Retsensioon ,, Rahauputus ,, Michal Cooney näidend ,,Rahauputus"(,,Cash on Delivery") pärineb Inglismaalt, kus ta esilinastus 1996. aastal Londoni Whitehall Theatre's, lavastajaks autori isa Ray Cooney. 2002 aasta 6. aprillis esilinastus see ka Eestis, seda lavastas seekord Andrus Vaarik, lavakunstnik oli Pille Jänes, muusikaline kujundaja Andrus Vaarik ja osades palju andekaid näitlejaid .Peaosades olid Mait Malmsten , Tiit Sukk , Maria Avdjushko, Jan Uuspõld ja Ain Lutsepp . Teistes rollides : Viire Valdma, Ivo Uukkivi , Ita Ever ja Pille Lukin .Seda etendust on inglise kriitika nimetanud moodsaks klassikaks . See etendus räägib sellest , kuidas majaomanik Eric Swan petab juba mõningat aega Sotsiaalametit kasseerides väljamõeldud üürnike nimel erinevaid sotsiaaltoetusi. Kui ta otsustab pettusele lõpu teha, ilmub välja sotsiaalametnik, kes vajab ühe olematu üürniku allkirja
Tiit Sukk 1. Tiit Sukk sündis 21. novembril 1974 Jõgeval 2.Õppinud Tiit Sukk lõpetas 1994. aastal Jõgeva Gümnaasiumi (46. lend) ning 1998. aastal Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli (18. lend) 3.töötab Eesti Draamateatris 1998. aastast 4. Praegu mängukavas
tegude poolest. Stanlyl oli kogu aeg raskusi oma isa talitsemisega. Kõige eelenva pärast meeldis mulle Stanly isa kõige rohkem. Etendus oli komöödia ja see ei pannud mind noorukit probleemidele mõtlema. Tegemist oli pereeluga ja mina ei ela seda ning ma ei oska ka probleeme välja tuua. Tavaliselt kui komöödia on siis sa ainult naeradki ja ei hakka mõtlema eluprobleemidele, sellepärast ei oska ma neid ka praegu välja tuua. Etendus oli väga korda läinud ja publik jäi rahule. Kui oli lõpp ja publik saalis hakkas plaksutama oli kõik tavaline nagu ikka- näitlejatele viiakse lavale lilled ja nad käivad mitu korda ees kummardamas. Aga viimasel korral kui näitlejad tulid kummardama oli teisiti terve saal tõusis püsti ja aplodeeris väga valjult. Näitlejate nägudelt oli ka imestust näha, et selline tõusev aplaus ei ole iga päevane nende elus. Sepo Seeman on ka üles kasvanud Läänemaal
Majas sees voolas jõgi, kus üle sildade sai saali etendust vaatama. Kõik oli vanaaegse stiiliga, aga siiski maitsekas. Kohe alguses ei saanud ma etenduse pealkirja mõttest aru, aga pärast etenduse nägemist oli selge. See kõik rääkiski noortest ja kuidas tuleks ette vaadata, et rumalusi ei tehtaks. Öeldakse ju miskipärast, et kui kevad tuleb, tuleb ka armastus. Kõik laulud, mis esitamisele tulid, olid vokaalsed. Alternatiivse popi ja folgisugemetega muusika on lavastusele loonud ameerika laulja ja helilooja Duncan Sheik ning teksti ja laulusõnade autor on Steven Sater. Tüdrukuid kehastasid Getter Meresmaa, Saara Kadak, Anna Põldvee, Kati Ong, Mari Ronimois ja Liivika Hanstin. Poisse mängisid Markus Robam, Stig Rästa, Reigo Tamm, Silver Laas, Norman Salumäe, Mihkel Tikerpalu ja Riho Rosberg. Muusikat tegi ansambel Terminaator laiendatud koosseisus: Taavi Langi (kitarrid), Roland
Tiit Sukk Üldised andmed • Sündinud 21.11.1974 Jõgeval • Lõpetas 1994.aastal Jõgeva Gümnaasiumi 1998.aastal Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli • 1998.aastast Eesti Draamateatris • Elukaaslaseks on Tal Kadrioru Saksa Gümnaasiumi loodusainete õpetaja Eliis- Beth Rosen • Näitleja ja saatejuht Rollid Eesti Draamateatris 1996 Betti Alver, Priit Pedajas Lugu valgest varesest 1997 Hannikas Madis Kõiv Peiarite õhtunäitus 2005 Giuliano Medici, Boccaccio – Mart Kivastik Savonarola tuleriit 2005 Tõnisson – Oskar Luts/Priit Pedajas Kevade 1997 Pickering – Alan Jay Lerner, Frederick Loewe Minu 2005 Frank – Roland Schimmelpfennig Push up veetlev leedi 1997 vanem Snawly – Charles Dickens 2006 G
kunstnikuks Nele Sooväli. Etenduse aluseks on tõestisündinud lugu, mis esmalt jõudis publiku ette ülimenuka filmina aastal 2003 ning mõned aastad hiljem ka näidendina. Kaks keskealist Yorkshire-i naist, Chris ja Annie, otsustavad pärast Annie mehe surma leukeemiasse osta haiglasse uue diivani. Selleks kasutavad nad naiste igipõlist relva keha, tehes aktifotodega kalendri. Käisin seda vaatamas 17. aprillil 2012 Vanemuise suures majas, kuid esietendus Eestis oli 15. märtsil 2012 Vanemuise suures majas. Näitlejateks olid: Külliki Saldre, Merle Jääger, Ene Järvis, Liina Tennosaar, Terje Pennie, Kais Adlas, Marika Barabanstsikova, Veikko Täär, Raivo Adlas, Margus Jaanovits, Liisa Pulk, Mai Jägala ja Eda Hinno. Enne etendust lootsin korralikku meelelahutust ja palju nalja. Arvasin seda seetõttu, et näitlejad on ju head, lavastajaks on väga humoorikas mees
SAMPANJA! Isiklikult mulle, meeldis lavastaja töö, kuna see oli humoorikas ning väga lihtsa sisuga, kuid oli ka külgi, mis natuke häirisid. Häiris see, et oprett oli minu jaoks liiga tänapäevalikult lavastatud ning see, et kasutati liiga vähe Straussi ajastule omapäraseid tantse, kujundust ning muusikat. Kujundus jäi koheselt silma, kuna see oli ülimalt moderne ning jättis lavakunstnikust koheselt halva mulje (nagu ta ei tunneks muusika ajalugu vms.) Minu arvates oleks publikule paremini mõjunud see, kui lavakunstnik oleks kasutanud romantismile omapärasei detaile ning oleks meeles pidanud ka Johann Straussi kodumaa- Austria. Kasutanud asutriapäraseid dekoratsioone (sümboleid, muusikat vms) Selles lavastuses meeldis mul kõige rohkem Adele (Kristina Vähi) ja Frosch (Tõnu Kark), kuna nemad said oma rolliga minu arvates kõige paremini hakkama. Nad rääkisid väga selge häälega ning elasid oma rolli hästi sisse
Etendus "La traviata" toimus 10.10.2013 Rahvusooperis Estonia.1 Etenduse heliloojaks oli Giuseppe Verdi, lavastajaks oli Neeme Kuningas ning dirigendiks Eri Klas. 2 Etenduse peaosatäitjateks olid Kristel Pärtna, kelle tegelaskuju ooperis oli Violetta Valéry ja Mernas Vitulskis, kes mängis külalissolistina Alfredo Germont'i. Lavastuses osales ka Rahvusooper Estonia koor ning Rahvusooper Estonia orkester. 3 Dirigenditöö oli enam kui fantastiline ning kogu etendust saatev muusika oli ka tänu sellele imeilus. Etenduse dirigent Eri Klas on üks tuntumaid Eesti muusikuid maailmas. Ta on juhatanud enam kui sadat sümfooniaorkestrit neljakümnelt maalt. Eri Klas on olnud Estoniaga seotud alates 1965. aastast ning selles majas on ta juhatanud üle viiekümne ooperi. 4 Kristel Pärtna kehastas lavastuses Violetta Valéry'd. Tema hääle kõlavärv oli väga ilus ja tema soolode ajal kostus kõrva tema täiuslik vokaaltehnika ning oli tunda ja kuulda, et ta pani
Teatriarvustus Jan Müür Mis juhtub siis, kui minna teatrisse vaatama enam kui sada aastat tagasi toona noore arstiteaduskonna õpilase Antoša Tšehhonte poolt loodud humoristlikke novelle ja lühinäidendeid? Üllatuslikult näed, kui kaasaaegsed paistavad Elmo Nüganeni poolt lavastatud näidendi probleemid tänapäeva noorele. Elmo Nüganeni lavatöö koosneb üheksast lühikesest pildist, millest seitse on novellid ja kaks lühinäidendid. Koos Linnateatri suurepäraste näitlejatega on ta põiminud need pildid kokku üheks tervikuks. Lavastuses näitlevad Argo Aadli, Epp Eespäev, Piret Kalda, Tõnn Lamp, Allan Noormets, Indrek Ojari, Andres Raag, Anne Reemann, Margus Tabor, Külli Teetamm, Mart Toome ja Andrus Vaarik. Kõik need näitlejad suudavad suurepäraselt oma tegelaskujude kaudu viia publiku ajas tagasi 1880. aastatesse. Kogu etenduse vältel suhtlevad näitlejad publikuga. Nad mõtisklev
Pähklipureja Käisin detsembris Vanemuise teatri suures majas vaatamas Pjotr Tsaikovski balletti ,,Pähklipureja", mis toimus kahes vaatluses ja kestis umbes kaks tundi. Kauneid ja ajatuid Tsaikovski meloodiaid mängis Vanemuise Sümfooniaorkester, keda dirigeeris Lauri Sirp. Muusikali lavastajaks ja koreograafiks oli Pär Isberg. Imekaunite ja muinasjutuliste lavakujunduste autoriks oli Bo-Ruben Anttila ning valguskujundused olid Torkel Blomkvisti poolt. Tantsib Vanemuine rahvusvaheline balletitrupp ning laval astub üles ka pisike koer.
· 5 kg kullapulbrit Muusika iseloomustamine Minu arvates ei leidu ühtegi inimest kes ei tunneks ära ja ei teaks Pjotr Tsaikovski muusikat. Eriti tuntav on väikeste luikede tants. Seda muusikat kuuldes kipuvad nii täiskasvanud kui lapsed kohe oma oskusi proovile pannes tantsida, sest Pjotr Tsaikovski ballett ,,Luikede järv" on nii äratuntava sümfooniaga. Mulle meeldis, et Tsaikovski väljendas oma muusikas tonaalsusega nii rõõmu kui kurbust. Etenduse esimeses vaatuses oli muusika kerge, helge. Kandes endas kõike head, õrna ja ilusat, viies meid kaasa unistuste maailma, siis vastavalt etenduse süzeele ja kulgemisele anti tantsijate karakterite abil edasi muusika jõulisus sügavus. Muusika oli seejuures ähvardav ja vali,kurja kuulutavalt sünge. Luues kõleda atmosfääri, tuues lavale ärevust ja õudust. Peale seda oli muusika jälle ilus ja lendlev. Kui tantsijad esitasid erinevate rahvaste tantse, siis oli muusika inspireeriv, meeleoolukas kõlav.
nöör. 6. Tegelased Peategelane Lydia oli väga peenike ja pikk noor neiu, mustade pikkade juustega. Hääl oli tal õrn ja hele. Minule peategelane ei meeldinud. Minu arvates välimuselt ei sobinud ta Lydiat etendama. Mina näen Lydiat kui tugeva karakteri ja kehaehitusega võimukat naist ja Ragne Pekarev seda ei kujutanud. Lisaks käitus ta kohati liiga lapsikult, mitte jättes muljet nagu ta peabki selline olema, vaid ta ei oska paremini. 7. Muusika, helid, vaikus Vahepeal lasti laulu Lydia Koidula sõnadega, mispaelus mind väga ning etenduse lõpus näidati ka lühikest videolinti eestlastest. See oli eriline ja läks mulle hinge. 8. Loo lugemine lavastuses Jutustatakse lugu eestlastest ja nende olukorrast ärkamisajal. Räägitakse ühest tarmukast eesti naisest, kellel on süda õiges kohas ja ta läheb Venemaalt eestlastele õigust nõudma. Ta sai sellega ka hakkama, kuid sellest alates muutus tema elu täielikult
oli kahe vaheajaga. Lavastaja tööga jäin ma rahule, sest sündmuste käik oli loogiline ja huvitav. Minu jaoks olid vaheajad õige koha peal ja etenduse üldpilt lavastuse kohapealt jäi hea. Sündmuste käik jäi vahepeal natuke arusaamatuks, sest sündmuste käik oli liiga kiire. Lavastaja oleks võinud natuke arusaadavamaks teha mõne koha. Etenduse sisu kordus pärast vaheaegu. See oli ainuke, millega ma lavastaja puhul ma rahule ei jäänud. Muusika oli ajastule kohane ja tekitas 18. sajandi tunde, kuid see tunne võis tekkida ka juba selle pärast, et muusikat mängis sümfooniaorkester. Mina ise sellist muusikat igapäev ei kuula ja see on minu jaoks vanaaegne. Mulle oleks meeldinud rohkem rõõmsam muusika, aga siis poleks see etendusega kokku sobinud. Muusikaga ma jäin rahule. Koreograafia oli väga graatsiline ja sujuv, mis on balletile vägagi omane. Selle koha pealt rohkem kommenteerida ma ei oska
Ooper “Carmen” Georges Bizet’ 18. novembril 2018 toimus Rahvusooper Estonias Georges Bizet’ ooper “Carmen”. Esinesid Rahvusooper Estonia lauljad, koor, orkester ja poistekoor. Peaosades olid Kai Rüütel (Carmen) ja Luc Robert (Don Jose) ning kõrvalosades Jassi Zahharov (Escamillo), Elena Bražnik (Micaela) ja paljud teised. Kai Rüütel (Carmen) on metsosopran, kes on esinenud väga paljudel lavadel üle maailma ning on omandanud magistrikraadi Hollandi ooperiakadeemias. Luc Robert (Don Jose) on tenor, kes õppis Quebeci konservatooriumis Montrealis. Jassi Zahharov (Escamillo) on bariton, kes on esinenud paljudel lavadel üle maailma ning alates 1997 aastast on olnud Estonia teatri laulja. Elena Bražnik (Micaela) on sopran, kes on õppinud koorijuhtimist Kiievis ja laulmist Ukraina Muusikaakadeemias. Dirigendiks oli Jüri Alperten, kes on tuntud Eesti pianist, muusikapedagoog ja dirigent. Kunstnikuks oli Liina Keevallik, kes on omandanud do
Toompere, Jan Uuspõld ja Raimo Pass. Lavastajaks oli Hendrik Toompere jr (Eesti Draamateater, 2013). Esimese asjana ütlen kohe, et jäin antud etendusega väga rahule. Seal oli huumorit, mõtlemisainet, kohati kurbust ja hulganisti põnevust. Kõik neli näitlejat olid minu arvates suurepärased. Kõige enam meeldis mulle tegelane, keda mängis Jan Uuspõld. Ta suutis praktiliselt iga oma repliigiga publiku naerma panna ja oli ka kordi, kus piisas ainult kehakeelest, et kogu publik naeru kihistama hakkaks. Etendus oli üles ehitatud teemal, kuidas leida firma jaoks parimat kommertsdirektorit. Kõik neli näitlejat kogunesid ühte ruumi, kus neil pidi toimuma tööintervju. Tegelikult oli ainukene nö intervjueeritav Margus Prangel. Ülejäänud kolm näitlejat olid antud firma töötajad, kuid testi raames mängisid samuti intervjueeritavaid. Kogu etenduse jooksul pandi artistid täitma erinevaid ülesandeid, et välja selgitada just parimate juhiomadusetaga inimene
Retti Laos või Nora Vahenurm (külalistena). Etendus rääkis 43. aastasest taksojuhist John Smithist, kellel oli kaks maja, kaks abikaasat ja kaks last. Ühel päeval kohtuvad Johni kaks teismelist last juhuslikult internetis ja tahavad kokku saada. Kui taksojuht on siiani veel oma kaootilist elu varjanud siis nüüd muutub see pööraste sündmuste jadaks. John püüab meeleheitlikult oma topeltelu päästa, teda abistab tema üürnik Stanley kes peab sõbra päästmiseks välja mõtlema ühe absurdsuse teise järel. Tegelasteks olid 43. aastane taksojuht ja kahe pere pidaja John Smith. Johni abikaasad Barbara ja Rose. Johni lasteks olid Kevin ja Becky. Johni üürnik oli Stanley ja tema isa . Mulle meeldis väga see etendus kuna see oli tõeline komöödia. Ühteki minutit ei möödunud ilma naeruta. Lava kujundus oli väga hästi ära kasutatud, kui kahe korterina. Samuti sobis ka lava
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
