekul haarata endale sõbra paremalt või vasakult, ülevalt või alt. Pindmises kihis aga veest väljaspool võrdväärset naabrit, mille poole tõmbuda, pole. Kui mõnda vee molekuli sunnitakse pinnalt eemalduma, püüavad naabrid teda tagasi tirida. Seda nähtust nimetatakse pindpinevuseks. Pindpinevuse tõttu ongi vesi otsekui kaetud kilega, millest kirjaklambril ei õnnestunud läbi tungida. Pindpinevus hoiab veetilka koos ja enam – vähem ümarana.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
