Maailmakirjanduse konspekt (3)

MAAILMAKIRJANDUS 2009/2010 kevad
10. märts
Põhja-Itaalias oli levinud uudne lähenemine luulele – dolce stil nuevo. On seostatud kahe luuletajaga – Guido Guinizelli ja Guido Cavalanti. See oli 13.sajandi lõpul. Uut stiili kandis uus suhtumine. Uus armastuse konseptsioon, mida luuletajad hakkavad väljendama. Alged on “prantsuse trubaduuridel” (12.sajand). Südamedaam oli enamasti kättesaamatu, rüütlid õhkasid tema poole, kuid tihtipeale oli see abielunaine , aadlidaam. Rüütlikultuuri raamides oli armastus üsnagi maine, isegi, kui see oli kättesaamatu. Kuid Itaalias oli teistmoodi. Seda mõjutab antiigist Platoni filosoofia. Platooniline armastus, selle levik kirjanduses, haarab peagi kogu renessansikirjanduse. Platoni puhul jaguneb olemine kaheks – maine ja vaimne ( jumalik ) olemine. Vaimne olemine oli väga tugev, kuni tänapäevani. Platon oli tolle aja kõige olulisem filosoof . Arvati, et seda on võimalik väljendada võimalikult valitud sõnavara abil. Teadlik kunstiline taotlus . Hingelis-vaimne armastuse tundmus , mis on küll maine aga ulatub jumalikuni. Vaimne, hingeline , spirituaalne, jumalik. Armastus on kõige olulisem, se avaldab ja ülendab inimest, lubab tal mõista ehk osalt seda, mida jumal võib näha. Ka Prantsusmaa on oma peenusega tuntud, aga Itaalia oli tugevam.
Dantet ei sa pidada otseselt humanistiks, küll aga oli ta väga haritud, ning see võimaldas tal luua teoseid, mis tänapäeval kuuluvab maailmakultuuri kaanonisse. Juba tema aluajal taheti talle anda loorberipärga, kuid reaalselt jäi saamata. Talle järgnesid Petrarca ja Boccaccio . Boccacciol oli suur austus Dante loomingu vastu.
Dante “Uus elu”