Meditsiinilise keemia arvestus (0)

5 Hindamata

Esitatud küsimused

  • Mis määravad protsesside suunalisuse ?
  • Millest sõltub hüdrofoobsete kolloidide stabiilsus ?
  • Kuidas uuritakse erütrotsüütide settimist, miks erütrotsüüdid üldse settivad ?
  • Millest sõltub PAA pindaktiivsus ?
  • Mis jõud neid mõjutavad. Kuidas suurendada või vähendada süsteemi stabiilsust ?
 
Säutsu twitteris

Füüsikaline osa
!
I variant

1. Ahelreaktsioonid, toimumise etapid.
!

Ahelreaktsioonid koosnevad kahest või enamast üksteisele järgnevast ja omavahel seotud
lihtreaktsioonist. Ahelreaktsioon - ühe aktiivse osakese tekkimisega esilekutsutud rida perioodiliselt
korduvaid elementaarakte.
Aktiivne osake võib olla, näiteks, vaba radikaal või aatom . Võimalikud tekkepõhjused :
keemiline mehaanika ( põrked ), radioaktiivne kiirgus, valguskvandi mõju. Ahelreaktsioonid on väga
kiired ning tihti lõpevad plahvatusega, kuna kiirus kasvab laviinitaoliselt.
Näiteks:





!
Ahelreaktsioonis võivad osaleda ka mitmed lisandid: aktivaatorid (ained, mis ise kergesti
lagunedes soodustavad ahelreaktsiooni) ja inhibiitorid (ained, mis pidurdavad reaktsiooni).
Eristatakse hargnemata ahelaga (elementaaraktis tekib üks aktiivne osake) ja hargnenud ahelaga
(elementaaraktis tekib 2 või enam aktiivset osakest) reaktsioone.
!
2. Ensüümkatalüüs .
!
Ensüümid on valgud , mis katalüüsivad bioloogilisi protsesse (biokatalüsaatorid).
Lähteaineid, mille reaktsiooni kiirust ensüüm mõjutab, nimetatakse substraatideks. Reaktsioonis
võib esineda rohkem kui üks substraat.
Ensüümid on polümeersed ained, mis koosnevad aminohapete jääkidest, millel omakorda on
palju funktsionaalseid rühmi. Osa ensüüme sisaldab metallioone, mis võivad asuda ensüümi
struktuuris või ensüümist väljaspool. Metallioon polariseerib ensüümi teatud osa ning sellega ta
suurendab ensüümi aktiivsust. Michaelis - Menteni mehhanism .
S - substraat, E - ensüüm, P - produkt , ES - ensüümsubstraatkompleks





Kõige aeglasemaks staadiumiks on teine staadium (k3 on kõige väikseim), seega reaktsiooni kiirus
avaldub kujul:
!
!
!
!
!
Kuna [ES]-i kontsentratsioon on raskesti määratav, teisendati selle võrrandi:
!
!
!
!
!
!
!

1) ensüümi suhtes on reaktsioon alati 1. järku, s.t. kiirus sõltub lineaarselt ensüümi

konstentratsioonist.
2) kui substraadi kontsentratsioon on väike, siis k2 >> k1 x [S] —> k2 + k1 x [S] = k2 ja reaktsioon
on substraadi suhtes 1. järku ning kiirus sõltub lineaarselt substraadi kontsentratsioonist.
3) kui substraadi kontsentratsioon on suur, siis k2 >> k1 x [S] —> v = k3 x [E] ja reaktsioon on
substraadi suhtes 0. järku ning kiirus ei sõltu substraadi kontsentratsioonist.
!
II variant

1. Vesinikside.
! Vesiniku aatomil on ainult üks s - orbitaal. Tänu sellele on ta

võimeline moodustama täiendava side ühendites, kus ta on seotud
endast oluliselt elektronegatiivsema elemendiga. Seda täiendavat sidet
nimetatakse vesiniksidemeks.
Näiteks: H2O molekulite vahel
O-H side vee molekulis on tugevalt polaarne . Sideme ühine
elektroonpaar on tõmmatud hapniku aatomi kui elektronegatiivsema
aatomi poole. Vesiniku aatomile jääb osliselt vaba 1s orbitaal . See osaliselt vaba orbitaal võib
kattuda naabriks oleva vee molekuli hapniku aatomi orbitaaliga, kus asub vaba elektronpaar
( doonor -aktseptormehhanism). Selline tekkinud täiendav side ongi vesinikside.
Kuna vesiniku ja hapniku orbitaalide kattumisaste on väga väike on vesinikside väga nõrk
side (10-20 korda nõrgem, kui kovalentne side).
Tänu vesiniksidemele moodustuvad vee molekulid vees ja jääs assotsiaate (H2O)n, kus n
vee korral on 2/3.
Kuna vesinikside on väga nõrk, siis temperatuuri tõustes vesiniksidemed järkjärgult
katkevad. Vesiniksidemetega on seotud ka polaarsete ühendite hea lahustuvus vees.
Suurte molekulide ( valgud , ensüümid, RNA, DNA jt) sees tekivad ka molekulisisesed
vesiniksidemed. Nendes molekulides on polaarsed rühmad, mis sisaldavad tugevalt
elektronegatiivsete elementide aatomeid (S, N, O, P) aga ka vesinikuaatomeid. Molekuliste
vesiniksidemete tõttu on valkudel, ensüümidel jne. sekundaarne ja tertsiaalne struktuur. Molekul on
kurdunud spiraal ja spiraal omakorda kerasse.
!

2. Elusorganismide termodünaamika, statsionaarne olek, Gibbsi energia muutused elutegevuse

käigus.
!
Organismide vahetuks energiaallikaks on toiduainete keemiline energia,mida kulutatakse
vajalike ainete sünteesiks, mehhaniliseks tööks ning ainete ja laengute ülekandeks. Osa kemilisest
energiast hajub soojusena.Suhteliselt keerulise ehitusega toiduained (valgud, rasvad , süsivesikud ),
millel on madal entroopia tase ja kõrge Gibbsi vabaenergia tase, lagunevad organismis lihtsateks
molekulidek: nt. CO2, H2O,NH3,CO(NH2)2 jpm.
Molekulid lähevad toiduainete omandamise käigus lihtsamaks, paratamatult kasvab nende arv- ja
koos osakeste arvuga kasvab ka entroopia.
Organism teeb kogu aeg tööd, mille käigus ( delta )G väheneb. Paratamatult saabub mingil
hetkel olukord, mil (delta)G saavutab minimaalse väärtuse (delta G=0). (Delta) G minimaalne
väärtus tähendab aga tasakaaluolekut ning organismi jaoks-surma, sest süsteem ei suuda (delta)G=0
juures enam töötada...
Järelikult teeb organism pidevalt tööd tasakaaluoleku vastu - ning klassikalised
termodünaamika printsiibid ei ole elusorganismide puhul rakendatakse mittetasakaaluliste protsesside termodüümikat - tasakaaluoleku asemel kasutatakse statsionaarse oleku. Statsionaarne
olek kestab,kuni jätkub (toidu)ainet. Kuna me kogu aeg sööme , oleme ka kogu aeg statsionaarses
olekus.
Organism teeb pidevalt tööd ja Gibbsi vabaenergia pidevalt väheneb. Vähenemine
kompenseeritakse pideva toiduainete tarbimisega, mis on järelikult kõrge Gibbsi vabaenergua
väärtusega.
Elutegevusjääkide kahjumisel paratamatult tekkiv entroopia kasv kompenseeritakse järgmisel:

1. toiduained on võrdlemisi madala entroopia nivooga

2. Gibbsi energia arvelt organismi poolt sünteesitud ained (valgud,ensüümid ja teised) on keerulise struktuuriga - ja madala entroopia nivooga

3. elutugevuse jääkproduktid viiakse organismist lihtsalt välja- ning entroopia väheneb
!
!

!
!
!
!
III variant

1. Arrhenius, aktivatsiooni ja potentsiaalne energia elementaaraktil, kiiruse sõltuvus

temperatuurist.
!
Temperatuuri mõju reaktsiooni kiirusele on seotud peamiselt kiiruskonstandi olenevusega
temperatuurist. Laias temperatuuri intervallis väljendab seda olenevust S. Arrheniuse võrrand:





Arrheniuse aktiivsete põrgete teooria järgi reageerivad üksteisega põrkudes vaid aktiivsed
molekulid, millede põrkumisel toimub elementaarakt. Aktiivsed molekulid - molekulid, mille kineetiline energia on aktivatsioonienergiast suurem.
Aktivatsioonienergia on potentsiaalne energia, mis on arvuliselt võrdne selle minimaalse
kineetilise energiaga, mida molekulid peavad omama, et toimuks elementaarakt.


Reaktsiooni kiiruse kasvu temperatuuri tõstmisel põhjustab aktiivsete molekulite arvu suurenemine.
Kui võrrelda omavahel reaktsioone, siis kõige kiiremini kulgeb neist see, mille aktivatsioonienergia
on kõige madalam.


Olgu meil reaktsioon A + B —> [akt. vaheüh.] —> D.


Eakt1 on otsereaktsiooni aktivatsioonienergia. See on
aktiivse vahekomponendi ja lähteainete potentsiaalsete
energiate vahe.


Eakt2 on pöördreaktsiooni aktivatsioonienergia. See on
aktiveeritud vahekompleksi ja lähteainete potentsiaalsete
energiate vahe.


▵H on reaktsiooni soojusefekt .

2. Osmoos, tähtsus meditsiinis, iso-, hüpo- ja hüpertoonilisus.
!

Osmoos on lahusti tungimine läbi poolläbilaskva membraani kontsentreeritumasse
lahusesse.
!
Osmootset rõhku arvutatakse järgmise valemi järgi : п = cRT, kus п - osmootne rõhk, c -
molaarne kontsentratsioon, R - gaasi universaalne konstant, T - temperatuur.
Rakuseinad toimivad poolläbilaskva membraanina, mis väikestele molekulidele läbitav, kuid
on läbimatu rakus sünteesitavate ensüümide ja valkude jaoks. Seep ärast oleneb vee jaotumine
kudedes osmootsest rõhust .
Isotoonilistel lahustel on ühesugune osmootne rõhk, kuna nende lahuste võrdsed ruumalad
sisaldavad ühesuguse hulga lahustunud aine osakesi. Näiteks, füsioloogiline lahus - süstimislahus suure vere - ja vedelikukaotuse puhul, sest selle lahuse osmootne rõhk ja kontsentratsioon on
lähedane vereplasma osmootsele rõhule ja kontsentratsioonile.
Kui rakumahla osmootne rõhk on väiksem ümbritseva lahuse osmootsest rõhust, on viimane
rakumahla suhtes hüpertooniline lahus. Vee liikumise rakumahlast hüpertoonilisse lahusesse
tõmbub rakk kokku ja seejärel eraldub protoplasma rakuseinast (plasmolüüs).
Vastassuunaline vee üleminek väljast raku sisemusse leiab aset hüpotooniliste lahuste korral,
mille osmootne rõhk on väiksem rakuvedelike osmootsest rõhust. Kui erütrotsüüdid sattuvad
hüpotoonilisse lahusesse, nad punduvad ja võivad lõhkeda ( hemolüüs ).
!
IV variant

1. Mis määravad protsesside suunalisuse? Protsesside termodünaamiline pöörduvus. Gibbsi

vabaenergia ja entroopia roll protsessi suuna määramisel.
!
Korrapäratus on korrapärasusest tõenäolisem ning entroopia on suhteliselt lihtsalt
arvutatav,seetõttu saab seda kasutada isevoolulise protsessi suuna määramiseks.
Isoleeritud süsteemis q=0 (alati), seega:

1) pöörduva protsessi korral- (delta) S=0
2) mittepöörduva protsessi korral- (delta) S>0

Termodünaamiliselt pöörduva protsesskujutab endast üksteisele järgnevate lõpmatult
lähedaste tasakaaliolekute jada. Igal ajahetkel võib muuta termodünaamiliselt pöörduva protsessi
suunda, kui me muudame lõpmatult vähe mingit süsteemile väljast mõjutavat jõudu. Pöörduva
protsessi töö on maksimaalne. Pööduv protsess kulgeb lõpmatult aeglaselt. Täelikult pöörduvaid
protsesse looduses ei esine, praktiliselt pöörduvaid aga on (nt. jää sulamine ). Kõik looduslikud
protsessid on rohkem või vähem mittepööduvad, nad kõik kulgevad tasakaaluoleku poole ning
võivad seejuures teha kasulikku tööd:

1) mida suurem on protsessi pöörduvuse aste, seda rohkem saab teha kasulikku tööd

2) tasakaaluolek on süsteemi tõenäoliseim olek, sinna jõudes ei ole süsteemil enam võimalik
kasulikku tööd teha
Looduses esineb ka täielikult mittepöörduvaid protsesse, nendest saadud kasulik töö on 0
(null).
Kui protsess või reaktsioon on mittepöörduvad või vähempöörduvad, siis

1) vähempöörduva protsessi korral osa (delta)G-st eraldub soojusena.

2) täielikult mittepöörduva protsessi korral kasulikku tööd üldse ei saa ja soojusena eraldub kogu
töövõimelise energia varu (delta G).
!

2. Vere puhversüsteemid ja nende toimemehhanismid.
!
Neli vere puhversüsteemi:

1) Bikarbonaatne - 53% vere puhvermahtuvusest. Normaalne NaHCO3 ja H2CO3
kontsentratsiooni suhe on veres 20:1.
pH selle süsteemis:
Kui veres kuhjuvad happelised ained, siis H+ liig seotakse HCO3 - abil vähedissotseeruvaks
H2CO3-ks, mis kiiresti laguneb veeks ja CO2-ks.
NaHCO3 + HA —> H2CO3 + NaA
H2CO3 —> CO2 + H2O
CO2 liig eritatakse kopsude kaudu (hüperventilatsioon). Aluseliste ioonide liig reageerib H2CO3-
ga, tekib HCO3-.
H2CO3 + NaOH —> NaHCO3 + H2O
Kuna CO2 kontsentratsiooni kopsu alveoolides on lihtsam määrata, siis pH valem:




2) Fosfaadi puhversüsteem (7%). Koosneb NaH2PO4-st, mis täidab happe osa ja Na2HPO4, mis

on aluseliseks komponendiks. Normaalne komponentide suhe on 1:4.
Happe lisamisel:
Na2HPO4 + HCl —> NaH2PO4 + NaCl
Aluse lisamisel:
NaH2PO4 + NaOH —> Na2HPO4 + H2O
pH valem:




3) Valgulised puhversüsteemid (5%). Siia kuuluvad vereplasma valgud, mille puhvervõime

aluseks on nende amfoteersus , näiteks:
(-R-COOH) <—> (-R-COO-) + H+
(-R-NH2) + H2O <—> (-R-NH3+) + OH-
Na-ioonide juuresolekul moodustub puhversüsteem , mis koosneb nõrgast happest ja tema Na-
soolast:
(-R-COO-) + Na+ —> (-R-COONa)
Valkude puhvertoime:
4) Hemoglobiini (Hb) puhversüsteem - kõige olulisem osa vere puhvermahtuvusest, 55%.
Hemoglobiinipuhvri töö on tihedalt seotud O2 ja CO2 transpordiga. Hb puhver koosneb HHb ja
HHbO2, mille vahel püstib tasakaal:
HHb <—> H+ + Hb- ja HHbO2 <—> H+ + HbO2-
Happe lisamisel:
NaHbO2 + HA —> HHbO2 + NaA
Aluse lisamisel:
HHb + NaOH —-> NaHb + H2O
Kopsudes liitub O2 hemoglobiiniga :
HHb + O2 —> HHbO2, tekib tugevam hape , kui HHb.
Hapete tugevuse saab reastada järgnevalt: KHHb < KH2CO3 < KHHbO2. Seetõttu toimub
kopsukapillaarides mõningane vere happelisuse suurenemine ja osaline H2CO3 väljatõrjumine :
NaHCO3 + HHbO2 —> NaHbO2 + H2CO3 —> NaHbO2 + H2O + CO2.
!
V variant

1. Vabad radikaalid.
!

1. Vabad radikaalid tekivad rakkudes normaalse ainevahetuse käigus, osaledes erinevates ainevahetus - ja elutegevusprotsessides.

2. Teisalt osalevad vabad radikaalid ka haiguste tekkes ja kulgemises; ka otseselt vabadest

radikaalidest tingitud kiiritushaigustes. Samuti on mõne keemilise mürgi toimemehhanism seotud
vabade radikaalidega.
1. Vabad radikaalid kahjustavad rakumembraani lipiide, proteiide, nukleiide, DNA-d, RNA-
d ja nõnda edasi. Kui vabu radikaale on palju, kutsuvad nad hapniku juuresolekul esile
rakumembraani lipiidide peroksüdatsiooni – rakumembraani tekivad soovimatud avaused.

3. Vabad radikaalid, aga ka teised hapnikurikkad ained ja ühendid kutsuvad organismis esile

oksüdatiivse stressi – üldine reaktsioonide tasakaal on nihutatud oksüdatsiooniprotsesside poole.
1. Organismis on oksüdatiivse stressi vastu erinevad kaitsemehhanismid :
superoksiiddismutaas, ureaatkatalaas ja vitamiinid , mis pidevalt likvideerivad vabu radikaale.
2. Organismi vananedes kaitsesüsteemid nõrgenevad ning organism ei suuda enam vabade radikaalidega toime tulla - tõenäosus haigestuda suureneb. Aitavad vitamiinid, küüslauk , ka
alkohol .
!

2. Kovalentne side, suunalisus, polaarsus, küllastatus, liigid, hübridisatsioon.
!

▪ Kovalentne side – aatomite vaheline side, mis tekib elektronpilvede jagamisel sidet
moodustavate aatomite vahel.
▪ Lahendades Schrödingeri võrrandi süsteemi kohta, mis koosneb kahest lähenevast
vesinikuaatomist, saame kaks lahendit:
Lähenevad samamärgilise spinniga elektronidega aatomid . Teatud kaugusest alates hakkab
süsteemi potentsiaalne energia kasvama ning ülekaalu saavutavad tõukejõud .
▪ Lähenevad vastasmärgilise spinniga elektronidega aatomid. Teatud kaugusest alates hakkab
süsteemi potentsiaalne energia kahanema ning ülekaalu saavutavad tõmbejõud . Kaugusel on
süsteemi potentsiaalne energia minimaalne (). Vahemaa edasisel vähenemisel süsteemi
potentsiaalne energia kasvab ja kasvama hakkavad ka tõukejõud.
▪ Teisel juhul kattuvad aatomite orbitaalid – moodustub kahe aatomi ühine elektronpilv .
Tekkinud on side pikkusega ja energiaga .
▪ Paljude süsteemide jaoks ei ole Schrödingeri võrrand lahendatav (täpsus pole piisav). Sel juhul
kasutatakse kvantmehaanilisi meetodeid.
▪ Molekulaarorbitaalide meetod – universaalne, suudab kirjeldada kõik sidemed ja molekulide
omadused.
Valentssidemete meetod (valence shell electron pair repulsion) – lihtne, ent ebatäiuslik;
keemiline side loetakse alati kahetsentriliseks ning selle moodustavad ainult vastasmärgiliste
spinnidega aatomid. Meetodi põhiideed :
▪ Elektronpaarid aatomi sfäärina vaadeldavas väliskihis tõukuvad omavahel ning püüavad
paigutuda nõnda, et see tõukumine oleks minimaalne (maksimaalsele kaugusele
teineteisest).
▪ Eristatakse sidet moodustavaid (, bonding pair) ja sidet mittemoodustavaid elektronpaare (,
lone pair). Tõukumine nõrgeneb järgmises järjekorras: , , .
-side ja -side ning hübridisatsioon
▪ Side on seda tugevam, mida suurem on orbitaalide kattumisaste. Kattuda saab ainult 2 orbitaali.
Orbitaali kattumine toimub alati selles suunas, kus on võimalik maksimaalne kattumine.
▪ Lähtudes orbitaalide kattumise iseloomust saab eristada erinevat tüüpi kovalentseid sidemeid.
▪ -side (loe: sigma -side) – kõige tugevam, orbitaalide kattumine toimub aatomituumi ühendavat
sirget mööda. Üksikside on alati -side ning kordsete sidemete koostises on alati üks -side.
▪ -side (loe: pii-side) – orbitaalide kattumine toimub kahel pool aatomituumi ühendavat sirget.
Vaatamata kahele kattumispiirkonnale on -side - sidemest oluliselt nõrgem, kuna orbitaalid
kattuvad summaarselt väiksemas ulatuses.
▪ -side (loe: delta-side) – neli kattumispiirkonda.
▪ Hübridisatsioon – erinevat tüüpi orbitaalid, mille energia liiga palju ei erine, võivad liituda.
Tulemusena tekib sama arv ühesuguse kuju ning võrdse energiaga uusi orbitaale, mida
nimetatakse hübriidorbitaalideks. Hübridisatsioon võimaldab suurendada orbitaalide kattumisastet - tekib tugevam side, mis on energeetiliselt kasulikum. Liigid:
▪ sp-hübridisatsioon – üks s- ja üks p-orbitaal liituvad kaheks hübriidseks -orbitaaliks. Paigutus
lineaarne, valentsnurgaga . Näiteks II rühma elemendid, .
▪ sp2-hübridisatsioon – üks s- ja kaks p-orbitaali liituvad kolmeks hübriidseks -orbitaaliks.
Paigutuvad ühes tasapinnas, valentsnurk . Näiteks III rühma elemendid, .
▪ sp3-hübridisatsioon – üks s- ja kolm p-orbitaali liituvad neljaks hübriidseks -orbitaaliks.
Paigutuvad tetraeedriliselt, valentsnurk.
Kovalentse sideme polaarsus ja iooniline side
▪ Kui side tekib kahe ühesuguse elektronegatiivsusega aatomi vahel, on nende ühine elektronpilv
jaotunud mõlema aatomi vahel võrdselt. Sellist sidet nimetatakse mittepolaarseks.
▪ Kui sidet moodustavate aatomite elektronegatiivsused erinevad, on ühine elektronpilv tõmmatud
elektronegatiivsema aatomi poole. Viimane saab osalaengu ning vähem elektronegatiivne aatom
osalaengu . Tegu on polaarse sidemega.
▪ Polaarset sidet võib vaadelda kui dipooli (kahest võrdse erinimelise laenguga ja osast koosnev
süsteem).
▪ Dipooli iseloomustab dipoolmoment , kus on osalaengute vaheline kaugus. Dipoolmoment
on vektoriaalne suurus, mille ühikuks on denye (D). Mida suurem on sideme dipoolmoment,
seda polaarsem on side.
▪ Paljuaatomilises molekulis on mitu keemilist sidet, mis on enamasti kõik polaarsed. Molekuli
summaarne dipoolmoment on võrdne molekuli kõikide sidemete dipoolmomentide
vektorsummaga. Nii on näiteks molekul mittepolaarne , ent molekul polaarne.
Polarisatsioonelektronpilve deformeerumine välise elektrivälja toimel. Tulemusena võivad
mittepolaarsed molekulid muutuda polaarseteks ja polaarsed molekulid veelgi polaarsemaks.
Vastavat dipooli nimetatakse indutseeritud dipooliks.
!
!
Küsimused
!

1. Termodünaamika põhimõisted
!

1. Termodünaamika – teadus, mis uurib eri energiavormide vastastikuseid üleminekuid erinevates
füüsikalistes ja keemilistes protsessides. Termodünaamika uurimisobjekt on süsteem.
2. Süsteem – meid huvitav universumi osa, mis on ülejäänust eraldatud reaalsete või mõtteliste
piiridega. 

1. Süsteemid liigitatakse ülesehituse ja koostise alusel: 1. Homogeenne süsteem – süsteemi
omadused on kõikides süsteemi osades samad või muutuvad ühtlaselt. 2. Heterogeenne süsteem
– koosneb mitmest üksteisest reaalsete pindadega eraldatud erisuguste omadustega
homogeensest osast, mida nimetatakse faasiks. 

2. Süsteemid liigitatakse suhete alusel ümbritsevaga: 1. Isoleeritud süsteem – ei vaheta
ümbritsevaga energiat, ainet. 2. Suletud süsteem – vahetab ümbritsevaga energiat, ainet mitte. 3. Avatud süsteem - vahetab ümbritsevaga nii energiat kui ainet.

3. Olekuparameeter – süsteemi olekut iseloomustav suurus. Sõltumatuteks olekuparameetriteks

võetakse mõõdetavad suurused nagu rõhk P , temperatuur T või kontsentratsioon c .

4. Olekuvõrrand – süsteemi olekut iseloomustav parameetrite omavaheline sõltuvus. Siiani on

kindlaks tehtud vaid suhteliselt lihtsate süsteemide olekuvõrrandid (ideaalne ja reaalne gaas ).
5. Olekufunktsioon – suurus, mis sõltub ainult süsteemi olekust, mitte aga selle oleku saavutamise
viisist. Olekufunktsioonide suurused pole otseselt määratavad , opereeritakse nende muutustega,
mis on katseliselt leitavad. Tähistatakse termodünaamikas suurte tähtedega, näiteks siseenergia
U , entalpia H , entroopia S .
!
6. Keemiline ja füüsikaline vastasmõju
!

1. Keemiline vastastoime tähendab üldjuhul vesiniksidemete teket ja hüdraatumist.

Hüdraatumiseks nimetatakse polaarsete ühendite seostumist vee molekulidega; vees lahustuvaid
polaarseid molekule kutsutakse hüdrofiilseteks. Sidemete moodustumise käigus süsteemi
energia väheneb.
Täielikult mittepolaarsed ühendid ei moodusta vesiniksidet. Selliseid ühendeid nimetatakse
hüdrofoobseteks.
2. Füüsikaline vastastoime tekitavad van der Waalsi jõud. Nende jõudude energia on keemiliste
sidemete omast palju väiksem, ent mõjupiirkond on suurem. Van der Waalsi jõud mõjuvad
molekulide vahel. Eristatakse kolme erinevat jõudu: 1. Orientatsioonijõud – tekivad polaarsete
molekulide vahel (võib vaadelda kui dipoole). Vähenevad temperatuuri tõustes, kuna
soojusliikumine segab polaarsete molekulide orientatsiooni . 2. Induktsioonijõud – tekivad
polarisatsiooni tagajärjel (väline elektriväli loob indutseeritud dipoolid). Orientatsioonijõududest
nõrgemad, ent temperatuuri suhtes palju vähem tundlikud. 3. Dispersioonijõud – nõrgimad, ent on
alati olemas.
!
Kolloid osa
!
I variant

