Platon (428 või 427 348 või 347 eKr) Platon on kõige kuulsam paljudest Sokratese õpilastest. Pärast Sokratese surma lahkus Platon Ateenast ja rändas mitmeid aastaid võõrsil Megaras, käis Lõuna-Itaalias ja Sitsiilias. Platon kirjutas oma teosed vestluste ehk dialoogidena eri filosoofide vahel. Platoni teostest on säilinud 34 dialoogi, ,,Sokratese kaitsekõne'' ja 13 kirja. Tema loodud dialoogivorm on andnud võimaluse käsitleda abstraktseid filosoofiaküsimusi nende vahetus elulises kontekstis ja veenvas kunstilises vormis. Peategelaseks on neis enamasti Sokrates, kelle suu läbi Platon oma seisukohti esitab. Neist paljud pärinesid ka tema õpetajalt Sokrateselt. Platoni filosoofia tähtsaim osa on ideeõpetus
nimekas ja rikkas perekonnas Aigina saarel, Ateena lähedal umbes 427 eKr Ateenas Aristoni ja Periktione pojana. Ta kuulus lugupeetud aristokraatide suguvõssa, mis etendas Ateena poliitikas tähtsat osa. Ta filosoofiaalane tegevus ei alanud eriti vara, andmed näitavad, et ta tegeles enne filosoofiat atleetikaga, samuti tegi ta kirjanduslikke, muusikalisi ja maalikatsetusi. Enne Sokratese õpilaseks saamist õppis ta filosoofiat Kratylose käe all. Nagu ilmneb Platoni elu lõpuaastatest pärinevast autobiograafilisest Seitsmendast kirjast, tahtis temagi asuda poliitilise karjääri teele, kuid tema noorusaja poliitilised olud tegid poliitilise tegevuse raskeks. Platon on maailma kultuuriajaloo suurkuju. Ta elas vana-kreeka ühiskonnas, kuid filosoofina, õpetlasena ja kirjanikuna kuulub ta kogu ühiskonnale. Ta on üks inimkonna õpetajatest. Platon on põline ateenlane, kui välja arvata tema
Kreeka filosoofia Miks erinevalt varasematest seletustest peetakse Kreeka filosoofide ettekujutust maailmakõiksuse tekkimisest teadlikuks? Kreeka filosoofid püüdsid seletada asju looduslike põhjuste järgi, nad polnud enam arvamusel, et jumalad on loonud maailma ja jumalad on ülimad. Hakati tasapisi taipama, et maailma teke on seotud ja kooskõlas loodusega. Inimesed on aastatuhandete vältel seletanud maailma religiooni
SISSEJUHATUS FILOSOOFIA AJALUKKU (lennukolledzile) FLFI.00.044 Kordamisküsimusi 1. Sokrates: sokraatiline meetod (ES lk 16-18) 2. Platoni ideedeõpetus (wordi konspekt) 3. Platoni ühiskonnakäsitus (wordi konspekt) 4. Aristoteles: ideedeõpetuse kriitika, metafüüsika, õpetus kategooriatest ja põhjustest (ES lk 46-48, 50-51, 59-61) 5. Aristotelese eetika: eudaimonism, kesktee (ES lk 67-74) 6. Descartes'i ratsionalism: kahtlus, tõsikindel tedmine, cogito ergo sum, keha ja hinge dualism (ES lk 103-113) 7. Kanti teoreetiline filosoofia: asi iseeneses (lk 202), meelelise tunnetuse aprioorsed tingimused (lk 206), transtsendentaalne
ideaalidele märksa lähemal. Kuid kas demokraatia tõesti väärib oma kaasaegset mainet? On ju enamiku inimajaloo vältel demokraatiat peaaegu üldiselt põlatud. Demokraatia on küll õitsele puhkenud kõige viimasel ajal, ning eksisteeris lühikese aja vältel ka Antiik-Kreekas, ehkki väga piiratud kujul, kuid vahepealse umbes 2000 aasta vältel esines demokraatlikke riike harva. Kui demokraatia on tõesti nii ligitõmbav, kui ta sageli väidetakse olevat, miks on siis nii paljud mõtlejad ajaloo jooksul selle vastu olnud? Pealegi ei pea mitte kõik kaasaja teoreetikud demokraatiat nii köitvaks. Mitte et nad kahtleksid demokraatia väärtuses: pigem eitavad nad demokraatia idee arusaadavust. "Demokraatia," öeldakse vahel, pole mitte poliitilise süsteemi nimetus, vaid kiidusõna. Selle seisukoha järgi pole olemas ühtki järjekindlat demokraatiateooriat
üldjoonteski kooskõlas teaduse tõdedega. Vastasel korral taandub arutlus targutamiseks, tüütuks ,,filosofeerimiseks". Kindlasti üha suuremat elujõudu koguvatena on kultuuri arengu suhteliselt hilises staadiumis tekkinud nt moe-, spordi-, reklaami- jm filosoofiad. Kui teaduses on uurimistöö vektor suunatud ettepoole, siis filosoofias on loomulik, et mingi aktuaalse probleemi lahendamisse kaasatakse filosoofiaajalooline arsenal. Platon, Aristoteles, Descartes, Locke, Kant, Hegel, Russell, Wittgenstein jt mõttekorüfeed pole vananenud, nad, täpsemalt nende pakutud lahendusskeemid peamises sisus vähemuutuvatele põhiküsimustele, on tänases filosoofias täisosalised. Filosofeerimine on permanentne dialoog inimkonna suurvaimudega. Filosoofia ajalool on oleviku filosofeerimise praktikas põhimõtteliselt suurem ja olulisem roll kui teaduse ajalool teaduslikus uurimistöös.
Ettevalmistavad küsimused eksamiks: 1) Millisele neljale küsimusele peavad vastama kõik poliitfilosoofilised käsitlused. Tooge igast küsimuste valdkonnast ka näiteid. 2) Miks tekkis poliitiline filosoofia just antiik-Kreekas? 3) Millised olid antiik-Kreeka poliitilised ideaalid? 4) Milline on Platoni nägemus parimast võimalikust riigist teoses "Seadused"? · Poliitilise filosoofia alase teaduse tegemisest Kui soovite kirjutada bakalaureuse või magistritööd poliitfilosoofia alal, on soovitav, et teema kattuks vähem või rohkem võrdleva poliitika või rahvusvaheliste suhete temaatikaga. Nt rahvusvaheliste suhete teooriate vallast, kus Machiavelli, Hobbes, Kant ja paljud teised on olulised.
kohustus. Suur osa sellest poliitilisest filosoofiast on eetika arutlused rajanevad väärtusotsustustele. Poliitfilosoofia arutlus pole nii suures osas empiiriliselt kinnitatav kui poliitiline teooria. Suur osa poliitilisest filosoofiast tegeleb hea ja halva põhjendamisega. Reaalselt taandub tihti selline arutlus ka küsimusele inimesest ja sellest tulenevatele küsimustele: Milline on inimese loomus? Mis on inimõigus, loomuõigus, sünnipärased ja võõrandamatud õigused, miks ei või inimene ise end orjusesse müüa? Kas indiaanlased on inimesed? Kas neegril on õigusi? Kes on kodanik? Mis on hea elu? Miks antakse ühele õigus valitseda teise üle, milline valitsemine ja riik on õiglane? Varem vaaraode puhul või Moosese-aegses Iisraelis sellist küsimust ei tekkinud, või kui tekkis, siis ei olnud küsijat kauaks. Vana-Kreeka Polis Polised olid suhteliselt väikesed linnriigid mägisel mere-äärsel maal, inimesed olid valdavalt
Kõik kommentaarid