Plaanid puhkusele minna? Võta endale majutus AirBnb kaudu ja saad 37€ kontoraha Tee konto Sulge
Facebook Like

M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat (1)

3 KEHV
Punktid
 
Säutsu twitteris
Tom Sawyeri seiklused
E E S S Õ N A
Suurem osa siin raamatus kirjapandud seiklustest on tõesti juhtunud; mõned nendest on mu
enda elamused , teised poiste omad, kes olid mu koolivennad. Huck Finn on võetud elust; Tom
Sawyer samuti, kuid mitte üksikisiku järgi; ta on kombinatsioon kolme poisi karakteristikast, keda
ma tundsin, ja kuulub seepärast arhitektuuri segastiili.
Ebausk , mida siin on puudutatud, valitses läänes üldiselt laste ja orjade hulgas selle loo ajajärgul,
see tähendab, kolmkümmend või nelikümmend aastat tagasi.
Kuigi mu raamat on mõeldud peamiselt poiste ja tüdrukute
meelelahutuseks , loodan, et seda ei lükka tagasi ka mehed ja
naised, sest minu plaani kuulus püüda täisealistele meeldivalt
meelde tuletada, mis nad olid kord ise, kuidas nad tundsid,
mõtlesid ja rääkisid ja missugustest kummalistest ettevõtetest nad
mõnikord osa võtsid.
1. P E A T Ü K K
«Tom!»
Ei mingit vastust.
«Tom!»
Mingit, vastust.
«Huvitav, kus see poiss peaks olema. Kuule , Tom!»
Vana daam tõmbas prillid alla ja vaatas üle nende toas ringi; siis lükkas ta nad üles ja
vaatas nende alt. Ta vaatas harva või mitte kunagi nii väikest asja nagu poiss läbi prillide ,
sest need olid ta pühapäevaprillid, tema südameuhkus, ja ta kandis neid «stiili», mitte vaja-
Hartford, 1876 Autor
duse pärast; niisama hästi oleks ta võinud näha läbi paari ahjusiibri. Ta näis hetke nõutuna
ja ütles siis, mitte ägedalt, kuid küllalt valjusti, et mööbel oleks võinud seda kuulda: «Noh,
kui ma su kätte saan, ma .. .»
Ta ei lõpetanud, sest oli parajasti kummargil ja tonksis luuavarrega voodialust — ja iga
tõuke järel oli vaja hinge tõmmata. Kuid ta ei toonud päevavalgele midagi peale kassi.
«Niisugust poissi ei ole ma veel näinud!»
Ta läks avatud uksele ja seisis lävel, vaadeldes rohtukasvanud tomatitaimede ridu, mis
moodustasid aia. Tomi polnud kusagil. Niisiis kõrgendas ta häält, et see kaugemale kostaks,
ja hüüdis:
«Tom, uu!»
Kerge kähin tema selja taga, ja ta pöördus just õigel hetkel, et ühel poisijõmpsikal kuuest
kinni haarata ning tema põgenemist takistada. «Nojah! Et mul see sahver varem meelde ei
tulnud! Mis sa seal tegid?»
9
«Ei midagi.»_
«Ei midagi! Vaata oma käsi ja vaata oma suud . Millega sa need ara määrisid?»
«Ma ei tea, tädi.»
«Aga mina tean. See on moos , vaat mis see on. Kümme korda olen ma sulle öelnud, et
kui sa moosi rahule ei jäta, saad naha peale. Anna vits siia!»
Vits juba tõusis. Seisukord oli meeleheitlik.
«Oh! Vaata selja taha, tädi!»
Vana daam pöördus kähku, kähmas seelikusaba pihku, et seda hädaohust päästa, ja samal
hetkel andis poiss jalgadele valu, ronis üle kõrge plangu ning kadus selle taha. Tädi Polly
seisis hetke hämmastunult ja hakkas siis tasa naerma .
«Pagana poiss! Kas ma iial midagi ei õpi? Kas ei ole ta mulle küllalt niisu -guseid
vempe mänginud, et peaksin teda juba läbi nägema! Kuid vanad narrid on kõige suuremad narrid.
Öeldakse ju, et vana koer ei õpi enam uusi trikke. Aga, heldeke, tal on need ju iga päev
uued, ja kuidas sa tead, mis tulemas on? Ta nagu teab, kui kaua ta mind piinata võib, enne
kui mul kops üle maksa läheb, ja ta teab ka, et kui ta mu käest hetkeks pääseb või mind naerma
suudab ajada, siis on kõik jälle hea ja ma ei tee talle
10
midagi. Ma ei täida oma kohust selle poisi vastu, jumalatõsi, taevas teab seda. Hoia
vitsa ja riku last, nagu tarkuseraamat ütleb. Teen pattu ja kogun kannatusi meile mõlemale,
tean seda. Poiss on riukaid täis, aga, armas taevas, ta on ju mu oma õndsa õe laps, vaene
poisu, ja mul ei ole kuidagi südant teda lüüa. Iga kord, kui ta karistamata jätan, vaevab
mind südametunnistus ; ja iga kord, kui teda löön, on mu vana süda peaaegu lõhkemas. Olgu
pealegi, naisest sündinud inimese elu on lühike ja täis muret, nagu pühakiri ütleb, ja ma
usun, et see nii on. Ta teeb täna pärast lõunat poppi , ja karistuseks selle eest olen ma
lihtsalt kohustatud teda homme tööle sundima. On küll väga karm teda laupäeval, kus
kõik poisid on vabad, tööle panna, aga ta vihkab tööd rohkem kui midagi muud ja ma pean
ometi veidigi oma kohust täitma, muidu saadan lapse hukatusse.»
Tom tegi tõesti poppi ja tal oli, väga lõbus. Ta jõudis tagasi koju just parajaks ajaks, et
aidata neegripoisil Jimil järgmiseks päevaks puid saagida ja enne õhtusööki halgusid
peeneks lõhkuda — vähemalt oli ta õigel ajal kohal, et Jimile oma seiklusi jutustada, kuna
Jim tegi kolmveerandi tööst. Tomi noorem vend (või õigemini poolvend ) Sid oli oma tööga
(pilbaste korjamisega) juba valmis, sest ta oli vaikne poiss ja tal polnud tülikaid
seiklejakalduvusi. Sel ajal kui Tom õhtust sõi, igal võimalikul juhul suhkrut näpates, esitas
tädi Polly talle salakavalaid ja väga sügavamõttelisi küsimusi, sest ta tähtis teda
paljastavaile avaldustele ahvatleda. Nagu paljud teised lihtsameelsed hinged , nii oli ka
tädi Polly endast sel meelitaval arvamusel, et tal on annet peeneks, salapäraseks
diplomaatiaks, ja ta armastas oma kõige läbipaistvamaid sepitsusi sügava kavaluse imedeks
pidada.
«Tom, koolis oli kaunis palav , eks olnud?»
«M-j ah.»
«Väga palav, eks?»
«M-jah.»
«Kas sul ei tulnud tuju suplema minna, Tom?»
Tomi läbistas väike kartus , mingisugune ebameeldiv kahtlus . Ta uuris tädi Polly
nägu, kuid see ei öelnud talle midagi. Niisiis ütles ta:
11
«Ei, hm — noh, mitte just väga.»
Vana daam sirutas käe, katsus Tomi särki ja sõnas:
«Aga praegu sul polegi liiga soe.»
Ja tal oli hea meel, et ta oli avastanud, et särk oli kuiv, ilma et keegi oleks aru saanud,
et ta just seda oligi teada tahtnud. Kuid Tomil oli nüüd selge, kustpoolt tuul puhub . Niisiis
ennetas ta tädi arvatava järgmise käigu.
«Mõned meist pumpasid endale vett pähe — minu pea on veel praegu märg. Katsu
Tädi Polly tundis tuska , et ta oli selle kaudse tõenduse kahe silma vahele jätnud ja et ta
polnud seda kavalust kasutanud. Siis tuli tal uus mõte:
«Tom, ega sa ei tarvitsenud pumba all särgi kraed lahti rebida, mille ma kinni
õmblesin? Tee kuuenööbid lahti!»
Tomi näolt kadus murepilv. Ta avas kuue. Särgi krae oli korralikult kinni õmmeldud.
«Tont võtaks! Noh, olgu peale. Ma olin kindel, et sa poppi tegid ja suplemas käisid.
Kuid ma andestan sulle, Tom, usun, sa oled selline kass , kes on kord juba oma käpad
kõrvetanud, nagu öeldakse. Oled parem, kui sa välja näed — seekord
Tädi Polly oli pooleldi kurb, et tema teravmeelsus polnud märki tabanud, ja pooleldi
rõõmus, et Tom oli ometi kord kogematagi kuulekalt käitunud.
Kuid Sidney ütles:
«Noh, minu arvates õmblesid sa tema krae valge niidiga kinni, see seal on aga must.»
«Muidugi õmblesin valge niidiga! Tom!»
Kuid Tom ei hakanud järge ootama. Uksest välja lipates ütles ta:
«Siddy, selle eest sa alles saad!»
Kindlas kohas uuris Tom kahte suurt nõela, mis olid tema kuue revääri pistetud ja
mille ümber oli niiti keritud, ühele valget, teisele musta. Ta mõtles:
«Tädi poleks seda kunagi märganud, kui Sid poleks öelnud. Pagan võtaks, vahel
õmbleb ta valgega, vahel mustaga . Ta võiks tõesti ühe või teise juurde jääda, nii ei suuda
seda keegi meeles pidada. Aga Sid saab selle eest nahatäie, see on kindel!»
12
Tom ei olnud linnakeses eeskujulik poiss. Kuid ta tundis eeskujulikku poissi väga hästi
ja vihkas teda.
Juba paari minutiga või isegi varem oli ta kõik oma mured unustanud. Mitte
sellepärast, et tema mured oleksid talle karvavõrdki kergemad või vähem kibedad tundunud
kui mehe mured mehele, vaid sellepärast, et uus võimas huvi surus nad seks
korraks tagaplaanile ja tõrjus nad tema mõtteist välja — samuti nagu täiskasvanu unustab
oma õnnetused uute ettevõtete ärevuses. See uus huvi oli uudne kõrgelthinnatud
vilistamiskunst, mille ta oli äsja ära õppinud ühelt neegrilt ja mida ta nüüd segamatult
soovis harjutada . See meenutas linnu vidistamist, sulakõlalist lõõritamist, kusjuures keele
otsaga tuli kiiresti suulage puudutada. Lugeja arvatavasti mäletab, kuidas seda tehakse,
kui ta on kunagi poisike olnud. Usinus ja hool kandsid varsti vilja, ja Tom sammus
tänavat mööda, suu täis helisid ja süda tulvil tänutunnet. Ta tundis end nagu täheteadlane,
kes on uue planeedi avastanud. Mis puutub aga tõsisesse, sügavasse, puhtasse rõõmu, siis
oli see poisil kahtle-mata suurem kui täheteadlasel.
Suveõhtud on pikad. Polnud veel pime. Korraga kat- kestas Tom vilistamise. Tema ees
oli võõras poiss, veidi suurem kui tema. Iga uustulnuk , ükskõik millises vanuses või
kummast soost, oli vaeses St. Petersburgi linnakeses tähelepandavaks harulduseks. See
poiss oli hästi riietatud — liiga hästi äripäeva kohta. See oli lihtsalt hämmastav. Tema
müts oli tore,, sinine kinninööbitud kuub uus ja puhas, samuti püksid. Tal olid kingad
jalas , ja ometi oli alles reede. Ta kandis isegi heledast laiast paelast kaelasidet. Üldse
oli tal linlase välimus, mis ärritas Tomi. Mida rohkem Tom seda hiilgavat imet vahtis,
seda rohkem krimpsutas ta nina selle toreduse peale ja seda viletsamana tundus talle tema
oma riietus. Kumbki poiss ei kõnelnud. Kui üks liikus, siis liikus ka teine, kuid ainult
kulgemisi, sõõris. Nad hoidsid kogu aeg nägu näo, silm silma vastu, viimaks ütles Tom:
«Ma võin sulle naha peale anda!»
«Tahaksin näha, kuidas sa seda teed.»
«Aga ma saan sellega hakkama.»
«Ei, sa ei saa.»
«Jah saan.»
«Ei saa.»
«Ma saan.»
«Sa ei saa.»
«Saan.»
«Ei saa.»
Ebamugav vaikus . Siis küsis Tom:
«Mis su nimi on?»
«See pole vist sinu asi.»
«Hästi, siis ma teen selle oma asjaks.»
«Miks sa siis ei tee?»
«Kui sa veel palju räägid, siis teen.»
«Palju — palju — palju! Noh, tee nüüd!»
«Ah, sa arvad , et oled kole kange , jah? Võiksin su ka siis läbi klobida, kui mul teine käsi on
selja taha seotud, kui ma ainult tahaksin.»
«Miks sa siis ei tee seda? Sa ainult räägid, et võid seda teha.»
«Noh, teen kah, kui sa mind narrid.»
13
«Oi jah, olen küllalt inimesi niisuguses pigis näinud.»
«Ninatark! Arvad, et oled suur asjamees, jah? Eh, missugune kübar!»
«Eks sa puuduta seda kübarat, kui ta sulle ei meeldi. Katsu ta peast maha lüüa; klobin läbi
igaühe, kes söandab katset teha.»
«Valelik!»
«Ise oled valelik.»
«O!ed valelik riiukukk ega julge peale hakata.»
«Kõtt! käi minema!»
«Kuule, kui sa veel palju lobised, siis virutan sulle kiviga pähe.»
«Ohoh, näe kus virutaja!»
«Jah, virutan.»
«Miks sa siis ei tee seda? Sa ainult ähvardad teha. Miks sa ei viruta? Sellepärast, et sa
kardad
«Ma ei karda
«Kardad.»
«Ei karda.»
«Kardad.»
Jälle vaikus. Jälle põrnitsemine ja teineteise ümber
14
keerlemine. Nüüd olid nad õlg õla vastas. Siis ütles Tom:
«Käi siit minema!»
«Käi ise!»
«Mina ei lähe.»
«Mina ka mitte.»
Nii nad seisid seal, kummalgi üks.jalg viltu vastu maad toetatud, teineteist kõigest
jõust tõugates ja vihaselt põrnitsedes. Kuid kumbki ei saanud teisest jagu. Pika rabeluse
järel, mis pani mõlemad õhetama, lõdvendasid nad valvsalt ning ettevaatlikult pingutust ja
Tom ütles:
«Sa oled argpüks! Kaeban su peale oma suurele vennale : tema võib su oma väikese
sõrmega maha lüüa, ja ma ütlen talle, et ta seda teeks
«Arvad, et ma su suurt venda kardan ? Minul on palju suurem vend kui sinu oma, ja ta
võib sinu venna üle selle aia visata .» (Mõlemad vennad olid välja mõeldud.)
«See on vale.»
«Sinu sõnad ei tee seda veel valeks.»
Tom tõmbas suure varbaga joone tolmu sisse ja ütles:
«Katsu sellest üle astuda, ja ma soen sind nii, et sa ei suuda enam püsti tõusta. Igaüks,
kes riskib seda teha, on lambavaras.»
Võõras poiss astus kähku üle joone ja ütles:
«Sa lubasid mind ju sugeda, eks näis, kas tuled toime »
«Ara trügi siia, ole parem ettevaatlik.»
«Noh, sa kelkisid, et annad naha peale — miks sa ei tee seda?»
«Kirevase päralt, vean kahe tsendi peale kihla, ma teen seda.»
Võõras poiss võttis taskust kaks vaskraha ja pakkus neid pilkavalt Tomile.
Tom lõi need maha.
Järgmisel hetkel veeresid ja rabelesid mõlemad poisid teineteisest kinni hoides nagu kassid
sopas; ühe minuti kestel kitkusid ja rebisid nad teineteist juustest ja riietest , tagusid ja
küünistasid teineteise nina ning
15
katsid end tolmu ja ausäraga. Siis võttis segadus kindla kuju, ja võitlusmöllust kerkis esile
Tom, istudes kaksi- ratsa võõra poisi otsas ja tagudes teda rusikatega.
«Ütle «küllalt»!» karjus ta.
Poiss püüdis ainult lahti rabelda. Ta nuttis, peamiselt
vihast .
«Ütle «küllalt»!» Ja materdamine käis edasi.
Lõpuks kuuldus võõralt poisilt allasurutult «küllalt», ja Tom laskis tal tõusta, öeldes: «See on
sulle õpetuseks. Teinekord vaata ette, keda sa narrima tikud
Võõras poiss läks ära, puhastades riideid tolmust, nuuksudes ja nuusates. Aeg-ajalt
vaatas ta tagasi, raputas pead ja ähvardas, mida ta kõik teeb Tomile «järgmine kord, kui
ta tema kätte saab». Tom ainult irvitas seepeale ja pöördus ülevas meeleolus minema. Niipea
kui ta oli keeranud selja, kahmas võõras poiss maast kivi, virutas talle sellega abaluude
vahele ja pistis siis ise antiloobi kürusega plagama. Tom ajas reeturit taga kuni selle
koduni ja sai niiviisi teada, kus ta elas. Ta seisis seepeale veidi aega värava juures,
vaenlast välja kutsudes, kuid vaenlane näitas talle ainult lõustu läbi akna ega võtnud
väljakutset vastu. Viimaks ilmus vaenlase ema, nimetas Tomi halvaks, õelaks,
vulgaarseks lapseks ja käskis tal ära minna. Tom läkski ära, kuid tõotas selle poisiga veel
arveid õiendada.
Ta jõudis sel õhtul kaunis hilja koju, ja kui ta ettevaatlikult läbi akna sisse ronis, leidis ta
eest varitseja oma tädi näol; ja kui tädi nägi, millises seisukorras olid Tomi riided, tegi ta
vankumatu otsuse muuta poisi laupäevane puhkeaeg sunnitööga vangistuseks.
2 PEATÜKK
Laupäeva hommik oli kätte jõudnud ja kogu suvine maailm oli särav, värske ja täis elurõõmu.
Igas südames helises laul, ja kui süda oli noor, siis tungis hein huultele. Igas näos oli rõõmu
jaigas sammus kergust. Akaatsiad õitsesid ja õite lõhn täitis õhku. Cardiffi küngas,
künkatagune kõrgustik, haljendas tai-
16
mestikust ja oli küllalt kaugel, et paista igatsetud maana, unelev, rahuküllane, meelitav.
Tom ilmus kõnniteele lubjaämbri ja pikavarrelise pintsliga . Ta silmitses planku , ja rõõm kadus
loodusest ning sügav kurbus asus tema hinge. Kolmkümmend jardi üheksa jala kõrgust planku!
Elu tundus Tomile tühjana ja olemasolu lausa koormana. Ohates kastis ta pintsli värvi sisse ja
tõmbas sellega ülemist lauda mööda; kordas seda operatsiooni; tõmbas veel korra; võrdles tühist
'lubjatud riba kaugeleulatuva lupjamata plangupinnaga ja istus löödult tünni otsa. Väravast
tuli Jim, plekkämber käes, kareldes ja «Buffalo neiusid» lauldes. Linnakaevult vee toomine oli
Tomi meelest alati vastik töö olnud, kuid nüüd ei tundunud see talle enam nii. Talle meenus, et
kaevul oli ikka seltskonda. Valged, mulatid ja neegripoisid ning -tüdrukud ootasid seal alati
järjekorda, puhkasid, vahetasid mänguasju, tülitsesid, lõid lahingut, tegid nalja . Ja tal tuli veel
meelde, et kuigi kaev oli ainult sada viiskümmend sammu eemal, ei jõudnud Jim veeämbriga
kunagi enne tundi tagasi; isegi siis pidi keegi talle harilikult järele minema. Tom ütles:
«Kuule, Jim! Ma to&n vee ara, kui sa niikaua värvid.»
Jim raputas pead ja. ütles:
«Ei saa, mässa Tom. Vanaproua ütles, et pean vett tooma minema ja mitte kellegagi aega
viitma Ta arvas juba, et mässa Tom hakkab peale käima, et ma tema eest värviksin, ja seepärast
käskis ta mul otsekohe minna ja oma töö ära teha — ta lubas ise värvimise järe!e valvata.»
«Oh, ära pane tähelegi, mis ta ütles, Jim. Niiviisi ta räägib alati. Anna ämber — olen ühe
minuti pärast tagasi. Tema ei saa sellest teadagi.»
«Ma ei tohi, mässa Tom. Vanaproua lööb mul pea otsast maha. Tõepoolest.»
«Tema! Ta ei löö kunagi kedagi, koputab ainult sõrmkübaraga pähe, ja kes hoolib sellest, ma
tahaksin teada. Ta ähvardab hirmus palju, kuid ähvardamine ei tee,haiget — igatahes mitte
siis, kui ta ise ei nuta . Jim, annan suue marmorkuuli. Annan sulle valge kuuli.»
Jim lõi kõhklema.
17
«Valge kuuli, Jim, ja see on uhke asi.»
«Heldeke, see on imetore asi, ma tean. Aga, massa Tom, ma kardan nii väga
vanaprouat.»
Ent Jim oli ainult inimene — kiusatus oli liiga suur tema jaoks. Ta pani ämbri maha ja
võttis valge kuuli. Järgmisel hetkel lidus ta oma ämbriga ja kipitava kuklaga tänavast alla,
Tom värvis suure hooga ja tädi Polly lahkus tegevusväljalt, peos tuhvel ja silmts võidurõõm.
Kuid Tomi energial ei olnud pikka püsi. Ta hakkas mõtlema, missuguseid lõbustusi ta
oli kavatsenud selleks päevaks, ja tema mured mitmekordistusid. Varsti mööduvad siit
vabad poisid kergejalgselt igasugustele veetlevatele retkedele ja nad heidavad palju nalja
tema kulul sellepärast, et ta peab töötama, — juba see mõte põletas Tomi tulena. Ta
kraamis välja oma maise vara ja silmitses seda — mänguasju, kuulikesi, igasugust rämpsu.
Sellest piisas võib-olla tasuks mõne töövahetuse eest, kuid seda oli vähe isegi pooletunnilise
täieliku vabaduse ostmiseks . Niisiis pani Tom oma varanatukese tasku tagasi ja loobus
mõttest poisse ära osta. Sel süngel ja lootusetul hetkel tuli talle äkki hea mõte, lausa
inspiratsioon. Ta võttis pintsli ja hakkas rahulikult töötama. Varsti ilmus nähtavale Ben
Rogers , just see poiss, kelle pilget ta oli kartnud. Beni kõnnak oli hüplev ning tantsisklev
— selge tõendus, et tema süda oli kerge ja ootused roosilised . Ta sõi õuna ja laskis aegajalt
kuuldavale pika meloodilise huilge, millele järgnes sügavatooniline pimm -põmm,
pimm-põmm, sest ta kujutas endast aurikut. Lähemale jõudes vähendas ta kurust, astus
keset tänavat, kallutas end tugevasti paremale poole ja pöördus raskelt , kogu pidulikkuse ja
tseremoniaalsusega, sest ta oli «Suur Missouri » ja pidi üheksa jalga sügaval vees istuma.
Ta oli ühtaegu laev, kapten ja mäsinatelegraaf, niisiis pidi ta ennast kujutama omaenda
tormitekil käske andmas ja neid täitmas.
«Stop, sir! Ting -a- ling -ling.» Laev jäi peaaegu seisma ja pöördus aegamisi kõnnitee
poole. «Tagasikäik! Ting-a-ling-ling!» Käsivarred tõmbusid sirgeks ja laskusid jäigalt
külgi mööda alla. «Tagasi tüürpoordi! Ting-a-
18
ling-ling! Tšuu! Tšuu-uu-tšuu!» Parem käsi tegi vahepeal suuri sõõre, sest see kujutas endast
suurt laeva-ratast, «Tagasi pakpoordi! Ting-a-ling-ling! Tšuu-tš-tšuu-tšuu!» Vasak käsi
hakkas sõõre tegema.
«Stop, tüürpoord! Ting-a-ling-ling! Stop, pakpoord ! Edasi jüürpoordi! Stop! Aeglaselt
keerata! Ting-a-ling-ling! Tšuu-uu-uu! Raaköis välja! Kähku!_ Noh — välja köiega, mis te
seal teete? Heitke silmus selle kännu otsa! Nüüd silla juurde — las käia! Masinad seisma,
sir! Ting-a-ling-ling!»
«St! Sšt! St!» (Sügavust mõõtes.)
Tom jätkas värvimist, pööramata vähematki tähelepanu aurikule. Ben vahtis hetke ja ütles
siis:
«Hei! Sa oled ankrusse pandud, mis?»
Ei mingit vastust. Tom vaatles oma viimast pintslitõmmet kunstniku silmaga; siis veel -
üks kerge tõmme, ja ta uuris uuesti tagajärge. Ben astus ta kõrvale. Tomi suu jooksis vett
õuna järele, kuid ta ei katkestanud tööd. Ben ütles:
« Hallo , vanapoiss; pandi tööle või?»
«Ah, sina oled, Ben! Ma ei pannud tähelegi.»
«Kuule, ma lähen ujuma . Kas sina ei tahaks ka? Aga sa teed muidugi parema meelega
tööd, eks ole? No muidugi!»
Tom silmitses viivu poissi ja küsis:
«Mida sa nimetad tööks?»
«Noh, kas see ei ole siis töö?»
Tom hakkas uuesti värvima ja tähendas hooletult:
«Võib-olla on, võib-olla ei ole. Tean ainult, et see on Tom Sawyeri maitse järgi.»
«Oh, mine nüüd, sa ei taha ometi öelda, et see sulle meeldib?»
Pintsel liikus edasi.
«Meeldib? Noh, ma ei tea, miks ei peaks see mulle meeldima . Seda ei juhtu ju iga päev, et
üks poiss saab planku värvida.»
See näitas asja hoopis uues valguses. Ben jättis õuna-söömise. Tom tõmbas oma pintslit
suurejooneliselt edasi-tagasi, astus sammu tahapoole, et tulemusi vaadelda, parandas pisut
siin ja seal ja silmitses uuesti arvustavalt. Ben jälgis iga liigutust, tema huvi kasvas
19
järjest, töö hakkas talle ikka enam meeldima. Viimaks ütles ta:
«Kuule, Tom, las ma värvin ka natuke.»
Tom kaalutles; kavatses juba nõustuda, kuid muutis siis meelt : «Ei, ei; arvan, see ei lähe,
Ben. Saad aru, tädi Polly on väga nõudlik selle aia suhtes — just siin, tänava pool, tead.
Kui see oleks õuepoolne plank , siis ei oleks ei mul ega ka tädil midagi selle vastu. Aga sellele
plangule paneb ta suurt röhku, see tuleb väga hoolikalt teha. Arvan, tuhande, võib-olla
ka paari tuhande poisi hulgas ei leidu ühtegi, kes oskaks teha seda nii, nagu vaja.»
«Ei — kas tõesti? Oh, kuule, lase mind ainult proovida, ainult natuke. Mina sinu asemel küll
laseksin, Tom.»
«Ben, lubaksin hea meelega, indiaani ausõna, aga tädi Polly — jah, Jim tahtis seda teha, kuid
tädi ei lasknud. Sid tahtis, ta ei lasknud ka Sidi . Näed nüüd, missuguses pigis ma olen! Kui sa
hakkaksid seda planku värvima ja midagi läheks viltu ...»
«Oh, lollus ; olen hästi ettevaatlik. Las ma nüüd proovin . Kuule, ma annan sulle oma õuna
südame.»
«Noh, hea küll. Ei, Ben, see ei lähe siiski. Kardan...-»
«Annan sulle terve õuna!»
Tom loovutas pintsli tõrksa ilme, kuid rõõmsa südamega. Ja sel ajal kui äsjane aurik «Suur
Missouri» töötas ja päikese käes higistas, istus tagasitõmbunud kunstnik sealsamas kõrval
varjus tünni otsas, kõlgutas jalgu , mugis õuna ja sepitses plaani teiste lihtsameelsete
püüdmiseks. Neist polnud puudust — iga natukese aja pärast juhtus poisse mööda minema; nad
tulid pilkama , kuid jäid värvima. Selleks ajaks, kui Beni isu täis sai, oli Tom järjekorra heas
korras oleva paberlohe eest Billy Fisherile kaubelnud; ja kui viimasel küllalt sai, ostis Johnny
Miller eesõiguse kärvanud roti ja nööri eest, millega seda võis vibutada; ja nii edasi ja nii edasi,
tund tunni järel. Ja kui saabus pärastlõuna, ujus Tom, hommikune vaene vilets poiss, sõna
tõsises mõttes külluses. Tal oli peale eelmainitud esemete kaksteist marmorkuuli, üks parmupilli
poolik , tükike sinist pudeliklaasi, mille läbi võis vaadata, lõngapool, võti, mis ühtki lukku ei ava-
20
nud, tükk kriiti, klaasist karavinikork, üks tinasõdur, paar konnapoega, kuus paukkompvekki,
ühe silmaga kassipoeg, vasest ukselink, koera kaelarihm — ainult ilma koerata, noapea, neli
apelsinikoore tükki ja lagunenud aknaraam. Ta oli veetnud aega väga lõbusasti ja jõude suures
seltskonnas ja plank oli kolmekordselt värvitud! Kui värv poleks otsa lõppenud, siis oleks ta
kõik poisid linnakeses pankrotti viinud.
Tom pidi endale tunnistama, et maailm ei olegi lõpuks nii tühine. Ta oli enesele teadmata
avastanud tähtsa seaduse inimese tegevuses, ja . nimelt: et panna meest või poissi mõnda asj~a
ihaldama, on ainult vaja see asi raskesti kättesaadavaks teha. Kui Tom oleks olnud suur ja tark
filosoof , nagu seda on selle raamatu kirjutaja, siis oleks ta taibanud, et töö on see, mida inimene
on kohustatud tegema, ja lõbu see, mida ta ei ole kohustatud tegema. Ja see oleks aidanud tal
aru saada, miks kunstlillede valmistamine või sõtkeveski ümberajamine on töö, kuna keegli
veeretamine või Mont Blanc 'i otsa ronimine on ainult lõbu. Inglismaal on rikkaid džentlmene,
kes juhivad neljahobusetõlda kakskümmend või kolmkümmend miili päevas suvisel ajal, sest
see eesõigustatud lõbu maksab neil ränka raha, aga kui neile selle eest tasu pakutaks, siis
muutuks see tööks ja nad loobuksid sellest.
3. P E A T Ü K K
Tom ilmus tädi Polly ette, kes istus avatud akna all mugavas tagatoas, mis oli ühtlasi
magamistuba , söögituba ja raamatukogu. Mahe suveõhk, segamatu vaikus, lillelõhn ja
mesilaste uinutav sumin olid avaldanud oma mõju, ja tädi Polly tukkus oma kudumistöö köhal,
sest tal polnud mingit seltsilist peale kassi, ja seegi magas tema süles. Prillid olid kindluse
mõttes üles hallidele juustele lükatud. Ta oli arvanud, et Tom on muidugi ammu putket teinud,
ja oli seepärast üllatatud, kui poiss end nii kartmatult jälle tema meelevalla alla andis. Tom
küsis:
«Kas ma tohin nüüd mängima minna, tädi?»
«Mis, juba? Kui palju sa ära tegid?»
21
«Kõik on tehtud, tädi.»
«Tom, ära valeta mulle. Ma ei salli seda.»
«Ei valeta, tädi; kõik on valmis.»
Tädi Pollyl oli vähe usku sellisesse tõendusse. Ta läks ise välja vaatama; ja ta oleks rahul
olnud, kui kakskümmend protsenti Tomi kinnitusest oleks tõele vastanud. Kui ta aga leidis,
et terve plank oli mitte ainult \prvitud, vaid hoolikalt kolmekordse värvikorraga käetud ja
isegi - plangu alla maapinnale valge triip tõmmatud, siis oli tema imestus peaaegu
kirjeldamatu. Ta ütles:
«Ma ei oleks kunagi uskunud! Sedac peab ausalt tunnistama: sa vöid töötada, kui sa ainult
tahad , Tom.» Kuid siis kahandas ta kütust, lisades: «Aga ma pean ütlema, seda juhtub küll
väga harva, et sa tahad. Hüva, mine siis ja mängi, kuid vaata, et sa õigel ajal tagasi tuled,
muidu saad naha peale.»
Tädi Polly ofi nii vaimustatud Tomi hiilgavast saavutusest, et ta poisi sahvrisse viis, eriti
ilusa õuna valis ja selle talle andis moraalijutluse saatel sellest, millise täiendava väärtuse ja
maitse omandab ausa pingutusega teenitud tasu. Ja sellal, kui ta lõpetas sobiva pühakirjasõnaga,
«õngitses» Tom endale ühe koogi.
Siis lippas ta välja ja silmas Sidi, kes hakkas parajasti üles minema välistrepist, mis viis
tagumistesse ruumidesse teisel korral. Mullakamated olid käepärast, ja silmapilkselt oli
õhk neid täis. Neid vuhises nagu rahet
Sidi ümber, ja enne kui tädi Polly jõudis üllatusest toibuda ning appi tõtata, oli kuus või
seitse mätast märki tabanud, Tom aga üle plangu kadunud. Värav oli küll olemas, kuid Tomil
ei olnud harilikult kunagi aega seda käsutada. Tema süda oli nüüd rahul, sest Sidile oli kätte
makstud selle eest, et ta tädi tähelepanu oli mus.- tale niidile juhtinud ja temale, Tomile,
häda kaela saatnud.
22
Tom läks majade ümbert ringi ja jõudis välja porisele kõrvaltänavale tädi lehmalauda taga.
Nüüd oli ta väljaspool tabamis- ja karistusohtu ning seadis sammud avaliku väljaku poole, kus
poiste kaks «sõjaväge» pidid täna lahingut lööma, nagu oli kokku lepitud. Tom oli ühe armee
kindral , Joe Harper , tema südamesõber, teise. Need kaks suurt komandöri ei pidanud endale
seisusekohaseks isiklikult võitlusest osa võtta — see sobis rohkem väiksematele vendadele
— , vaid istusid koos kõrgendikul ja juhtisid lahinguoperatsioone adjutantide kaudu antud
käskude teel. Tomi armee saavutas pikaajalise ja ägeda lahingu järel hiilgava võidu. Siis loeti
surnud üle, vahetati vangid, lepiti kokku järgmise kokkupõrke tingimuste suhtes ja määrati
kindlaks vajaliku lahingu päev, mispeale armeed rivistusid ja minema marssisid, kuna Tom
üksi kodu poole pöördus. Möödudes jnajast, kus elas Jeff Thatcher , nägi ta aias üht võõrast
tütarlast, veetlevat väikest sinisilmalist olendit heledate, kahte pikka palmikusse punutud
juustega, valge suvekleit seljas ja tikitud püksikesed jalas. Äsja-kroonitud kangelane langes
ühegi pauguta. Endine lemmik Amy Lawrence kadus ta südamest ega jätnud endast isegi
mälestust järele. Tom oli arvanud, et armastab teda hullupööra; ta oli pidanud oma kirge
jumaldamiseks, ja ennäe! see oli ainult vilets kaduv kiindumus . Ta oli kuude kaupa Amyt
võita püüdnud ja alles nädal tagasi oM tüdruk talle oma poolehoidu tunnistanud; ta oli olnud
kõige. õnnelikum ja uhkem poiss maailmas ainult seitse lühikest päeva, ja nüüd, ainsa
hetkega, oli Amy tema süda-
23
mest läinud nagu juhuslik võõras, kelle külaskäik on tehtud.
Tom jumaldas seda uut inglit vargse pilguga, kuni nägi, et see oli teda märganud. Siis teeskles
ta, nagu poleks tal aimugi tüdruku sealolekust, ja hakkas igasuguseid mõttetuid poisikeselikke tempe
demonstreerima, et tüdrukus imetlust äratada. Ta jätkas seda veidrat tembutamist tükike aega, kuni
ta keset üht ohtlikku võimlemisetendust pilgu aeda heitis ja nägi, et väike tüdruk pöördus maja
poole. Tom astus aia juurde ja nõjatus nukralt selle vastu, lootes, et teine veel viivitab. Tüdruk
seisatas hetke trepil ja liikus siis ukse poole. Tom ohkas sügavalt, kui tüdruk jala lävele pani, kuid
siis lõi tema nägu särama, sest enne kui tüdruk majja kadus, viskas ta ühe aedkannikese üle aia.
Poiss jooksis sinna ja peatus paari jala kaugusel õiest, tõstis käe varjuks silmade ette ja hakkas
piki tänavat alla vaatama, nagu oleks ta seal midagi huvitavat avastanud. Siis võttis ta maast
õlekõrre ja katsus seda, pea kuklas , ninal tasakaalus hoida; seejuures ühele ja teisele poole liikudes
ligines ta vähehaaval kannikesele; lõpuks peatus ta paljas jalg õiel, painduvad varbad haarasid
sellest kinni ja ta keksles oma aardega minema ning kadus nurga taha. Kuid ainult hetkeks, seniks ,
kuni ta jõudis õie oma kuue hõlma alla kinnitada, südame, võib-olla ka kõhu lähedale, sest tema
teadmised anatoomias ei olnud eriti kindlad ja väga täpne polnud ta samuti.
Nüüd tuli ta tagasi ja jäi aia aarde kuni videvikuni, demonstreerides endist viisi oma kunsttükke.
Kuid tüdruk ei näidanud end enam, kuigi Tom lohutas end veidi lootusega, et ta on mõne akna
lähedal ja näeb tema lugupidamisavaldusi. Viimaks läks ta vastumeelselt koju, vaene pea täis
nägemusi.
Kogu õhtusöögi kestel oli ta nii heas tujus , et tädi imestas, «mis sellele lapsele sisse on läinud».
Ta sai Sidi loopimise pärast tublisti tõrelda, kuid ei paistnud sellest põrmugi hoolivat. Ta katsus
otse tädi nina all suhkrut näpata, sai selle eest sõrmedele ja ütles:
«Tädi, Sidi sa ei löö, kui tema suhkrut võtab.»
«Sid ei piina inimest ka niiviisi, nagu sina seda teed. Sina oleksid alati suhkru kallal, kui ma valvel
ei oleks.»
24
Varsti astus tädi Polly kööki ja Sid, õnnelik oma puutumatuses, sirutas käe suhkrutoosi järele
võidurõõmuga, mis oli Tomile peaaegu talumatu . Kuid Sidi sõrmed vääratasid ja toos kukkus ning
purunes . Tom oli ülimas vaimustuses, sellises vaimustuses, et ta taltsutas isegi oma keelt ja vaikis.
Ta tõotas endale, et ta ei lausu sõnagi, isegi siis mitte, kui tädi sisse tuleb, vaid istub täiesti
vaikselt , kuni tädi küsib, kes selle pahanduse tegi; siis ta ütleb, ja midagi ei või olla magusamat
maailmas kui näha, kuidas see pailapse eeskuju «saab». Ta oli nii tulvil juubeldust, et suutis end
vaevu taltsutada, kui vana daam tagasi tuli ja kudude ees seisatas, heites vihavälke üle prillide.
Tom ütles endale: «Nüüd läheb lahti!» Ja järgmisel hetkel oli ta siruli põrandal! Vägev käsi
tõusis uueks löögiks, kui Tom hüüdis:
«Pea ometi, miks sa mind lööd? Sid tegi selle kätki!»
Tädi Polly peatus kohmetuses ja. Tom ootas lohutavat kahetsust. Ent kui tädi jälle sõnad suhu
sai, ütles ta ainult:
«Mh! Noh, sulle ei olnud see lops kah ülearu. Sina tegid minu äraolekul kindlasti mõne teise
jultunud tembu.»
Siis hakkas teda südametunnistus piinama ja ta soovis midagi head ning ' hella öelda; kuid ta arvas,
et seda oleks võetud tunnistamisena, et ta oli ülekohtune olnud, ja seda ei lubanud distsipliin .
Niisiis oli ta vait ja jätkas mureliku südamega oma toimetusi. Tom mossitas nurgas ja suurendas
mõttes oma häda. Ta teadis, et südames oli tädi tema ees põlvili, ja see teadmine pakkus talle
mõrudat rahuldust. Ta otsustas, et ei anna mingit märku, ei pane midagi tähele. Ta tundis, et talle
läbi pisarateloori langes aeg-ajalt igatsev pilk, kuid ta ei teinud sellest väljagi. Ta kujutles end
haigena, suremas, ja tädi kum-mardumas tema köhale, anudes ainsatki andestavat sõna, kuid tema
pöörab näo seina poole ja sureb seda ütlemata. Ah, mis tädi siis tunneks? Ja ta kujutles end jõe
äärest koju toodavat surnuna, kiharad kõik märjad, vaesed käekesed igaveseks liikumatud, valutav
süda rahu leidnud. Kuidas tädi end tema peale heidab, kuidas tema pisarad ojana voolavad ja
huuled jumalat paluvad, et see talle tagasi annaks tema poisi, ja ta ei tee talle iial, iial
25
enam ülekohut! Kuid tema, Tom, lebab seal külmana, kahvatuna ja liikumatuna — vaene väike
kannataja, kelle mured on lõppenud. Nende unistuste paatos erutas nii väga Tomi tundeid, et ta
pidi korduvalt neelatama — miski pigistas kurgus ; ja ta silmad ujusid vees, mis voolas
pilgutamise juures alla ja tilkus nina otsast maha. Ja nii tore oli see oma murede hellitamine, et
ta ei oleks võinud taluda, kui mingi ilmalik lõbu või närvidele käiv rõõm oleks seda seganud;
see oli liiga püha säärase kokkupuute jaoks. Ja kui siis täditütar Mary tantsiskledes sisse tuli, täis
ülekeevat rõõmu, et jälle kodu nägi pärast igipikka ühenädalast külaskäiku maal, tõusis Tom ja
läks pilvises sünguses välja ühest uksest, kuna Mary tõi laulu ning päikesepaiste sisse teisest.
Ta hulkus ringi, hoidudes eemale poiste tavalistest koosviibimiskohtadest, ja otsis üksildasi kohti,
mis olid kooskõlas tema meeleoluga. Palkidest parv jões meelitas teda, ja ta istus selle
kaugemale äärele ning silmitses sünget laia veepinda, soovides, et ta võiks uppuda korraga ja
teadvuseta , ilma et tarvitseks läbi teha looduse poolt määratud ebamugavat rutiini. Siis meenus
talle tema õis. Ta võttis selle välja, närtsinud ja muljutud õiekese, ja see suurendas võimsalt tema
kurblikku õndsustunnet. Ta mõtles, kas tema tunneks talle kaasa, kui ta teaks . Kas ta nutaks ja
sooviks, et tal oleks õigus käed tema kaela ümber panna ja teda lohutada? Või pöörduks ta
külmalt kõrvale nagu muu tühi maailm? See kujutlus valmistas nii meeldivat kannatust, et ta
selle mõttes ikka ja jälle uuesti läbi elas, üha uues ja erinevas valguses, kuni oli selle lõimelõngadeni
ära kulutanud. Viimaks tõusis ta ohates ja sammus pimedusse . Kella poole kümne või
kümne paiku jõudis ta tühjale tänavale, kus elas tema jumaldatud tundmatu. Ta peatus viivu;
ükski hääl ei ulatunud tema kuulatavasse kõrva, ainult maja teisel korral langes ähmane
küünlavalgus ühe akna eesriidele. Kas pühapaik oli seal? Ta ronis üle aia ja puges vargsi läbi
põõsaste selle akna alla. Kaua ja liigutatult vaatas ta selle poole üles; siis heitis ta akna alla
selili maha, käed risti rinnal, hoides oma armetut närbunud õiekest. Nii tahtis ta surra — väljas
külmas maailmas, ühegi varjuta tema kodutu pea köhal; ükski sõbralik käsi ei pühi surmahigi ta
laubalt,
26
ükski armastav nägu ei kummardu kaastundlikult tema kohale, kui suur surmaheitlus algab. Ja
nii näeb tema teda, kui ta vaatab välja rõõmsasse hommikusse, — ja oh, kas valab ta ainsatki
pisarat tema vaesele elutule kehale, kas ta rinnast tõuseb ühtegi tasast ohet, kui ta näeb, et
rõõmus noor elu on nii julmalt hävitatud, nii enneaegselt maha niidetud? . . .
Aken avanes; teenija ebakõlaline hääl rüvetas pühalikku rahu ja -veejuga ujutas üle
maaslamava; märtri maised jäänused!
Lämbuv kangelane kargas kergendava turtsatusega jalule; miski lendas summutatud sajatuse
saatel vihisedes läbi õhu, järgnes puruneva klaasi klirin, ja üks väike ähmane kogu vilksas üle
aia ning sööstis pimedusse.
Veidi hiljem, kui Tom magamaminekuks lahtiriietatult küünlajupi valgusel oma märgi riideid
silmitses, ärkas Sid; ent kui tal oligi mingi tume kavatsus mõistaandvaid vihjeid teha, siis
otsustas ta ümber ja pidas suu, sest Tomi silmis oli midagi ähvardavat. Tom puges voodi, ilma
et oleks end veel palvetamisega vaevanud, ja Sid pani selle vahelejätmise tallele.
4. P E A TÜ K K
Päike tõusis vaikse maailma köhale, saates oma kiiri nagu õnnistades alla rahulikule külale.
Pärast hommikusööki pidas tädi Polly perekondlikku jumalateenistust. See algas palvega , mille
alusmüüriks olid tüsedad lademed pühakirjatsitaate, ühendatud algupäraste mõttemõlgutuste
õhukese mördikihiga. Selle ehitise tipult esitas ta nagu Siinai mäelt käreda peatüki Moosese
käsuseadusest.
Siis pani Tom endale nii-öelda vöö vööle ja hakkas salme pähe tuupima. Sid oli oma osa juba
mitu päeva tagasi ära õppinud. Tom koondas kogu oma energia viie salmi päheõppimiseks, ja ta
valis need mäejutlusest, sest ta ei leidnud kuskilt lühemaid salme.
Poole tunni möödudes oli Tomil oma õppetükist ebamäärane üldine kujutlus, kuid mitte ka
rohkem, sest tema vaim rändas inimese kogu avaral mõtteväljal ja käed tegelesid tähelepanu
segavate meelelahutustega. Mary
27
võttis ta raamatu, et jälgida õppetüki esitamist, ja Tom püüdis läbi udu teed leida.
«Õndsad on ee. .. ee ...»
« Vaimust ...»
«Jah — vaimust; õndsad on vaimust. . . ee ... ee ...»
«Vaesed ...»
«Vaesed; õndsad on vaimust vaesed, sest npmad .. . nemad...»
«Nende...»
«Sest nende. Õndsad on vaimust vaesed, sest nende.. . päralt on taevariik. Õndsad on need, kes
kurvad, sest nemad ... nemad ...»
«P...»
«Sest nemad ... ee ...»
«Pe...»
«Sest nemad pe... oh, ma ei tea, mis sõna see on!»
«Peavad!»
«Oh, peavad! Sest nemad peavad.. . sest nemad peavad ... ee ... ee. . . peavad kurvad . . . ee. . .
ee ... õndsad on need, kes peavad ... need, kes ... ee . . . need, kes peavad kurvad olema, sest
nemad peavad ... ee... peavad mida? Miks sa mulle ette ei ütle, Mary? Miks sa nii alatu tahad
olla?»
«Oh, Tom, sa vaene puupea, ma ei õrrita ju sind. Seda ma ei teeks. Sa pead uuesti õppima. Ära
heida meelt, Tom, sa saad sellega hakkama. Ja kui sa valmis oled, annan sulle midagi väga
ilusat ! Ole nüüd hea poiss.»
«Hea küll! Mis see on, Mary? Ütle, mis see on?»
«Pole tähtis, Tom. Sa tead, et kui ma ütlen «ilus», siis on see ilus.»
«Kindlasti on, Mary. Hea küll, võtan selle siis uuesti käsile.»
Ja Tom võttiski «selle uuesti käsile»; ja uudishimu ning oodatava tasu kahekordse surve all
töötas ta sellise innuga, et saavutas hiilgava tagajärje.
Mary andis talle tuliuue «Barlow»-noa, mille hind on kaksteist ja pool tsenti; ja Tomi keha
läbis rõõm, mis vapustas teda pealaest jalatallani. Tõsi, nuga ei lõiganud midagi, kuid ta oli ehtne
Barlow, ja see o!i kujuteldamatult tähtis, olgugi et see, kust läänepoisid üldse selle mõtte võtsid, et
selline relv võis asja kahjuks ka järele
28
tehtud olla, on sügav saladus ja võib-olla jääbki selleks. Tom lõpetas kapi täkkimise uue noaga ja
kavatses kirjutuslaua kallale asuda , kui teda kutsuti ümber riietuma pühapäevakooli jaoks.
Mary andis talle plekk -kausiga vett ja tüki seepi ja ta läks õue ning pani kausi väikesele pingile.
Siis kastis ta seebi vette ja pani kõrvale, kääris varrukad üles, valas vee tasakesi maha, astus
kööki ja hakkas ukse taga rippuva käterätikuga usinasti nägu pühkima. Kuid Mary võttis
käterätiku ära ja ütles:
«Kas sul häbi ei ole, Tom? Sa ei tohi nii halb poiss olla. Vesi ei tee sulle haiget'.».
Tomil oli veidi piinlik. Pesukauss täideti uuesti, ja seekord seisis Tom selle ees pisut aega julgust
kogudes, tõmbas siis sügavasti hinge ja alustas. Kui ta varsti kööki astus, mõlemad sumad kinni, ja
kobades käterätikut otsis, tilkus tema näolt ausa tõendusena seebist vett. Ent kui ta käterätiku tagant
jälle nähtavale ilmus, ei saanud temaga siiski veel rahule jääda, sest puhas territoorium lõppes
maskitaoliselt lõua ja põskede juures; all-ja teispool seda joont oli must niisutamata pind, mis
laius eest alla ja kõrvale ümber kaela. Mary võttis ta nüüd käsile, ja kui ta valmis sai, võis Tomi
täitsameheks ja vennaks pidada: ta oli ühesuguse nahavärviga, ja tema tihedad juuksed olid
korralikult kammitud, lühikesed kiharad jätsid meeldiva, sümmeetrilise üldmulje. ( Salaja püüdis
Tom suure töö ja vaevaga onja kiharaid silendada ja litsus juuksed tugevasti vastu pead, sest tema
arvates olid lokid naiselikud ning tema omad täitsid ta elu kibedusega.) Siis tõi Mary välja ta
ülikonna, mida kahe aasta jooksul oli käsutatud ainult pühapäeviti. Seda ülikonda nimetati lihtsalt
tema «teisteks riieteks», — niisiis teame nüüd ka Tomi garderoobi suurust. Tüdruk «seadis ta
korda» seejärel, kui ta oli riietunud: nööpis tema korraliku pintsaku kurguni kinni, keeras laia
särgi-krae õlgadele, puhastas teda harjaga ja kroonis kirju õlgkübaraga. Tom nägi nüüd välja
äärmiselt korralik ja kohmetu, ja ta tundiski end nii ebamugavalt, nagu ta välja nägi, sest kogu
tema riietuses oli midagi kitsenda-vat ja puhast, mis temas tuska tekitas. Ta lootis, et Mary kingad
unustab, kuid ka see lootus läks tühja: Mary
29
võidis neid põhjalikult rasvaga , nagu see oli kombeks, ja tõi nad talle kätte. Tom kaotas
kannatuse ja ütles, et teda sunnitakse alati seda -tegema, mida ta ei taha teha. Kuid Mary
vastas keelitavalt:
«Palun, Tom, ole hea poiss.»
Niisiis tõmbas Tom urisedes kingad jalga. Mary oli peagi valmis, ja kolm last läksid
pühapäevakooli, kohta, mida Tom kõigest hingest vihkas, Sid ja Mary aga armastasid.
Pühapäevakoolis olid tunnid kella üheksast poole üheteistkümneni ja siis jumalateejjistus.
Kaks last jäid alati vabatahtlikult jutlust kuulama ja kolmas jäi ka alati — mõjuvamail
põhjustel. Kiriku kõrgete seljatugedega kõvad pingid mahutasid umbes kolmsada inimest; hoone
oli väike ja lihtne, torni aset täitis mingisugune männilaudadest kast. Tom jäi uksel paar
sammu maha ja kõnetas üht pühapäevariietuses seltsilist:
«Kuule, Bill , kas sul on kollane pilet?»
«Jah.»
«Mis sa tahad selle eest?»
«Mis sa annad?»
«Tüki lagritsat ja õngekonksu.»
«Näita.»
Tom näitas. Asjad olid rahuldavad ja vahetasid omanikku . Siis kauples Tom paari valge
kuuli eest veel kolm punast piletit ja mõne pisiasja eest paar sinist. Ta varitses ka teisi poisse,
kui need tulid, ja jätkas kümme või viisteist minutit iga värvi piletite ostmist. Siis astus ta
kirikusse puhaste ja kärarikaste poiste ja tüdrukute salgaga, sammus oma istekohale ja alustas
tüli esimese ettejuhtuva poisiga. Õpetaja, tõsine vanem mees, segas end vahele; kui ta siis
selja keeras, tutistas Tom järgmises pingis istuvat poissi, oli aga oma raamatusse süvenenud,
kui poiss ümber pöördus. Siis torkas ta teist poissi nõelaga, et kuulda, kuidas see «ai!» ütleb, ja
sai jälle õpetajalt noomida. Kogu Tomi klass oli justkui ühe vitsaga löödud: rahutu , kärarikas
ja tülikas. Kui neil tuli vastata, siis ei teadnud keegi oma salme hästi ja kogu aeg pidid teised
ette ütlema. Siiski rühiti kuidagi läbi, ja igaüks sai oma tasu väikeste siniste piletite näol,
millele olid trükitud pühakirjasõnad; iga kähe päheõpitud salmi
30
eest sai ühe sinise pileti. Kümme sinist piletit võrdusid ühe punasega ja need võis selle vastu
vahetada; kümme punast piletit võrdusid ühe küllasega; kümne kollase pileti eest andis
inspektor õpilasele väga lihtsas köites piibli (mis maksis tol heal ajal nelikümmend tsenti). Kui
paljudel minu lugejaist jätkuks usinust ja püsivust kähe tuhande salmi päheõppimiseks, isegi
Dore piibli eest? Ometi oli Mary sel viisil kaks piiblit omandanud ; see oli kaheaastase
kannatliku töö vili. Ja üks saksa päritoluga poiss oli saanud neli või viis piiblit. Kord ütles ta
peast kolm tuhat salmi vahetpidamata; kuid see pingutus oli liiga suur tema vaimsetele
võimetele ja sellest päevast peale ei olnud ta idioodist palju parem — tõsine õnnetus koolile ,
sest pidulikel juhtudel, külaliste ees, oli inspektor alati selle poisi välja kutsunud ja lasknud tal
(nagu Tom ütles) «laiutada». Ainult vanemad õpilased suutsid oma pileteid hoida ja niikaua
selle igava töö juures püsida, kuni nad piibli said. Seepärast oli selle autasu andmine
harukordne ja tähelepanuväärne sündmus; edukas õpilane oli sel päeval nii tähtis ja
silmapaistev , et iga teise õpilase rinnas lõi leegitsema uus auahnuselõke, mis kestis sageli paar
nädalat. Võib-olla polnud Tomi vaimne kõht iial tõsiselt selle autasu järele isu tundnud , kuid
kahtlemata oli- ta kogu oma olemusega juba ammu seda au ja hiilgust ihaldanud, mis sellega
kaasas käis.
Määratud ajal tõusis inspektor kantsli ees püsti, käes suletud lauluraamat, mille rahele oli
pistetud esimene sõrm, ja nõudis tähelepanu. Kui pühapäevakooli inspektor oma tavalist väikest
kõnet peab, siis on lauluraamat tema käes niisama vajalik nagu vältimatu noodileht laulja käes,
kes seisab kontserdilava esiplaanil ja laulab soolot, kuigi jääb saladuseks, mispärast see
vajalik on, sest niihästi lauluraamatut kui noodilehte ei käsuta vaene kannataja kunagi.
Inspektor oli kõhn kolmekümne viie aastane mees punaka kitsehabeme ja lühikeste punakate
juustega. Ta kandis kõva püstkraed, mille ülemine äär ulatus peaaegu kõrvadeni ja mille teravad
nurgad kooldusid ettepoole samal kõrgusel suunurkadega — tara, mis sundis otse ette vaatama
ja kogu kehaga pöörduma, kui oli vaja kõrvale vaadata. Lõug toetus lopsakale kae-lasidemele,
mis oli pikk ja lai nagu pangatäht ja mille
31
otstes olid narmad. Saapaninad olid viimse moe järgi järsult ülespidi käänatud nagu suusaotsad
— kannatuse ja vaeva vili, mille noormehed saavutasid, istudes tundide kaupa seina vastu
surutud varvastega. Mister Walters oli välimuselt väga tõsine ja südame poolest väga siiras
ning aus. Ta austas nii väga pühi asju ja kohti ja eraldas neid nii väga ilmalikest asjadest, et
tema pühapäeva-kooli-hääl oli omandanud talle enesele märkamatult isesuguse intonatsiooni,
mis puudus täiesti äripäevil. Ta algas järgnevalt:
«Nüüd, lapsed, ma soovin, et istuksite nii sirgesti ja kenasti, kui suudate, ja pühendaksite
Ihulle paar minutit kogu oma tähelepanu. Nii juba läheb. Nii peavad head väikesed poisid ja
tüdrukud ikka istuma. Näen, et üks väike tüdruk vaatab aknast välja; kardan, ta arvab vist, et
ma olen seal kusagil väljas, võib-olla puu otsas ja pean linnukestele kõnet. (Heakskiitev
naerukihin.) Tahaksin teile öelda, kui hea meel on mul näha nii palju rõõmsaid puhtaid
näokesi sellises köhas nagu siin, kuhu olete kogunenud õppima, kuidas õiglased ja head olla.»
Ja nii edasi ja nii edasi. Pole mõtet kogu kõnet kirja panna. See oli selline kõne, mis ei
muutu ja on seega tuttav meile kõigile.
Viimast kolmandikku kõnest segasid taasalanud võitlused ja muud meelelahutused teatud
pahade poiste hulgas, samuti nihelemine ja sosistamine, mis levisid'-"üle terve ruumi, uhtudes
isegi niisuguste eraldatud ja kindlate kaljude aluseid, nagu Sid ja Mary. Kuid siis lakkas äkki
mister Waltersi hääle vaibumisega igasugune müra, ja kõne lõpp võeti vastu-vaikse
tänupuhanguga.
Palju sosistamist oli põhjustanud enam-vähem haruldane sündmus — külaliste sissetulek.
Need olid: advokaat Thatcher, keda saatsid väga nõrk ja elatanud rauk , uhke tüse keskealine
mees terashallide juustega ja väärikas daam, kes oli kahtlemata viimase naine. Daamil oli
käekõrval laps. Tom oli rahutu olnud, täis erutust, tuska ja südametunnistuse piinagi: ta ei
suutnud Amy Law-rence'ile silma vaadata, tema hella pilku taluda. Aga kui ta nägi seda
väikest uustulnukat, hakkas tema hing kõhe õndsusest leegitsema. Järgmisel hetkel «näitas»
ta end kõigest väest: togis ja karvustas poisse, tegi grimasse,
32
ühe sõnaga — kasutas iga võtet, mis võis üht tüdrukut kütkestada ja tema heakskiitu teenida.
Tema juubeldust segas ainult üks tume täpp: mälestus tema alandusest selle ingli aias, kuid
selle jälje liivas uhtusid varsti minema õnnelained, mis sealt nüüd üle voogasid.
Külalised juhatati kõige kõrgemaile aukohtadele ja niipea kui mister Walters oli oma kõne
lõpetanud, esitles ta neid koolile. Selgus, et keskealine mees oli äärmiselt tähtis isik, ei keegi
muu kui maakonna kohtunik , kõige kõrgem olend , keda need lapsed olid kunagi näinud. Neid
huvitas, millisest materjalist see mees oli tehtud, ja pooleldi soovisid teda möirgamas kuulda
ning pooleldi kartsid, et ta seda teeb. Ta tuli Constantinople'ist, mis oli kaksteist miili eemal,
niisiis oli ta reisinud ja maailma näinud, needsamad silmad olid näinud maakonna kohtuhoonet,
millel öeldi plekk-katus olevat. Aukartusest, mida need mõtisklused sisendasid, andsid
tunnistust paljuütlev vaikus ja vahtivate silmade read. See oli suur kohtunik Thatcher, nende
oma advokaadi vend. Jeff Thatcher läks otsekohe ettepoole, et näidata oma lähedust suure
mehega ja lasta end tervel koolil kadestada. Tema hingele oleks olnud muusika teiste
sosistamist kuulda.
«Vaata teda, Jim! Ta läheb sinna. Vaata ometi! Ta kavatseb talle kätt anda; nüüd surub ta
tema kätt. Pagana pihta, kas sa ei sooviks Jeff olla?»
Mister Walters hakkas «end näitama» igasuguste ametlike askelduste ja toimetustega, « andes
käske, tehes otsuseid, ja-gades juhtnööre siin-seal ja igal pool, kus võimaluse leidis.
Raamatukoguhoidja «näitas end» sellega, et jooksis kaenlatäie raamatutega sinna-tänna ja tekitas
rohkesti segadust , millest putukväikesed võimud lõbu tunnevad . Noored naisõpetajad «näitasid
end», kummardudes leebelt õpilaste köhale, kes olid asja kõrvakiilu saanud, tõstes kenasti
hoiatava sõrme halbade väikeste poiste poole ja silitades hellalt heade poiste päid. Noored
meesõpetajad «näitasid end» kergete noomituste ja teiste väikeste autoriteediväljendustega ning
hoolika distsipliinipidamisega. Ja enamik õpetajaid nii mees- kui naissoost leidis tegevust
raamatukogu kallal kantsli juures; ja see oli toiming, mida tuli sooritada ikka paar või kolm
korda (seejuures väga pahasena näides). Väikesed tüd-
33
rukud «näitasid end» mitmel viisil ja väikesed poisid «näitasid end» sellise agarusega, et õhk oli
paks paberkuulidest ja kemplusmüdinast. Ja kõige selle kohal istus suur mees, naeratades
majesteetlikult, kohtuniklikult kogu majale ja soojendades end omaenda suuruse päikeses, sest ka
tema «näitas end». Puudus ainult üks asi, mis oleks mister Waltersi vaimustuse teinud täielikuks,
ja nimelt juhus piiblit autasuks anda ning ünt imelast näidata. Mitmel õpilasel olid mõned kollased
piletid , kuid kellelgi polnud neid vajalikul määral, nagu ta oli parimate õpilaste hulgas järele
päridesjdndlaks teinud. Ta oleks andnud ei tea mis, et too saksa poiss oleks jälle terve mõistuse
juures köhal olnud.
Ja nüüd, hetkel, kus igasugune lootus oli kadunud, astus Tom Sawyer ette üheksa kollase, üheksa
punase ja kümne sinise piletiga ning nõudis piiblit! See oli välk selgest taevast. Walters polnud
sellest allikast lähema kümne aasta jooksul sooviavaldust oodanud. Kuid möödapääsu polnud: siin
olid garanteeritud tšekid ja neil oli oma nimiväärtus. Tom paigutati seepärast kõrgemale köhale,
kohtuniku ja teiste äravalitute juurde, ja peakorter teatas suurest uudisest. See oli viimase kümne
aasta kõige põrutavam üllatus; sensatsioon oli jiii suur, et see tõstis uue kangelase kohtunikuga
ühele kõrgusele ja koolil oli ühe ime asemel vahtida kaks. Poisse näris kõiki kadedus , kuid kõige
kibedamat piina kannatasid need, kes liiga hilja taipasid, et nad ise olid soodustanud selle vihatud
hiilguse saavutamist, müües pileteid Tomile selle varanduse eest, mille ta oli värvimiseesõiguse
müügiga kokku kuhjanud. Nad põlastasid iseendid, et olid lasknud end salakavalast rebasest haneks
püüda.
Autasu anti Tomile kätte nii suure tundeküllusega, nagu inspektor suutis antud olukorras esile
manada, kuid õige hoog nagu puudus, sest instinkt ütles vaesele mehele, et siin oli mingisugune
saladus, mis ei kannatanud võib-olla hästi päevavalgust. See oli ju lihtsalt pöörane, et see poiss oli
kogunud oma varasalve kaks tuhat vihku pühakirjatarkust, — juba üks tosin oleks kahtle-mata
ületanud tema võimed. Amy Lawrence oli uhke ning õnnelik ja püüdis teha kõik, et Tom näeks seda
tema näost; kuid Tom ei vaadanud tema poole. Amy imestas,
34
muutus pisut rahutuks; siis tekkis tume kahtlus ja kadus, kuid tõusis jälle. Amy valvas; üks vargne
pilk ütles talle kõik, ja siis lõhkes tema süda, ta oli armukade ning vihane , pisarad ilmusid ja ta
vihkas kõiki, Tomi, nagu ta arvas, kõige rohkem.
Tomi esitleti kohtunikule, kuid tema keelepaelad olid kinni, ta suutis vaevalt hingata , süda
võbises — osalt selle mehe määratu tähtsuse pärast, kuid peamiselt sellepärast, et ta oli tüdruku isa.
Ta oleks meeleldi maha heitnud ja teda kummardanud, kui oleks pime olnud. Kohtunik pani käe
Tomi pea peale, nimetas teda tubliks väikeseks meheks ja päris; mis tema nimi on. Poiss kogeles,
ahkis ja sai lõpuks sõna- suust .
«Tom.»
«Oh, ei, mitte Tom, vaid —»
« Thomas
«Jah, nii on õige. Arvasin, et võib-olla on veel midagi. Väga hea. Aga sul on ju vist veel ka teine
nimi ja sa ütled mulle selle, eks ole?»
«Ütle džentlmenile oma teine nimi, Thomas,» õpetas Walters, «ja ütle «sir». Sa ei tohi
viisakaid kombeid unustada.»
«Thomas Sawyer — sir.»
«Nii! Hea poiss! Tubli poiss. Tubli, mehine väikemees. Kaks tuhat salmi on suur hulk — väga,
väga suur hulk. Ja sa ei kahetse kunagi, et oled vaeva näinud neid õppides, sest teadmised on
rohkem väärt kui midagi muud maailmas; need ongi, mis teevad inimese kuulsaks ja heaks. Sinust
endast saab ükskord suur ja hea mees, Thomas, ja siis sa vaatad tagasi ja ütled: «Selle kõige eest
võlgnen tänu oma poisikesepõlve väärtuslikele pühapäevakooli eelistele; selle kõige eest võlgnen
tänu oma kallitele õpetajatele, kes õpetasid mind õppima; selle kõige eest võlgnen tänu heale
inspektorile, kes julgustas mind ja valvas minu järele ja andis mulle ilusa piibli, toreda, uhke
piibli, mille võin alatiseks endale jätta; selle kõige eest võlgnen tänu õigele kasvatusele!» Seda sa
ütled, Thomas; ja sa ei vahetaks neid kaht tuhat .salmi siis mingi varanduse vastu — ei, tõesti ei
vahetaks. Ja nüüd, kui sul midagi selle vastu ei ole, ütled ehk mulle ja sellele daamile midagi, mis sa
oled õppinud, — ei, tean,
35
et sul ei ole midagi selle vastu, sest me oleme uhked väikeste poiste peale, kes õpivad. Kindlasti
tead sa kõigi kaheteistkümne apostli nimed. Kas sa ei nimetaks mulle kaht esimest?»
Tom oli seni lolli näoga kuue nööpi keerutanud. Nüüd ta punastas ja vaatas maha. Mister
Waltersi süda läks külmaks. Ta ütles endale: «Pole võimalik, et see poiss oskaks vastata ka kõige
lihtsamale küsimusele, — miks kohtunik teda ometi küsis?» Kuid ta tundis end kohus-tatud
olevat ütlema:
«Vasta härrale, Thomas, ära karda.»
Tom vaikis endiselt.
«Olen kindel, et sa mulle ikka ütled,» sõnas daam. «Kahe esimese apostli nimed olid . ..»
«Taavet ja Koljat
Tõmbame halastuse pärast eesriide selle stseeni lõpu ette.
5. P E A T Ü K K
Kell pool üksteist hakkas väikese kiriku ragisev kell lööma ja rahvas hakkas kogunema hommikusele
jumalateenistusele. Pühapäevakooli õpilased valgusid kirikus laiali ja võtsid istet omaste kõrval
pinkidel , et järelevalve all olla. Tuli tädi Polly, ning Tom, Sid ja Mary istusid tema juurde. Tom
paigutati vah«käigu-poolsesse pingiotsa, et ta oleks võimalikult kaugel avatud aknast ja ahvatlevaist
suvepiltidest väljas. Rahvahulk täitis löövid. Tulid: elatanud ja puudustkannatav postkontoriülem,
kes oli kord paremaid päevi näinud; linnapea abikaasaga — sest linnakesel oli muu ülearuse
hulgas ka linnapea; rahukohtunik; Douglase lesk , nägus, peen ja neljakümneaastane, helde ,
heasüdamlik hing ja jõukas, tema maja künkal oli ainus palee linnas, ja kõige külalislahkem ning
kaugelt kõige pillavam pidustuste suhtes, millega St. Petersburg võis kiidelda; küürus ja auväärt
major Ward ja missis Ward; advokaat Riverson, uus silmapaistev isik, kaugemalt pärit; siis
linnakese iludus , kel-lele järgnes parv batisti ja paeltega ehitud noori südamemurdjaid; siis kõik
linna noored ametnikud üheskoos, sest nad olid seisnud eeskojas ja imenud oma jalutuskeppide
nuppe, moodustades libedate, lollakalt naerata-
36
vate austajate sõõri, kuni viimane neiu oli «läbi kadalipu» jooksnud; ja kõige lõpuks tuli
musterpoiss Willie Mufferson, hoolitsedes nii tähelepanelikult oma ema eest, nagu oleks see lihvitud
klaasist. Alati saatis ta ema kirikusse minekul ja oli kõigi emandate uhkus. Kõik poisid,vihkasid
teda, sest ta oli nii hea, ja pealegi seati teda neile alatasa eeskujuks. Tema tagumisest taskust
rippus välja valge ninarätik — juhuslikult, nagu ikka pühapäeviti. Tomil ei olnud ninarätikut ja ta
vaatas poistele, kel see õli, kui saksikutele. Et kogudus oli nüüd täielikult koos, helises kell veel
kord viivitajate ja ümber-uitajate manitsuseks, ja siis valitses kirikus pühalik vaikus, mida segasid
ainult koori itsitamine ja sosistamine galeriil. Koor itsitas ja sosistas alati kogu jumalateenistusaja.
Oli kord üks kirikukoor, kes polnud halvasti kasvatatud , kuid ma olen unustanud,
kus see oli. See oli palju aastaid tagasi, ja ma mäletan sellest üsna vähe, kuid arvan, et see oli
kusagil võõral maal.
Õpetaja nimetas laulu ja luges selle ette tundeküllaselt, erilise rõhuga, mis selles maanurgas
väga meeldis. Tema hääl algas keskmiselt helikõrguselt ja ronis järjest ülespoole, kuni jõudis
teatud punktini, kus ta tugevasti viimast sõna rõhutas, ja hüppas siis järsku alla nagu hüppelaualt.
37
Teda peeti imetlusväärseks ilulugejaks. Kirikuringkonna «seltskondlikel koosviibimistel» paluti
teda alati luuletusi ette kända; ja kui ta oli lõpetanud, tõstsid daamid käed ja lasksid need abitult
rüppe langeda, pööritasid silmi ja vangutasid päid, snis pidi tähendama: «Sõnad ei suuda seda
väljendada! See on liiga ilus, liiga ilus selle sureliku maailma jaoks.»
Kui laul oli lauldud, muutus auväärt mister Sprague kuulutustahvliks ja luges ette pika rea
teadaandeid koosolekute, ühingute ja muu sellise kohta, kuni näis, et see kestab viimsepäeva
kõuekärgatuseni, — veider komme , mis püsib Ameerikas isegi suurlinnades veel praegusel
ajalehtede külluse ajajärgul. On ju sageli nii, et mida vähem üks traditsiooniline komme on
õigustatud, seda raskem on sellest vabaneda .
Ja siis õpetaja palvetas. See oli hea, suuremeelne palve ja väga üksikasjaline; selles paluti kiriku
eest ja kiriku väikeste laste eest, linnakese teiste kirikute eest; linnakese enda eest; krahvkonna
eest; osariigi eest; osariigi ametnike eest; Ühendriikide eest; Ühendriikide kirikute eest; kongressi
eest; presidendi eest; valitsusametnike
38
eest; vaeste meremeeste eest, keda vintsutas tormine meri; miljonite rõhutute eest, kes ägasid
Euroopa monarhiate ja idamaa despotismi kanna all; nende eest, kel on valgust ja häid sõnumeid,
kuid kel pole siiski silmi nägemiseks ega kõrvu kuulmiseks; paganate eest kaugeil meresaartel; ja
lõpuks paluti, et see, mida õpetaja kavatses öelda, leiaks kuulmist ning poolehoidu ja langeks
seemnena viljakandvale maale ning annaks õigel ajal tänuliku, hea lõikuse. Aamen .
Järgnes riiete kahin, seisev kogudus võttis istet. Poiss, kelle elukäigust see raamat jutustab, ei
tundnud rõõmu palvest; ta ainult talus seda —.kui ta niigi palju suutis. Ta oli kogu aeg kärsitu.
Ta jälgis ebateadlikult palve üksikasju — sest ta ei kuulanud, kuid tundis selle sisu ja vaimuliku
tavalist esitamiskäiku — ja kui sellele terake uut sisse põimiti, avastas tema kõrv selle kohe ja kogu
tema loomus pani seda pahaks; ta pidas juurdelisamist ülekohtuseks ja nurjatuks. Palve kestel oli
üks kärbes Tomi ette pingi seljatoele istunud ja piinas tema hinge sellega, et hõõrus rahulikult
oma jalgu üksteise vastu; haaras nendega peast kinni ja nühkis seda nii tugevasti, et see näis
keha küljest peaaegu eralduvat ja käel peene niidina nähtavale ilmus; kraapis tagumiste jalgadega
oma tiibu ja silus neid .keha ligi, nagu oleksid nad kuuehõlmad; ühe sõnaga, tegi kogu oma tualetti
nii rahulikult, nagu oleks ta teadnud, et tal pole midagi karta . Ja tal polnud tõesti midagi karta;
sest nii väga kui Tomi käed sügelesidki selle järele, et teda kinni püüda, ta ei julgenud seda teha:
ta uskus, et tema hing hukkub otsekohe, kui ta teeb midagi niisugust palvetamise ajal. Kuid
lõpplause lähenedes hakkas ka ta käsi koolduma ja ettepoole hiilima; ja niipea kui «aamen» oli
öeldud, oli kärbes sõjavang. Tädi märkas seda ja sundis teda oma vangi vabastama.
Pastor luges teksti ja esitas siis ühetoonilise suminaga oma jutluse, mis oli nii igav, et paljud
pead hakkasid ükshaaval noogutama. Ja ometi oli see jutlus , mis jagas piiramatul määral tuld ja
väävlit ja vähendas äravalitute hulga nii väikese pereni, et seda tasus vaevalt päästa. Tom loendas
jutluse lehekülgi; pärast kirikut teadis ta alati, mitu lehekülge jutlus pikk oli, kuid harva
39
teadis ta sellest midagi muud. Seekord oli ta siiski veidi aega tõsiselt huvitatud. Pastor
maalis suurejoonelise ja liigutava pildi maailma rahvaste kogunemisest tuhandeaastasesse
rahuriiki, kus lõvi ja tall lebavad kõrvuti ja väike laps juhib neid. Kuid selle suure vaatepildi
paatos ja moraal ei avaldanud poisile mingit mõju; ta mõtles ainult peategelase silmapaistvale
osale pealtvaatava rahva ees; tema nägu lõi selle mõtte juures särama ja ta ütles endale, et ta
sooviks meeleldi see laps olla, kui lõvi on taltsas.
Tema kannatused algasid uuesti, kui kuiv arutlus jätkus. Korraga meenus talle üks aare ja
ta võttis selle välja. See oli kohutavate sarvedega suur must sitikas, «näpitssitikas», nagu
Tom teda nimetas. Ta oli pistongi-karbis. Esimene asi, mis sitikas tegi, oli see, et ta Tomi
sõrmest kinni napsas. Järgnes loomulik raputus, sitikas paisati vahekäiku ja langes selili
põrandale, kuna kannatada saanud sõrm poisi suhu läks. Sitikas lamas abitult jalgu siputades
maas , võimetu ümber pöörduma. Tom vaatles teda ja igatses tema järele, kuid ta oli kättesaamatus
kauguses. Teised inimesed, keda jutlus ei huvitanud, leidsid sitikas meelelahutust ja
vaatasid teda samuti.
Parajasti lähenes üks ümberuitav puudel laisal sammul , kurva südamega, roidunud suvisest
pehmusest ja rahust; tüdinud vangistusest, õhaffes vahelduse järele. Ta silmas sitikat; longus
saba kerkis ja hakkas liputama. Puudel uuris saaki, kõndis selle ümber ringi; nuusutas seda
ohutust kaugusest; käis veel kord ringi; muutus julgemaks ja nuusutas lähemalt; tõstis siis
huule ja napsas ettevaatlikult sitika järele, kuid ei saanud teda kätte; tegi uue katse ja veel ühe;
hakkas asjast lõbu tundma, laskus kõhuli, sitikas käppade vahel, ja jätkas oma katseid; lõpuks
tüdis sellest, muutus ükskõikseks ning hajameelseks. Tema pea hakkas noogutama, koon vajus
vähehaaval üha allapoole ja puudutas viimaks vaenlast, kes sellest kinni haaras. Kuuldus
terav haugatus, puudel raputas pead ja sitikas lendas paar sammu eemale ning kukkus jälle
selili. Lähemad pealtvaatajad vappusid tasasest sisemisest naerust, mitmed näod kadusid
lehvikute ja ninarätikute varju ja Tom oli üpris õnnelik. Koer oli
40
lolli näoga ja arvatavasti ka tundis end lollina, kuid tema südames tärkasid vimm ja
kättemaksuiha. Niisiis läks ta sitika juurde ja hakkas teda ettevaatlikult uuesti ründama,
hüppas talle igast küljest kallale, maandudes esimeste käppadega temast tolli kaugusel, napsas
hammastega veelgi ligemalt ja raputas pead, nii et kõrvad lotendasid. Kuid veidi aja pärast
tüdis Ja jälle, püüdis lõbustada end ühe kärbsega, ei leidnud selles aga meelelahutust, jälgis,
nina põrandal, üht sipelgat, kuid tüdis varsti ka sellest, haigutas, ohkas, unustas sitika täiesti ja
istus sellele peale! Kostis metsik valukisa, ja puudel pistis plagama vahekäiku mööda; kilav
klähvimine jätkus ja koergi lidus edasi; ta jooksis altari eest läbi, sööstis alla teist käiku pidi,
uksest mööda, täites kisaga terve kiriku; tema hirm kasvas ühes jooksuga, kuni ta lõpuks
paistis vaid karvase komeedina, mis liikus oma orbiidis valguse hiilguse ja kiirusega. Viimaks
lahkus märatsev kannataja oma jooksurajalt ja kargas oma peremehe sülle; viimane viskas ta
aknast välja, mispeale hädakisa kiiresti nõrgenes ja kaugusse kadus.
Selle aja peale punetasid kõik kirikulised ning olid lämbumas tagasihoitud naerust, ja jutlus
oli jõudnud surnud punkti. Nüüd algas ettekanne uuesti, kuid see arenes loiult ja peatustega,
puudus igasugune võimalus seda mõjuvaks teha, sest isegi kõige tõsisemad tundeavaldused
võeti pidevalt vastu allasurutud riivatu naeru -turtsatusega mõne kaugema pingi seljatoe varjus,
nagu oleks vaene pastor midagi erakordselt naljakat öelnud. Terve kogudus tundis tõsist
kergendust, kui see raske katsumus möödas oli ja õnnistussõnad kõlasid.
Tom Sawyer läks koju päris rõõmsalt, mõeldes endamisi, et jumalateenistusega võib rahul
olla, kui selles on pisut vaheldust. Ainult üks mõte rikkus tema meeleolu: ta oli nõus, et koer
tema näpitssitikaga mängis, kuid ta ei pidanud sugugi õiglaseks, et ta selle ära viis.
6. PEATÜKK
Esmaspäeva hommik leidis Tom Sawyeri õnnetuna. Esmaspäeva hommik leidis ta alati
niisugusena, sest siis algas uus nädal aeglast kannatamist koolis. Tom alustas seda päeva
tavaliselt sooviga, et vahepealset puhkepäeva poleks olnud, sest see tegi vangistusse ja
ahelaisse mineku veel palju vastumeelsemaks.
Tom lebas mõtiskledes. Korraga turgatas talle pähe, et hea oleks, kui ta oleks haige, siis võiks
ta koju jääda. See kujutas endast nõrka võimalust. Ta sõelus oma keha läbi. Mingit haigust ei
leidunud ja ta uuris uuesti. See
kord arvas ta voolmesümptoome leidvat ja hakkas neid lootusrikkalt ergutama . Kuid need
nõrgenesid varsti ja kadusid siis hoopis. Ta mõtiskles edasi. Siis äkki avastas ta midagi. Üks
tema ülemine hammas oli lahti. See oli õnn. Ta kavatses juba oigama hakata «stardiks», nagu
ta seda nimetas, kuid siis meenus talle, et kui ta selle argumendiga lagedale ilmub, siis tõmbab
tädi hamba välja ja see teeb valu. Seepärast otsustas ta hamba esialgu varuks jätta ja edasi
otsida. Tükk aega ei leidnud ta midagi, kuid siis tuli talle meelde, et ta oli kuulnud arsti
kõnelevat ühest tõvest, mis pani haige kaheks või kolmeks nädalaks voodisse ja ähvardas talt
ühe sõrme
röövida. Niisiis tõstis poiss innukalt oma haige varba lina alt välja ja uuris seda. Kuid nüüd ei
teadnud ta vajalikke sümptoome. Asi näis siiski katsetamisväärt olevat, ja Tom hakkas agaralt
oigama.
Kuid Sid magas rahulikult edasi.
Tom oigas valjemini ja kujutles, et hakkab varbas valu tundma.
Mingit tagajärge Sidi juures.
Tom hingeldas juba pingutusest. Ta puhkas veidi, ajas end siis puhevile ja tõi kuuldavale rea
suurepäraseid oigeid.
Sid norskas edasi.
Tom ärritus. Ta ütles: «Sid, Sid!» ja raputas teda. See teguviis mõjus hästi ja Tom hakkas
uuesti oigama. Sid haigutas, sirutas end, toetus siis nohinal küünarnukile ja hakkas Tomi
vahtima. Tom oigas edasi. Sid ütles:
«Tom! Kuule, Tom!»
42
Mingit vastust.
«Kuule, Tom! Tom! Mis sul on, Tom?» Ja Sid raputas teda ning vaatas talle ärevusega näkku.
«Oh, ära tee, Sid,» oigas Tom. «Ara raputa mind.»
«Mis sul on siis, Tom? Ma kutsun tädi.»
«Ei maksa. See läheb võib-olla vähehaaval üle. Ära kutsu kedagi.»
«Aga ma pean! Ära oiga nii, Tom, see on hirmus. Kui kaua see sul juba on?»
«Mitu tundi. Oohh! ära liiguta nii, Sid. Sa tapad mu.»
«Tom, miks sa mind varem ei äratanud? Oh, Tom, ära oiga! See ajab mul kananaha ihule.
Tom, mis sinuga siis on?»
«Annan sulle kõik andeks, Sid. (Oie.) Kõik, mis sa mulle kunagi oled teinud. Kui mind enam
ei ole. . . »
«Oh, Tom, sa ei hakka ometi surema? Ära sure , Tom. Oh, ära sure! Võib-olla . . . »
«Annan kõigile andeks, Sid. (Oie.) Ütle neile seda, Sid. Ja, Sid, anna mu aknaraam ja ühe
silmaga kass sellele uuele tüdrukule, kes linna on tulnud, ja ütle talle .. .»
Kuid Sid oli kähmanud oma riided ja läinud. Tom kannatas nüüd tõsiselt, nii hästi töötas tema
kujutlusvõime, ja oiged olid omandanud seetõttu päris loomuliku kõla.
Sid tormas trepist alla ja hüüdis:
«Oh, tädi Polly, tule! Tom hakkab surema!»
«Surema?»
«Jah. ära enam oota , tule ruttu!»
« Lori ! Ma ei usu seda!»
Kuid ta jooksis siiski üles, Sid ja Mary kännul. Ja isegi tema nägu muutus kahvatuks ning
huuled värisesid. Voodi ette jõudes hingeldas ta:
«Sina, Tom! Tom, mis sul viga on?»
«Oh, tädi, ma . . . »
«Mis sul viga on — kus sul valutab, laps?»
«Oh, tädi, mu haige varvas on kärbunud!»
Vana daam vajus toolile ja naeris , siis nuttis, siis tegi mõlemat korraga. See toibutas teda ja ta
ütles:
«Tom, kuidas sa mind ehmatasid! Nüüd jäta see lollus ja kõbi voodist välja.»
43
Oiged lakkasid ja valu kadus varbast. Poiss tundis end pisut lollina ja ütles:
«Tädi Polly, see näis ära tulevat ja tegi hirmsat valu. Ma ei pannud hammast enam
tähelegi.»
«Hammas, tõesti! Mis su hambaga siis on?»
«Üks hammas on lahti ja valutab päris pööraselt.»
«No jäta juba, ära hakka jälle oigama. Tee suu lahti. Jah, üks hammas liigub tõesti, kuid
sellepärast ef hakka sa veel surema. Mary, too mulle siidlõnga ja üks tuline tukk köögist.»
Tom ütles:
«Oh, palun, tädi, ära tõmba seda hammast välja, ta ei valutagi enam. Ma ei liiguta end üldse,
kui ta veel valutab. Pai tädi, ära tõmba, ma ei tahagi koolist koju jääda.»
«Ah ei tahagi, tõesti? Niisiis oli kõik see jant sellepärast, et sa lootsid koju jääda ja kalale
minna? Tom, Tom, ma armastan sind nii väga, ja sina püüad igapidi oma üleannetustega
minu vana südant murda.»
Selle aja peale olid hambaraviriistad köhale toodud. Vana daam kinnitas siidlõnga ühe otsa
silmusena Tomi hamba ümber ja sidus teise voodiposti külge. Siis haaras ta tulise tuki ja
torkas sellega poisile peaaegu näkku. Hammas kõlkus äkki voodiposti küljes.
Kuid kõik kannatused leiavad hüvitust.. Kui Tom pärast hommikusööki kooli läks, kadestas
teda iga poiss, keda ta kohtas , sest tühi koht ülemises hammastereas võimaldas tal uuel ning
imetlusväärsel moel sülitada. Ta ümber kogunes terve kari poisse, kes sellest demonstratsioonist
huvitatud olid. Üks, kes oli endale sõrme lõiganud ja siiani imetluse ning austuse
keskpunktiks olnud, leidis end nüüd äkki jüngriteta ja aupaistest paljaks pöetuna. Tema süda
oli raske, ja ta tähendas põlastusega, mida ta ise küll ei tundnud, et see pole midagi — niiviisi
sülitada nagu Tom Sawyer. Kuid üks teine poiss ütles seepeale: « Hapud viinamarjad !» ja
esimene eemaldus troonilt tõugatud kangelasena.
Veidi aja pärast kohtas Tom juhuslikult linnakese noort paariat Huckleberry Finni , kohaliku
joomari poega . Kõik linnakese emad vihkasid ja kartsid Huckleberryt kõigest hingest, sest ta
oli laisk , korratu, lihtlabane ja
44
halb poiss — ja kõik nende lapsed imetlesid teda, tundsid lõbu tema keelatud seltskonnast ning
soovisid temasarnased olla. Tom oli teiste korralike poistega selle poolest ühel pulgal, et ta
Huckleberryt tema hiilgava väljatõugatu-seisundi pärast kadestas ja et tal kõvasti keelatud oli
temaga mängida. Seepärast ta mängis Huckleberryga iga kord, kui avanes juhus. Huckleberry
kandis alati täiskasvanute äravisatud riideid ja need lipendasid ning rippusid pidevalt räbalais
tema ümber. Tema kübar oli määratu suur vare poolkujulise auguga ääres; kuub, kui ta seda
üldse kandis, ulatus peaaegu kandadeni ja selle tagumised nööbid olid tükk maad allpool
selga ; pükse hoidis ülal ainult üks traksiharu; püksitagumik rippus kotina alla ega sisaldanud
midagi; narmendavad sääred, kui nad polnud üles keeratud, lohisesid poris. Huckleberry tuli ja
läks, millal soovis. Ilusa ilmaga magas ta majatreppidel, halva ilmaga tühjades vaatides; ta ei
tarvitsenud kooli ega kirikusse minna, kedagi peremeheks nimetada või kellegi sõna kuulda: ta
võis kalastama ja ujuma minna, millal ja kus ta soovis, ja jääda niikauaks, kui talle meeldis;
keegi ei keelanud tal kakelda ; ta võis õhtuti niikaua ülal olla kui heaks arvas; ta oli alati
esimene poiss, kes käis kevadel palja jalu, ja viimane, kes sügisel jalatsid tarvitusele võttis;
tal
45
polnud kunagi vaja end pesta ega puhtaid riideid selga panna; ta oskas suurepäraselt vanduda.
Ühe sõnaga, sel poisil oli kõik, mis elu väärtuslikuks teeb. Nii mõtles iga vaevatud , kammitsetud,
korralik poiss St. Petersburgis. Tom hõikas romantilist väljatõugatut:
«Hallo, Huckleberry!»
«Hallo, hallo, eks tule vaata, kuidas see sulle meeldib.»
«Mis sul seal on?»
«Kärvanud kass.»
«Las ma vaatan , Huck. Heldus , ta on päris kange. Kust sa selle said?»
« Ostsin ühelt poisilt.»
«Mis sa maksid?»
«Andsin ühe sinise pileti ja põie, mille sain tapamajast.»
«Kust sa sinise pileti said?»
«Ostsin kaks nädalat tagasi Ben Rogersilt võruveeretamiskepi eest.»
«Kuule, Huck, milleks saab kärvanud kassi kasutada?»
«Milleks? Soolatüügaste arstimiseks.»
«Tõesti? Tean selleks midagi paremat.»
«Vean kihla, et sa ei tea. Mis see on?»
«Noh, mäda kännu vesi.»
«Mäda kännu vesi! Mina ei annaks lõngaotsagi selle eest.»
«Ei annaks? Oled sa seda kunagi proovinud?»
«Ei ole. Aga Bob Tanner on.»
«Kes sulle ütles?»
«Noh, tema rääkis Jeff Thatcherile ja Jeff rääkis Johnny Bakerile ja John-ny rääkis Jim
Hollisele ja Jim rääkis Ben Rogersile ja Ben rääkis ühele neegrile ja see neeger rääkis minule .
Nüüd tead!»
«See ei tähenda veel midagi. Nad kõik valetavad. Vähemalt kõik peale neegri , teda ma ei
tunne. Kuid ma ei ole veel näinud neegrit , kes ei valetaks . Lollus puha! Ütle nüüd mulle,
kuidas Bob Tanner seda tegi, Huck.»
«Noh, ta pistis käe mäda kännu sisse, kus oli vihmavett.»
«Päeva-ajal?»
«Muidugi.»
«Näoga kännu poole?»
46
«Jah. Vähemalt ma arvan nii.»
«Ütles ta seejuures midagi?»
«Ei usu, et ütles; ma ei tea.»
« Ahhaa ! Räägi siis soolatüügaste arstimisest kännuveega nii lollil viisil! Nii pole sellest
muidugi mingit abi. Sa pead minema üksi keset metsa, kus tead veega kännu olevat, ja just
keskööl seisad seljaga kännu poole, pistad käe vette ja ütled:
«Odraivad, odraivad, maisijahu kliid, kännuvesi, võta rninu soolatüükad siit!»
ja siis astud ruttu, silmad kihni, üksteist sammu eemale, keerad end kõhn korda ringi ja lähed
koju, ilma et kellegagi sõna räägiksid. Sest kui sa räägid, siis kaob nõidus.»
«Jah, see kõlab küll usutavalt; aga Bob Tanner ei teinud nii.»
«Ei, sir, võib kihla vedada, et ta ei teinud; sest temal on siin linnas kõige rohkem
soolatüükaid; ja tal poleks neid ühtegi, kui ta teaks, kuidas kännuveega ümber käia. Mina olen
niiviisi oma kätelt kaotanud tuhandeid soolatüükaid, Huck. Mängin nii palju konnadega, et
mul on alati palju tüükaid. Mõnikord hävitan neid oaga.»
«Jah, uba on hea. Mina olen ka neid oaga ära võtnud.»
«Ah oled? Kuidas sina seda teed?»
«Võtad oa ja teed ta pooleks, lõikad siis soolatüügast, nii et sellest verd tuleb, teed ühe
oapoole veriseks, kaevad augu ja matad selle oapoole vanakuu ajal keskööl ristteel rnaha, teise
poole aga põletad ara. See oatükk, millele verd peale pandi, hakkab tõmbama ja tõmbama,
püüdes teist poolt enda juurde tõmmata, ja aitab nii verel soolatüügast ära tõmmata, ja see
tulebki varsti ära.»
«Jah, just nii, Huck, just nii seda tehakse, Aga parem on veel, kui matmise ajal öeldakse:
«Uba maha, tüügas ära! ära tule mind enam piinama!» Nii teeb Joe Harper, ja tema on peaaegu
Coonville'is ära käinud ja igal pool mujal. Aga ütle, kuidas sa arstid neid kärvanud kassiga?»
«Noh, võtad kassi ja lähed enne keskööd surnuaeda, kohta, kuhu on maetud mõni kuri inimene.
Ja kui siis kesköö kätte jõuab, tuleb sinna kurat, võib-olla ka kaks või kolm, aga sa ei näe neid,
võid kuulda ainult midagi
47
tuuletaolist või kuuled neid ka kõnelemas; ja kui nad seda surnut hakkavad ära viima, virutad
sa oma kassi nendele järele ja ütled: «Kurat korjuse järel, kass kuradi järel, soolatüükad
kassi järel, mina olen teist lahti!» See kaotab viimse kui tüüka.»
«Kõlab tõenäoliselt. Kas sa oled seda kunagi proovinud, Huck?»
«Ei ole, aga vanaema Hopkins rääkis mulle.»
«Siis peaks see õige olema, sest räägitakse, et ta on nõid.»
«Räägitakse! Ma tean, et ta on nõid, Tom. Ta nõidus taadi ara. Taat ise ütleb seda. Ta tulnud
ühel päeval sealt mööda ja näinud, et eit nõiub teda. Siis võtnud ta kivi, ja kui eit poleks kõrvale
põiganud, oleks ta teda tabanud. Noh, ja samal ööl veeres ta purjus peaga ühe kuuri pealt alla,
kus ta magas, ja murdis käeluu.»
«Kui hirmus! Kuidas ta teadis, et eit teda nõiub?»
« Issand , taat saab sellest otsekohe aru. Ta ütleb, et kui sulle üksisilmi otsa vahitakse, siis
see inimene nõiub sind, pealegi, kui ta seejuures pomiseb. Sest kui ta pomiseb, siis loeb ta
tagurpidi Issameiet.»
«Ütle, Huck, millal sa tahad kassiga proovida?»
«Täna öösel. Arvan, et nad tulevad täna öösel vana Hoss Williamsi järele.»
«Aga ta maeti ju laupäeval. Kas nad teda juba laupäeva öösel ära ei viinud?»
«Mis lollust sa nüüd räägid? Kuidas said nad enne kesköod nõiduda? Ja siis algas ju
pühapäev. Ei usu, et kuradid pühapäeviti palju ümber hulguvad.»
«Sellele ma ei mõelnud. Jah, muidugi. Kas sa lubad mul kaasa tulla?»
«Loomulikult — kui sa ei karda.»
«Kardan! Pole seda moodi. Kas sa näud?»
«Jah, ja sina näu vastu, kui saad. Viimane kord lasksid sa mind niikaua näuguda, et vana
Hays viskas mind kiviga ja ütles: «Pagana kassinäru!» Seepeale virutasin talle tellise
aknasse — aga ära sa räägi.»
«Ei räägi. Ma ei saanud tol ööl näuguda, sest tädi valvas mind; kuid seekord ma näun.
Kuule, Huck, mis see sul on?»
«Ei midagi, ainult puuk
48
«Kust sa ta said?»
« Metsast
«Mis sa tahad ta eest?»
«Ma ei tea. Ma ei taha teda müüa.»
«Hea küll. See on niikuinii väga pisike puuk.»
«Oh; igaüks võib puuki maha teha, kui see tema oma ei ole. Mina olen selle puugiga väga
rahul. Ta on minu jaoks hea küllalt.»
«Ah, puuke on palju. Ma võiksin saada neid tuhandeid, kui tahaksin.»
«Miks sa siis ei taha? Sest. sa tead väga hästi, et sa ei saa. See on õige varane puuk; esimene,
keda ma sel aastal olen näinud.»
«Kuule, Huck, ma annan sulle oma hamba tema eest.»
«Näita.»
Tom võttis taskust tüki paberit ja harutas selle lahti. Huckleberry vaatles hammast ihaldavalt.
Kiusatus oli liiga suur. Lõpuks küsis ta:
«Kas ta on ehtne?»
Tom tõstis huule ja näitas tühja kohta.
«Noh, hea küll, kaup on koos,» ütles Huckleberry.
Tom sulges puugi pistongikarpi, mis veel hiljuti oli olnud näpitssitika vanglaks, ja poisid
lahkusid, tundes end kumbki rikkamana kui enne.
Jõudnud väikese omaette seisva koolimajani, astus Tom kärmesti sisse, nagu keegi, kes on
kõige ausamalt rutanud. Ta riputas kübara varna ja istus asjaliku agarusega oma kohale. Suurel
pilbaspõhjaga tugitoolil trooniv õpetaja tukkus, suigutatud ühetoonilisest õppimis-suminast.
Tomi tulek äratas ta.
«Thomas Sawyer!»
Tom teadis, et tema terve nime nimetamine tähendas halba.
«Sir!»
«Tule siia. Noh, sir, miks sa jälle hiljaks jäid nagu harilikult?»
Tom kavatses juba vales väljapääsu otsida, kui silmas äkki kaht pikka kollast juuksepalmikut alla
rippuvat selga mööda, mille ta armastuse elektrilisel mõjul ära tundis. Ja selle olendi kõrval oli
klassis ainus vaba kõht tüdrukute poolel. Ta ütles otsekohe:
49
«Jäin Huckleberry Finniga juttu ajama !» Õpetaja pulss jäi seisma ja ta jõllitas abitult.
Õppimissumin lakkas; õpilased imestasid, kas see hulljulge poiss on aru kaotanud. Õpetaja
küsis:
«Sina — mis sa tegid?»
«Jäin Huckleberry Finniga juttu ajama.» Neist sõnadest ei võidud valesti aru saada.
«Thomas Sawyer, see on kõige hämmastavam ülestunnistus, mis ma olen iial kuulnud; joonlaud
on liiga väike karistus selle häbematuse eest. Võta kuub ara.»
Õpetaja käsi töötas kuni väsis ja vifcakimp oli märksa kahanenud. Siis järgnes käsk:
«Nüüd, sir, mine istu tüdrukute hulka! Ja olgu see sulle hoiatuseks.»
Klassis tekkinud naerukihin näis poisi kohmetuks tegevat, kuid tegelikult olid selles rohkem
süüdi jumaldav aukartus tundmatu ebajumala ees ja kartlik rõõm oma hea õnne üle. Ta istus
männipingi servale ja tüdruk tõmbus pead selga visates temast järsult eemale. Klassis müksati
üksteist, paigutati silmi ja sosistati, kuid Tom istus vaiksett, käed pikal madalal laual, ja näis
raamatut uurivat. Vähehaaval pöördus tähelepanu temalt kõrvale ja sumbunud õhku täitis peagi
jälle tavaline sumin klassis. Nüüd hakkas poiss tüdrukule vargseid pilke heitma. Tüdruk märkas
seda, kirtsutas. nina ja keeras väheseks ajaks pea kõrvale. Kui ta ettevaatlikult jälle näo tagasi
pööras, lebas tema ees üks virsik . Ta lükkas selle ara; Tom pani tasakesi tagasi; ta lükkas selle
uuesti kõrvale, kuid vähem vaenulikult , Tom pani virsiku kannatlikult jälle endisele köhale ja
siis jättis tüdruk selle sinna. Tom kritseldas oma tahvlile : «Palun, võta — mul on veel.»
Tüdruk heitis pilgu kirjutatule, kuid ei andnud mingit märku. Nüüd hakkas poiss midagi
tahvlile joonistama, varjates oma tööd vasaku käega. Veidi aega ei teinud tüdruk sellest
väljagi, kuid siis hakkas tema inimlik uudishimu avalduma vaevalt märgatavate tunnusmärkide
kaudu. Poiss töötas näilikult midagi märkamata edasi. Tüdruk tegi ebamäärase katse vaadata,
kuid poiss ei reetnud millegagi, et ta sellest teadlik oli. Lõpuks andis tüdruk alla ja sosistas
kõhklevalt: «Las ma vaatan.»
50
Tom paljastas osaliselt kõleda karikatuuri kähe katuseviiluga majast, mille korstnast tõusis
korgitsakujuline suits. Tüdruku huvi selle töö vastu hakkas tõusma ja ta unustas kõik muu.
Kui joonis oli valmis, vaatas ta seda viivu ja sosistas siis:
«Kena; tee üks mees kah.»
Kunstnik maalis eesõue mehe, kes sarnanes kraanaga. Ta oleks võinud majast üle astuda.
Kuid tüdruk ei olnud ülemäära kriitiline; ta oli koletisega rahul ja sosistas:
«See on ilus mees. Joonista nüüd mind tulemas.» Tom joonistas liivakella, selle otsa täiskuu,
lisas õlekõrretaolised käed-jalad ja varustas harevil sõrmed tohutu lehvikuga. Tüdruk
ütles:
«Kui kena; tahaksin, et ka mina oskaksin joonistada.»
«See on kerge,» sosistas Tom vastu. «Ma õpetan sind.»
«Oh, tõesti? Millal?»
«Keskpäeval. Kas sa lähed koju lõunale?»
«Ma jään siia, kui sina jääd.»
«Hästi, tehtud. Mis su nimi on?»
« Becky Thatcher. Ja sinu oma? Oh, ma tean. Thomas Sawyer.»
«See on mu nimi, kui ma kolki saan. Kui ma hea poiss olen, siis olen Tom. Sina hüüa mind
Tomiks, eks ole?»
«Jah.»
Nüüd hakkas Tom midagi tahvlile kritseldama, varjates seda tüdruku eest. Seekord ei olnud,
aga tüdruk enam tagasihoidlik . Ta palus näha.
«Oh, see pole midagi,» ütles Tom.
«On küll.»
«Ei ole; sa ei taha seda näha.»
«Tahan, tõesfi tahan. Palun, näita mulle.»
«Sa räägid edasi.»
«Ei räägi — tõesti, tõesti ja veel kord tõesti ei räägi.»
«Sa ei räägi kellelegi? Niikaua kui elad
«Ei, ma ei räägi kunagi kellelegi. Näita nüüd.»
«Oh, sa ei taha näha!»
«Kui sa minuga niiviisi ümber käid, siis vaatan ise, Tom . . .» ja tüdruk pani oma väikese käe
Tomi käele. Tekkis väike võitlus; Tom teeskles tõsist vastupanu,
51
kuid laskis oma käe vähehaaval kõrvale tõrjuda, kuni nähtavale ilmusid sõnad: «Ma armastan
sind.»
«Oh, sa paharet!» Ja tüdruk andis Tomi käele terava laksu, kuid punastas ja näis siiski head
meelt tundvat.
Just sel tähtsal hetkel tundis poiss, kuidas saatusji-kud sõrmed tasakesi tema kõrvast kinni
võtsid ja teda ülespoole tõmbasid. Niiviisi talutati ta läbi klassitja paigutati tema oma pinki kogu
kooli naerukihina pipardatud tule all. Siis seisis õpetaja mõne hirmsa hetke tema kõrval ja liikus
lõpuks sõna lausumata oma trooni poole. Aga kuigi Tomi kõrv kipitas, tema süda hõiskas.
Kui klass rahunes, tegi Tom ausa katse õppida, kuid tema sisemuses valitses liiga suur segadus.
Lugemis-tunnis ei pidanud ta järge kinni ja ajas kõik segi, maateaduse tunnis muutis järved
mägedeks, mäed jõgedeks ja jõed mandriteks, nii et maailma loomise eelne käos oli jälle käes,
õigekirjutuse tunnis ei saanud ta hakkama rea kõige lihtsamate sõnadega, ja ta lõpetas püstiseismisega
ning pidi ära andma tinamedali, mida oli uhkeldades kandnud mitu kuud.
7. PEATÜKK
Mida kindlamini Tom püüdis oma tähelepanu raamatu sisule koondada, seda rohkem tema mõtted
rändasid. Seepärast loobus ta sellest lõpuks ohke ja haigutusega. Talle näis, et lõunane vaheaeg
ei tule kunagi. Õhus valitses täielik vaikus, polnud tuulehingustki. See oli uniseist kõige unisem
päev. Kahekümne viie õppiva lapse uinutav pomin rahustas hinge nagu mesilaste suminas peituv
võlu. Eemal lõõmavas päikesepaistes kerkisid Cardiffi künka maherohelised veerud läbi virvendava
palavusloori, millele kaugus andis lilla värvingu. Mõned linnud hõljusid laiskadel tiibadel kõrgel
õhus, muidu polnud näha ühtegi elavat olendit peale mõne lehma, ja needki magasid .
Tomi süda ihkas vabadust või mõnda huvitavat tegevust, et igavat aega otsa saada. Ta käsi
rändas taskusse , ja nägu lõi särama kergendustundest, mis oli tänupalve, kuigi ta ei teadnud seda.
Siis ilmus pistongi-
52
karp vargsi nähtavale. Tom vabastas puugi ja pani ta pikale madalale koolilauale. Loomake
säras sel hetkel arvatavasti samuti palvelisest tänutundest, kuid see oli enneaegne; sest kui ta
hakkas tänulikult eemalduma, tõkestas Tom tal nööpnõelaga tee ja sundis teda uut suunda, võtma.
Tomi südamesõber istus tema kõrval, kannatades samuti nagu Tom oli kannatanud ja oli otsekohe
sügavasti ja tänulikult huvitatud sellest meelelahutusest. See südamesõber oli Joe Harper. Kaks
poissi olid suured sõbrad terve nädala ja lahinguks valmistunud vaenlased laupäeviti. Joe võttis
kuuekäänisest nööpnõela ja hakkas vangi dresseerimisel abistama. See sport muutus iga hetkega
huvitavamaks. Varsti ütles Tom, et nad segavad teineteist ja kumbki ei saa puugist täit lõbu
tunda. Seepärast pani ta lauale Joe tahvli ja tõmbas selle keskele ülalt alla joone.
«Nüüd,» ütles ta, «niikaua kui ta on sinu poolel, võid sina teda juht ida ja mina jät an ta
rahule, kui sa lased ta aga minu poolele tulla, siis pead sina ta rahule jätma seni, kui ma suudan
takistada teda üle minemast.»
«Hea küll, las käia. Pane ta liikuma.»
Puuk pääses varsti Tomi käest ja ületas ekvaatori. Joe kimbutas teda veidi aega, siis pääses ta
minema ja läks tagasi üle joone. Operatsioonibaas vaheldus sageli. Sellal kui üks poiss vaevas puuki
sügava huviga , vaatas teine niisama suure huviga pealt; kaks pead kummardusid koos tahvli
kohale ja kaks hinge olid tuimad kõige muu vastu. Puuk proovis üht, teist ja kolmandat suunda ja
oli niisama erutatud ning irevil nagu poisid ise, kuid mitu korda, kui tal võit oli juba nii-öelda
käega katsutav ja Tomi sõrmed kihelesid tegevuse järele, juhtis Joe nööpnõel putuka osavalt
kõrvale ja hoidis ta oma valduses. Viimaks ei suutnud Tom seda enam taluda. Kiusatus oli liiga
suur. Ta sirutas käe ja aitas oma nõelaga kaasa. Joe vihastas kõhe. Ta ütles:
«Tom, sa jätad ta rahule.» »
«Tahan teda ainult veidi ergutada, Joe.»
«Ei, see ei ole aus; jäta ta rahule.»
«Ma ei puuduta teda ju palju.»
53
«Ma ütlen sulle, jäta ta rahule!»
«Ei jäta!»
«Sa jätad — ta on minu poolel.»
«Kuule, Joe Harper, kelle puuk see on?»
«Pole minu asi, kelle oma ta on; ta on minu poolel, ja sina ei puuduta teda.»
«Noh, ma teen seda siiski. See on minu puukja ma teen temaga, mis ma ainult tahan!»
Kohutav hoop langes Tomi õlale ja teine samasugune Joe õlale; ja kähe minuti kestel lendas
tolmu kahest kuuest ning kogu klass tundis sellest lõbu. Poisid olid olnud liialt oma tegevusse
süvenenud, et märgata vaikust , mis oli tekkinud klassis veidi aega enne seda, kui õpetaja tuli
kikivarbail läbi ruumi ja peatus nende juures. Ta oli jälginud tükk aega etendust, enne kui ta sellesse
oma osaga vaheldust tõi- Kui algas lõunavaheaeg, jooksis Tom Becky Thatcheri juurde ja
sosistas talle kõrva:
«Pane kübar pähe ja tee, nagu läheksid koju; tänavanurgal jää teistest maha, keera
põiktänavasse ja tule tagasi. Mina lähen teist teed ja tulen samuti sinna.»
Niisiis läks üks ühe salga õpilastega ja teine teisega . Veidi aja pärast kohtusid mõlemad
põiktänava lõpus, ja kui nad tagasi koolimajja jõudsid, oli see täiesti nende päralt. Nad istusid
kõrvuti, võtsid tahvli ette,.Tom andis Beckyle krihvli ja hoidis tema kätt, seda juhtides, ja nii loodi
uus hämmastav maja. Kui huvi kunsti vastu hakkas haihtuma, alustati vestlust. Tom ujus
õndsuses.
«Kas sa armastad rotte?» küsis ta.
«Ei, ma vihkan neid!»
«Noh, mina ka — elavaid. Aga ma mõtlen surnud rotte, mida saab nööriga pea ümber ringi
vuhistada.»
«Ei, ma ei hooli siiski palju rottidest. Mis aga minule meeldib, see on närimiskummi!»
«Oh, seda ma arvan. Kahju, et mul praegu ei ole ühtegi tükki.»
«Tõesti? Minul on. Lasen sind seda veidi aega närida, aga sa pead ta mulle tagasi andma.»
See oli mõnus, niisiis närisid nad seda kordamööda ja kõlgutasid jalgu vastu pinki suures
rahulolus.
«Kas sa oled kunagi tsirkuses käinud?» päris Tom.
54
«Jah, olen, ja papa viib mu sinna jälle mõnikord, kui ma hea laps olen.»
«Mina olen kolm või neli korda tsirkuses käinud — palju kordi . Kirik ei ole midagi tsirkuse
kõrval. Tsirkuses on kogu aeg midagi näha. Mina hakkan tsirkuse-klouniks, kui suureks saan.»
«Oh, kas tõesti? See on tore. Nad on nii kenasti kõik kirjuks tehtud.»
«Jah, seda küll. Ja nad saavad ränka raha — enamasti terve dollari päevas, nagu Ben Rogers
räägib. Ütle, Becky, kas sa oled kunagi kihlatud olnud?»
«Mis see on?»
«Noh, kihlatud, et mehele minna.»
«Ei ole.»
«Kas sa sooviksid olla?»
«Ma arvan küll. Ei tea. Mis moodi see on?»
«Mis moodi? Ei mingit moodi. Sa ütled lihtsalt ühele poisile, et sa ei taha iial kedagi teist
peale tema, iial, iial, iial, ja siis te suudlete, ja see on kõik. Igaüks võib seda teha.»
« Suudelda ? Misjaoks suudeldakse?»
«Noh, tead, see on — noh, nii tehakse alati.»
«Igaüks?»
«Nojah, kõik, kes teineteist armastavad. Kas sa mäletad, mis ma tahvlile kirjutasin
«J-jah.»
«Mis see oli?»
«Ma ei ütle sulle.»
«Kas mina ütlen sulle?»
«J-jah, aga mõni teine kord.»
«Ei, praegu.»
«Ei, mitte praegu — homme.»
«Oh, ei, praegu, palun, Becky. Ma sosistan, ma sosistan üsna tasa.»
Becky kõhkles. Tom pidas vaikimist nõusolekuks, pani käsivarre tema piha ümber ja sosistas üsna
tasa, suu tema kõrva juures.
Ja lisas siis:
«Nüüd sosista seda mulle — just niisama.»
Becky tõrkus veidi ja ütles siis:
«Pööra nägu kõrvale, nii et sa ei näe, siis ma ütlen.
55
Aga sa ei tohi kunagi kellelegi rääkida — kas lubad, Tom? Sa ei räägi, eks ole?»
«Ei, tõesti, tõesti, ma ei räägi. Noh, nüüd, Becky.»
Ta pööras näo kõrvale. Becky kummardus areldi lähemale, kuni tema hingeõhk puudutas Tomi
kiharaid, ja sosistas:
«Ma — armastan — sind!»
Siis kargas ta püsti ja jooksis laudade ja pinkide vahel ringi, Tom järel, ning põgenes viimaks ühte
nurka, peites näo oma valgesse põllekesse. Tom võttis tal kaela ümbert kinni ja palus:
56
«Nüüd, Becky, on kõik tehtud — kõik möödas peale suudluse.' ära karda — see ei ole midagi.
Palun, Becky.»
Ja ta püüdis põlle ja käsi näo eest ära tõmmata.
Tüdruk andis vähehaaval järele ja langetas käed; rabelusest õhetav nägu tuli nähtavale ja
alistus. Tom suudles punaseid huuli ja ütles:
«Nüüd on kõik tehtud, Becky. Ja pärast seda, sa tead, ei tohi sa iial armastada kedagi peale
minu ega tohi iial abielluda kellegi teisega peale minu, iial, iial ja igavesti . Kas lubad?»
«Jah, ma ei armasta iial kedagi teist peale-sinu, Tom, ega abiellu iial kellegi teisega peale
sinu, ja sina ei tohi ka iial abielluda kellegagi peale minu.»
«Muidugi. Loomulikult. See on osa sellest. Ja alati kooli tulles või koju minnes sa pead käima
minuga, kui keegi ei näe, ja kõigis mängudes sina valid minu ja mina valin sinu, sest nii on see
kombeks, kui kihlatud ollakse.»
«See on nii kena. Ma ei ole sellest midagi enne kuulnud.»
«Oh, see on väga lõbus. Kui mina ja Amy Lawrence...»
Tüdruku suured silmad ütlesid Tomile, et ta oli teinud vea, ja poiss vaikis kohmetult.
«Oh, Tom! Siis ei ole mina esimene, kellega sa kihlatud oled!»
Tüdruk hakkas nutma . Tom ütles:
«Oh, ära nuta, Becky. Ma ei hooli temast enam.»
«Jah, hoolid, Tom! Sa tead, et hoolid.»
Tom püüdis käsivart tema kaela ümber panna, kuid tüdruk lükkas ta eemale, pööras näo seina
poole ja nuttis edasi. Tom proovis uuesti, öeldes seejuures rahustavaid sõnu, kuid tõugati jälle
tagasi. Siis ärkas poisis uhkus, ta sammus eemale ja läks välja. Ta seisis veidi aega tänaval,
rahutu ning erutatud, ja vaatas aeg-ajalt ukse poole, lootes, et Becky kahetseb ja tuleb teda otsima .
Kuid tüdruk ei tulnud. Siis hakkas Tomil ebamugav, ta kartis , et ta polnud toiminud õigesti. See
nõudis ränka heitlust, et uuesti lähenemiskatseid teha, kuid ta võttis end kokku ja läks sisse.
Becky seisis ikka veel nurgas, nägu seina poole pööratud, ja nuuksus.
57
Tomi südant läbistas piste . Ta läks tüdruku juurde ja seisis viivu, teadmata täpselt, kuidas
alustada. Siis ütles ta kõheldes:
«Becky, ma . . . ma ei hooli kellestki peale sinu.»
Mingit vastust, ainult nuuksed.
«Becky,» jätkas Tom anuvalt. «Becky, kas sa ei ütle mulle midagi?»
Suurenev nuuksumine.
Tom võttis välja oma suurima aarde, kaminavõre
vasknupu, sirutas käe sellega tüdruku ette, nii et ta võis
seda näha, ja ütles:
«Palun, Becky, kas sa võtaksid selle endale?»
Tüdruk lõi nupu põrandale. Siis marssis Tom majast välja ja kaugele üle küngaste, otsustades
sel päeval mitte enam kooli tulla. Äkki tekkis Beckys kuri kahtlus. Ta jooksis uksele; Tomi ei
olnud näha; ta jooksis maja taha mänguplatsile; Tomi polnud ka seal. Siis hüüdis ta:
«Tom! Tule tagasi, Tom!»
Ta kuulatas teraselt, kuid vastust ei tulnud. Tema ainsaiks seltsilisteks olid vaikus ja üksindus.
Niisiis istus ta maha ja nuttis jälle ning tegi endale etteheiteid. Selle aja peale hakkasid
õpilased tagasi tulema , ja Becky pidi peitma oma muret teiste eest, vaigistama oma murtud
südant ning turjale, võtma .risti pika, kurva, valusa pärastlõuna näol, ümberringi võõrad, kelle
hulgas ei olnud ühtegi, kellega oma kurvastust jagada.
8. PEATÜKK
Tom põikas siin ja seal kõrvaltänavaisse, kuni oli eemal tagasitulevate õpilaste teest, ja lonkis siis
tusatujus edasi. Ta läks paar-kolm korda üle väikese oja, sest noorte hulgas valitses ebausk, et
veest üleminek teeb jälgimise võimatuks. Pool tundi hiljem kadus ta Douglase maja taha
Cardiffi künka tipul , kust eemal tema seljataga orus asetsev koolimaja oli vaevalt veel nähtav. Ta
läks tihedasse metsa, jätkas oma sihitut matka selle südameni ja istus kähara tamme varjus
samblale. Polnud vähimatki tuulehõngu, elutu keskpäe-
58
vane leitsak oli vaikima pannud isegi lindude laulu, loodus lebas unetarretuses, mida ei seganud
mingi hääl peale juhusliku rähni kauge toksimise, ja see näis veelgi süvendavat valitsevat
vaikust ning üksindustunnet. Poisi süda oli täis kurbust , tema tunded olid täielikus kooskõlas
jümbrusega. Ta istus kaua, küünarnukid põlvedel ja lõug kätel, ning mõlgutas mõtteid. Elu
paistis talle paremal juhul ainult vaevana, ja ta peaaegu kadestas Jimmy Hodges'i, kes oli sellest
äsja pääsenud. Ta mõtles, et väga mõnus võis olla lamada ja suikuda ja unistada ikka ning
igavesti, kuna tuul sosistab puudes ning hellitab rohtu ja lilli kalmul, ja pole enam iial vaja
millegi pärast muret ega 'kurvastust tunda. Kui tal oleks ainult hea tunnistus pühapäevakoolist,
siis võiks ta vabalt kaduda ja kõigel oleks lõpp. Nüüd veel see tüdruk. Mis oli ta talle teinud? Ei
midagi. Tal olid kõige paremad mõtted olnud ja teda oli kõheldud nagu koera — nagu tõelist
koera. Becky kahetseb kord — võib-olla siis, kui on liiga hilja. Ah, kui ta võiks surra ainult
ajutiselt !
Kuid nooruse elastset südant ei saa kaua hoida surve all. Tom hakkas peagi enesele
märkamatult maise elu askeldustesse tagasi triivima. Mis oleks, kui ta keeraks nüüd selja ja
käoks salapäraselt? Kui ta läheks ära — üpris kaugele, tundmatuile maadele, merede taha, ega
tuleks kunagi enam tagasi! Kuidas tunneks end Becky siis? Talle meenus mõte klouniks hakata,
kuid see tekitas temas nüüd ainult vastikust. Sest kergemeelsus, naljad ja kirjud klounihilbud
tundusid solvamisena, kui nad sundisid end peale vaimule , mis hõljus ebamäärases ülevas
romantika valdkonnas. Ei, temast saab sõdur, ja ta tuleb tagasi paljude aastate pärast, sõjaretked
läbiteinud ja kuulsusega kroonitud mehena . Ei, veel parem, ta ühineb indiaanlastega ja kütib
piisoneid, tallab sõjateed Kaug-Lääne mäestikes ja ääretuil teedeta lagendikel ja tuleb kord
kauges tulevikus tagasi suure pealikuna, sulgedega ehitud ning jubedalt värvitud, tormab ühel
unisel suvehommikul äkki verd tarduma paneva sõjakisaga pühapäevakooli ja rebib kõigi oma
praeguste seltsiliste silmad pärani rahuldamatust kadedusest. Aga ei, oli midagi veelgi toredamat
kui
59
see. Ta hakkab mereröövliks! Just! Nüüd oli ta tulevik tema ees avatud ja säras kujuteldamatus
hiilguses. Tema nimi on tuntud kogu maailmas ja paneb inimesed
värisema! Kui uhkesti künnab ta tantsisklevaid voogusid oma pika madala musta kiirlaevaga
«Tormivaim», mille vööris lehvib tema kohutav lipp ! Ja oma kuulsuse tipul ilmub ta äkki
kodulinna, astub uhkelt kirikusse, üleni pruuniks põlenud ning tormidest vintsutatud, mustas
sametvammuses ja -pükstes, üle põlve ulatuvais saabastes, punase särbiga, vöö vahel läikivad
püstolid, puusal veretöödest roostetanud nuga, lajal pehmel kübaral õõtsuvad suled, must lipp
surnupealuu ja ristamisi asetatud sääreluudega lahti rullitud, ja kuuleb enese
ümber tõusvat vaimustatud sosinat: «See on mereröövel Tont Sawyer, Lõuna-Ameerika
põhjaranniku ja Karaiibi mere must tasuja
Jah, asi oli otsustatud; tema karjäär oli kindlaks määratud. Ta põgeneb kodust ja asub
sellele teele. Ta läheb juba järgmisel hommikul . Seepärast tuleb nüüd alustada
ettevalmistusi. Ta korjab oma varanduse kokku. Tom läks lähedal lebava pehkinud puu
juurde ja hakkas selle ühe otsa all oma Barlow noaga kaevama . Varsti puudutas nuga
õõnsalt kõmisevat puud. Ta pistis käe auku ja ütles mõjuvalt järgmised nõiasõnad:
«Mis ei ole siia tulnud, tulgu! Mis on siin, jäägu siia!»
Siis kraapis ta mulla kõrvale ja nähtavale tuli männipuust kastike. Ta võttis selle välja.
See oli nägus väike varalaegas laudpõhja ja -külgedega. Kastis lebas rnar-morkuulike.
Tomi imestus oli piiritu ! Ta kratsis hämmeldunult pead ja ütles:
«Noh, see ületab juba kõik!»
Siis viskas ta kuulikese tusaselt ära ja seisis viivu mõtiskledes. Asi seisis selles, et siin oli
äpardunud üks ebausukomme, mida Tom ja tema kaaslased olid alati vääramatuks
pidanud. Kui üks kuulike teatud vajalike lausumissõnadega maha maeti, kaheks nädalaks
mulda jäeti ja siis nende sõnadega, mis Tom oli asja öelnud, uuesti välja võeti, siis leiti, et
kõik kuulikesed, mis kunagi olid kaotatud , olid vahepeal sinna kogunenud, ükskõik kui
kaugel nad üksteisest olid olnud. Kuid nüüd oli see asi tegelikult ja kahtlemata äpardunud.
Tomi
60
kogu usuhoone oli alusmüürini kõigutatud. Ta oli korduvalt kuulnud selle katse õnnestumisest,
mitte kunagi aga selle luhtumisest. Talle ei tulnud meeldegi, et ta ise oli mitu korda varem
katsetanud, kuid polnud hiljem kunagi peidukohta üles leidnud. Ta murdis veidi aega pead selle
asja kallal ja jõudis lõpuks otsusele, et mõni nõid on end vahele seganud ja võlu murdnud.
Soovides selles punktis selgusele jõuda, otsis ta ümberringi, kuni leidis liivase köha, kus oli
väike lehtrikujuline süvend. Ta heitis maha, pani suu süvendi juurde ja hüüdis:
«Liivikas, liivikas, ütle, mis ma teada tahan! Liivikas, liivikas, ütle, mis ma teada tahan!»
Liiv hakkas liikuma, peagi ilmus nähtavale väike must põrnikas ja kadus siis jälle hirmunult.
«Ta ei tohi öelda! Niisiis oli see nõia töö. Ma teadsin seda.»
Täiesti teadlik, et nõidade vastu on asjatu võidelda, alistus ta lootusetult. Kuid siis turgatas talle
pähe, et asja äravisatud kuulike võiks ju niisama hästi ka tema valduses olla, ja ta hakkas seda
seepärast kannatlikult otsima, ent ei leidnud. Nüüd läks ta tagasi oma varalaeka juurde ja seadis
end täpselt samasse asendisse, nagu oli seisnud, kui'ta kuuli ära viskas. Siis võttis ta teise
marmorkuuli taskust ja viskas selle samuti ara, öeldes:
«Vend, mine otsi oma vend üles!»
Ta jälgis kuuli kukkumist, läks sinna ja vaatas. Kuid kuul oli kas lähemale või kaugemale
kuRkunud, niisiis proovis ta veel kaks korda. Viimane vise oli tagajärjekas: kaks marmorkuuli
lebasid ühe jala kaugusel teineteisest.
Just sel hetkel kõlas rohelise metsavõlvi all nõrk mängupasuna hüüd. Tom viskas kuue ja püksid
maha, muutis traksid vööks, lükkas pehkinud puutüve taga oksad kõrvale, paljastades algelise vibu
ja noole , puust mõõga ja plekkpasuna, haaras need esemed ja sööstis minema palja jalu ning
lehviva särgiga. Ta peatus varsti suure jalaka all, puhus vastusignaali ja hakkas siis kikivarbail, siia
ja sinna piiludes edasi minema, hüüdes tasakesi oma kujutletavaile kaaslastele:
«Pidage, mu vahvad poisid! Jääge peitu , seni kui puhun.»
Nüüd ilmus nähtavale Joe Harper, niisama õhuliselt riietatud ja hoolikalt relvastatud nagu
Tom. Tom hüüdis:
«Pea! Kes tuleb siia Sherwoodi1 metsa minu loata?»
«Guisborne'i Guy ei vaja kellegi luba! Kes oled sina, et sa . . . et sa .. .»
« .. . julged niisuguseid sõnu öelda,» aitas Tom järele, sest nad kõnelesid «raamatu
sõnadega», mälu järgi.
«Kes oled sina, et sa julged niisuguseid sõnu öelda?»
«Mina, tõepoolest! Olen Robin Hood, nagu sinu vilets korjus varsti teada saab.»
«Sa oled siis tõesti see kuulus lindprii? Lahendan hea meelega sinuga sellest lõbusast metsast
läbikäimise küsimuse. Sea end valmis!»
Nad võtsid oma puumõõgad, viskasid muu koli maha, asusid vehklemisasendisse, jalg jala
vastu, ja alustasid tõsist, hoolikat võitlust, «kaks üles ja kaks alla». Siis ütles Tom:
«Nüüd, kui sul on asi juba selge, pane hoogu juurde!»
Ja nad «panid hoogu juurde», lõõtsutades ja higistades raskest tööst. Mõne aja pärast ütles
Tom:
« Kuku maha! Kuku nüüd! Miks sa ei kuku?»
«Ma ei taha! Miks sa ise ei kuku? Sina jääd alla.»
«See ei tähenda midagi. Mina ei tohi kukkuda . Raamatus pole nii. Raamatus seisab: «Siis lõi
ta ühe tagantkäe-löogiga vaese Guisborne'i Guy maha!» Sa pead ümber keerama ja laskma
endale selga lüüa.»
Sellele autoriteetsele põhjendusele ei saanud vastu vaielda , niisiis pöördus Joe ümber, sai
hoobi ja langes.
«Nüüd pead sa laskma mul sind tappa,» ütles Joe. «See on õiglane.»
«Ma ei või ju seda. Raamatus ei ole nii.»
«Aga see on alatu. Muud midagi.»
«Kuule, Joe, sa võid olla munk Tuck või Muck
1 Poisid mängivad Robin Hoodi. Hood on legendaarne kuju inglise rahvalauludest, kes röövis
ainult rikkaid ja jagas saaki vaestega. Tema elukohaks oli Sherwoodi mets. Guy Guisborne oli
rüütel, kes kohtus Hoodiga. Toim.
62
möldripoeg ja mu nuiaga maha lüüa. Või ma olen Nottinghami šerifi1 ja sina ole veidi aega
Robin Hood ja tapa mu ara.»
Sellega võis rahul olla, ja niisiis teostati need seiklused. Siis sai Tom jälle Robin Hoodiks ja
pidi hooletusse jäetud haava tõttu reetliku nunna süü läbi verest tühjaks jooksma . Joe, kes
kujutas endast tervet salka nutvaid röövleid, vedas ta lõpuks kurvalt metsa ja andis vibu tema
nõrkadesse kätesse, mispeale Tom: ütles: «Kuhu see nool langeb, sinna mata vaene Robin Hood
rohelise metsa alla.» Siis laskis ta noole lendu, vajus tagasi ja oleks surnud, kuid et ta nõgesepõõsasse
langes, siis hüppas ta laiba kohta liiga elavalt jalule.
Poisid riietusid, peitsid oma sõjavarustuse ja lahkusid metsast, kahetsedes, et polnud enam
röövleid, ja arutades, mida küll kaasaegne tsivilisatsioon arvab teinud olevat nende kadumise
hüvitamiseks. Nad arvasid, et nad oleksid pigem ühe aasta Sherwoodi metsas röövleiks kui kogu
eluaeg Ühendriikide presidendiks.
9. PEATÜKK
Tom ja Sid saadeti sel õhtul nagu harilikult kell pool kümme magama. Nad lugesid oma palved ja
Sid uinus varsti. Tom lebas ärkvel ja ootas rahutu kannatamatu-sega. Kui t alle tundus, et päev
peaks hakkama juba koitma, kuulis ta kella kümme löövat! See ajas meeleheitele. Ta oleks
viselnud ja vähernud, nagu tema närvid nõudsid, kuid ta kartis, et võib äratada sellega Sidi.
Niisiis lebas ta vagusi ja vahtis pimedusse. Kõik oli kohutavalt vaikne. Vähehaaval hakkasid
sellest vaikusest eralduma tasased, vaevu kuuldavad hääled. Kella tiksumine hakkas end
teatavaks tegema. Vanad aampalgid hakkasid salapäraselt praksuma. Trepiastmed nagisesid
tasakesi. Nähtavasti olid vaimud liikvel. Tädi Polly toast kuuldus korrapärane tasane norin. Ja
nüüd
1 Seriff — kohtunik. Legendi järgi olevat Hood poonud ülekohtuse Nottinghami šerifi.
Toim.
63
algas kilgi tüütu sirtsumine, kelle asukohta ühegi inimese leidlikkus ei oska kindlaks määrata. Siis
ajas toonesepa jube tiksutamine seinas voodi peatsi kohal Tomile judinad peale — see tähendas, et
kellegi elupäevad olid loetud. Siis tõusis öisesse õhku kauge koera ulumine, millele vastas nõrgem
ulumine veel kaugemalt. Tom oli ahastuses. Viimaks ei kahelnud ta enam, et aeg oli seisma
jäänud ja alanud igavik ; ta vajus kõigest hoolimata poolunne; kell lõi üksteist, kuid ta ei kuulnud
seda. Ja siis kostis äkki kõige kurblikuni näugumine, segunedes Tomi ebamäärase unenäoga. Akna
avamine naabruses häiris tema und. Hüüe «Kõtt, kurivaim!» ja tühja pudeli klirin vastu tädi
kuuri seina tõid ta täiesti ärkvele. Hetk hiljem oli ta riides ja aknast väljas, ronimas neljakäpukil
veranda katust mööda. Ta f näugus oma teekonnal paar korda ettevaatlikult. Siis hüppas ta kuuri
katusele ja sealt maha. Huckleberry Finn ootas oma kärvanud kassiga. Poisid asusid teele ja
kadusid pimedusse. Poole tunni möödudes kõndisid nad juba kalmistu pikas rohus .
See oli lääne tüüpi vanamoeline kalmistu. Ta asetses künkal, umbes poolteist miili linnast
eemal, ja teda piiras logisev puuaed , mis oli kohati sissepoole, kohati väljapoole längus, kuid ei
seisnud kusagil püsti. Rohi ja umbrohi lokkasid üle kogu käimistu. Kõik vanad hauad olid sisse
vajunud. Polnud ühtegi hauakivi ; ümmarguse otsaga, ussidest puretud mälestustahvlid olid
kallakil haudade köhal, otsides asjatult tuge. «Pühendatud — selle ja selle — mälestusele» oli
nendele kord kirjutatud, kuid enamikul nendest ei oleks suudetud seda enam lugeda, isegi kui seal
valge oleks olnud.
Tasane tuul oigas puude okstes ja Tom kartis, et need võivad olla surnute hinged, kes
kaebavad rahurikkumise pärast. Poisid kõnelesid vähe ja ainult sosinal, sest aeg, koht ja
valitsev pühalikkus ning vaikus mõjusid neisse rõhuvalt. Nad leidsid värske mullakünka, mida
olid otsinud, ja seadsid end sisse kolme jalaka varjus, mis kasvasid kobaras paari sammu kaugusel
hauast .
Nad ootasid vaikides oma arust kaua aega. Öökulli kauge huikamine oli ainus hääl, mis segas
surmavai-
64
kust. Tomi mõtted muutusid rusuvaks. Ta pidi juttu algatama. Niisfis ütles ta sosinal:
«Hucky, kas sa usud , et surnutele meie siinolek meeldib?»
Huckleberry sosistas:
«Tahaksin seda ise ka teada. Siin on kuidagi kole pühalik, kas pole?»
«Vean kihla, et on.»
Järgnes kaunis pikk vaikus, mille kestel poisid endamisi seda küsimust arutasid. Siis sosistas
Tom:
«Kuule, Hucky, mis sa arvad, kas Hoss Williams kuuleb meie juttu?»
«Muidugi kuuleb. Vähemalt tema vaim kuuleb.»
Viivu pärast ütles Tom:
«Oleksin pidanud mister Williams ütlema. Kuid ma ei mõelnud midagi halba. Kõik nimetavad
teda Hossiks.»
«Surnud ei saa ju liiga nõudlikud olla selle suhtes, kuidas nendest räägitakse, Tom.»
See mõjus pidurdavalt ja kõnelus soikus jälle.
Korraga haaras Tom kaaslase käsivarre ja ütles:
«Sš!»
«Mis on, Tom?» Ja poisid surusid end põksuva südamega teineteise vastu.
«Šš! Jälle! Kas sa ei'kuulnud?»
«Ma ...»
«Noh! Nüüd sa kuuled!»
«Issand, Tom, nad tulevad! Nad tulevad tõesti. Mis me teeme?».
«Ei tea. Arvad, et nad meid näevad?»
«Oh, Tom, nad näevad pimedas niisama hästi nagu kassid. Poleks ma parem tulnud!»
«Oh, äa karda. Ma ei usu, et nad meid tüitavad. Me ei tee ju midagi halba. Kui oleme täesti
vaiksed , siis võb-olla nad ei mäkagi meid.»
«Ma pü uan, Tom, kuid, issand, ma väisen üeni.»
«Kuula!»
Poisid kummardusid ettepoole ja hingasid vaevalt. Tasane hä altesumin kostis kalmistu kaugemast
otsiast.
«Vaata! Nä, seal!» sosistas Tom. «Mis see on?»
«See on põgutuli. Oh, Tom, see on kole.»
Ebamä arased kogud läenesid läi pimeduse , kõgu-
65
tades vanamoelist plekklaternat, mis heitis maapinnale loendamatu hulga väkesi valgustäpe.
Siis sosistas Huckleberry võisedes:
«Need on kuradid, see on kindel. Kolm tüki! Issake, Tom, oleme kadunud! Kas sa
oskad palvetada?»
«Ma.katsun, aga äa karda. Nad ei tee meile midagi. «Nü ud läen mina magama, teen . . .»» .
«Sš
«Mis on, Huck?»
«Need on inimesed! Igatahes üs nendest. See on vana Muff Potteri hä al.»
«Ei võ olla —kas tõsti?»
«Vean kihla, et on. äa end liiguta. Ta pole nii terane, et ta meid mäkaks. Purjus vist, nagu
harilikult, — neetud pävavaras!»
«Hea kül, ma olen vagusi. Nü ud nad seisavad, otsivad. Ei leia. Tulevad jäle. Nü ud nad
arutavad äedalt. Jäle rahulikud. Jäle äedad. Häti äedad. Nad on seekord tublisti võnud.
Kuule, Huck, tunnen teise mehe hä alt; see on Indiaani Joe.»
«See ta on —neetud segavereline ! Parema meelega sooviksin , et need kuradid oleksid. Mis
nad kavatsevad siin teha?»
Sosin vaibus nü ud täesti, sest kolm meest olid hauani jõdnud ja seisid mõe jala kaugusel
poiste peidupaigast.
«Siin see on,» üles kolmas hä al; ja selle omanik tõtis laterna , mis valgustas nü ud noore dr.
Robinsoni näu.
Potter ja Indiaani Joe tassisid kanderaarni, millel olid kös ja paar labidat. Nad viskasid
oma koorma maha ja hakkasid hauda lahti kaevama. Arst pani laterna haua peatsisse ja tuli
siis ning istus jalaka alla, toetudes seljaga vastu puud. Ta oli nii ligidal, et poisid oleksid võnud
teda puudutada.
«Rutake, mehed!» üles ta tasa. «Kuu võb iga silmapilk väja tulla.»
Mehed urisesid midagi vastuseks ja jäkasid kaevamist. Mõi aeg polnud midagi muud
kuulda kui labidate kriginat, mis pildusid mulda ja liiva hauast väja. See oli väa
üetooniline. Viimaks lõ labidas kõatades vastu puusäki ja paari minuti päast olid mehed
67
selle maapinnale vinnanud. Nad kangutasid labidaga kaane lahti, tõtsid laiba väja ja
viskasid müsatades maha. Kuu ujus väja pilvede tagant ja valgustas kah-vatut näu.
Kanderaam seati valmis, laip asetati sinna peale, kaeti vaibaga ja seoti köega raami küge1.
Potter võttis suure taskunoa, lõikas ripneva köieotsa ära ja ütles:
«Nüüd on see neetud töö tehtud, kondisaagija! Laduge veel viis välja või ta jääb siia.»
«Õige jutt!» tähendas Indiaani Joe.
«No kuulge, mis see siis tähendab?» küsis arst. «Te nõudsite oma tasu ette ja ma maksin
leile.»
«Jah, ja te olete veel rohkemgi teinud,» ütles Indiaani Joe, lähenedes arstile , kes oli püsti
tõusnud. «Viis aastat tagasi te kihutasite mu ühel õhtul oma isa köögist välja, kui tulin
süüa paluma, ja ütlesite, et ma ei ole ausa mõttega sinna tulnud. Ja kui ma siis vandusin, et
maksan teile kas või saja aasta pärast selle eest kätte, laskis teie isa mu kui hulguse vangi
panna. Kas te arvasite, et ma olen selle unustanud? Indiaanlase veri ei voola mu soontes
asjata. Nüüd olete mul käes ja nüüd õiendame oma arved
Nende sõnade juures ähvardas ta arsti rusikaga näkku. Arst tõstis äkki käe ja lõi lurjuse
pikali . Potter laskis noa langeda ja hüüdis:
«Kuulge, kuidas te tohite mu semu lüüa!» Järgmisel hetkel oli ta arstist kinni haaranud ja
mõlemad rabelesid kõigest jõust, trampides rohtu ja kiskudes mulda üles oma kandadega.
Indiaani Joe kargas jalule, silmad vihast leekimas, kähmas Potteri noa ja hiilis nagu kass
küürutades võitlejate ümber, otsides soodsat juhust. Äkki rebis arst end lahti, haaras raske
mälestustahvli Williamsi haua peatsist ja virutas sellega Potteri jalust maha. Seda hetke
käsutas segavereline ja torkas noa käepidemeni noormehele rinda. Arst vaarus ja kukkus
pooleldi Potteri peale, ujutades ta üle verega, ja samal
1 Potter ja Joe kaevasid doktorile laiba hauast välja. Tol ajal oli religioossete eelarvamuste pärast
keelatud uurida anatoomiat inimese laipade kaudu ja seepärast pidid arstid tegema seda salaja.
Toim.
68
hetkel varjasid pilved jubeda vaatepildi ning kaks hirmunud poissi ruttasid pimedusse.
Kui kuu uuesti välja tuli, seisis Indiaani Joe kahe kogu juures ja vaatles neid. Arst.pomises
midagi arusaamatut, hingas paar korda sügavalt ja jäi vait. Mes- tiits urises:
«Arve on õiendatud, pagan sind võtate.»
Siis röövis ta laiba paljaks, pani seejärel saatusliku noa Potteri paremasse kätte ja istus
kaaneta puusärgile. Kolm, neli, viis minutit möödusid, siis hakkas Potter end liigutama ja
oigama. Tema käsi sulgus noa ümber, ta tõstis selle, vaatas ja viskas jubedusvärinaga maha. Siis
ajas ta end istukile, lükates korjuse kõrvale, vahtis esiteks seda ja heitis siis segase pilgu
ümberringi. Tema silmad kohtusid Joe omadega..
«Issand, mis siin juhtus, Joe?» küsis ta.
«Räbal lugu,» vastas Joe end liigutamata. «Miks sa seda tegid?»
«Mina? Mina pole midagi teinud!»
«Kuule, niisuguse jutuga ei jõua sa kaugele.»
Potter värises ja muutus kahvatuks.
«Arvasin, et olen kaineks saanud. Ma ei oleks tarvitsenud täna õhtul juua. Aga mul on pea
ikka veel kirju — hullemini kui siiatulekul. Kõik on udune; ei mäleta peaaegu midagi. Ütle
mulle, Joe — ausalt, vanapoiss, — kas mina tegin seda? Ma ei kavatsenud seda; vannun oma
hinge ja au juures, ei kavatsenud. Räägi mulle, kuidas see juhtus, Joe. Oh, see on kole! Ja ta
oli nii noor ja andekas.»
«Noh, te olite käsitsi koos, tema andis sulle mälestustahvliga ja sina kukkusid maha. Ja siis
ajasid sa end vaarudes ja tuigerdades üles, haarasid noa ja torkasid talle parajasti kerre, kui ta
sulle teise hirmsa hoobi andis; ja siin sa siis lamasid oimetuna nagu puutomp seniajani.»
«Oh, ma ei teadnud, mis ma tegin. Tõesti, surgu ma siinsamas, kui teadsin. See on kõik viski
ja erutuse.süü, ma arvan. Ma ei ole kunagi elus nuga tarvitanud, Joe. Olen kakelnud, kuid
mitte kunagi noaga. Kõik võivad seda tunnistada. Joe, ära räägi kellelegi! Ütle, et sa ei räägi,
Joe, ole hea mees. Olen sind alati hoidnud , Joe,
69
ja sinu eest ka välja astunud . Käs sa ei mäleta? Sa ei räägi, eks ole, Joe?» Ja vaene mees langes
põlvili tuima mõrvari ette, pannes paluvalt käed kokku.
«Ei, sa oled alati minu vastu aus ja õiglane olnud, Muff Potter, ja ma ei jäta sind hädas maha.
Nii, see on öeldud nii ausalt, nagu üks mees võib öelda.»
«Oh, Joe, sa oled ingel . Õnnistan sind selle eest niikaua kui elan .» Ja Potter hakkas nutma.
«Tule nüüd, aitab juba. Praegu pole aeg töinata. Sina mine seda teed ja mina lähen seda. Hakka
nüüd liikuma, ja ära jäta jälgi maha.»
Potter hakkas sörkides minema, kuid tema samm muutus varsti jooksuks. Segavereline seisis ja
vaatas talle järele, pomisedes:
«Kui ta on hoobist nii uimane ja rummist nii segane, nagu näis olevat, siis ei tule tal nuga enne
meelde, kui ta on nii kaugel, et ei julge sellele üksi enam niisugusesse kohta järele tulla —
argpüks!»
Kaks või kolm minutit hiljem olid mõrvatud mees, vaibaga käetud laip, kaaneta kirst ja avatud
haud ainult kuu valve all. Ka vaikus oli jälle täielik.
10. PEATÜKK
Kaks poissi aina lendasid linna poole, hirmust keeletud. Nad vaatasid aeg-ajalt areldi üle õla
tagasi, nagu kartes, et neid taga aetakse. Iga känd, mis pimedusest nende teele kerkis, paistis
inimesena ning vaenlasena ja sundis neid hinge kiniii pidama ; ja kui nad mõnest väljaspool
linna asetsevast majast mööda ruttasid, näis unest äratatud õuekoerte haukumine nende jalgadele
lausa tiivad andvat.
«Kui me ainult vana parkalitöökojani jõuaksime, enne kui kokku variseme!» sosistas Tom
hingeldamise vahel. «Ma ei pea enam kaua vastu.»
Huckleberry vali ähkimine oli ainsaks vastuseks. Poisid kinnitasid pilgu oma lootuste eesmärgile
ja pingutasid jõudu selle saavutamiseks. Nad jõudsid üha lähemale, kuni sööstsid lõpuks avatud
uksest rinnu sisse ja langesid kaitsvas pimeduses tänutundes ning puru70
väsinult põrandale. Vähehaaval muutus nende pulss aeglasemaks ja Tom sosistas:
«Huckleberry, mis sa arvad, mis sellest välja tuleb?»
«Kui doktor Robinson sureb, siis tuleb vist poomine.»
«Kas tõesti arvad?»
«Noti, ma tean seda, Tom.»
Tom mõtles veidi ja küsis siis:
«Kes seda räägib? Meie?»
«Mis juttu sa ajad? Kui siis midagi juhtub ja Indiaani Joe võllast pääseb, siis tapab ta meid
varem või hiljem, see on niisama kindel nagu see, et me praegu siin oleme.»
«Just sedasama mõtlesin ka mina, Huck.»
«Kui keegi räägib, las siis Muff Potter teeb seda, kui ta nii loll on. Ta on selleks harilikult
küllalt purjus.»
Tom ei vastanud, vaid mõtles edasi. Siis sosistas ta:
«Huck, Muff Potter ei tea seda. .Kuidas saab ta rääkida?»
«Kuidas ei tea?»
«Ta sai ju just enne seda hoobi, kui Indiaani Joe seda tegi. Arvad, et ta midagi nägi? Arvad, et ta
teadis midagi?»
«Pagana pihta, täiesti õige, Tom!»
«Ja pealegi, kuule — võib-olla see hoop tegi ta vagaseks!»
«Ei, vaevalt küll, Tom. Ta oli purjus, ma nägin seda; ja pealegi on ta alati purjus. Noh, ja kui
minu taat täis on, siis võid talle kas või kirikuga pähe virutada, sa ei saaks tal ikkagi hinge
välja. Ta ütleb seda ise. Samuti on muidugi ka Muff Potteriga. Aga kui inimene jumala- kaine
on, siis võiks ehk selline hoop ta tappa; ei tea.»
Pärast järjekordset mõtlikku vaikust ütles Tom:
«Hucky, kas sa oled kindel, et suudad suud pidada?»
«Tom, me peame suud pidama. Sa tead seda. See indiaani kurat uputaks nii sinu kui ka rninu
niisama rahulikult nagu kaks kassipoega, kui me sellest piiksataksime ja kui ta siis võlla ei
tõmmataks. Kuule, Tom, võtame ja vannume teineteisele — seda me peame tegema —, vannume,
et peame suu.»
«Olen nõus, Huck. Nii on kõige parem. Anname käe ja vannume, et me .. .»
71
«Oh, ei, seda on vähe. See kõlbab ainult väikeste tühiste asjade puhul, eriti tüdrukutega, sest
nemad ei pea niikuinii sõna, vaid lobisevad kõik välja, kui vihastavad; kuid niisuguse tähtsa
asja puhul tuleb kirjutada. Ja verega.»
Tom kiitis selle mõtte kogu oma olemusega heaks. Selles oli midagi sügavat, tumedat ja
aukartustäratavat; kellaaeg , asjaolud ja ümbrus olid sellega kooskõlas. Ta võttis puhta
männilaastu, mis lebas maas kuupaistel, otsis taskust tükikese punast kriiti, nihutas end kuuvalgusse
ja krftseldas vaevaliselt järgmised read, kusjuures ta iga tähte nii-öelda maalis,
surudes keele tugevasti hammaste vahele:
«Huck Finn ja Tom Sawyer vanuvad et nad peavad suu selle üle ja nad soovivad et nad
langeksid surnult maha oma jälgedesse kui nad iial lobisevad ja kõduneksid.»
Huckleberry oli täis imetlust Tomi kirjaosavuse ja suurepärase sõnastuse üle. Ta võttis
otsekohe kuuehõlmast nööpnõela ja tahtis seda kätte torgata, kuid Tom ütles:
«Pea! Ära tee seda! Nööpnõel on vasest. Tal võib vaserooste peal olla.»
«Mis vaserooste?»
«See on mürk. Vaat mis see on,. Eks sa, neela seda kord natuke alla, küll siis näed.»
Tom harutas ühe oma nõela küljest niidi lahti, ja kumbki poiss torkas nõelaga oma
pöidlasse ja pigistas tilga verd välja.
Mitme pigistuse järel sai Tom oma nimetähed valmis, kusjuures ta kasutas sulena oma
väikest sõrme. Siis näitas ta Huckleberryle, kuidas H ja F kirjutatakse , ja vanne oli täielik.
Nad matsid laastu jubeda tseremoonia ja nõiasõnadega seina aarde, mis pidi tähendama, et
nende keeli siduvad köidikud olid luku taha pandud ja võti ära visatud.
Üks kogu ronis vargsi sisse ühest august lagunenud hoone teises otsas, kuid nad ei
märganud seda.
«Tom,» sosistas Huckleberry, «kas see hoiab meid igavesti rääkimast — alati?»
«Muidugi hoiab. Ükskõik mis juhtub, me peame vait
72
olema. Muidu langeksime surnult maha — kas sa siis ei tea?»
«Jah, arvan, et see ikka nii on.»
Nad sosistasid veel veidi aega. Korraga hakkas üks koer väljas kaeblikult uluma — umbes
kümne jala kau-gusel 'nendest. Poisid haarasid heitunult teineteisest kinni.
« Kumba meist ta mõtleb?» ähkis Huckleberry.
«Ei tea. Piilu läbi prao. Ruttu!»
«Ei, sina, Tom!»
«Ma ei saa — ma ei julge, Huck!»
«Palun, Tom. Kuule, juba jälle!»
«Oh, issand, tänan sind!» sosistas Tom. «Tunnen seda häält. See on Bull Harbison1.»
«Oh, kui hea! Ütlen sulle, Tom, olin surmahirmus. Oleksin võinud ükskõik mille peale kihla
vedada, et see on hulkuv koer.»
Koer ulus jälle. Poiste südamed vajusid uuesti saapa -säärde.
«Oh, heldus! See ei ole Bull Harbison!» sosistas Huckleberry. «Vaata, Tom!»
Tom alistus hirmust võbisedes ja pani silma prao juurde. Tema sosin oli vaevalt kuuldav ,
kui ta ütles:
«Oh, Huck, see on hulkuv koer!»
«Ruttu, Tom, ruttu! Kelle peale ta ulub?»
«Küllap vist meie mõlema peale, Huck, — oleme ju koos.»
«Oh, Tom, usun, oleme kadunud hinged. Arvan, et pole mingit kahtlust, kuhu mina lähen. Olen
nii halb olnud.»
«Tont võtaks! See tuleb sellest, et tehakse poppi ja kõike muud, mida keelatakse teha. Oleksin
võinud hea poiss olla, nagu Sid, kui oleksin katsunud — kuid ei, muidugi mitte. Aga kui ma
seekord veel pääsen, siis ma ei p u u d u enam kunagi pühapäevakoolist!»
Ja Tom hakkas nina tõmbama.
«Sina halb!» Ja Huckleberry hakkas samuti nina tõmbama. «Pagana pihta, Tom Sawyer, sa
oled lihtsalt kulla-
1 Kui mr. Harbisonil oleks olnud ori, nimega Bull, siis oleks Tom rääkinud sellest kui
«Harbisoni Bullist»; kuid sellenimeline poeg või koer oli «Bull Harbison».
73
tükk minu kõrval. Oh, issand, issand, issand, kui ma ainult poolgi seda oleksin, mis sina.»
Tom võpatas ja sosistas:
«Vaata, Hucky, vaata! Ta on seljaga meie poole!»
Hucky vaatas rõõmsa südamega.
«Tõepoolest, pagan võtaks! Kas varem ka?»
«Jah. Kuid mina, loll, ei mõelnud sellele. Oh, see on tore, tead. Aga keda ta nüüd võiks
mõelda?»
Ulumine kätkes. Tom teritas kõrvu.
«Sš! Mis see on?» sosistas ta.
«Kõlab nagu . .. nagu sea röhkimine. Oh — keegi norskab, Tom.»
«Tõesti? Kus köhas, Huck?»
«Arvan, et seal teises otsas. Igatahes kõlab nii. Taat magas seal vahel sigadega seltsis , aga
taevas hoidku, kui tema norskab, siis liiguvad kõik asjad. Pealegi ei usu ma, et ta veel kunagi siia
linna tuleks.»
Poistes ärkas. uuesti seiklusvaim.
«Huck, kas sa julged kaasa tulla, kui mina ees lähen?»
«Pole suuremat lusti, Tom. Kui see on äkki Indiaani Joe!»
Tom vabises. Kuid siis kasvas kiusatus jälle suureks ja poisid otsustasid riskida , tingimusel,
et nad annavad jalgadele valu, kui norin lakkab. Niisiis hiilisid nad teineteise kannul kikivarvul
ruumi teise otsa. Kui nad olid jõudnud umbes viie sammu kaugusele norskajast, astus Tom
kuivanud oksale ja see murdus terava praksatusega. Mees ägas, liigutas end veidi, ja kuuvalgus
langes tema näole. See oli Muff Potter. Poiste südamed olid seisatanud ja kehad samuti, kui mees
end liigutas, kuid nüüd kadus nende hirm. Nad pugesid kikivarvul läbi lagunenud laudseina
välja ja peatusid veidi kaugemal, et lahkumise eel paar sõna vahetada. Pikk kaeblik ulgumine
tõusis jälle öisesse õhku. Poisid pöördusid ja nägid koera mõne jala kaugusel sellest köhast, kus
lamas Potter; koer oli näoga Potteri poole ja tema nina osutas taevasse .
«Oh, heldus, see on tema!» hüüdsid mõlemad poisid nagu ühest suust.
«Kuule, Tom, räägitakse, et üks hulkuv koer olevat tulnud ja ulunud kesköö paiku Johnny
Milleri maja juu-
74
res, umbes kaks nädalat tagasi; ja samal õhtul olevat ka öösorr seal posti otsas istunud ja kisanud;
ja seal pole veel keegi surnud.»
«Jah, ma tean seda. Ja usun, et keegi ei ole surnud. Aga kas ei kukkunud Gracie Miller just
järgmisel laupäeval köögis tulle ega põletanud end hirmsasti ära?»
«Jah, kuid ta ei ole surnud. Ta on koguni paranemas.»
«Olgu; ootame , näeme. Ta on niisama kindlasti kadunud, nagu Muff Potter on surmale
määratud. Seda räägivad neegrid , ja nemad teavad niisuguseid asju kõige paremini, Huck.»
Siis lahkusid nad mõtteid mõlgutades.
Öö oli juba peaaegu möödas, kui Tom oma magamistoa aknast sisse puges. Ta riietus suurima
ettevaatusega lahti ja jäi magama, õnnitledes ennast, et keegi tema kõrvalhüppest ei teadnud. Tal
ei olnud aimugi, et tasakesi nahisev Sid oli ärkvel, ja seda juba tund aega.
Kui Tom ärkas, oli Sid juba riietunud ja läinud. Valguses ja õhus tundus midagi hilist. Tom oli
hämmastunud. Miks polnud teda nagu harilikult hüütud, kiusatud, kuni ta jalad alla sai? See mõte
täitis teda halva aimusega. Viie minutiga oli ta riides ja all, tundes end haigena ja unisena.
Perekond istus veel lauas, kuid oli hommikueine lõpetanud. Polnud ühtegi etteheidet, kuid kõik
silmad vaatasid kõrvale; oli vaikne ja kuidagi pühalik, mis tekitas süüdlase südames külmatunde.
Ta istus lauda ja püüdis näida lõbusana, a|a see oli vaevaline töö; ta ei saanud vastuseks
ainustki naeratust. Tom jäi vait ja laskis oma südame saapasäärde vajuda.
Pärast sööki viis tädi ta kõrvale ja Tom muutus peaaegu rõõmsaks lootuses, et ta peksa saab. Kuid
seda ei tulnud. Tädi nuttis ja küsis, kuidas ta võib niisugune olla ja tema vanale südamele valu
teha. Lõpuks käskis ta Tomil samal viisil jätkata, ennast hävitada ning tema hallid juuksed
murega hauda saata, sest polevat enam mõtet teda parandada püüda. See oli hullem kui tuhat
nahatäit ja Tomi hing oli nüüd haigem kui tema ihu. Ta nuttis, palus andestust, lubas ikka ja
jälle end parandada ja -sai siis loa minna. Kuid ta tundis, et oli saavutanud ainult pooliku
andeksandmise ja jalule seadnud vaid nõrga usalduse.
75
Ta lahkus tädi juurest liiga õnnetuna selleks, et soovida isegi Sidile kätte maksta, niisiis oli
viimase kiire põgenemine õuevärava kaudu ülearune. Ta läks kooli süngena ning kurvana ja
võttis oma nahatäie koos Joe Harperiga eelmisel päeval popitegemise eest vastu inimese
ilmega , kel on suuremad mured ja kes on täiesti tuim selliste pisiasjade vastu. Siis istus ta
oma kohale, pani küünarnukid lauale, toetas lõua kätele ja vahtis seina kivise pilguga täis
kannatust, mis on jõudnud viimse piirini ega saa enam edasi minna. Tema küünarnukk surus
mingi kõva eseme vastu. »Tüki aja pärast muutis ta aeglaselt ja kurvalt asendit ning võttis
ohates selle eseme kätte. See oli paberis. Ta harutas paberi lahti. Pikk, veniv, sügav ohe, ja tema
süda lõhkes. See oli tema vaskne kaminavõrenupp! Viimane koormale lisatud sulg murdis
kaameli selgroo .
11. PEATÜKK
Keskpäeva paiku elektriseeris äkki kogu linna kohutav uudis. Kuigi siin veel telegraafist ei
unistatudki, lendas sõnum inimeselt inimesele, salgast salgani, majast majja peaaegu
telegraafilise kiirusega. Muidugi laskis kooliõpetaja sel pärastlõunal lapsed koju; linn oleks
saanud temast imeliku arvamuse, kui ta ei oleks seda teinud. Mõrvatu juurest oli leitud verine
nuga, ja keegi oli tunnistanud selle Muff Potteri omandiks -— nii käis jutt. Ja räägiti, et keegi
hiline külaelanik oli näinud Potterit kella ühe või kahe paiku öösel end ojas pesemas ja et
Potter oli teda märgates otsekohe minema hiilinud, — kahtlased asjaolud, eriti pesemine, mis
polnud Potteri harjumuseks. Samuti räägiti, et kogu linn oli läbi tuhnitud seda «mõrvarit»
otsides (rahvas ei ole laisk tunnistusi sõeluma ja otsust tegema), kuid et teda ei suudetud leida.
Ratsanikud olid välja saadetud kõigile teedele igas suunas, ja šeriff oli kindel, et ta tabatakse
enne õhtut.
Kogu linnarahvas ruttas surnuaia poole. Tomi südamevalu kadus ja ta ühines rongkäiguga, mitte
et ta oleks tuhat korda meelsamini mujale läinud, vaid et mingi-
76
sugune jube seletamatu võluvägi tõmbas teda sinna: poole. Jõudnud sinna hirmsasse kohta, puges
ta oma väikese kehaga läbi rahvahulga ja nägi sünget pilti. Talle tundus, nagu oleks igavik
möödunud sellest ajast, kui ta viimati seal oli olnud. Keegi näpistas teda käsivarrest. Ta pöördus
ja tema pilk kohtas Huckleberry oma. Siis vaatasid mõlemad kähku mujale ja mõtlesid, kas
keegi oli lugenud midagi nende vastastikusest pilgust. Kuid kõik kõnelesid omavahel ja olid
süvenenud jubedasse vaatepilti endi ees.
«Vaene mees!» — «Vaene, noormees !» — «See peaks olema õpetuseks hauarüüstajatele!» —
«Muff Potter kõigub selle eest võllas, kui ta tabatakse!,» Sellised märkused kõlasid
ümberringi, ja pastor ütles: «See oli jumala kohus, tema käsi oli siin mängus.»
Äkki läbistas külm judin Tomi pealaest jalatallani, sest tema pilk oli langenud Indiaani Joe
tuimale näole. Sel hetkel hakkas rahvahulk liikuma ja rüselema ning kostis hüüdeid: «See on
tema! See on tema! Ta tuleb ise siia!»
«Kes? Kes?» küsis paarkümmend häält.
«Muff Potter!»
«Hallo, ta peatus! Vaadake ette, ta pöördub tagasi! Ärge laske teda ära lipata!»
Puude otsa roninud inimesed Tomi pea köhal vastasid, et ta ei püüagi põgeneda, seisvat seal
kõheldes ja kohmetunult.
«Põrgulik häbematus!» tähendas üks juuresolija. «Tahtis tulla ja rahulikult oma tööd vaadata
— ei lootnud inimesi eest leida.»
Rahvahulk andis nüüd teed ja šeriff tuli tähtsa näoga, talutades Potterit käsivarrest. Vaese
mehe nägu oli kurnatud , silmist paistis hirm. Mõrvatu ees seistes värises ta paralüütiliselt,
pani käed näo ette ja puhkes nutma.
«Ma ei teinud seda, sõbrad,» nuuksus ta, «ausõna, ma ei teinud seda.»
«Kes on sind süüdistanud?» hüüdis üks hääl.
See lask näis märki tabavat. Potter tõstis näo ja vaatas liigutava lootusetusega ümberringi. Ta
silmas Indiaani Joe'd ja hüüdis:
«Oh, Indiaani Joe, sa lubasid ju mulle, et sa iial . ..»
77
«Kas see on teie nuga?» ja šeriff torkas järsku noa Potteri silme ette.
Potter oleks kukkunud, kui teda .poleks toetatud ja maha istuma pandud. Siis ütles ta:
«Miski ütles mulle, et kui ma tagasi ei tule ja seda . . .» ta vabises, heitis siis lõdvalt, löödult
käega ja lisas: «Räägi neile, Joe, räägi — pole enam mingit mõtet vaikida.»
Huckleberry ja Tom seisid nüüd tummadena ja kuulasid suuri silmi, kuidas kivise südamega
valetaja rahulikult oma tunnistuse andis. Nad ootasid iga hetk jumala välku selgest taevast
rnehe pea peale langevat ja imestasid, et see niikaua viibis . Ja kui ta oli lõpetanud ja oli ikka veel
elus ning terve, siis kahanes ja kadus nende kõhklev tung oma vannet murda ja vaese petetud
vangi elu päästa, sest see nurjatu valetunnistaja oli end ju ilmselt saatanale müünud, ja
vahelesegamine sellisele võimule kuuluva isiku asjadesse oleks olnud saatuslik.
«Miks sa ära ei läinud? Miks sa veel siia tahtsid tulla?» küsis keegi.
«Ma ei võinud parata — ei saanud selle vastu,» oigas Potter. «Ma tahtsin ära joosta , kuid
jalad justkui ei kandnud mujale kui siia.» Ja ta hakkas jälle nuuksuma.
Indiaani Joe kordas oma tunnistust niisama rahulikult veidi hiljem laiba kindlakstegemise
juures vande all; ja poisid, nähes, ei talle ikka veel välku pähe ei langenud, leidsid sellest
kinnitust oma usule , et Joe oli end kuradile müünud. Ta oli nüüd nende silmis muutunud
kõige huvitavamaks hukatusttoovaks isikuks , keda nad kunagi olid näinud, ja nad ei suutnud
oma võlutud pilku tema näolt kõrvale pöörata. Nad otsustasid endamisi teda öösel soodsal
võimalusel valvata, lootuses pilku heita ta hirmsale peremehele.
Indiaani Joe aitas mõrvatu keha tõsta ja äraviimiseks vankrile paigutada; ja võbisevas
rahvahulgas sosistati, et haavast tuli veidi verd! Poisid arvasid, et see õnnelik asjaolu juhib
kahtluse õigesse suunda, kuid pettusid, sest mitmed külaelanikud tähendasid:
«Laip oli kolme jala kaugusel Muff Potterist, kui verd tilkus.»
Tomi hirmus saladus ja näriv südametunnistus sega-
78
sid tema und terve nädal pärast seda sündmust, ning ühel päeval ütles Sid hommikusöögi
ajal:
«Tom, sa vähkred ja räägid nii palju unes , et hoiad mind pool ööd ärkvel.»
Tom kahvatas ja langetas pilgu.
«See on halb tundemärk,» ütles tädi Polly tõsiselt. «Mis sul südamel on, Tom?»
«Ei midagi. Ma ei tea midagi olevat.» Kuid poisi käsi värises nii, et ta kohvi maha loksutas.
«Ja sa räägid igasugust lollust,» jätkas Sid. «Eile öösel sa ütlesid: «See on veri , see on veri,
näe mis see on!» Sa ütlesid seda mitu korda. Ja siis sa ütlesid: «Ärge piinake mind nii — ma
räägin kõik.» Mida sa räägid? Mis sa tahad rääkida?»
Kõik ujus Tomi silme ees. Pole teada, mis oleks võinud veel juhtuda, kuid õnneks kadus
murepilv tädi Polly näolt ja ta tuli Tomile appi, ilma et oleks seda ise teadnud. Ta ütles:
«Ah! Seda teeb kõik see hirmus mõrv. Ma näen seda ka ise praegu igal öösel unes.
Mõnikord näen unes, et see olen mina, kes seda tegi.»
Mary ütles, et temaga on sama lugu. Sid näis rahule jäävat. Tom kadus omaste hulgast nii
kiiresti kui sai seda teha kahtfust aretamata, ja pärast seda kaebas ta nädal otsa hambavalu ning
sidus ööseks lõualuud kinni. Tal polnud aimugi, et Sid öösiti valvas, sageli tema sideme
kõrvale nihutas, siis küünarnukile toetudes mõnikord tükk aega kuulas ja pärast sideme jälle
endisele köhale tõmbas. Tomi südamemure hakkas aegamisi haihtuma, hambavalu muutus
tülikaks ja heideti kõrvale. Kui Sidil tõesti korda läks Tomi katkendlikust sonimisest midagi
järeldada, siis hoidis ta selle enese teada. Tomile tundus, nagu ei saaks tema koolikaaslastel,
kunagi villand eeluurimiskohtu istungite pidamisest surnud kasside puhul, millega tal tema
mure pidevalt meeles hoiti . Sid pani tähele, et Tom ei esinenud neil istungitel kunagi uurijana,
kuigi tal oli muidu harjumuseks igas ettevõttes juhtivat osa etendada ; samuti pani ta tähele, et
Tom ei esinenud kunagi tunnistajana — ja see oli .kummaline. Ja Sidil ei jä ä nu d kähe silma
vahele ka see tõsiasi, et Tom nende kohtupidamiste suhtes märgatavat vastu-
79
meelsust ilmutas ja neist igal võimalikul juhul kõrvale hoidus. Sid imestas, kuid ei öelnud
midagi. Kuid isegi uurimiskohtupidamised kadusid viimaks moest ja lakkasid piinamast Tomi
südametunnistust.
Peaaegu iga päev või ülepäeviti varitses Tom sel mureajajärgul soodsat võimalust, et väikese
võretatud vanglaakna taha minna ja «mõrvarile» lohutuseks mõnda pisiasja viia, mis ta sai
muretseda. Vangla oli armetu väike telliskivist ubrik linna serval soos ja sinna polnud ühtegi
valvurit määratud; tegelikult juhtus ka harva, et seal keegi istus. Need annetused kergendasid
suurel määral Tomi südametunnistuspiina. Linnaelanikel oli tuline soov Indiaani Joe'd
laibaröövimise eest omakohtu teel karistuseks tõrvaga kokku määrida ning sulgedega katta ja ta
linnast välja ajada, kuid tema iseloom oli nii hirmuäratav, et kedagi ei leidunud, kes oleks julgenud
seda asja algatada, ja nii jäigi see soiku. Ta oli eeluurimisel alustanud oma tunnistust
ettevaatlikult võitluse kirjeldamisega, mainimata sellele eelnenud hauarüüstamist; seepärast
peeti kõige targemaks seda asja kohtus praegu mitte üles tõsta.
12.PEATÜKK
Üks põhjusi, miks Tomi mõtted tema salamurelt olid kõrvale kaldunud, oli see, et ta oli
leidnud midagi uut ja kaaluvat, mille vastu huvi tunda. Becky Thatcher ei käinud enam koolis. Tom
oli võidelnud mõne päeva oma uhkusega ja katsunud tüdruku peale vilistada, kuid ei suutnud. Ta
leidis end sageli õhtuti tema isa maja ümber luusimas ja tundis end väga õnnetuna. Becky oli
haige. Kui ta äkki sureb! See mõte oli piinav. Tom ei tundnud enam huvi ei sõja ega isegi
mereröövlite vastu. Elu oli kaotanud igasuguse võlu, järele oli jäänud vaid õudus. Ta pani oma
veeretamisvõru ja palli kõrvale, need ei valmistanud talle enam mingit rõõmu. Tädi oli mures; ta
hakkas proovima poisi juures igasugu arstimeid. Ta oli üks neid inimesi, kes usuvad sõgedalt kõiki
patenteeritud arstimeid ja uusi paranemis- ning ravimeetodeid. Ta oli põline katsetaja neis
asjus. Kui sel alal ilmus midagi
80
uut, siis oli ta otsekohe õhinal seda proovimas; mitte iseenda kallal, sest ta ei olnud kunagi haige,
vaid mõne teise juures, ke.s juhtus käepärast olema. Ta oli kõigi «Tervise» nime all ilmuvate
perioodiliste trükitoodete ja frenoloogiliste pettuste tellija, ja see pühalik võhiklus, millest, need
ajakirjad kubisesid, oli vesi tema veskile. Kõik see loba, mida nad sisaldasid õhupuhastuse
kohta ja kuidas magama minna ja kuidas tõusta, mida süüa ja mida juua, kui. palju liikuda , .
millises meeleolus end hoida ja millist riietust kända, oli tema jaoks evangeelium , ja ta ei
märganud kunagi, et tema käesoleva kuu terviseajakirjad tavaliselt kõ'ik eelnenud kuu nõuanded
ümber lükkasid. Ta oli lihtsameelne ning aus ja seepärast oli teda kerge petta . Ta korjas kokku
oma šarlataansed ajakirjad ja arstimid ja — metafooriliselt öeldes — ratsutas niiviisi
surmaga relvastatult oma valgel hobusel , põrgu tema kannul. Kuid ta ise ei kahelnud kunagi
selles, et ta oli kannatavatele naabritele maskeeritud tervise-ingel ja Gileadi palsam .
Sel ajal oli. veega ravimine veel uudne ja Tomi halb tervislik seisund oli tädile ootamatu
õnnejuhtum. Ta viis poisi igal hommikul päikesetõusu ajal puukuuri ja ujutas ta üle k ü l m a
veega; seejärel hõõrus ta teda käterätikuga, mis oli kare nagu viil, ja tõi ta niiviisi jälle meelemärkusele;
siis mässis ta tema märga linasse ja pani tekkide alla, kus ta pidi lamama
niikaua, k u n i ta oma hinge puhtaks higistas ja «selle kollaeed plekid läbi pooride välja
tulid», nagu Tom ütles.
Kuid kõigest sellest hoolimata muutus poiss ikka kurvameelsemaks, kahvatumaks ja
rusutumaks. Tädi võttis abiks kuumad vannid , dušid ja uhtumised. Poiss jäi endiselt süngeks
nagu surnuvanker. Tädi lisas vesiravile kerge kaerajahudieedi ja rakuplaastrid. Ta arvestas
poisi vastuvõtuvõimet nagu kruusi mahutavust ja täitis ta iga päev šarlataansete kõikeravivate
arstimitega.
Tom oli muutunud selle aja peale tagakiusamise suhtes ükskõikseks. See n ä h t u s t ä i t i s
vana daami südame masendusega. See ükskõiksus tuli iga hinna eest hävitada. Ta kuulis
sellal esmakordselt «valuvaigistajast». Otsekohe telüs ta seda hea hulga. Ta maitses seda ja
tema süda täitus tänutundest. See oli lihtsalt tuli vedelal
81
kujul. Ta jättis vesiravi ja kõik muu ning rajas oma lootuse valuvaigistajale. Ta andis seda
Tomile teelusikatäie ja jälgis suurima ärevusega tagajärge. Tema mure haihtus otsekohe ja
hing oli jälle rahul, sest «ükskõiksus» oli hävitatud. Poiss ei oleks võinud ka siis tormilisemat,
elavamat huvi osutada, kui talle oleks tuli alla tehtud.
Tom tundis, et oli aeg ärgata. Selline elu võis oma hävinud seisundis ju küllalt romantiline
olla, kuid viimasel ajal oli selles liiga vähe tundeid ja liiga palju segavat mitmekesisust.
Niisiis sepitses ta mitmesuguseid plaane enda päästmiseks ja otsustas lõpuks teeselda, nagu
meeldiks talle valuvaigistaja. Ta nõudis seda nii sageli, et muutus sellega tüütavaks, ja tädi
käskis tal lõpuks seda ise võtta ning teda rahule jätta. Kui tegemist oleks olnud Sidiga, siis
poleks mingid kahtlused tädi rõõmu seganud, aga et see oli Tom, siis jälgis ta salaja
rohupudelit. Ta leidis, et arstim tõesti vähenes, kuid tal ei tulnud mõttessegi, et poiss ravis
sellega pragu elutoa põrandas.
Ühel päeval, kui Tom kavatses praole parajasti jälle annuse arstimit anda, tuli tädi
kollane kass nurru lüües, silmitses ahnelt teelusikat ja ilmutas soovi sellest maitsta . Tom ütles:
«Ära küsi, kui sa seda ei taha, Peeter.» Kuid Peeter andis mõista, et ta tahab.
«Parem mõtle järele.»
Peeter jäi oma otsuse juurde.
«Sa tahtsid seda, ja ma annan sulle, sest mina ei ole kade ; aga kui sa leiad; et see sulle
ei maitse, siis ära süüdista selles kedagi peale iseenda.»
Peeter oli päri, niisiis avas Tom tema suu ja valas sinna valuvaigistajat. Peeter hüppas paari
jala kõrgusele õhku, tõstis siis sõjakisa ja hakkas tuba mööda ringi tormama, põrgates vastu
mööblit, ajades lillepotid ümber ja tekitades üldist segadust. Seejärel tõusis ta tagumistele
jalgadele ja kargles ringi meeletus rõõmus, pea tahapoole käänatud ja valju häälega oma
vaigistamatut õnne kuulutades. Siis kihutas ta jälle toas ringi, külvates oma teele segadust ja
hävitust. Tädi Polly astus sisse just parajal ajal, et näha, kuidas ta veel paar kahekord-
82
set kukerpalli laskis ja siis vägeva lõpphurraaga läbi avatud akna purjetas, kaasa viies viimased
lillepotid. Vana daam seisis imestusest kivistunult ja piilus üle prillide; Tom lebas põrandal
ja ähvardas naerust lämbuda.
«Tona, pagana pihta, mis sel kassil ometi viga on?»
«Mina ei tea, tädi,» ähkis poiss.
«Ma pole niisugust asja enne näinud. Mis teda nii kargama pani?»
«Tõesti ma ei tea, tädi Polly. Kassid kargavad ikka nii, kui neil on hea tuju.»
«Või nii?» Tädi toonis oli midagi, mis pani Tomi kartma .
«Jah'm. See tähendab, ma arvan seda.»
«Sa arvad?»
«Jah'm.»
Vana daam kummardus ja Tom jälgis teda kartliku huviga. Liiga hilja taipas ta tädi
mõttekäiku. Voodieesriide alt paistis reetliku teelusika vars . Tädi Polly võttis lusika ja näitas
seda Tomile. Poiss võpatas ning langetas pilgu. Tädi Polly sakutas teda tavalisel viisil kõrvust
ja andis talle sõrmkübaraga paar kõlavat vopsu vastu lagipead.
«Noh, sir, miks sa tahtsid seda vaest tumma looma niiviisi piinata?»
«Tegin seda kaastundest, sest tal ei ole ju tädi.»
«Ei ole tädi! Sina tobu ! Mis see asjasse puutub?»
«Väga palju. Sest kui tal oleks tädi, siis oleks see ise teda seestpoolt kõrvetanud. Ta oleks
tema sisikonna niisama tundetult ära kõrvetanud, nagu oleks ta inimene olnud!»
Tädi Polly tundis äkki pistet südames. See näitas asja uues valguses; mis oli julmus kassi
vastu, võis olla julmus ka poisi vastu. Ta muutus pehmemaks, tal oli kahju. Tema siirdad läksid
veidi niiskeks ja ta pani käe Tomi pea peale ning ütles leebelt:
«Mõtlesin kõige paremat, Tom. Ja, Tom, see tegi sulle head.»
Tom vaatas üles tädi näkku ja tema tõsidusest piilus vaevu märgatav kelmus, kui ta vastas:
«Tean, et sa mõtlesid kõige paremat, tädike, ja seda
83
mõtlesin ka mina Peetriga. See tegi temale head. Ma ei ole kunagi näinud teda nii kenasti ringi .
. .»
«Oh, käi minema, Tom, enne kui mind jälle vihastad. Ja katsu, kas sa saad kordki hea poiss
olla, ja rohtu ei tarvitse sa ka enam võtta.»
Tom jõudis varakult koolimajja. Pandi tähele, et see kummaline asi juhtus viimasel ajal iga
päev. Ja nagu viimasel ajal tavaliselt, nii konutas ta ka täna õuevärava juures, selle asemel et
kaasõpilastega mängida. Ta ütles, et ta on haige, ja ta näiski haigena. Ta püüdis teeselda, nagu
vaataks ta igale poole, ainult mitte sinna, kuhu ta tegelikult vaatas, — tänavale. Nüüd ilmus
Jeff Thatcher nähtavale ja Tomi nägu selgines; ta vaatas veel viivu ja pöördus siis kurvalt
kõrvale. Kui Jeff Thatcher pärale jõudis, kõnetas Tom teda ja juhtis jutu ettevaatlikult nii, et
see pakkus soodsaid võimalusi Beckyt mainida, kuid see mõtlematu poiss ei hakanud õnge.
