Mida
hindan noormehes?
Igal tüdrukul on juba
lapsepõlvest saadik olnud kujutelm oma tulevasest džentelmenist.
Kes on unistanud superkangelasest, kes kooli kõige populaarsemast
poisist või hoopis printsist valgel hobusel. Neid variante on palju,
kuid aja jooksul on nii mõnigi neist muutunud. Saades vanemaks mõistame me, et elu ei ole vaid muinasjutt ja mängumaa ning hakkame
asju rohkem reaalselt enda ümber nägema ja nõudmisi ning vajadusi
kasvab aina juurde.
Veel paar aastat tagasi unistasin,
et mul võiks olla poiss, kes on väga populaarne , megakihvt ja
üliilus. Ma ei osanud muud nagu tahtagi – see tundus kõik, mis
vajalik. Praegu aga ei mõista ma, kuidas küll nii rumalasti sain
50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 2 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2011-03-30
Kuupäev, millal dokument üles laeti
5 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Gretsike100
Õppematerjali autor
ainelise kesta leiavad, jõuame ajapikku uude, enda loodud maailma ega ole enam võõrad ja majalised sel tavapärasel maamunal. Mu sõbrad on tulnud mu juurde palumata. Suur Jumal andis nad mulle. Vanima õiguse alusel vooruse jumaliku enesega suguluse alusel leian ma nad, või pigem mitte mina, vaid Jumalik minus ja nendes naerab välja ja teeb olematuks need individuaalse iseloomu, veresuhete, vanuse, soo, positsiooni paksud müürid, mida ta tavaliselt kindlustab, nüüd aga paljud üheks liidab. Kõrget kiitust võlgnen ma teile, suurepärased armastajad, kes te teete maailma mulle teoks uues, üllamas sügavuses ja avardate kõigi mu mõtete tähendust. Need on esimese Lauliku uued luuletused lakkamatu luule hümn, ood ja eepos, ikka veel voolav luule, mida ikka veel laulavad Apollon ja muusad. Kas ka need, või mõned neist, minust taas lahkuvad? Ma ei tea seda, ent ma ei karda: sest minu suhe nendega on
Tom Sawyeri seiklused EESSÕNA Suurem osa siin raamatus kirjapandud seiklustest on tõesti juhtunud; mõned nendest on mu enda elamused, teised poiste omad, kes olid mu koolivennad. Huck Finn on võetud elust; Tom Sawyer samuti, kuid mitte üksikisiku järgi; ta on kombinatsioon kolme poisi karakteristikast, keda ma tundsin, ja kuulub seepärast arhitektuuri segastiili. Ebausk, mida siin on puudutatud, valitses läänes üldiselt laste ja orjade hulgas selle loo ajajärgul, see tähendab, kolmkümmend või nelikümmend aastat tagasi. Kuigi mu raamat on mõeldud peamiselt poiste ja tüdrukute meelelahutuseks, loodan, et seda ei lükka tagasi ka mehed ja naised, sest minu plaani kuulus püüda täisealistele meeldivalt meelde tuletada, mis nad olid kord ise, kuidas nad tundsid, mõtlesid ja rääkisid ja missugustest kummalistest ettevõtetest nad mõnikord osa võtsid. 1
You broke my heart, you made my cry. yet you say you love me. You can fall from the sky, you can fall from the tree, but the best way to fall is in love with me. ’ Everytime I think of you, I'm sad. Everytime I hear your name, I'm mad. But everytime I think of how you made me feel, I'm glad. Üks suurimaid kaugusi on alati vahemaa kahe armastaja vahel. Inimene ei armasta täiuslikkust... ta teeb täiuslikuks selle, mida ta armastab. Keegi pole täiuslik, kuni sa temasse armud. Alles eile sain teada, kui kohutavalt palju sa mulle tegelikult tähendasid. Alles eile sain teada, et sind kaotades ma murdun täielikult. Alles eile sain teada, kui valus see kõik on ja ma ei lepi sellega kunagi. Kui kedagi armastad, lase tal minna. Kui ta tuleb tagasi, on ta sinu oma. Kui mitte, siis pole ta iial seda olnudki. Sina oled päikesekiir, minu hallis taevas. Sina oled minu õnn, millele saan naeratada koguaeg.
Kõige hullem viis kedagi igatseda on olla tema kõrval ja teada, et sa ei saa teda kunagi. Selle asemel, et igatseda vanu aegu, tuleks võtta kõik praegusdest aegadest, sest ka need muutuvad ajapikku vanadeks aegadeks ja siis on meil mida mäletada. Igatsus armsa sõbra vastu tunned alles siis, kui olete lahkunud. Vahepeal igatsen Sind nii palju, et mul hakkab paha. Inimesed, kes tõeliselt igatsevad on hoopiski teistsugused, nemad ei ütle välja seda, just nemad istuvad keskööni üleval, just need püüavad sõprade juures naerda, käivad mälestustemaal ning tänu sellele on igatsus nii tohutult valus neile! Igatsen sind hoolimata sellest, et sa murdsid igaveseks mu südame.
