Mardikad (0)

Lõik failist

Kasutatud allikad

Sarnased õppematerjalid

2

docx

Mardikad

Mardikad Sissejuhatus Mardikad, keda on kirjeldatud 360 000 liiki (Eestis ligi 3000), moodustavad ligikaudu 40% kõikidest teadaolevatest putukatest. Kõigist senituntud loomadest kuulub iga kolmas putukate klassi mardikaliste seltsi. Kirevatäpiline lepatriinu, kes on üks tuntumaid mardikaid, liigitatakse koos paljude teiste putukatega mardikaliste seltsi. Suuruselt on mardikad väga erinevad ­ pihumardikad on vaevalt 0,25mm pikkused, titaansikk kasvab aga 16 cm pikkuseks. Mardikad on hõivanud kõik vähegi kujutletavad elupaigad ning söövad väga mitmesugust toitu, sealhulgas taimi, seeni, teisi putukaid ja surnud loomi. Osa liike peetakse lausa nuhtlusteks, näiteks kartulimardikas hävitab kartulisaagi, üraskid ja siklased on aga metsakahjurid. Paljud on aga olulised bioloogilises aineringes. Nad lagundavad kuivanud lehti, loomade

Bioloogia

47

doc

Puisniitude loomastik

Tallinna Järveotsa Gümnaasium) Kõik mardikalised on läikiva kehaga, sest nende eestiivad on muundunud siledateks, tugevateks kattetiibadeks, mis kaitsevad 15 lendamiseks kasutatavaid õrnu tagatiibu, samuti kogu ülejäänud keha. Kuigi mardikad on lennuvõimelised, kohtame me neid kõige sagedamini maapinnal, kas mullas, puukoore all või rohu sees. Oma tugevate lõugadega söövad nad peaaegu igasugust toitu. Suuruse poolest on mardikalised väga varieeruvad. Neist väiksemate

Pärandkooslused

83

doc

Bioloogia õpik 8. kl 2. osa lk 44-110

Suuremal osal tiibadega putukatel erinevad arengujärgud üksteisest oluliselt nii välimuse kui ka eluviisi poolest ja üleminek ühest järgust teise on järsk, sel juhul on tegu täismoondega. Ühe põlvkonna vältel läbivad need putukad muna, vastse, nuku ja valmiku järgu. Nii toimub see näiteks liblikatel, mardikatel ja kahetiivalistel. Enamik meie liblikatest annab suve jooksul ühe või kaks põlvkonda. Paljud meie liblikad talvituvad nuku või vastsena, mardikad aga valmiku või vastsena. Lisa Äädikakärbsed on mõne millimeetri pikkused kiiresti paljunevad putukad, keda on sageli näha puuviljavaagna või moosipurgi ümber tiirutamas. Emased võivad muneda päevas mitukümmend muna. Järglaste areng on kiire ja aastaga võib saada kümneid uusi põlvkondi. Seepärast on nad tänuväärseks uurimisobjektiks teaduslaborites. Ühes katses kasvatati äädikakärbseid kahel eri temperatuuril. Vaata selle katse tulemuste graafikut.

Bioloogia

Meedia

Kommentaarid (0)