50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 1 leht
Lehekülgede arv dokumendis
2015-03-23
Kuupäev, millal dokument üles laeti
4 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Elsa Tamm
Õppematerjali autor
matkimist, eriti need, mis on seotud loomadega. · Üheks metoodiliseks võtteks väikelaste puhul on nn kajamäng, mis arendab tähele- panu ja oskust kuulata. Õpetaja hääldab teatud sõna või sõnaühendit ja lapsed kordavad seda kajana võimalikult täpselt järele. Vahelduseks võib kutsuda lapse, kes soovib mängu juhtida. 3.3. Sõnavara kinnistamine Tunni lõpuosas saab õpetaja tagasisidet omandatu kohta. Selleks sobivad tähelepanu ja reageerimist arendavad mängud. 12 Õpetajaraamat · Võib kiiremini näidata piltkaarte või esemeid, mida laps peaks nimetama (Kes see on? Mis see on?). · Lotomäng, kus lapsed leiavad oma mängukaardile vastava asja. Lotomängu juures saab iga laps üksi sõnu öelda ja juhul kui öelda ei taha, võib ta tõsta üksnes käe, näitamaks, et leidis õige asja.
Esiteks see suur, küünrapikkune ja jalalaiune leegitsev täht, mis, nagu kõik teavad, taevast 7-ndal märtsil pärast keskööd Justiitspalee peale langes. Teiseks see Theophile'i* neljarealine salm: 9 Jah, polnud nali, mis kord sellest tuli, et daam Justiits liig palju vürtsi sõi: suulagi vürtsist hõõguma tal lõi ja teda kõrvetas kui lõõmav tuli.1 Mida ka arvata -sellest kolmekordsest -- poliitilisest, loodusteaduslikust ja luulekujulisest -- seletusest Jus-tiitspalee tulekahju kohta 1618-ndal aastal, igatahes üks asi on kindel, nimelt tulekahju ise. Selle hävituse tõttu, kõigepealt aga mitmesuguste paranduste tõttu, mis lõpu tegid sellelegi, mida tulekahju oli säästnud, on väga vähe säilinud Prantsusmaa 1 Sõnademäng: epice -- «vürts» ja «altkäemaks», palais -- loss» ja «suulagi». 4 kuningate esimesest eluasemest, paleest, mis on vanem kui Louvre ja mis juba Phi-lippe
Noh ma siis vastan, ma pidin veel korra Läti piiri ääres ära käima ja ...." "Sellest pole midagi peaasi, et te tulla saite!" ütlesin kähku ja närviliselt. "Nüüd aga asume lauda!" ütlesin kõigile. Stiiv-Maikel tuli sisse, suurte kohvrite sisse mattunud. Tema hääl kostis summutatult: "Aidake mind, palun!" Helen ja Stiiven tormasid ta juurde ja tõstsid kohvrid maha. Mina ja John läksime elutuppa laua äärde. Me rääkisime tööst ja rahast. Siis, kui Stiiven, Helen ja mu jonnakas mees tulid, oli juba meil peaaegu söödud. Kui kõigil oli söödud, siis me läksime diivanile istuma ja hakkasime juttu ajama. "Kuidas te sealt koolist küll ära tahate? Seal on ju nii hea olla!" Küsis John Helenilt ja Stiivenilt. "Meile ei meeldi eriti koolis!" ütles Helen ebaviisakalt. "Te mõtlete selle all, et koolis pole hea seltskond. Noh, nad, sa ju tead neid tänapäva noori." "Jah, jah, seda küll
Ta tundis end nagu täheteadlane, kes on uue planeedi avastanud. Mis puutub aga tõsisesse, sügavasse, puhtasse rõõmu, siis oli see poisil kahtle-mata suurem kui täheteadlasel. Suveõhtud on pikad. Polnud veel pime. Korraga kat-kestas Tom vilistamise. Tema ees oli võõras poiss, veidi suurem kui tema. Iga uustulnuk, ükskõik millises vanuses või kummast soost, oli vaeses St. Petersburgi linnakeses tähelepandavaks harulduseks. See poiss oli hästi riietatud -- liiga hästi äripäeva kohta. See oli lihtsalt hämmastav. Tema müts oli tore,, sinine kinninööbitud kuub uus ja puhas, samuti püksid. Tal olid kingad jalas, ja ometi oli alles reede. Ta kandis isegi heledast laiast paelast kaelasidet. Üldse oli tal linlase välimus, mis ärritas Tomi. Mida rohkem Tom seda hiilgavat imet vahtis, seda rohkem krimpsutas ta nina selle toreduse peale ja seda viletsamana tundus talle tema oma riietus. Kumbki poiss ei kõnelnud. Kui üks liikus, siis liikus ka teine, kuid ainult