1. Rakumembraani struktuur ja koostis, kuidas toimub ainete transport. Donnani memraani

tasakaal.
!
Fosfolipiidid on kaksikkihis ning lisaks on nende vahel valgud, mis on võimelised ringi
liikuma.
Ainete transport toimub läbi rakumembraanide . Membraani läbivad suhteliselt hõlpsasti
veemolekulid ja veel mõned molekulid (O2, CO2, uurea jt). Liipidset kaksikkihti ei läbi paljud
ioonid (K+, Na+, Ca2+, Cl- jt), v äikesed hüdrofiilsed molekulid ja makromolekulid .
Transpordimehhanismid: passiivne transport (piki kontsentratsioonigradienti) ja aktiivne transport
(vastu kontsentratsioonigradienti).
Difusioon on soojusliikumisest tingitud protsess, mille käigus ained kanduvad kõrgema
kontsentratsiooniga piirkonnast madalama kontsentratsiooniga piirkonda. Difusioon on iseeneslik
protsess. Hõlbustatud difusioon - valgud transpordivad läbi membraani aineid, mis muidu ei suuda
seda läbida. Ainete ülekande suund on vastavalt kontsentratsioonigradienti. Aktiivne transport - transmembraansed valgud kannavad üle ioone vastu nende
kontsentratsioonigradienti. Aktiivse transpordi toimumiseks on vajalik:

1) transmembraanse valgu olemasolu
2) täiendav energia (see saadakse ATP hüdrolüüsil).

Donnani membraantasakaal
Olgu ühel pool membrane elektrolüüt RCl ja teisel pool membraani NaCl, kuusjuures R+ on
makrokatioon, mis ei difundeeru läbi membraani, samas kui teised ioonid (Na+ ja Cl-) läbivad
membraani.
Esialgu on järgmine süsteem:
[R+]1 = c1 | [Na+]2 = c2
[Cl-]1 = c1 | [Cl-]2 = c2
Membraan
Sellises süsteemis algab Na+ ja Cl- difusioon läbi membraani, mille tagajärjel püstitub
membraantasakaal:
[R+]1 = c1 | [Na+]2 = c2 - x
[Cl-]1 = c1 + x | [Cl-]2 = c2 - x
[Na+]1 = x |
[Na+]1[Cl-]1 = [Na+]2[Cl-]2
Asendades sellesse võrrandisse tasakaalulise süsteemi kontsentratsioonide väärtused, saame:
x(c1 +x) = (c2 - x)2, millest
c22
x = —————— (difundeeruvate ioonide kontsentratsiooni muutus)
c1 + 2c2
!
2. Elektriline kaksikkiht, z-potentsiaal, elektrokineetilised nähtused. Valkude elektroforeetilise liikuvuse sõltuvus pH - st.
!
Elektriline kaksikkiht koosneb laetud pinnast ja seda neutraliseerivast vastasioonide liiast
lahuse pinnalähedases kihis. Üks osa kaksikkihti moodustavatest ioonidest on elektriliste ja
adsorptsiooniliste jõudude tõttu tugevasti seotud tahke aine pinnaga: seda osa nimetatakse
adsorbseks kihiks. Ülejäänud vastasioonid hajuvad soojusliikumise tõttu suuremal või vähemal
määral lahuse sisemusse ning moodustavad difuusse kihi. Difuusse kihi paksus sõltub
temperatuurist ja elektrolüütide kontsentratsioonist lahuses. Kaksikkihi olemasolust tingitud
bioelektrilised potentsiaalid etendavad olulist osa raku talitluses. Tseeta - potentsiaal - potentsiaal liikuva ja seisva kihi vahelisel piirpinnal .
Kui rakendada laetud kolloidosakestest süsteemile elektriväli, hakkavad osakesed koos
nendega seotud ioonidega liikuma ühes suunas, ülejäänud difuusse kihi ioonid vastassuunas. Kui
laetud osakesed liiguvad lahuse suhtes, tekib selle tagajärjel elektriväli.
Elektrokineetilisi nähtusi on neli:

1) elektroforees - laetud osakeste liikumine vedeliku suhtes elektriväljas

2) elektroosmoos - vedeliku liikumine laetud liikumatu tahke faasi suhtes elektriväljas
3) voolamise potentsiaal - elektriväli, mis tekib vedeliku liikumisel laetud tahke faasi suhtes

4) settimispotentsiaal - elektriväli, mis tekib laetud osakeste liikumisel vedeliku suhtes.


!
II variant

1. Millest sõltub hüdrofoobsete kolloidide stabiilsus?
!
!

2. Millest sõltub emulsioonide stabiilsus, mis on emulsioonid ja kuidas neid meditsiinis
kasutatakse?
!
Emulsioon on dispersne süsteem, mis koosneb lahustusmatutest vedelikest
(dispersioonikeskond ja dispersne faas on vedelikud ). Üks faasidest on vesi ja teine «õli».
Kummas vedelikus lahustab PAA, mis stabiliseerib emulsiooni. Emulsioonid võivad tekkida
iseeneslikult, aga sagedamini mehaanilisel dispergeerimisel.
Emulsioonide üks olulisi omadusi on stabiilsus. Emulsioonid pole termodünaamiliselt
püsivad tänu oma kõrgele pinnaenergiale (faasidevaheline piirpind on väga suur). Stabiilsus võib
kaduda mitmesugustel põhjustel: a) sedimentatsioon, b) tilgakeste koalestsents. Esimeses astmes
emulsiooni tilgakesed ujuvad pinnale (näiteks õ-v emulsioonide korral) gravitatsioonijõudude
toime. Teises astmes toimub tilgakeste koalestsents, mille füüsikaliseks aluseks on pinnaenergia
vähenemine ja sellega kaasneb tilgakeste suurenemine.
Emulsioonide stabiliseerimiseks tuleb kasutada emulgaatorit. Emulgaatorimaterjalid: PAA,
KMÜ, looduslikud materjalid, üeenestatud tahke aine ( pulber ). Emulgaator moodustab adsorbse
kihi tilgakese pinnale, mis aitab ära hoida koagulatsiooni ja koalestsentsi, kuid
stabiliseerimismehhanismid on keerulised .
Faktorid , mis soodustavad emulsioonide stabiilsust:

1) PAA adsorptsioon vesi-õli piirpinnal vähendab pindpinevust

2) Mehaaniliselt ja elastne kile faasidevahelisel piirpinnal
3) Tilgakeste elektriliste kaksikkihtide tõukumine, juhul kui on tegemist samanimeliste laengutega

4) Kõrge dispersioonikeskkonna viskoossus takistab tilgakeste liikumist ja seega ka nende

ühinemist
Aine viimisel organismi per os (suu kaudu) on otstarbekas kasutada õ-v emulsioone, aga
ravimpreparaatide manustamisel per cutanum (läbi naha) tuleb kasutada v-õ tüüpi emulsioone
( salvid , kreemid ), sest vesi ja selles lahustunud preparaadid ei läbi nahka.
!
III variant

1. MMKK, mitsellid ning nende olulisus rakule.
!

Mitsellide moodustumine on hüdrofoobne interaktsioon , mis toimub põhimõtteliselt selleks,
et vältida mittepolaarsete süsivesinike (pindaktiivsed ained e PAA) kontakti veega, kogunevad nad kas õhk - vesi piirpinnale või mitsellidesse. Selline vältimine toimub seetõttu, et vees on suur
kohesioonijõud. Tegemist on näilise interaktsiooniga- tundub nagu interaktsioon oleks süsivesinike
vahel, kuid tegelikult on põhjustatud tugeva veemolekulidevahelise interaktsiooniga. Kui
mittepolaarne osake viiakse veefaasi,siis osa H-sidemeid katkeb- see pole energeetiliselt soodne, ning eelistatud on H - sidemete säilumine.Alates teatud pindaktiivse aine kontsentratsioonist (kui on
moodustunud monokiht) lähevad kõik molekulid mitsellide koostisesse (mitsellaarsesse faasi). Ka
valgu hüdrofoobsed rühmad jäävad valgu keerdumisel sissepoole. Need protsessid on energeetiliselt
kõige soodsamad. Madalatel kontsentratsioonidel moodustavad PAA-d tõelisi lahuseid, suurematel
kontsentratsioonidel hakkavad moodustuma mitsellid- see kontsentratsioon on mitselli moodustumise kriitiline kontsentratsioon - MMKK. On sfäärilised mitsellid, sfäärilised vesiikulid ja
lamellaarsed mitsellid, mille hulka kuuluvad ka biomembraanid. Mitselleerumist soodustabki siis
see, et vesiniksidemed jäävad alles ning PAA hüdrofoobsete osade interaktsioon on energeetiliselt
soodne. Uurides elektrijuhtivuse ja pindpinevuse sõltuvust kontsentratsioonist ,saame määrata
MMKK-d. Mida pikem süsivesinikahel, seda madalam MMKK ehk seda kergemini
mitselleerumine. Ühe –CH2 lisamine põhjustab MMKK väärtuse vähenemist poole võrra.
Mitteioonsetel veel rohkem. Temperatuuri tõstmisel hakkab mitselleerumise vastu töötama
soojusliikumine ja MMKK väärtus kasvab. Elektrolüüdi lisamine vähendab MMKK väärtust
ioonsete mitsellide korral, sest ioonid ekraniseerivad PAA polaarse rühma.
Mitselli moodustumise võime oleneb põhiliselt lüofoobse osa ehitusest. Mitselli diameeter oleneb
PAA omadustest. Mida rohkem C-sid süsivesinikahelas, seda rohkem PAA molekule mitsellis.
Diameeter on väiksem kahekordsest PAA aine molekuli pikkusest, sest süsivesinikahelad
keerduvad.


!
!
!
IV variant

1. Hemodialüüs - kirjeldus.
!

Hemodialüüs on meetod mittevajalike (mürgiste) ainete eemaldamiseks verest. Selleks
kasutatakse seadet, mis töötab nagu tehisneer. Seda kasutatakse haigete korral, kellel esineb
neerupuudulikkus . Dialüüsiga saab asendada mõningaid neeru funktsioone . Peritoneaaldialüüsi
korral viiakse peritoneaalõõnde kateeter, mis sisaldab sobiva koostisega dialüüsivedelikku.
Hemodialüüsi korral suunatakse arterist tulev veri dialüsaatorisse ja sealt läheb puhastatud
veri edasi veeni. Vere voolukiirus on tavaliselt 300 ml/min. Dialüsaator koosneb kahest
vedelikuruumist: verest ja dialüüsivedelikust, mis on teineteisest eraldatud poolläbilaskva
membraaniga. Membraani (suurus 6-8 nm) läbivad ainult madalmolekulaarsed ained, plasmavalgud
ei läbi.
Hemodialüüsi korral esineb kaks füüsikalist protsessi üheaegselt: dialüüs ja ultrafiltratsioon .
Dialüüsivedeliku koostis on ligilähedane füsioloogilisele lahusele. Kontsentratsioonigradient läbi
membraani esineb vaid organismile mittevajalike (mürgiste) ainete jaoks. Mida suurem molekul,
seda aeglasem on difusioon läbi membraani.
Põhilised mürgised ained on uurea, kreatiniin, kreatiin jt. Organismist on tarvis eraldada ka
üleliigsed ioonid (näiteks K+). Kontsentratsioonigradient määrab ka ioonide korral ära nende
difundeerumise suuna.
Ultrafiltratsioon on põ hiline protsess liigse vedeliku (vee) eemaldamiseks. See protsess
kulgeb tänu hüdrostaalilise rõhu erinevusele kummalgi pool membraani, rõhk on madalam
dialüüsivedelikupoolsel küljel.
Tavaliselt voolavad veri ja dialüüsivedelik vastupidistes suundades. Tänapäeval sageli
kasutatakse glükoosivaba dialüüsivedelikku.
!

2. Elektroforees - mis on, selle seos z-potentsiaaliga.
!

Elektroforees - laetud osakeste liikumine vedeliku suhtes elektriväljas.

1) Mikroelektroforees - liikumist jälgitakse mikroskoobiga.

2) Liikuva pinna elektroforees - luuakse süsteem, kus on terav piirpind kolloidlahuse ja puhta
dispersioonikeskkonna vahel ning jälgitakse selle piirpinna liikumist elektriväljas. Nende kahe meetoditega saab määrata tseeta - potentsiaali väärtust.
3) Tsoonelektroforees - sarnane liikuva pinna elektroforeesiga, kuid kasutatakse inertset tahket
kandjat või geeli. Selle meetodiga ei saa määrata osakeste elektroforeetilist liikuvust, kuid on
võimalik segusid hästi komponentideks lahutada.

4) Kapillaarelektroforees - samuti kasutusel analüütilistel eesmärkidel.

Tzeeta-potentsiaal ehk elektrokineetiline potentsiaal - potentsiaal liikuva ja seisva kihi
vahelisel piirpinnal. Tseeta-potentsiaal määrab elektrokineetiliste nähtuste intensiivsuse ning on
oluline näiataja ka kolloidlahuste püsivuse määramisel. Lisaks osakese laengule, sõltub ka difuusse
kihi paksusest, seega elektrolüütide kontsentratsioonist ja temperatuurist.
Kui rakendada laetud kolloidosakestest süsteemile elektriväli, hakkavad osakesed koos
nendega seotud ioonidega liikuma ühes suunas, ülejäänud difuusse kihi ioonid vastassuunas. Kui
laetud osakesed liiguvad lahuse suhtes, tekib selle tagajärjel elektriväli.