Naeratus teeb inimese rikkamaks, aga kuhu sa selle rikkusega ikka lähed. AFORISMID ELU: Elu pole selleks, et hädaldada ja nutta, vaid selleks, et võidelda ja võita! Elu kestab vaid hetke, ja sellest hetkest piisab, et korda saata igaveseid asju! Elamisest tunnen ma rõõmu, aga kui sureksin, oleksin eluõnnelik. Pole vähimatki tõendusmatejali kinnitusele, et elu on tõsine. On miski, mis ei kasva puu otsas, millest me ei loe koolis ja mida ei saa raha eest osta. See on kunst näda elu läbi oma südame. Me elame selleks et surra ja sureme selleks et teised saaksid elada. Elu on raske. Millega võrreldes? Elu mõte on elus eneses. Ela nii et isegi hauakaevaja nutaks su haual. Elu mõte on üksteisele tuge pakkuda! Armastus annab elule mõtte! Ela nii, et kui sa sured, siis hakkab su sõpradel igav. Elu on joonistamine ilma kustutuskummita. Elu on kui risttee, mis kord on sattunud su teele ja kord ei ole
mõte, et need on vaid varjunimed, mille taha d'Artagnan varjab võib-olla kuulsaid nimesid, -- juhul kui nende laenatud nimede kandjad ise polnud neid valinud päeval, mil nad kas kapriisi, rahulolematuse või vaesuse pärast olid selga tõmmanud musketäri lihtsa mantli. Sellest ajast peale ei saanud me enam rahu. Püüdsime leida mõningaidki jälgi neist ebatavalistest nimedest, mis nii tugevasti erutasid meie uudishimu. Juba üksi kataloog nende raamatute kohta, mida me lugesime eesmärgile jõudmiseks, täidaks terve peatüki, mis oleks võib-olla vägagi õpetlik, kuid kindlasti vähe lõbu pakkuv meie lugejatele. Seetõttu ütleme vaid niipalju, et hetkel, kus nii paljude viljatute uurimuste tõttu olime juba lootuse kaotanud ja valmis loobuma otsingutest, leidsime lõpuks, juhituna meie kuulsa ja õpetatud sõbra Paulin Päris' nõuannetest, ühe fooliokaustas käsikirja, mis oli registreeritud, ei mäleta enam hästi, kas number 4772 või
sisserühkijatega. ,,Roni, roni, matsipoeg!" karjuti talle kusagilt naljatavalt. Indrek mõtles silmiga otsida rääkijat, aga enne kui ta seda jõudis teha, kärgatati talle tigedalt: ,,Korista end oma kastiloguga teelt, et inimesed sisse pääseks!" Imelikul viisil tõid need sõnad Indreku nagu täielikule meelemärkusele, sest neis tundus midagi kodust, mis harmoneeris tema endaga ja selle värvimata kastiga. Äkki ta märkas läbisegi sibavat inimhulka, märkas iseennastki oma kastiga, mida toetas paremale põlvele, et nõnda oleks kergem teda läbi müksleva inimmurru suruda. Varsti leidis ta enda jaamahoone seina äärest. Siia laskis ta kasti langeda, et pisut aru pidada ja inimvoolu hõrenemist oodata. See oli õnnelik tegu, sest siin oli tal juht tähele panna, et temast mööda kanti hullemaid ja suuremaidki kaste, kui tema oma oligi. Sellest sai ta südant: haaras kasti uuesti paremale põlvele ja hakkas edasi astuma.
Heinamaagi oli enamasti kas rabaserv, soonepealne, vaevakasesoo või kiikuv jõeäärne, kus praegu lainetas alles elus vesi, nii et ainult paiguti talle ligi pääses. Kevaditi suurveega ja sügisevihmade ajal pidi siin küll otse järvepealist oletama. Aruheinamaad olid kodumail väike lapike. «Nagu hobuse piherdamise ase,» ütles sauna-Madis tema kohta. Aga kümmekond versta eemal või veelgi kaugemal oli Vargamäe koha järele suurem metsaheinamaa, mida Andres isegi veel polnud näinud. Seal pidi tükk head metsagi peal olema. Selle maalisa oli Andres nagu põrssa kotis ostnud, sest ta oli arvanud, et olgu ta, mis ta on, midagi on ta ikkagi väärt, ja Vargamäe oleks ta ka ilma selle lisanditagi ostnud määratud hinna ning tingimustega. Pealegi oli tal kohe kavatsus see maatükk esimesel parajal võimalusel ära müüa ning saadud raha kodumail kasulikult tarvitada. Tõtt öelda, Vargamäe Eesperet ostes polnudki Andres tema tõelist
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid