Maksumusplaanimise strateegia. Maksumusplaanimine tootmiskorraldust kavandades (0)

 
 
Loeng nr 10. Maksumusplaanimise strateegia.  Maksumusplaanimine  
tootmiskorraldust kavandades 
10.1. Maksumusplaanimise strateegia 
Täielik maksumusplaanimise süsteem peab ühendama: 
1.  projekteerimise maksumusplaanimise ja -kontrolli 
2.  ehitustöövõtu kulukontrolli 
On  olnud  tavaline  vaadelda  projekteerimist  ja  ehitamist  kui  teineteisele  järgnevat  tegevust,  sest 
traditsiooniline  töövõtulepingute  sõlmimise  korraldus  on  sellist  käsitlust  eeldanud  ja  võimaldanud  vaid 
minimaalset  andmete  seostamist  selle  kahe  etapi  vahel.  Kuigi  praegu  on  tavaline  ka  andmete 
kooskõlastamine   selle  kahe  etapi  vahel,  on  siiski  seoses  maksumusplaanimisega   soovitav   vaadelda  neid 
etappe algul eraldi.  
 
10.1.1.  Maksumusplaanimine ja –kontroll projekteerimisel 
Maksumusplaanimine ja -kontroll projekteerimises on:  
1.  lähteülesande koostamine 
2.  sobiva lahenduse otsimine 
3.  projekteerimiskäigu maksumuskontroll 
Paraku  on  nii,  et  maksumusplaanija   ajakulu   ja  pingutused  igale  neist  kolmest  etapist  on  tihti 
pöördvõrdelised nende suhtelise tähtsusega. Tavaliselt keskendatakse tähelepanu just kolmandale etapile 
ja  teistele  palju  vähem.  Kuid  suured  pingutused  selleks,  et  järgida  maksumuspiiranguid  projekteerimisel 
tuleneb tegelikult juba varasematest põhjendamatutest otsustest, mida tehti ilma maksumusuuringuteta: 
õigeaegse põhjendatud  üldstrateegia  olemasolul ei teki projekteerimisel enam olulisi probleeme.  
Korrektse  strateegia  olemasolu  seisneb  andmete  pidevas  täpsustamises:  varasemal  etapil    koostatud 
eelarvetes on alati mingi kogus riski ja kui edaspidi info täpsustub, saab see ka paranduste aluseks. Kuid 
oluline  on,  et  kõik  vajalikud  otsused  peavad  kas  täpsustama  maksumust  või  lahendusskeemi,  või  isegi 
võimaldama  loobuda eelmisest skeemist, kõrvaldades põhjendamatud kulud. Siit lähtuvalt ei pea  eelarved  
olema koostatud täpsemalt kui on vaja vastavale projekteerimisetapile.  
Kuigi  lähteülesande  ja  vastuvõetava  lahenduse  kujundamine  on  esitatud  erinevate  ning  teineteisele 
järgnevate  etappidena,  on  nendes  ka  midagi  ühist:  projekteerimisel  tehtavad  uuringud  võivad   sisaldada  
lähteülesande  erinevate   variantide   võrdlusi.  Selline  töö  on  vajalik  ja  avaldub  ilmselt   paranenud  
lahenduses. Isegi kui selline tegevus toob maksumusplaanijale palju kasutut tööd, on tema töö sel etapil 
suhteliselt  odav  võrreldes  eeldatava  tuluga.  Projekteerimiskäigu  maksumuskontroll  vajab  juba  olulisi 
ressursse  ja  seda  ei  tohiks  teha  enne  sobiva  lahenduse  määratlemist  ja  kinnitamist.  Oluline  teise  ja 
kolmanda maksumusplaanimise etapi kattumine toob aga kaasa vaid probleeme.  
1 
 
 
 
Lähteülesande  formuleerimisel  peaks  maksumusplaanija  töötama  kogu  meeskonnaga:  mitte  ainult 
otseselt  ehitise  projekteerimisega  seotud  spetsialistidega,  aga  ka   tellija   esindajate  ja  projektijuhiga, 
samuti võimaluse korral maastikuarhitektidega.  
Kuna  sobiva  projektlahenduse  kujundamine  jätkub  koos  ehitise  kuju  määratlemisega,  on 
maksumusplaanija  üha  enam  seotud   projekteerija   ja  tema  konsultantidega,  lisaks  võib-olla  ehitustööde 
korraldaja  ning  ka  teiste  võimalike  osanikega.  Varasematel   etappidel   on  maksumusmudelid 
konstruktiivelemendi  kujul,  kuid  koos  põhiotsuste  tegemisega  muutuvad  need  toodangul  põhinevateks 
mudeliteks.  
Nagu  väidetud,  peab  maksumusplaanimise  põhiprintsiip  olema  üles  ehitatud  liikumisele  üldistelt 
projektlahenduse eelarvetelt täpsetele kuludele. See toimub mitme  sammuga , kus maksumusplaani jaoks 
pidevalt ja sobivalt kohandatakse eelmisi otsuseid enne uute sammude tegemist.  
Kuna töö käigus muutub lähteülesanne järjest detailsemaks ja ka projekt ise areneb, saab selgeks see, mis 
maksab  tellijale  vajalik  ehitis,  arvestades  normaalset  ökonoomia  ja  kvaliteedi  tasakaalu. 
Lahendusvariantides  võib  esialgse  maksumuse  säilitamiseks  muuta  ehitise  lõpliku  viimistluse  kvaliteeti, 
kuid maksumusplaanija ei pea automaatselt eeldama, et tellija nõustub nende muudatustega  viimistluses . 
Tellija  võib  hetkel  huvituda  enam   heast   ehitisest  kui  5%-st  täiendavatest   kuludest :  valiku  õigus  on  siiski 
tellijal, maksumusplaanija õigus ja kohustus on näha võimalikke soodsaid  lahendeid .