Fonotaktika Sõnaliigid Ühte sõnaliiki kuuluvad sellised sõnad, millel on mitu ühist tunnust. NT: 1. Haige lebas jõuetult voodis (Nimisõna) 2. Haige koer tuli mu ukse taha (Omadussõna) SÕNALIIGID / MUUTUVAD 3. MUUTUMATUD / 1. KÄÄNDSÕNAD 2. PÖÖRDSÕNAD Käändsõnad: a) nimisõnad ehk substantiivid (NT:-mine, -us)
a) analüütilised keeled Sõnadevahelisi suhteid lauses väljendavad põhiliselt abisõnad ja sõnade järjekord (inglise keel) b) sünteetilised keeled Sõnade seoseid lauses väljendavad sõnade koostisosad, nt tunnused ja lõpud. II. a) isoleerivad keeled Keeled, mis ei kasuta seotud vorme. Puudub sõnade muutmine (ka sõnatuletus) ehk puudub morfoloogia (vana-hiina keel, jaapani keel). Kasutatakse sõnajärge ja abisõnu, harilikult on kõik sõnad ühesilbilised. b) aglutineerivad keeled Aglutinatsioon on sõnavormide moodustamise viis, mille korral sõnavorm liidetakse kokku morfeemidest nii, et eri morfeemid ei mõjuta üksteise välist kuju. Sõnavorm jaguneb selget tähendust kandvateks osadeks, sõna lihttüvi ei muutu. Igal sõnaosal on oma kindel grammatiline funktsioon (soome, ungari, türgi-tatari keeled). c) polüsünteetilised keeled
üheks liigendamatuks tervikuks, nt ema/sid . 3. Sõnaliigid on keele sõnade klassid, mis ühendavad ühesuguste süntaktiliste, semantiliste ja morfoloogiliste omadustega sõnu. Ühte sõnaliiki kuuluvatel täistähenduslikel sõnadel on tavaliselt ka ühesugune üldisem tähendus ehk kategoriaalne tähendus. Sõnaliigi üldine tähendus võib olla asja, omaduse või tegevuse tähendus. Sõnad jaotatakse muutuvateks ja muutumatuteks. Muutuvad sõnad jagunevad käändsõnadeks ja pöördsõnadeks vastavalt sellele, kas neile saab lisada käände-või pöördelõppe. 4. Sõnaklassid: Käändsõna ehk noomen on käänduvate sõnade ühisnimetus. Eesti keeles kuuluvad käändsõnade hulka nimisõnad, omadussõnad, arvsõnad ja asesõnad. Eesti keeles on käändsõnal kaks morfoloogilist kategooriat: kääne ehk kaasus ja arv ehk nuumerus. Pöördsõna on sõnaliik, millesse kuuluv sõnavorm väljendab tegevust ja on lauses kõige
nurka, meie maa, meie aja, oma aja, omal ajal, tol ajal, tolle aja, ses suhtes, sel määral. Sama reegli järgi kirjutatakse lahku ka: teist laadi kaalutlused, seda liiki juhtumid, mitut seltsi mehed, igat sorti külalised, sama tüüpi suvila jms juhtumid. KOKKU LAHKU Iseseisvate nimisõnadena käändumatud omadussõnad ja tarvitatavad nimelähtesed sõnad Nt. nende sarnased diiselmootor, morsetähestik, röntgenikiired, väiketähelised kohanimelised maratonijooks, olümpiamängud, olümpiatuli täiendid: Nt. väärt tüdruk, kulla sõber, katoliku kirik, gooti stiil, indiaani naine, Väiketäheline eesnimeline täiend Nt. Muutumatu sõna Nt. kummuli
meili teel jooksul ja kestel väel käändsõnast lahku: aja jooksul, elu kestel käändsõnast lahku: kuue väel, kampsuni väel, aluspesu väel, vrd imeväel, nõiaväel (mille taga on sõnad imevägi, nõiavägi) kaupa ja viisi ‘kaupa’ korral ja puhul ainsuse omastava puhul on kokku- ja lahkukirjutamine käändsõnast lahku: tarbe korral, surma puhul vaba: nädalakaupa ja nädala kaupa, vorm nõuab kokkukirjutamist: mispuhul, kaheksakaupa ja kaheksa kaupa, tükiviisi ja tüki viisi, seepuhul (vrd mille puhul, selle puhul) tosinaviisi ja tosina viisi
Näiteks minema ja lähen või hea ja parem, üks ja esimene, see ja need, tema ja nemad. 4. Analüütilisus: vormimoodustusviis, kus kasutatakse abisõnu ja mitmesõnalisi vorme, nt on tehtud, oli käinud, ei lähe, peab olema, saab minna, metsa poole, laua all. 5. Reduplikatiivsus: tüvekordusel põhinev vormimoodustusviis, nt sinka-vonka, kilin-kolin, kimpsud-kompsud, sinna-tänna, kribinal-krõbinal, siuh-säuh, ai-ai. 1) isoleerivad keeled – sõnad ei muutu, pole seotud morfeeme, seega tunnuseid ega lõppe, ees- ega järelliiteid. Sõnad on harilikult ühesilbilised (sõnadega väljendatakse nii leksikaalset kui ka grammatilist tähendust) ja nende seost lauses väljendab sõnajärg ja intonatsioon, seoste selgemaks esiletõstmiseks kasutatakse abisõnu (selline on nt mandariini-hiina keel, samuti vietnami keel). 2) aglutineerivad keeled, kus on rohkesti muutetunnuseid, eriti sõnatüvedele liituvaid afikseid
4) Analüütilisus: vormimoodustusviis, kus kasutatakse abisõnu ja mitmesõnalisi vorme, nt on tehtud, oli käinud, peab olema, metsa poole, laua all. 5) Reduplikatiivsus: tüvekordusel põhinev vormimoodustusviis, nt sinka-vonka, kilin-kolin, kimpsud-kompsud, sinna-tänna, kribinal-krõbinal, siuh-säuh. Keele morfoloogilised põhitüübid - 1) isoleerivad keeled sõnad ei muutu, pole seotud morfeeme, seega tunnuseid ega lõppe, ees- ega järelliiteid. Sõnad on harilikult ühesilbilised ja nende seost lauses väljendab sõnajärg ja intonatsioon, seoste selgemaks esiletõstmiseks kasutatakse abisõnu (selline on nt mandariini-hiina keel, samuti vietnami keel). 2) aglutineerivad keeled, kus on rohkesti muutetunnuseid, eriti sõnatüvedele liituvaid tunnuseid ja lõppe, seega seotud morfeeme. Sõnaosad liituvad üksteisele peaaegu mehaaniliselt, otsekui liimitaks neid üksteise külge. Piirid morfeemide vahel on suhteliselt selged
tee = tee Sünonüümia, kus tähistajal on mitu tähistatavat. loom loom = hunt susi HÄÄLIKUSÜSTEEM Häälikutel eraldi tähendust ei ole, kui neid omavahel kombineerida siis saavad nad ka tähenduse, sest häälikuid kombineerides tekivad sõnad. Maailma erinevate keelte häälikusüsteemides on sarnasusi: - täishäälikud ehk vokaalid; - kaashäälikud ehk konsonandid. Täishäälikute ehk vokaalide puhul on suu avatud ja nende teel ei ole mingi- suguseid takistusi. Eesti keeles on 9 vokaali, võrreldes teiste maailma keelte puhul on palju. Enamik maailma keeled saavad hakkama 5-6 vokaaliga ning kõige vähem on 3 vokaali. Keelele annavad kõlavuse vokaalid
Kõik kommentaarid