V variant

1. Veri kui kolloidsüsteem , millest sõltub vere viskoossus , millest sõltub erütrotsüütide settimine ,
kuidas uuritakse erütrotsüütide settimist, miks erütrotsüüdid üldse settivad?
!
Veri on lüofiliseeritud dispersne süsteem, kus dispersioonikeskkond on plasma ja dispersse
faasi moodustavad vererakud (erütrotsüüdid, leukotsüüdid ja trombotsüüdid ). Lisaks veres on
mitmeid valke. Erütrotsüütide põhiline füsioloogiline roll on kanda kudedele O2 ja viia välja CO2.
Täiskasvanud inimese erütrotsüütide üldpind on umbes 3800 m2.
Veri on in vivo agregatiivselt ja sedimentatsiooniliselt püsiv dispersne süsteem. Agregatiivne
püsivus on verel tänu tugevale hüdraatkattele rakumembraanide pinnal. Seetõttu rakud omavahel ei
ühine. Sedimentatsiooniline püsivus on tagatud vere pideva voolamisega. Voolamise katkemisel
veri settib. Sellel efektil põhineb vere kliinilise analüüsi meetod - erütrotsüütide settimiskiiruse
määramine.
Erütrotsüütide tihedus (1,096 g/cm3) on suurem kui plasmal (1,027 g/cm3), mistõttu need
seisvas, hüübimatuks muudetud veres aeglaselt setivad. Tänapäeval kasutatakse põhiliselt
Westergreni meetodit. Veri muudetakse hüübimatuks naatriumtsitraadi lahuse lisamisega. Veri
viiakse peenesse kapillaari ja jälgitakse kihtide eraldumist: ülemine kiht vastab plasmale ja alumine
kiht erütrotsüütidele ja nendest moodustunud suurematele agregaatidele. Nende agregaatide
voolutakistus on väiksema efektiivse pinna tõttu ruumalaühiku kohta väiksem ja seetõttu setivad
nad kiiremini. Kiirust määratakse visuaalselt ja mõõdetakse mm/h.
Veri on mittenjuutonvedelik, st vere viskoossus sõltub nihkepingest. See on tingitud sellest,
et vere aeglase voolamise korral on soodustatud rakk -rakk ja valk-valk adhesiivsed interaktsioonid.
Vereplasma suhteline viskoossus on 1,9-2,3 ja see on seotud valkude sisaldusega plasmas.
Kogu vere suhteline viskoossus on 3-5, mis sõltub hematokriti väärtusest, voolamise kiirusest jt
teguritest. Temperatuuri langedes viskoossus suureneb ja see aeglustab vere voolamist .
!
2. Millest sõltub PAA pindaktiivsus ? Adsorptsiooni seaduspärasused piiridel tahkis -lahus, vesi-
õhk.


PAA pindaktiivsus sõltub kontsentratsioonist ja temperatuurist. Tahkis - lahus:
Tahked ained adsorbeeruvad tahkele pinnale hästi just vesi lahuses. Üldjuhul on nii, et mida suurem
on lahusti pindpinevus , seda kehvem adsorptsioon .
Pindliia sõltuvust kontsentratsioonist väljendavad sobivates tingimustes nii Freudlichi,
Langmuiri kui ka Henri isotermid .
Molekuli polaarsed osad suunatud polaarse faasi poole ja mittepolaarsed mittepolaarse faasi
poole. Elektrolüütide puhul on ioonid tugevalt adsorbeerunud polaarsel adsorbendil. Esineb ka
vahetusadsorptsioon , mis toimub tänu eri ioonide erinevale adsorptsioonivõimele. Vesi - õhk:

1) adsorbeeriva pinna suurust on võimalik täpselt mõõta, samuti pinnaenergia muutumist

2) lahustunud ained, mis adsorbeeruvad vedeliku pinnale, sisalduvad selles vedelikus endas
3) vedeliku pinnakiht on molekulaarselt liikuv, molekulid vahetavad pidevalt oma asukohta - ühed
siirduvad faasi sisse, teised jälle pinnale
4) Adsorbeerunud molekuli hüdrofiilne osa on kontaktis vedelikuga, hüdrofoobne osa on suunatud
gaasi faasi

5) Adsorbeerunud molekuli madala pindkontsentratsiooni korral takistab soojusliikumine

korrapärast paigutust
!
!
!
!
!
Küsimused
!

1. Ultrafiltratsiooni, dialüüsi ja elektrodialüüsi põhimõtte.
!

Lahuses oleva kolloiddispersse aine eraldamine ioon - ( molekulaar -) disperssest faasist Dialüüs - kolloidse faasi eraldamine poolläbilaskvate membraanide abil. Membraani
materjalid: kolloodium, tselluloos , pärgament , loomsed kiled. Ultrafiltratsioon - pöördosmoos, lahusti ja väiksemad osakesed surutakse läbi peenepoorilise
membraani.
!

2. Faasidevahelised piirpinnad. Kohesioon ja adhesioon, pindpinevus, kapillarnähtused ja

märgumine .
! Piirpind - dispersse faasi ja dispersioonikeskkonna vahel. Pinna iseloomulikud omadused:
adsorptsioon ja elektriline kaksikkiht.
• Vedelik- gaas piirpind on ekvipotentsiaalne.
• Molekuli keskmine eluiga pindkihis: 10-7s.
• Pinna molekulide jõuväljad jäävad gaasi faasi poolt kompenseerimata.
• Pinnal olevate molekulile mõjuv resultantjõud on suunatud vedeliku sisse. Kohesioonijõud - intermolekulaarsed jõud.
• ei mõjuta üksteist oluliselt
• aditiivsed
Adhesioon . Kudede moodustamiseks peavad rakud omavahel seonduma. Selleks on
kujunenud välja mitmesugused mehhanismid , mis tagavad rakkude selektiivse adhesiooni. Raku
pinnal kujuneb välja struktuur, mida nimetatakse desmosoomiks ja see seob rakud kokku.
Hemidesmosoom on sarnane struktuur, mis seob epiteelrakud basaalmembraaniga. Rakk-rakk
adhesioonil on molekulaarne alus ja selle tagavad adhesioonimolekulid, mis jagunevad kaheks
klassiks: Ca2+-ioonidest sõltuvad ja neist mittesõltuvad CAM-sid. Kadheriinid on vastutavad rakk-
rakk adhesiooni eest selgroogsete kudedes.
Rakkude seondamiseks on 3 põhilist võimalust:

1) ühe raku molekulid võivad seonduda teise raku samasuguste molekulidega (homofiilne

seondumine)

2) ühe raku molekulid võivad seonduda teise raku erinevat tüüpi molekulidega (heterofiilne

seondumine)

3) rakkude pinnal olevad retseptorid võivad seonduda omavahel läbi mitmevalentse siduva

molekuli.
Märgumine on tahkel või vedelal pinnal ühe voolise asendumine teise voolisega. Nähtused,
mis toimuvad kolme faasi piirpinnal ning viivad pinna vabaenergia kahanemisele. Mägumise
perimeeter on kolme faasi kokkupuutejoon. Äärenurk iseloomustab märgumise ulatust. Äärenurk
alla 90º - märgumine, üle 90º - mittemärgumine ja 0º - laialivalgumine. Märgumissoojus on energia
hulk, mis eraldub märgumisel pinnaühiku kohta. Märgumisnähtused tahke - vedela aine piirpinnal kutsuvad esile kapillaarnähtused-
vedelikusamba tõusu või languse kapillaaris ning määravad õhk-vedeliku piirpinna kuju.
Vedelikusamba kõrgus on tasakaalustatud pindpinevusjõuga kolme faasi piirpinnal. Neid põhjustab
rõhk vedeliku kõvera pinna all. Kumera pinna korral on see lisarõhk positiivne ja nõgusa pinna
korral negatiivne. Seda lisarõhku nimetatakse ka kapillaarseks rõhuks, sest see tingib
vedelikutaseme muutused peenetes kapillaarides .
Pindpinevus. Seda töö, mida on vaja kulutada pinna suurendamiseks 1 cm2 võrra,
nimetatakse pinna vabaenergiaks ehk pindpinevuseks. Pindpinevus väheneb temperatuuri tõustes ja
kui pindaktiivse aine konsentratsioon kasvab.
!