väljaandeid on tõlgitud mitmesse keelde. „Tema esitusviis on ilmekalt elutruu – tema lood esitavad alati mõjusa segu murest ja rõõmust – jutus- tusi väljakutsetest klassiruumis ja koolis, millega iga tegevõpetaja koheselt samastuda suudab. Tal on Et Billi tööde kohta rohkem teada saada, kü- hämmastav ja haruldane vilumus tabada klassiruumis ergult ära neid argijuhtumusi, mida me vaistlikult lastage ta veebilehte www.billrogers.com. isegi olime adunud, kuid mitte kunagi säärase selguse ja täpsusega enesele teadvustanud.Olles lugenud au, kust leiate ka täpsed juhtnöörid, kuidas
mina olen tänini rahva kasu taga ajand ja nüüd hakkan iseenda eest muretsema, lähen vana Mauruse juure õppima. Käisingi juba kord tema jutul, aga tema tahtis kõige pealt minu habeme maha tõmmata. Ütleb: ajage enne habe maha, tulge siis, habemega ei saa, sest habeme taha ei näe, mis mees teie olete, mis nägu teil on. Nõnda ütles vana Maurus ise mulle, sest nende teiste semlakutega ei võtnud ma juttugi. Ainult tema endaga... No mis te ütlete selle kohta? Mina peaks oma habeme enne maha ajama, kui pole saand proovidagi, kas ma õppida tahan või mitte. Sest kust sa seda asja tead, mis sa ilmaski pole katsunud. Ei, härra Maurus, ütlesin mina. Mina habemest ei lahku, ennem müün rahvale kasulikku toitu ja jooki edasi, pealegi kus ma ei tea, kas õppimisest ongi miskit kasu. Hää küll, ma saan tudengiks. Noh, ja siis? Mis ma selle tudengiga teen, kui mul pole enam habet! Või arvate, et tudeng maksab sama palju kui minu habe
perenaisele näis seisja nii tuttavana, nagu oleks ta teda juba ammugi ja sagedasti näinud. Veel enam: nagu oleks ta ise kustuva päikese helgil nõnda kuskil taluõuel seisnud ja möödaminejaid vaadelnud ja nagu teeks ta seda ka tulevikus veel lugematuid kordi. «Mis selle talu nimi on?» küsis naine. «See on Aaseme,» vastas mees. «Selja taha paremat kätt jäi Võlla, veel kaugemale mäe varju Aiu; see teele ei paista. Väljamäge ennast nimetatakse Metsakandiks; siin on kolm kohta.» Vanker logises hobu sörgil peagi üle põllu ja jällegi pidid nad sohu minema – pidid ronima üle teise ja seega ka üle viimase soo. Aga enne läks tee Aaseme välja all kaheks. Hobune pöördus ilma juhatuseta paremat kätt. «Kuhu see teine tee viib?» küsis naine. «Sooväljale,» vastas mees. «See seia ei paista, meie õue aga küll; kui koju saame, siis näeme. Seal on ka kolm talu ja veel kaks sauna.» Jõuti sohu
mõte, et need on vaid varjunimed, mille taha d'Artagnan varjab võib-olla kuulsaid nimesid, -- juhul kui nende laenatud nimede kandjad ise polnud neid valinud päeval, mil nad kas kapriisi, rahulolematuse või vaesuse pärast olid selga tõmmanud musketäri lihtsa mantli. Sellest ajast peale ei saanud me enam rahu. Püüdsime leida mõningaidki jälgi neist ebatavalistest nimedest, mis nii tugevasti erutasid meie uudishimu. Juba üksi kataloog nende raamatute kohta, mida me lugesime eesmärgile jõudmiseks, täidaks terve peatüki, mis oleks võib-olla vägagi õpetlik, kuid kindlasti vähe lõbu pakkuv meie lugejatele. Seetõttu ütleme vaid niipalju, et hetkel, kus nii paljude viljatute uurimuste tõttu olime juba lootuse kaotanud ja valmis loobuma otsingutest, leidsime lõpuks, juhituna meie kuulsa ja õpetatud sõbra Paulin Päris' nõuannetest, ühe fooliokaustas käsikirja, mis oli registreeritud, ei mäleta enam hästi, kas number 4772 või
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid