Ma
tean, et ma midagi ei tea.
Iga
inimene alustab oma elu õppimise ja uute teadmiste ning kogemuste
omandamisega. Juba esimesest päevast alates õpime iseseisvalt
hingama, sööma jne. Inimese kasvades kasvavad ka uued küsimused ja
teadmiste himu - mis on õige ja kus peitub tegelikult tõde.
Inimene
õpib kogu oma elu. Väikesed lapsed on väga uudishimulikud ning
tahavad kasvades palju teada ja ootavad igale asjale põhjendust.
Nende põhiküsimus teatud eluperioodil on „miks?“, millele nende
vanemad ei oskagi alati vastust anda.
Koolis
50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 1 leht
Lehekülgede arv dokumendis
2013-03-11
Kuupäev, millal dokument üles laeti
15 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Idieh111
Õppematerjali autor
Imik õpib tundma maailma läbi nägemis-, kuulmis- ja haistmismeelte. Kõik lapse ümber on uudne ning ta peab sellega tutvuma. Lapse kasvades jätkub maailma tundmaõppimine, iga uus teadmine on saavutus, sest enne seda valitses teadmatus. Mida enam on teadmisi, seda arusaadavamaks muutub maailma mõistmine. Maailma tõed on justkui pusle, kus tükid on teadmised. Mida rohkem tükke kokku saad, seda selgemaks muutub pilt. Koolis õpivad lapsed just sel eesmärgil, et koguaeg midagi uut õppida. Millegi uue omandamisel püütakse seda seostada millegi tuttavaga. Seoste loomisel tekib ka äratundmisrõõm, sest killuke midagi uut ja killuke midagi vana koos tekitavad omakorda uue teadmise ja aitab teatud asjadest paremini aru saada. Kordamine on tarkuse ema ja isegi teadmiste kordamine annab uusi teadmisi. Kui teema saab paremini selgeks, siis sellest lähtuvalt tekivad seosed teiste teadmiste vahel.
,,See, mida ma tean, ei ole midagi võrreldes sellega, mida teatakse. See, mida teatakse, ei ole midagi võrreldes sellega, mida saadakse teada. See, mida saadakse teada, ei ole midagi võrreldes sellega, mis tegelikult on!" (idamaa filosoofia) Õppides loon iseennast Inimesed, terve oma elu, õpivad juurde uusi oskusi ja tarkusi ning edastavad need järgmistele põlvedele. Isegi loomad, selle aja vältel kui nad elavad, õpivad nii mõndagi. Kuid kõiki maailma tarkusi ei jõua ükski inimene ära õppida, kuna neid on siia maailma nii palju kogunenud ning tuleb aina juurde. Sellegi poolest peab igaüks olema haritud
koormav efekt tekkida, need võivad segavateks faktoriteks muutuda. Teadmised võivad elule nii suurt mõju avaldada, et see paneb inimest enda tegevuses kahtlema, antud situatsioonis õppimises ja selle vajalikkuses. Kas ka tegelikult on nii? Iga inimene on tarkuste poole pealt erinevalt rikastunud, kes rohkem, kes vähem. Igal ühel on asjadest omad arusaamad, mis aga kõige tähtsam, kõigil on mingid tarkused olemas ja nendest võikski lähtuda. Elus omandavad inimesed päevast-päeva midagi uut, midagi, mis on teistmoodi. Tekivad uued arusaamad. Arusaamad on ohtlikud asjad, kui neid valesti mõista. Kõik on meist kunagi koolis käinud ja seal toimuvaga enam-vähem kursis. Õpitakse asju, millele reaalsuses kasutus puudub, aga kas ikka puudub? Aja jooksul on tekkinud arusaam, et kui sellele kasutus puudub, siis järelikult pole seda vaja. See ei ole nii. Teadmine, et see pole vajalik, tekitab efekti , mis on sarnane gripisüsti saamisele, see
Just uudishimu kõige uue vastu on see, mis viib avastusteni, mis omakorda viivad edasi ühiskonnaelu arengut. Soov avastada maailma, peitub iga väikese lapse silmades. Nad on teadushimulised ning õnnelikud iga pisikesegi nn avastuse üle. 1. klassi minnakse samuti rõõmsal meelel ning kui uurida, mida lapsed koolis teevad, siis vastatakse justkui kooris, et saadakse targaks. Edaspidi ongi vastsele koolijütsile kõige olulisemateks kool ning õpetaja. Kui õpitakse midagi uut, midagi sellist, mida noorema klassi õpilased ei tea, ollakse enda üle väga uhked, sest tuntakse, et ollakse tark. Saades vanemaks, lõpetades põhikooli, on noormehed ja neiud enesekindlad ning enda meelest juba küllaltki targad. Nii mõnigi neist jätab haridustee pooleli, et hakata suurt raha teenima. Kuid pettumus saabub peagi: polegi seda tarkust nii palju, et elus läbi lüüa. Avastatakse, et puuduliku haridusega pole tänapäeval
kuidas see töötab. Just selle tõttu soovin ka mina teadlaseks saada. Et mõista paremini meie universumit, jõuda avastusteni, mille olemasolust inimestel aimugi pole. Saada aina targemaks ja targemaks. Kuid tarkus ei tähenda sugugi seda, et lõpuks saavad kõik maailma asjad selgeks. Saksa füüsik Albert Einstein on öelnud: „Teadus ei ole ega hakka kunagi olema lõpetatud raamat. Iga tähtis edu toob endaga kaasa uusi küsimusi.“. Iga kord, kui midagi uut on leitud, on see kaasa toonud just selle, mida Einstein ütles – uued küsimused. Kunagi arvati, et aatom on väikseim aineosake, kuid mõnedele inimestele sellest ei piisanud. Nad uurisid edasi ja varsti leiti elektron, prooton ja neutron. Kuid see pani teadlased omakorda arutlema, millest need osakesed võiksid koosneda. Nüüdseks on sellest välja kujunenud terve omaette teadusharu – kvantfüüsika – sest kunagi on olnud keegi, kellele pole piisanud olemasolevatest vastustest,
,,Ma tean ainult ühte, ja see on, et ma midagi ei tea." (Sokrates) Väikestel lastel on periood, kus nad kasutavad sõna ,,miks" rohkem kui muid sõnu. Neid huvitab ümbritsev ning selle põhjused. Mitte alati ei oska vanemad küsimustele vastata, sest laste teadmishimu on sedavõrd suur. Kooli minnes suunatakse lapsed teele, mis viib neid tarkuseni. Kuid kas pärast kooli lõppu tunnevad need inimesed tegelikult, et nad on targad? Kui palju saateid ja filme on tänapäeval tehtud, mille teemaks on universum ja selle
ümbritsevast keskkonnast. Informatsiooni omandamine ongi kujuenud tänapäeval võtmesõnaks. Siiski ei pane keegi meile kulbiga arukust pähe, vaid peame selle kallal ikka ise vaeva nägema. ,,Tarkus on teadmine, kui vähe me teame," seisneb selles, et mida rohkem me uusi teadmisi saame ja oma silmaringi ümbritseva suhtes avardame, hakkame aru saama, et maailmas on veel nii palju informatsiooni, mille kohta me ei tea midagi. See on teadmine, et meil pole vastuseid kõigile küsimustele ja lahendusi kõigile probleemidele. See on teadmine, et me ei ole kõige targemad siin maailmas. Keegi ei ole, kuna alati on midagi juurde õppida. Seega inimene, kes ütleb, et ta teab kõike, ei tea tegelikult mitte midagi. ,,Rumal mõtleb end targaks, aga tark teab, et on rumal," nii on öelnud ka William Shakespeare. Tark inimene mõistab, et tema teadmised ei ole lõplikud, samas kui rumal inimene elab oma kitsas
et koolis seda ei õpetata. Arvatakse, et eluks vajalikud oskused saame ise selgeks ning seepärast õpetatakse meile matemaatikat, füüsikat, keemiat jms. Selle tulemusena me teame, et lõiku, mis ühendab kolmnurga tippu vastasküljega, nimetatakse kolmnurga mediaaniks, aga me ei tea kuidas keeta suppi või kuidas kasutada pesumasinat. Koolis me õpime kasutama Mendelejevi tabelit, tuubime pähe matemaatika reegleid ja valemeid, saame teada loodusvööndidest, aga kui me küsime midagi, mida pole õpikus, aga mis meid tõeliselt huvitab, ei oska õpetaja alati vastata või ütleb, et sa ise uuriksid, sest tunnis pole selle jaoks aega. L.Tolstoi on väga tabavalt öelnud: „Tähtis pole mitte teadmiste kogus, vaid nende kvaliteet. Sa võid teada väga palju, aga samas sa ei tea kõige tähtsamat.“ Miks me siis peame neid reegleid pähe õppima? Kaldun arvama, et juba järgmisel aastal ma ei mäletagi kõike seda, sest minu jaoks ei ole see huvitav.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid