Marilyn Monroe surm: müüdid ja tegellikkus (0)

Marilyn Monroe (sünninimega Norma Jeane Mortenson, ristinimega Norma Jean Baker; 1. juuni 1926 Los Angeles , California osariik – 5. august 1962 Los Angeles, California osariik) oli USA näitlejanna, laulja ja modell . Teda on nimetatud 20. sajandi üheks kuulsaimaks näitlejannaks ja seksisümboliks.
Aastal 1953 oli ta esimene ajakirja Playboy kaanetüdruk.
29. juunil 1956 abiellus ta kirjanik Arthur Milleriga. Nad lahutasid abielu 1961. aastal.
Tuntud on Monroe esinemine president John F. Kennedy sünnipäeval Madison Square Gardenis 1962. aastal, kui ta esitas laulu „ Happy Birthday , Mr. President“. Kennedy kinkis talle kuldse Rolexi kella graveeritud isikliku pühendusega. Ajakirjanduses on palju spekuleeritud Kennedy ja Monroe võimaliku intiimsuhte üle, kuid selle kohta pole tõendeid.
Ööl vastu 5. augusti 1962 leiti Marilyn Monroe oma Los Angelese Brentwoodi kodust surnuna. Ametlik surmapõhjus oli unerohu üledoos. Tema surma üle on käibel mitmed vandenõuteooriad.
Kõige kummalisem on kogu loo juures see, et maailma kuulsaim blondiin Marilyn Monroe ei olnudki blond . Filminäitlejana valdavalt keskpärane, jõudis ta peaosas olla vaid mõnes mitte eriti heas linateoses. Ometi on Marilyn, kelle surmast möödub esmaspäeval 40 aastat, jätkuvalt hurmava blondiini musternäidis.
Kui 1962. aasta 5. augusti varahommikul Los Angeleses Brentwoodis 5. Helena põiktänavas Marilyn Monroe surnukeha avastati, ei teadnud laiem avalikkus midagi sellest, et ta oli president John F. Kennedy ja seejärel tema venna justiitsminister Robert Kennedy armuke. Ei teatud, et Monroe oli Ameerika Ühendriikide nimel saadetud voodisse N. Liidu mõju alla kalduva Indoneesia presidendi Sukarnoga. Polnud levinud kõmu, nagu ootaks ta Kennedy last (kumma Kennedy?). Tõsi, ilmselt tegi Marilyn Monroe 20. juulil, kaks nädalat enne surma abordi. Keegi ei tea siiski, kes olnuks lapse isa.
Ja kuigi leidus kahtlejaid, ei olnud veel levinud väited, nagu oleks Monroe julmalt tapetud.
Sellest kõigest räägitakse tänapäeval ning täies pikkuses on avalikustatud FBI nimekiri kõigist neist meestest, kellega Monroe voodit jagas. Selles ei puudu ükski tolleaegne Hollywoodi tippnäitleja ega stuudiomäned˛er. Kirjas on paljud kollase ajakirjanduse väljapaistvad reporterid, samuti praeguseks juba unustusehõlma vajunud teisejärgulised tegelased.
Charlie Chaplini kõrvalt leiame seal ka vanahärra poja, ühe neist noortest Hollywoodi tuulepeadest, kes oma annet jaotasid narkootikumide ja viina vahel. (Ja keda Monroe tõeliselt armastas , nagu teisegi kuulsuse, Edward G. Robinsoni poega - ta elas nende mõlemaga koos, nautides hullumeelseid armuöid kolmekesi . Ehk küll pisut vähema pingega, kui seda kirjeldab Joyce Carol Oates kaks aastat tagasi ilmunud biograafilises - ent ilukirjanduslikus - teoses “ Blonde ”.)
Seda kõike ei teadnud Ameerika, rääkimata muust maailmast. Ning Monroe kustumatut kuulsust ei saa niisiis nonde skandaalsete lugudega seostada .
Sarmika naise salapärane surm
Tema surm, noore 36aastase naise surm, on jäänud muidugi sama salapäraseks, nagu John F. Kennedy surm mõni aasta hiljem. Ning - kuigi tänapäeva iluideaaliks pisut lopsakas - temast kiirgav seksuaalne sarm on fotodelgi ligitõmbav.
“Marilyn Monroe oli tavalises elus, tänaval, lihtsalt kenakene. Kuid ta elas pidevas teadmises, et iga mees, kes teda kas või kord vaatas , tahtis teda ja oli kõigeks valmis, et oma soovi täita,” kirjutab üks näitlejatari sõpru ning peab just seda alati õhus rippuvat seksuaalset fluidumit üheks peamiseks põhjuseks, miks Marilyn endalt elu võttis.
Tõepoolest kasutas enamik mehi teda häbitult ära. Mitte ainult voodis . Harva teenis ta rohkem kui 1500 dollarit nädalas, mis oli tol ajal küll pisut kopsakam raha kui praegu, aga võrreldes teiste näitlejataride palkadega tibatilluke. Sama osa eest oleks ühele teisele tollasele tipp-blondile, keda tänapäeval keegi ei mäleta, makstud 100 000 dollarit. Marilyn sai 18 000. Ja teda sunniti veel vägisi aborti tegema. Ühte paljudest tema elus.
Kummaline, et kõigi oma õnnetute abielude, kibedate pettumuste ja alalise rahapuuduse keskel elades jättis Marilyn endast alati õnneliku ja optimistliku mulje. Keegi ei teadnud, et ta oli mitu korda üritanud ennast tappa ning mingi ime läbi elule tagasi toodud. Lähemad sõbrad teadsid, kuid üllatavalt - inimesi on ju igasuguseid - ei vaevanud see eriti nende hinge. Kõigil oli endagagi tegemist.
Ta suri 5. Helena põiktänava tillukeses latiinostiilis majas , kus ta viimased kuud ihuüksinda oli elanud - mehed ilmusid sinna kui varjud öös, kadudes hommikuks teadmatusse. Viimasel ööl oli arst palunud päeviti töötaval majahoidjal Marilyni kõrvale jääda. Kuid majahoidja magas eemal ja märkas oma hoolealuse surma alles vastu hommikut .
Marilyn leiti, telefonitoru pihku pigistatud
Ta oli enesetapuks valmistunud juba 3. augustil. Sel päeval ostis ta välja kuni 75 nembutaalitabletti, mille dr. Engeberg talle kirjutanud oli. Uurimisel väitis arst, et ta oli välja kirjutanud vaid 50 tabletti, kuid mingil arusaamatul kombel nägi retsept ette 25 tabletti rohkem. Peale selle oli nembutaaliretsepti kirjutanud keegi dr. Siegel, keda hakati otsima alles 20 aastat hiljem, kui Monroe surma põhjusi uuesti uurima hakati. Mõlemad arstid, kes Los Angeleses seda nime kandsid, kinnitasid, et pole Monroele eales mingit retsepti andnud. Nembutaali oli Monroele kirjutanud ka tema tegelik raviarst dr. Greenson. Lisaks oli näitlejataril kodus tohutu kogus muid ravimeid.
Mida on tema surmale eelnenud päeva kohta kindlalt teada?
4. august oli laupäev. Marilyn tõusis kella 9 ajal, tema jaoks tavatult vara - eriti, kui arvestada, et eelmise öö oli ta veetnud restoranis koos sõpradega ja vähemalt ühe inimese väitel ka Robert Kennedyga. Viimase selle öö tegemiste kohta FBI toimikutes andmeid pole - San Francisco külje alla jõudis ta koos perega dokumenteeritult alles laupäeval.
Keskpäeval tuli fotograaf Larry Schiller , et saada allkirja lepingule, millega Marilyn lubaks Playboyl avaldada oma fotosid . Näitlejatar ei võtnud vedu. Ent hiljem, kui pettunud piltnik oli juba läinud, vaatas ta fotod veel kord üle, ja kui Schiller pärast maamajas veedetud nädalalõppu koju tuli, leidis ta ukse alt salapäraselt sinna toodud ümbriku fotodega, millele Marilyni käega kirjutatud: “Neid võib Playboys avaldada.”
On teada, et varsti pärast seda esitas Monroe oma majapidajale ootamatu küsimuse: kas majas on hapnikupatju? Sellele vastas majapidajanna eitavalt, ning hiljem rääkisid talle uurijad , et hapnikku on teinekord kasutatud sellise inimese elustamiseks, kes on neelanud liiga palju unerohtu.
Monroe arst Ralph Greerson tuli oma patsiendi juurde poole viie ajal õhtul. Majapidajanna märkas, et Marilyn tõttas tohtrile rõõmsalt vastu, too aga kinnitas hiljem uurijatele, et näitlejatar olevat olnud depressioonis . Poole kuue ajal helistas Monroele üks sõber, Greerson võttis toru ja valetas: “Ta ei ole praegu kodus.” Miks, see jäigi selgusetuks. Arst lahkus, paludes majapidajannal - kes oli ühtlasi ka Monroe autojuht - Marilyn ookeani äärde sõidutada, sest “õhtune jalutuskäik on rahustav”, ja ööbida 5. Helena põiktänavas.
Marilyn ei olnud sõiduga nõus ja naised jäid koju. Majapidajanna kuuldes oli näitlejataril veel üks kõne - helistas ta omaaegse abikaasa Joe DiMaggio poeg, kes teatas, et jättis oma kihlatu maha. Marilyn oli selle kihluse vastu olnud ja tundis uudisest rõõmu. Pärast seda ütles Monroe majapidajannale head ööd ning läks oma magamistuppa.
Hiljem selgus, et ta keeras ukse lukku. Kuigi arst oli juba varem keelanud seda teha.
Magamistoas oli Monroel eratelefon ja sellelt võttis ta teadaolevalt kõne kell kaheksa õhtul. Ta helistas Peter Lawfordile, kelle juurde oli kutsutud õhtut veetma , ning ütles, et ei tule. Monroe rääkis segaselt - pärast oletati, et ta tahtis teada, kas ka Robert Kennedy tuleb sellele õhtule. “Ma olin hirmul, kuid mul ei olnud tõesti aega tema juurde sõita,” tunnistab Lawford uurijatele. Ta helistas Monroe mäned˛erile, kes omakorda oli püüdnud tulemusteta leida Marilyni arsti või advokaati, et neid 5. Helena põiktänavasse saata. Viimase kõne oli Monroe võtnud ühele teisele sõbrale, kes oli kodunt ära, ning automaatvastaja salvestas väga segase ja katkeva jutu - see oli kella üheksa paiku õhtul.
Oletatakse, et kohe pärast seda, suutmata telefonitoru käest panna, langes näitlejatar koomasse.
Advokaat Mickey Rudin - keda väidetavalt oli taga otsitud - helistas omal algatusel poole kümne paiku majapidajannale; ei rääkinud midagi sellest, et hirmunud sõbrad oleksid talle helistanud, tundis lihtsalt huvi, kuidas Monroe olukord on, ja kuulnud , et Marilyn on magama läinud, pani rahulikult toru ära.
Alles neli tundi hiljem avastas majapidajanna suletud ukse ja helistas arstile . Enne Ralph Greersoni saabumist oli ta käinud akna taga vaatamas ja näinud läbi trellide, et Marilyn lebab alasti liikumatult voodis.
“Ma mõistsin, et ta on surnud, sest öö oli külm ning ta lebas seal ilma vähimagi katteta,” ütles majapidajanna hiljem politseile. Enne korravalvureid jõudis kohale arst, lõi akna sisse, viibis mõne hetke Marilyn Monroe aseme juures ja tunnistas : “Ta on meie juurest lahkunud.”
Enesetapp või mõrv - mõlemad on võimalikud
Politsei kinnitusel oli Monroe ära neelanud kõik majas olnud ravimid ja sel moel endale lõpu teinud.
Kuid seda ei uskunud juba algusest peale terve hulk inimesi ja aastatega on kõhklejate arv järjest suurenenud.
Joyce Carol Oates kinnitab oma raamatus (mis on aga ikkagi ilukirjandus, kuigi tugineb näitlejatari elust kirjutatud biograafiatele), et Monroe tappis proameerikaliku liikumise tegelane, FBI agent , uskudes, et tegu on riigireeturi ja kommariga. Oates kirjeldab, kuidas mõrvar avab magamistoa ukse võtmega, mille üks teine agent on valmis pannud, satub seksuaalsesse ekstaasi, nähes näitlejatari alasti - vaid pisut linaga kaetult -, kuid vajutab siiski otsustavalt mürgisüsti talle südamesse.
Teise, jõhkrama, versiooni järgi tapeti liiga palju teadev Monroe kas eriteenistuse või Kennedyte tellitud mõrtsuka käega. Mõrvar olevat teinud surmasüsti pärasoolde - sinna ei jää jälgi. Seda kinnitavat ka asjaolu, et punaste kaantega märkmik, Monroe salapäevik, olevat kohe pärast tapmist kadunud.
Samas on näitlejatari tuttavad kinnitanud, et ta oli liiga püsimatu inimene, et ülepea päevikut pidada. Rääkimata sellest, et oma elu kõige segasemal ajajärgul, viimasel kuuel kuul, kui ta vaim eksles Robert Kennedyga ja keha paljude teiste meestega, poleks ta üldse suutnud midagi üles märkida.
Õieti ei ole siiski kunagi suudetud selgitada, miks oli Monroe keha kaetud siniste laikudega. Lahkaja oletas, et pärast ravimite neelamist eksles ta mitu tundi poolsegaselt toas ringi ja lõi ennast ise vastu mööblit ära.
Kuid see ei klapi asjaoluga, et Monroe leiti surnuna voodist, telefonitoru pihku pigistatud; samuti on täpselt teada viimase kõne kellaaeg.
FBI uuris põhjalikult Robert Kennedy iga viimast kui sammu - miski ei oleks olnud magusam kui mõjuvõimsa perekonna seostamine kuulsa näitlejatari mõrvamisega -, ent ei leidnud piisavalt kahtlustäratavaid fakte. Kennedyte süütus võib sellega olla tõestatud. Monroe surma uurimine võeti uuesti käsile paarkümmend aastat hiljem, kui vahepeal avanenud eraarhiivid olid paljastanud vasturääkivusi tunnistajate juttudes . Aga midagi, mis kinnitaks mõrva, ei leitud.
Näitlejatari kolmas abikaasa, näitekirjanik Arthur Miller on öelnud, et päästis Monroe surmast vähemalt kolm korda. “Ta oleks end tapnud ka siis, kui poleks olnud kuulus ja filminäitleja,” ütles kirjanik resigneerunult.
Marilyn suri tõenäoliselt hingevalusse - Robert Kennedy, keda ta armastas (omal moel muidugi, sest ta ei keelanud oma voodisse tulla ka teistel), ei vastanud rüütellikult tema tunnetele, ei jätnud vananeva Marilyni nimel oma naist ega lapsi.
Sõbrad ja parteikaaslased olid Robertit hoiatanud, et Marilyniga hävitab ta oma karjääri ega saa eales presidendiks. Kuid Robertile, nii nagu ta vanemale vennalegi, meeldis naistega mängida ja tõenäoliselt ei mõelnud ta kordagi , et seob oma elu Monroega. Too oli sellal küll maailma kuulsaim blondiin, ent selge oli juba ka see, et aasta-paari pärast ei tea depressioonihoogude all kannatavat ja näitlemisvõimetut naist enam keegi.
Salapärane surm on aga Monroe legendi 40 aastat kirkana hoidnud . Ta on endiselt maailma kuulsaim blondiin. Esimene, kes meestele meenub.
Norma Jeane - legend kaua pärast surmagi
1. juunil 1926 sünnitas Gladys Pearl Baker Mortensen Los Angelese keskhaiglas tütre, kellele pani nimeks Norma Jeane. Gladys oli negatiivfilmi monteerija. Ta ei öelnud kunagi oma tütrele isa nime. Joyce Carol Oatesi dramaatilises raamatus “Blonde” jääb Marilyn Monroe oma isa otsima kogu eluks - ega leia teda. Arvatakse, et isa oli müügimees C. Stanley Gifford samast filmilaborist , kus Gladys töötas. Ta ei külastanud pärast lapse sündi kordagi oma endist armukest ega tema tütart.
Norma Jeane Bakeri vanavanaema oli Della Hogan Monroe. Tema järgi valis Norma Jeane endale hiljem näitlejanime.
Õnnetust armastusest õnnetusse armastusse kõndinud kenake Gladys veetis suure osa oma elust vaimuhaiglates ning Norma Jeane kasvas lastekodudes ja kasuvanemate juures ning tema kooliharidus jäi üsna napiks. Seda kergem oli kõrgelt haritud armukestel hiljem teda ära kasutada ja tagaselja tema üle naerda.
Eraelus oli Norma Jeane ülimalt tagasihoidlik ja kogeles. Ka siis, kui šatäänist Norma Jeane`ist (tema esimesed fotod ilmusid kollastes ajalehtedes ja seksikalendrites veel tumedapäisena, kunagi ei makstud foto eest rohkem kui 50 dollarit) sai plaatinablondina särav Marilyn Monroe.
Ameerika naiseiluideaal.
Esimene film , kus võime näitlejatari näha, on 1947. aastal linale tulnud “Ohtlikud aastad”, millele vähem kui pool aastat hiljem järgnes - varem filmitud, kuid riiulile jäetud “Scudda Hoo! Scudda Hay!”. Selle lihtsakoelise maakomöödia tiitrites tema nime ei olnudki.
Kuulsuse tõi Monroele 1953. aastal linale tulnud “ Niagara ”, kuid juba viiekümnendate lõpul oli näitlejatari kuulsus hääbumas, sest ta ei suutnud enam võtteplatsil toime tulla ja rändas haiglate vahet.
Kõige paremini on ta aga inimestele meelde jäänud sellest, kui ta liibuvas sädelevas kalliskividega kaetud kleidis 1962. aastal president Kennedyle katkeval häälel laulis “Happy Birthday, mr. President”. Väidetavalt arstimite mõju all, nii et ta ise ei mäletanud enam midagi, isegi lendu Los Angelesest mandri teise serva ja tagasi ning tohutut riidu võtteplatsil, kust ta omal volil lahkus.
Ihuvärvi kleit, kaotanud küll osa oma kalliskividest, müüdi hiljem oksjonil 1 267 500 dollari eest. Omal ajal oli see maksnud 12 000.
Monroe pärandas kõik oma rõivad ja ehted Lee Strasbergile, kes talle näitlemist õpetas. Lee lesk Anna Strasberg, on neid nüüd enampakkumistele toonud ja heategevaks otstarbeks müünud. Samal oksjonil müüdi kunagi Monroe emale kuulunud klaver , mida Marilyn igale poole kaasa tassis. Sai ta ju esimese omaenda maja Los Angeleses Brentwoodi linnaosas 5. Helena põiktänavas alles mõni kuu enne surma, veebruaris 1962. Klaveri eest pakuti rohkem kui 600 000 dollarit, kaugelt enam kui Monroe endise abikaasa, omaaegse pesapallilegendi Joe DiMaggio kingitud ehete eest. Märkimisväärne, et ühel enampakkumisel osteti Monroe ajutine juhi-luba 1956. aastast 145 500 dollari eest.
Isegi Poola teeb Monroega raha. Poolas on 15 000 fotograaf Milton Greene`i kollektsiooni kuulunud fotot , millest neli viiendikku on pühendatud Marilynile. Pärijate teravast vastupanust hoolimata on Poola fotosid müünud.