3. Kooloidsüsteemide stabiliseerimine, mis jõud neid mõjutavad. Kuidas suurendada või

vähendada süsteemi stabiilsust?
!
Kolloidsüsteemis põrkuvad osakesed üksteisega Browni liikumise tõttu ning võivad
tugeva vastasmõju tõttu „kokku kleepuda“. Moodustub agregaat, mis liigub aeglaselt ja
millega võivad ühineda veel uued osad. Agregaadi kasvamisel piisava suuruseni settib see
lõpuks suspensioonist välja ning kolloidsüsteem laguneb - koagulatsioon .
Kolloidsüsteem on stabiilne siis, kui põrkuvate osakeste kokkukleepumine on
takistatud. Siiski toimub koagulatsioon väga aeglaselt ka pealtnäha stabiilsetes süsteemides.
Stabiilsust mõjutab džeeta- potentsiaal.
Stabiliseerimiseks on kaks võimalust:

1) Elektrostaatiline stabiliseerimine- süsteemis samalaengulised ioonid, mis lähenemisel

tõukuvad. Tuleneb pmt elektrilise kaksikkihi olemasolust.


2) Steeriline stabiliseerimine - kolloidosakese pind on kaetud ainega, mis vähendab tõukumist-
nt polümeerikihiga. Eriti efektiivne tõukumine toimub siis, kui kasutame polüelektrolüüti.

4. Sedimentatsioon ja difusioon.

Difusioon on soojusliikumisest tingitud protsess, mille käigus ained kanduvad kõrgema
kontsentratsiooniga piirkonnast madalama kontsentratsiooniga piirkonda. Difusioon on iseeneslik
protsess.
Sedimentatsioon. Dispersse faasi osakeste settimine või pinnale tõusmine raskus või
tsentrifugaaljõu toimel. 

Kui Browni liikumisel tekkivate põrgete tulemusena tekivad piisava raskusjõuga osakesed,
settivad need kolloidlahusest välja. 

Liikuma panev jõud on raskusjõud ja osakeste settimist takistab sisehõõrdejõud, mis on
proportsionaalne keskkonna viskoossusega. Algul agregeerunud osake liigub kiirenevalt raskusjõu
mõjul. Suureneb ka takistusjõud , ühel hetkel nad on võrdsed, kui avaldame vastavad jõud, siis
saame lõpuks sedimentatsiooni kiirust kirjeldava avaldise . Osakesed õhus settivad kiiremini kui
vees, sest õhu viskoossus on mitu suurusjärku madalam võrreldes veega. Mida suurem osake, seda
kiirem sedimentatsioon. Kui tahame aeglustada, siis tõstame dispersioonikeskkonna viskoossust .
Sedimentatsiooni põhjal saab hinnata emulsioonide püsivust. 

Kolloidosakesed ja kõrgmolekulaarsed osakesed settivad ainult tsentrifuugimise abil.
Sedimentatsiooni kiirus on võrdeline:
• Dispersse faasi osakeste suurusega
• Dispersse faasi ja keskkonna tiheduste vahega
Intensiivne settimine toimub jämedisperssetes süsteemides.
!

5. Onkootne rõhk.
!

Vere osmootset rõhku, mis on põhjustatud lahustunud valkudest nimetatakse osmootseks
rõhuks. Võrreldes plasma osmootse rõhuga, mis on tingitud peamiselt veres lahustunud ioonidest,
on onkootne rõhk väga väike suurus. Kuid kuna valgud kapillaari membraani ei läbi, siis on
onkootne rõhk väga oluline transkapillaarse vedeliku transpordi korral.
Onkootne rõhk mõjutab vee jaotust plasma ja interstiitsiumi vahel. Arteriaalses vereringe
osas on hüdrostaatiline rõhk suurem kui onkootne rõhk, aga venoosses osas on vastupidi. See tagab
vee liikumise arteriaalsetest kapillaaridest interstitsiaalsesse vedelikku ja vastupidiselt, venoossed
kapillaarid tõmbavad vee ära interstitsiaalsest vedelikust.
Osmootset rõhu on lihtne mõõta instrumentiga, mida nimetatakse onkomeetriks.
!

-13200% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
Meditsiinilise keemia arvestus #1 Meditsiinilise keemia arvestus #2 Meditsiinilise keemia arvestus #3 Meditsiinilise keemia arvestus #4 Meditsiinilise keemia arvestus #5 Meditsiinilise keemia arvestus #6 Meditsiinilise keemia arvestus #7 Meditsiinilise keemia arvestus #8 Meditsiinilise keemia arvestus #9 Meditsiinilise keemia arvestus #10 Meditsiinilise keemia arvestus #11 Meditsiinilise keemia arvestus #12 Meditsiinilise keemia arvestus #13 Meditsiinilise keemia arvestus #14 Meditsiinilise keemia arvestus #15 Meditsiinilise keemia arvestus #16 Meditsiinilise keemia arvestus #17
10 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.
~ 17 lehte Lehekülgede arv dokumendis
2014-11-27 Kuupäev, millal dokument üles laeti
16 laadimist Kokku alla laetud
0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
1209348756m Õppematerjali autor

Lisainfo

Mõisted

Sisukord

  • Füüsikaline osa
  • I variant
  • II variant
  • III variant
  • IV variant
  • V variant
  • Küsimused
  • Kolloid osa

Teemad

  • valence shell electron pair repulsion
  • bonding pair
  • lone pair
  • sigma-side
  • pii-side
  • delta-side
  • denye

Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


Sarnased materjalid

15
docx
937
pdf
23
doc
44
docx
19
docx
170
pdf
90
docx
288
pdf





30 päevane VIP +50% ROHKEM

Telli VIP ja ole 30+14 päeva mureta

5.85€

3.9€

Oled juba kasutaja? Logi sisse

Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
Kasutajanimi / Email
Parool

Unustasid parooli?

Pole kasutajat?

Tee tasuta konto