võimaldab tal rahuldada oma allasurutud auahnust ja võimuiha. Võimalus haiget teha rõõmustab teda rohkem kui võimalus rõõmu valmistada. Kuigi kõigis naiskarakterites on midagi ühist- valmisolek tuua ohvreid, mõtleda teistele, mitte enesele, armastada teist, mitte iseennast. Petsorinil sellist võimet ei ole, sest ta on piiritult egotsentriline. Samuti ilmnevad tema omadused tema karakteri kõrvutamisel nende tegelastega, kes nii või teisiti temaga sarnanevad. Petsorin möödub meie silme eest paljudes hinnangutes ja konfliktides, otsekui vaataks ta meile vastu paljudest peeglitest. Ükski neist iseloomustustest eraldi võttes ei suuda tema isiksust seletada. Isegi siis, kui Petsorin räägib iseendast, ei maksa arvata, et see on täielik, lõplik tõde: ta on mõnikord ebasiiras, isegi enese ees, ja kas ta end lõpuni mõistabki? Teda iseloomustavad kõik hinnangud kokku. Lermontovi romaan on polüfooniline- autor
Kirjandusteose analüüs 03.03.2008 Meie aja kangelane Mihhail Lermontov 1. Teose sisu lühikokkuvõte Petsorin ootas Tamani linnas ärasõitu. Ta kohtus ausate salakaubavedajatega ning pimeda poisiga, kes töötas nende jaoks, kes varastas ta asjad. Tervisvetel alustas ta vürstitar Mary kiusamist kuni ta sai teada, et ta elu armastus Veera on ka seal. Maryle hakkas Petsorin vaikselt meeldima, kui ta päästis Mary tantsust purjus tragunikapteniga. Petsorini vastu tekkis vandenõu, millest võtsid osa nii tragunikapten kui Grusnits
Temas võib ära tunda palju tüüpilisele 19. sajandi mehele omaseid jooni. Näiteks peetakse oluliseks ainult iseend ja ülejäänu suhtes ollakse ükskõiksed. Arvatakse, et kui teised on õnnetud, siis järelikult ollakse ise õnnelikud. Paraku pole see tegelikult päris nii lihtne. Õnne tähendust pole võimalik defineerida, igaühe jaoks on see pisut erinev ja seetõttu pole selle saavutamiseks mingit kindlat valemit. Autor ütleb teose eessõnas, et Meie Aja Kangelane on portree kogu meie sugupõlve pahedest nende täies arengus. Lermontov koondabki Petsorinisse väga paljud pahed, mis on talle inimeste juures silma hakanud. Ta sõnab, et üks inimene pole võib-olla tõesti nii halb, kuid selleks, et tuua esile kõiki neid halbu omadusi, mis muidu võib-olla üpriski märkamatuks jääksid, koondab ta need kõik ühte isikusse.
Pilet nr. 2 19. sajandi alguse vene kirjandus- vene romantism. Prantsuse Revolutsioon ei lõppenud võiduga. (Revolutsioon tapab oma poegi).Napoleoni ajastu. Paul I -debriidne.(Tapeti 1801). Troonile saab Aleksander I, kes mõistab et Vene riiki on vaja muuta. Aleksander I viib Venemaa sõtta Napoleoni vastu. Romantism, u. 1810-1830. Tegelikkust kujutatakse sellisena, nagu ta peaks olema. Romantiline kangelane on üksildane, kannatav egoist. Püüavad otsida endale sugulashinge. Tõstavad end teistest kõrgemale, väga mässumeelsed, võitlevad kõigiga. Maailmapõlgus. Vaenlaseks Jumal, sümpaatiaks deemon. Sõnades võitlevad rahva eest, tegelikult põlgavad seda. Romantiline kangelane on tihti mingi füüsilise defektiga. Tärkab huvi ka folkloori, keskaegsete legendide ja muinasjuttude vastu. Salapärasus, ebatavalisus. Zanrid: luule(ballaadid, poeemid).
