Meie suurima ja väärtuslikeim meistriteos on õigesti elatud elu (4)

Kirjand , essee
Meie suurim ja hiilgavaim meistritöö on õigesti elatud elu.
Õigesti elatud elu. Mõistatus peaaegu sama suur, kui elu mõte.
Siiski, kristlikul kultuuriruumil on läbi aegade suhteliselt hea aimdus olnud, missugune peaks olema õigesti elatud elu. Moosese kümme (nägemust) käsku piiritlevad selgesti, kuidas inimene ei tohiks elada. Neist kümnest keelust on siiski võimalik tuletada juhtnööre, kuidas peaks elama. Õigestielatud elu on aus elu: mitte tappa, varastada, ega petta on enesestmõistetav. Kogu ühiskond põhineb laiemal määral sellel, et indiviid taotleb taolise aususe poole. Samuti näib mõistilk elada moraalselt. Kuid moraalsus, nõrgem termin kui ausus, ei kehtestada samasugust fundamentaalsust: ükski seadus ei taksita olemast õel inimene, kindla sihita pahatahtlikkus on tolereeritav. Peale aususe ja moraalsuse eksisteerib ka kolmas nõuanne: alistumine. Keeld võtmaks Jumala nime asjata suhu ning tõusta oma vanemate vastu defineerib kindlameelselt: "ära kõhkle autoriteedis."
Kümme käsku on iganenud. Arenenud maailm, liikunud edasi, on seda ka täheldanud ning end nendest lahti kammitsenud. Kõik dervieerub: aususest saab austus , kui sedagi , moraalist mingisugune veelgi ebamäärasem väärtus ning, kõige tähtsamana, asendub alistus allutusega. Moodsa ühiskonna õigesti elatud elu on võitlev elu. Elu, mis soodustaks konkurentsist tingitud arengut.
19. sajandil väitis sakslane Nietzsche end leidvat õige viisi, kuidas elada. Kindlasti ei olnud ta ei esimene ega viimane, kes nõnda väitis, kuid tema puhul ilmestus see kõige selgemini: Nietzsche jut(l)lustas maailmale oma 'elujaatamisest' ning kristliku maailma 'elueitamisest' Kuigi tagasivaates enesehävitusliku tee valinud, sai tema ideedest ja faktist, et autoriteet selle alal hoidmist talus, verstapost uutmoodi maailma tähistamiseks: pluralistlikku maailma.
Tolerants , mitmekesisuse soodustamine, on kogu lääneliku inimkonna eliksiiriks. Seega ei saa öelda, et individualism oleks üks ainus aktsepteeritav eluviis, vastupidi: traditsiooniline ja konservatiivne õitseb kõrvuti liberaalse iseteadvusega ning liberaalse iseteadmatusega. Ekstreemsus, olgu selle aluseks mingi religioon , avastus või väärtushinnang, koeksisteerib kõigi vahepealsete varjunditega.
Tolerants on ka kogu lääneliku ühiskonna mürgiks. Halastusühiskonnas muutub autoriteedi pehmus enesestmõistetavaks, selle tugevnemine diskrimineerimiseks ning puudujääk haiguseks. Üha enam verd voolab just selle tõttu, et liberaalne ühiskond ei suuda vastu seista oma ekstreemsemate osade vastu ning siin ei oma tähtsust, kas see ekstreemsus ülistab üht rahvast, üht Jumalat, üht õiglust või üht õiget eluviisi. Tihti on just pehme autoriteedi provokatiivsus, mis tingib tema hävingu. Avalik uhkus saavutatu ja perspektiivide üle saab tihti algpõhjustajaks, miks äärmuslik vähemus lakkab rahuldumast teadmisest, et nende nägemus on niivõrd võimsam ning alustab oma sõjakäiku tõestamaks pehme autoriteedi eksimust. Muidugi, tihti on täiendavad asjaolud - majanduslik ebakõla, kellegi ebakompetentsus, mingisugune oht - niivõrd suur, et see esialgne põhjustaja