kellelegi haiget teha ja ei tükkind Alberti ja Charlotte abielu vahele vaid kannatas eemalseistes. Kunstiline väljendus tundelisus- seda jätkus teoses ohtralt, nagu näiteks kui Werther jutustab Charlotte ilust ja tema kehast, tekitab see tunde justkui oleks ise seal teose sees. Samuti ka tema looduse ja lihtsuse nautisklemine. 9. Püüa seletada, miks romaani konflikti lahendus sai lugejatelt ja kriitikutelt hukkamõistva hinnangu. Hukkamõistva hinnangu sai romaan, kuna teose kangelane ennast tapab, lastes endale püstolitega kuulid pähe. See näitas, et tegu polnud täiemõistuse juures oleva inimesega ja, et see teos võib viia ka teiste suitsiidikatsetejateni, kes hakkavad ennast samastama romaani peategelasega. J.W.Goethe. "Faust" I osa 1. Kirjuta sidus 7-lauseline üldistus teose põhisündmustest ja olemusest. Teos räägib teadlasest, kes on hea ja siiras, ning kes ei talu maailma pahedust ja halba. Ta
juurdlema elu ja inimeste üle. Juba kümneaastasena Kaukaasias viibides tundis ta kaasa vabadustarmastavatele mägilastele, kes kaitsesid oma kodukülasid Vene tsaariväe vastu. LERMONTOVl TÄDIPOJA AKIM SAN-GlREI MÄLESTUSED: ...Kõik me sõitsime 1825. a. sügisel Pjatigorskist Tarhanosse ja sestsaati on mul elavalt silme ees säravate mustade silmadega tõmmu Michel, seljas roheline jakk, otsaesise kohal hele salk, mis tema pigimustadest juustest järsult erines. Koolmeistriteks olid meie alatine saatja monsieur Capet, kongus ninaga pikk kuivetu prantslane, ja Türgist Venemaale põgenenud kreeklane. ..Michel oli meister sulalumest ilmatu suuri lumememmesid tegema; üldse oli talle kunstiandi heldelt jagatud: juba sel ajal tegi ta päris ilusaid akvarelle ja voolis värvilisest vahast terveid stseene; jänesejaht hurdakoertega, mida me vaid korra olime juhtunud nägema, tuli tal väga hästi välja... Kui
Pärast duelli Onegin lahkub, läheb Venemaale reisima. Olga abiellus hiljem suvel (pool aastat peale Lenski surma). 1822 - ema viis Tatjana (19) Moskvasse Tatjana tutvus vürst Mõskiniga, kes oli tunduvalt vanem, ja tegi abieluettepaneku. Tatjana nõustus. 1824 sügis - 1825 kevad - taaskohtuvad Onegin ja Tatjana. Kaasaegsed olid rahulolematu Puskini teose lõpuga - Tatjana ja Onegin ei jäänud kokku. Puskini eesmärk aga oli, et Tatjana oli väga kõlbeline ja ei saanud meest petta. Pikem kokkuvõte: ,,Jevgeni Onegini" peategelaseks on romaaniga sama nime kandev Vene aristokraatia hulka kuuluv noormees. Jevgeni veetis oma päevad Leningradi kõrgseltskonnas, nautides elu hüvesid. Päevad möödusid tal teatrites ja restoranides sõprade seltsis. Siiski, Onegin tüdines kõrgseltskonnast, naistest ning kõigest muust, mis teda seni köitnud oli. Spliin võttis Jevgeni üle võimust. Onegin tahtis pääseda Leningradi lõpututest pidudest ning tema õnneks suri Jevgeni mõisnikust onu
inimhinge kuritegelikku printsiipi. Sonja teisikud uskusid kõik, et maailma päästab ainult andestamine. Dostojevski pani vastanduma härrandlikkuse ja rahvalikkuse, kasutas palju sümbolismi unenägudest ja sees olid ka piiblimotiivid. A. Tsehhovi novellid lastest, "Magada tahaks" Tsehhovi üheks teemaks novellides on lapsed ja vaeslapsed. Tal endal neid küll ei olnud, kuid pidas neid erakordseks. Lapsed on kõige puhtamad olevused, kes näevad maailma teisiti ja võib-olla õigemini kui meie. Noor 13-aastane Varka, kelle kasuvanemad orjastasid, peab väikelast hoidma, kes ei taha jääda. Lisaks pidi ta täitma kõiki käske ja olema teenija eest. Pikast magamatusest kerkivad ta silme ette igasugused viirastused. Meeltesegaduses jõuadis ta järeldusele, et kõiges halvas on süüdi laps. Ta otsustas ta kägistada ning heidab siis magama. A. Tsehhovi novellid väikekodalnastest, "ametniku surm, "kaks ühes", "kameeleon"
siit saab ka tegelt xD
Kõik kommentaarid