Tom valvas ja valvas, elavnedes lootusrikkalt iga kord, kui mõni lehviv kleidike silmapiirile
kerkis, ja vihates selle omanikku, niipea kui selgus, et see ei ole oodatav. Viimaks ei ilmunud
enam ühtegi kleidikest ja Tom vajus lootusetult norgu, läks tühja klassi, istus pingile ja oli
valmis kan-natama. Siis sisenes väravast veel üks kleit ja Tomi süda tegi suure hüppe.
Järgmisel hetkel oli ta väljas ja müras nagu indiaanlane : kisas, naeris, aias poisse, taga, hüppas
elu ning käsi-jalgu kaalule pannes üle aia, laskis hundiratast, seisis pea peal — tegi kõiki
vägitükke, mida oskas välja mõelda, ja jälgis seejuures kogu aeg vargsi, kas Becky Thatcher
seda tähele paneb. Kuid tüdruk ei olnud nähtavasti sellest kõigest üldse teadlik; ta ei
vaadanud sinnapoolegi. Kas oli see võimalik, et Becky ei märganud tema sealolekut? Ta viis
oma tegevusvälja tüdruku vahetusse lähedusse, ligines sõjakisaga, haaras ühe poisi mütsi ja
viskas koolimaja katusele, tormas läbi poiste salga,-paisates nad igale poole laiali, ja kukkus
ise siruli otse Becky jalgade ette, peaaegu tedagi pikali viies. Seepeale pöördus :tüdruk, nina
püsti, ümber ja Tom kuulis teda ütlevat: «Mh! Mõned inimesed arvavad , et nad on hirmus
toredad — alatasa uhkeldavad!»
Tomi paled hakkasid õhetama. Ta tõusis maast ja hiilis-rusutult ning löödult minema.
84
13. PEATÜKK
Tomi otsus oli nüüd tehtud. Ta oli morn ja meeleheitel. «Olen hüljatud, sõpradeta poiss,» ütles
ta endale, «keegi ei armasta mind.. Kui nad teada saavad, milleni nad on mind viinud, võib-olja on
neil siis kahju. Ma püüdsin õiglane olla ja edasi jõuda, kuid nad ei lasknud. Paistab, et nad
tahavad minust igati lahti saada, olgu siis nii. Süüdistagu nad ennast siis tagajärgede pärast –
miks ei peaks nad seda tegema? Mis õigus on hüljatul kaevata? Jah, nad on mind lõpuks
niikaugele viinud; ma hakkan roimarielu elama. Pole teist teed.»
Vahepeal oli ta juba kaugele alla heinamaale jõudnud ja tunni algust kuulut av kell kõlas
ainult nõrgalt tema kõrvu. Ta nuuksus nüüd, mõeldes, et ta ei kuule kunagi, kunagi enam seda
vana tuttavat kõla. See oli väga karm saatus, kuid see oli talle peale sunnitud; et ta oli
välja külma maailma aetud , siis pidi ta alistuma, kuid ta andestas neile. Nuuksed muutusid
nüüd valjemaks ja sagedamaks.
Just sel hetkel kohtas ta oma hinge vandekaaslast Joe Harperit, kalgi pilguga silmis ja
nähtavasti suure ning sünge otsusega südames. Ilmselt oli siin «kaks hinge üheainsa
mõttega». Tom äigas varrukaga üle silmade ja hakkas nutuselt seletama midagi otsusest
põgeneda kõdust, kus teda kõneldi karmilt ning osavõtmatult, välja suurde maailma ja mitte
kunagi «enam tagasi tulla.
Lõpuks avaldas ta lootust, et Joe teda ei unusta .
Kuid selgus, et just samasugust soovi oli Joe kavatsenud avaldada Tomile ja et ta oli teda
sel eesmärgil otsima tulnud. Erna oli peksnud teda sellepärast, et ta pidi olema mingisuguse
kreemi ära joonud, mida ta polnud üldse maitsnud ja millest ta midagi ei teadnud; oli selge,
et ema oli t üdinud temast ja soovis, et ta ära läheks; kui asi niiviisi oli, siis ei jäänud tal muud
üle kui alistuda; loodetavasti on ema õnnelik ja ei kahetse kunagi, et ta oli ajanud oma vaese
poisi välja kurja maailma kannatama ja surema.
Nukral meelel edasi minnes tegid kaks poissi uue lepingu: seista teineteise kõrval ning olla
vennad ja mitte kunagi lahku minna, kuni surm päästab nad nende
85
muredest. Siis hakkasid nad plaane sepitsema. Joe soovis hakata erakuks, elatuta leivakoorukestest
kauges koopas ja surra kunagi külma, puuduse ja mure kätte, kuid ära kuulanud Tomi, möönis, et
roimarielul on mõningaid silmapaistvaid paremusi, ja oli nõus mereröövliks hakkama.
Kolme miili kaugusel St. Petersburgist, kus Mississipi jõgi oli veidi üle miili lai, oli jões pikk
kitsas metsaga kaetud saar madala leetega ülemises otsas. See sobis hästi kohtumispaigaks.
Saarel ei elanud inimesi; ta asetses jõe teise kalda lähedal tiheda metsa vastas, kuhu eksis harva
inimese jalg. Niisiis valiti uueks eluasemeks Jacksoni saar. Kes mereröövlite ohvrid pidid olema,
seda ei tulnud poistel mõttessegi. Siis otsisid nad Huckleberry Finni üles ja viimane ühines nendega
otsekohe, sest talle olid kõik karjäärid võrdsed; ta oli selles suhtes ükskõikne. Seejärel läksid nad
lahku, et kohtuda uuesti üksildases kohas jõe ääres, kaks miili linnast ülalpool, oma eelistatud
kellaajal , see tähendab keskööl. Seal oli väike palkidest parv, mille nad kavatsesid saagiks võtta.
Igaüks pidi kaasa tooma õngi, nööri ja niipalju toidukraami, kui sai varastada kõige tumedamal
ning salapärasemal viisil — nagu see sobis röövlitele. Veel enne õhtut oli neil kõigil korda
läinud rõõmu tunda jutu levitamisest, et väga varsti linn «kuuieb midagi». Kõiki, kes said
kuulda seda ebamäärast ennustust, manitseti «vait olema ja ootama».
Kesköö paiku saabus Tom keedusingi ja mõne pisiasjaga ning peatus tihedas võsas ühel
järsakul, kust avanes vaade kohtumispaigale. Öö oli tähevalge ja väga vaikne. Võimas jõgi laius
nagu uinuv ookean. Tom kuulatas viivu, kuid ükski hääl ei seganud vaikust. Siis vilistas ta tasa,
selgesti. Sellele vastati kallaku alt. Tom vilistas veel kaks korda; signaalidele vastati samal viisil.
Siis hüüdis ettevaatlik hääl:
«Kes seal kõnnib?»
«Tom Sawyer, Lõuna-Arneerika põhjaranniku ja Karaiibi mere Must Tasuja. Nimetage omad
nimed.»
«Huck Finn, Punakäsi, ja Joe Harper, Merede Hirm.»
Tom oli võtnud need nimed oma lemmikkirjandusest.
«Hästi. Öelge parool.»
86
Kaks kähedat häält sosistasid üheaegselt öövaikusse ühe ja sama hirmsa sõna:
«Veri!»
Nüüd viskas Tom oma singi järsakuveerult alla ja järgnes ka ise, kusjuures said teataval määral
kannatada nii tema nahk kui ka riided. Järsakult viijs alla jõe aarde küll mugav teerada, kuid see
ei pakkunud ju raskusi ja ohtu, mida mereröövlid nii väga hindavad .
Merede Hirm oli kaasa toonud terve seakülje ja ränka vaeva näinud selle kohaletoimetamisega.
Finn Punakäsi oli näpanud keedupoti ja hülga poolkuivanud lehttubakat, ja peale selle kaasa
toonud mõned mõned maisitõlvikud
piipude tegemiseks, kuigi teised mereröövlid peale tema ei suitsetanud ega «närinud». Lõuna-
Ameerika põhjaranniku ja Karaiibi mere Must Tasuja ütles, et ilma tuleta ei saa kuidagi teele
asuda. See oli tark mõte, sest tikud olid linnakeses tollal peaaegu tundmatud. Ühel suurel parvel
umbes sada sammu ülalpool nägid nad tuld hõõgumas, ja nad hiilisid sinna ning näppasid
endile ühe tuki. Sellest teekonnast tegid nad suure seikluse, öeldes iga natukese aja pärast «tss»
ja peatudes äkki, sõrm suu ees, haarates kujuteldavate pistodade järele ja andes õudsel sosinal
käske, et kui «vaenlane» end liigutab, siis «virutada talle kuni käepidemeni», sest «surnud
vaikivad ». Nad teadsid väga hästi, et parvemehed
olid kõik all linnas kas laoplatsidel või pummeldamas, kuid seepärast ei tarvitsenud nad veel oma
ettevõtet mitteröövellikult teostada. »
Viimaks lükati parv kaldast eemale Tomi komando all, kuna Huck oli tagumise ja Joe esimese
aeru juures. Tom seisis keset laeva kortsus kulmul, käed risti rinnal, ning jagas tasase , range
sosinaga käske.
«Loovida, vastu tuult
«Jah, jah, sir!»
«Tasa, tasa-aa-a!»
«Just nii, tasa, sir!»
«Natuke järele anda!»
«Tehtud, sir!»
Et poisid parve rahulikult ja ühtlaselt jõe keskele juhtisid, siis oli kahtlemata selge, et need
käsud olid antud
87
vaid «stiili» pärast ja et nendega midagi erilist ei mõeldud.
«Mis purjed tal praegu peal on?»
«Alumised, topselid ja jaagerpuri, sir!»
«Tõmmake ülemised praampurjed juurde! Kuus meest üles fokkmasti! Ruttu!»
«Jah, jah, sir!»
«Suurpuri valla! Soodid ja prassid! Noh, poisid!»
«Jah, jah, sir!»
«Pärituult — otse pakboordi! Valmis olla, kui laine tuleb! Pakboordi, pakboordi! Noh, mehed!
Korraga! Tasa-a!»
«Just nii, tasa, sir!»
Parv jõudis jõe keskele; poisid keerasid ta pärivoolu ja panid aerud kõrvale. Vesi ei olnud kõrge,
seepärast oli voolu kiirus ainult kaks või kolm miili tunnis. Järgneva kolmveerandtunni jooksul ei
vahetatud peaaegu sõnagi. Nüüd möödus parv eemalasetsevast -kodulinnast. Paar-kolm vilkuvat
tulukest näitasid, kus ta rahulikult uinus tumeda avara tähtedega ehitud veevälja taga, aimamata,
milline suursündmus oli teoksil. Must Tasuja seisis ikka veel ristipandud käsi, heitis viimse pilgu
oma endiste rõõmude ja hiljutiste kannatuste paigale ning soovis, et «tema» näeks teda nüüd väljas
tormisel rnerel kartmatult hädaohule ja surmale silma vaatamas, kibeda naeratusega huulil oma
hukatusele vastu minemas. Ta kujutlusvõimel oli kerge Jacksoni saart väljapoole linnakese
nägemiskaugust viia ja seepärast heitis ta sellele oma «viimse pilgu» murtud ja rahuldatud südamega.
Ka teised mereröövlid heitsid viimseid pilke; ja nad vaatasid nii kaua, et oleksid peaaegu
lasknud end voolul saare piirkonnast mööda viia. Kuid nad märkasid siiski õigel ajal ohtu ja -tulid
selle kõrvaldamisega toime. Kella kahe paiku öösel jäi parv paarisaja jardi kaugusel saarest
madalikule kinni ja nad kahlasid edasi-tagasi, kuni kõik kraam oli maale viidud . Parve varustuse
hulka kuulus muuseas üks vana puri ja selle laotasid nad telgina põõsaste vahele oma toidutagavara
kaitseks; ise aga kavatsesid nad ilusa ilmaga lageda taeva all magada , nagu see lindpriidele sobib.
Nad tegid tule suure mahalangenud puu kõrvale, kahe-
88
või kolmekümne sammu kaugusel pimedas metsapõues, küpsetasid pannil sealiha õhtusöögiks ja
tarvitasid selle juurde poole kaasavõetud leivatagavarast. Niiviisi vabalt ning algeliselt
pidutseda uurimata ja asustamata saare põlismetsas, kaugel inimeste elukohtadest, tundus toreda
meelelahutusena, ja nad ütlesid, et nad iial enam tsivilisatsiooni juurde tagasi ei pöördu.
Leegitsev tuli valgustas nende nägusid ning heitis punakat helki metsatempli sammastüvedele,
läikivale lehestikule ja looklevaile vääntaimedele. Kui viimane krõbe lihatükk oli pannilt kadunud
ja viimane leivaportsjon alla needitud, sirutasid poisid end rahulolevalt rohule. Nad oleksid
võinud jahedama köha valida, kuid nad ei tahtnud loobuda sellisest romantilisest lõbust, nagu
loitev laagrituli.
«Kas pole tore?» küsis Joe.
«Uhke,» vastas Tom.
«Mis ütleksid poisid, kui nad meid näeksid?»
«Mis nad ütleksid? Noh, nad oleksid valmis surema selle eest, et siin olla, — eh, Hucky?»
«Arvan samuti,» ütles Huckleberry, «igatahes mina olen rahul. Ma ei soovi midagi paremat.
Harilikult ei saa ma kunagi kõhtu täis, ja peale selle ei saa siin keegi tulla inimest lööma ning
narrima.»
«See elu on mulle justkui loodud,» sõnas Tom. «Pole tarvis hommikul tõusta, pole tarvis
kooli minna ega pesta ega muid niisuguseid lollusi teha. Näed, Joe, mereröövel ei tarvitse
midagi teha, kui ta kaldal on, kuid erak , tema peab p a lju palvetama, ja igatahes pole tal niiviisi
alati üksi olles kuigi lõbus.»
«Jah, õigus küll,» vastas Joe, «aga tead, ma ei mõelnud palju selle üle. Nüüd, kus ma
mereröövlielu olen proovinud, meeldib mulle palju rohkem mereröövel olla.»
«Muidugi,» ütles Tom, «tänapäeval ei hakka inimesed palju enam erakuks, nagu nad tegid
seda vanal ajal, aga mereröövlist peetakse alati lugu. Ja erak peab magama kõige kõvemal
köhal, mis ta leiab, peab kotiriided selga panema ja tuhka pea peale raputama, väljas vihma käes
seisma ja . . .»
«Miks ta kotiriided selga paneb ja tuhka pea peale raputab?» päris Huck.
«Ma ei tea. Aga ta peab seda tegema. Erakud teevad
90
ikka nii. Sina peaksid ka seda tegema, kui sa erak oleksid.»
«Tühja ma teeksin!» ütles Huck.
«No mis sina siis teeksid?»
«Ei tea. Aga seda ma küll ei teeks.»
«Aga, Huck, sa peaksid. Kuidas sa sellest mööda pääseksid?»
«Ma lihtsalt ei kannataks seda. Ma jookseksin ara.»
«Jookseksid.ära! Noh, oleksid küll tore erakuvusserdis. Sa oleksid neile häbiks.»
Punakäsi ei vastanud, sest tal oli paremat .teha. Ta oli ühe maisitõlviku tühjaks uuristanud,
kinnitas nüüd selle külge roogvarre, laadis ta tubakat täis, surus tulise söe peale ja puhus õhku
lõhnava suitsupilve. Ta otse ujus mõnulevas rahulolus. Teised mereröövlid kadestasid teda
selle suursuguse pahe pärast ja otsustasid salaja selle varsti selgeks õppida. Siis küsis Huck:
«Aga mida peavad mereröövlid tegema?»
Tom seletas:
«Oh, neil on tore elu: nad vallutavad laevu ja põletavad neid, röövivad raha ja matavad selle
oma saarel kõledatesse kohtadesse , kus vaimud ja muud säärased olendid seda valvavad, ja
tapavad kõik laeval — sunnivad üle parda merre hüppama.»
«Ja toovad naised saarele ,» täiendas teda Joe, «naisi nad ei tapa.»
«Ei,» möönis Tom, «naisi nad ei tapa — nad on liiga suuremeelsed selleks. Ja naised on ka
alati ilusad.»
«Ja kas nad ei kanna kõige toredamaid riideid! Oh, jah! Puha kuld ja hõbe ja teemandid,»
ütles Joe vaimustatult.
«Kes?» küsis Huck.
«Mereröövlid muidugi.»
Huck silmitses meeleheitlikult oma riideid.
«Arvan, et mina küll ei ole mereröövli moodi riides,» ütles ta kahetseva paatosega hääles,
«aga mul pole teisi.»
Kuid teised poisid lohutasid teda, et küllap toredad riided tulevad peagi, kui nad oma
seiklusi alustavad. Nad tegid talle selgeks, et tema viletsad närud on esialgu head küllalt,
ehkki rikkad mereröövlid alustavad tavaliselt korraliku riietusega.
91
Vähehaaval vaibus jutt ja väikeste kodutute laugudele hakkas hiilima uni. Piip pudenes maha
Punakäe sõrmede vahelt ja ta va ju s puhta südametunnistusega ning väsinud inimese unne.
Merede Hirm ja Lõuna-Aafrika põhjaranniku ning Karaiibi mere Must Tasuja ei jä ä nu d nii
ruttu magama. Nad lugesid oma õhtupalve pikali olles ja omaette, sest polnud ju ühtegi
mõjuvõimsat isikut, kes oleks sundinud neid põlvitama ja valjusti palvetama. Tegelikult ei
kavatsenud nad üldse palvetada, kuid nad kartsid korraga niikaugele minna, sest sellega
võisid nad äkilise ja erilise piksenoole taevast alla, kutsuda. Siis olid nad peaaegu juba
magama jäämas, kui t u li segaja , mis ei tahtnud neile rahu anda. See oli südametunnistus. Neis
tekkis ebamäärane kartus, et nad ei olnud õigesti tekiud kodunt ära joostes ; seejärel meenus
neile varastatud liha ja siis algas alles õige piin . Nad püüdsid sellest laht i saada,
meenutades südametunnistusele, et nad olid korduvalt maiustisi ja õunu näpanud; kuid südametunnistust
ei saanud rahustada selliste nõrkade väidetega. Lõpuks näis neile, et sellest tõrksast
tõsiasjast ei . saa mööda minna: maiustiste võtmine oli vaid «näppamine», kuna liha, singi ja
muu väärtusliku võtmine oli selge vargus — ja selle vastu oli isegi käsk piiblis. Seepärast
otsustasid nad endamisi, et niikaua kui nad mere-röövliametit peavad, ei tohi seda enam
vargusega rüvetada. Seepeale tegi südametunnistus vaherahu ja kummaliselt järjekindlusetud
mereröövlid jäid rahulikult magama.
14.P-EATÜKK
Hommikul ärgates imestas Tom, kus ta oli. Ta tõusis istuli, hõõrus silmi ja vaatas
ümberringi; siis alles taipas. Oli jahe hall köidik ja metsa sügav kõikevaldav vaikus hingas
mugavat rahu. Ükski leht ei liikunud, ükski hääl ei seganud suure looduse mõtiskelu.
Lehtedel ja rohul pärlendasid kastetilgad. Tuleaset kattis valge tuha-kiht ja peen sinine
suitsuriba tõusis otse õhku. Joe ja Huck magasfd veel. Nüüd hüüdis eemal metsas üks lind;
teine vastas; siis hakkas rähn toksima. Vähehaaval helenes jahe hommikuhallus ja niisama
vähehaaval rohkene-
92
sid hääled ning ärkas elu. Loodus raputas une maha, pustas tööd ja avas mõtisklevale poisile
oma imed . Roheline ussike ronis üle kastese lehe, tõstis aeg-ajalt kaks kolmandikku oma
kehast õhku ning «nuusutas ümberringi» ja jätkas siis teekonda, sest ta «mõõtis», nagu Tom
ütles. Kui ussike omal tahtel tema poole ronis, istus ta liikumatult nagu kivi, ja tema lootused
tõusid ja vajusid selle järgi, kas ussike temale lähenes või mujale näis tahtvat pöörduda. Ja
kui viimane lõpuks, kõverdunud keha õhus, ühe piinarikka hetke aru pidas ja siis otsust avalt
Tomi jalale ronis ning üle selle teed jätkas, oli Tom kõigest südamest rõõmus, sest see
tähendas, et ta saab uue ülikonna — vähemagi- kahtluseta, mereröövli toreda ülikonna. Nüüd
ilmus rodu sipelgaid, teadmata õieti, kust kohast, ja asus tööle; üks neist maadles südikalt
surnud ärnblikuga, kes oli viis korda temast suurem, ja sikutas teda üles kännu otsa.
Pruunitäpiline lepatriinu ronis peadpööritavas kõrguses rohulible otsas ja Tom kummardus
tema juurde ning ütles:
«Lepatriinu, lepatriinu, lenda ära koju, kodus on sul tulekahju, lapsed üksipäini.»
Lepatriinu laotas tiivad laiali ja lendas asja järele vaatama, mis poissi sugugi ei üllatanud,
sest ta teadis juba ammu, et see put ukas oli väga kergeusklik tulekahjude suhtes, ta oli
korduvalt tema lihtsameelsust proovinud. Siis tuli üks ümmargune mardikas ja Tom puudutas
teda, et näha, kuidas ta jalad keha ligi tõmbab ja teeskleb, nagu oleks ta surnud. Linnud
sädistasid selle aja peale juba kõigest jõust. Irvräästas, põhjapoolsete osariikide pilkaja,
lendas puu otsa Tomi pea köhal ja hakkas ülilõbusas t ujus oma naabreid järele ahvima. Siis
laskus kilava häälega ähk sinise leegina välgatades alla, istus peaaegu poisi käe ulatuses
oksale, kallutas pea ühele küljele ja silmitses võõraid elava uudishimuga. Hall orav ja üks
suurem rebasetaoline loomake ruttasid mööda, tõustes aeg-ajalt istukile, et poisse silmitseda
ja nende peale turtsuda, sest metsikud olendid polnud arvatavasti kunagi varem inimesi näinud
ja teadsid vaevalt, kas neid karta või m;tte. Kogu loodus oli nüüd täiesti ärkvel ja liikvel,
pikad päikesekiired tungisid lähedal ja kaugel
93
läbi tiheda lehestiku ja mõned liblikad ilmusid hõljudes tegevuspaika.
Tom äratas teised mereröövlid; varsti tormasid kõik kisaga minema ja paari minuti pärast,
heitnud riided seljast, ajasid üksteist taga ning kõmistasid üksteise otsa madalas selges vees
valgel liivajoomel. Nad ei tundnud mingit igatsust väikese linna järele, mis uinus eemal
majesteetliku vetevälja taga. Juhuslik voolus fõi kerge veetõus oli ära viinud nende parve, kuid
see ainult rõõmustas neid, sest parve kaotus oli nagu silla põletamine nende ja tsivilisatsiooni
vahel.
Nad tulid laagrisse tagasi imevärsfetena, rõõmsatena ja näljastena. Varsti leegitses jälle
laagrituli. Huck avastas ligidal selge külma veega allika; poisid tegid laiadest tamme- ja
hikkoripuulehtedest torbikud ning leidsid, et säärase metsiku laane võluga magustatud vesi
võib väga hästi kohvi asendada. Kui Joe hakkas hommikusöögiks liha lõikama, palusid Tom
ja Huck teda veidi oodata.. Nad sammusid paljutõotavasse kääru jõe kaldal ja heitsid õnged
vette. Peaaegu otsekohe oli neil vaevatasu käes. Joe ei jõudnud veel kärsituks muutuda, kui
nad olid juba tagasi paari ilusa ahvena ja ühe väikese merehundiga — toiduvaru, millest
piisas tervele perekonnale . Nad praadisid kala sealihaga ja olid üllatatud: ükski kala polnud
neile kunagi varem nii hästi maitsenud. Nad ei teadnud, et mida kiiremini mageda vee kala
pärast püüki tulele pannakse, seda maitsvam ta on; samuti ei tulnud neil mõttessegi, millise
kastme moodustavad selle juurde värskes õhus magamine , liikumine, suplemine ja tubli annus
nälga.
Pärast hommikusööki lesisid nad varjus, kuna Huck suitsetas, ja läksid siis metsa
uurimismatkale. Nad sammusid lõbusas tujus üle pehkivate puurontide, läbi tiheda võsa, mööda
pühaliktösistest metsakuningatest, mis kandsid ladvast maani rippuvaid regaale
viinamarjaväätide näol. Aeg-ajalt sattusid nad mugavaisse nurgakestesse, mis olid kaetud
rohuvaibaga ja ehitud lilledega.
Nad leidsid väga palju, mille üle rõõmu tunda, kuid ei midagi, mille üle imestada. Nad
avastasid , et saar oli umbes kolm miili pikk ja veerand miili lai ja et ta oli lähimast kaldast
lahutatud ainult vaevalt kahesaja jardi
94
laiuse veeribaga. Nad käisid iga tunni järel suplemas ja jõudsid alles pärast lõunat laagrisse
tagasi. Kalaleminekust ei tulnud midagi välja, sest nad olid liiga näljased, kuid nad sõid
tublisti külma sinki ja heitsid siis vilusse jut t u ajama. Kuid vestlus rauges varsti ja soikus siis
hoopis. Metsas valitsev pühalik vaikus ja üksindustunne hakkasid poistele mõju avaldama. Nad
vajusid mõtteisse. Mingisugune ebamäärane igatsus puges nende hinge. Varsti hakkas see kuju
võtma — see oli tärkav kojuigatsus. Isegi Finn Punakäsi unistas oma majatreppidest ja tühjadest
vaatidest. Kuid nad kõik häbenesid oma nõrkust ja kellelgi polnud julgust .oma mõtteid
väljendada.
Juba tükike aega olid poisid ebateadlikult kuulnud mingit iseäralikku müra kauguses, nagu
kuuldakse mõnikord kellatiksumist, ilma et seda tähele pannakse. Kuid nüüd muutus
salapärane müra selgemaks ja sundis end tähele panema. Poisid võpatasid, vaatasid üksteisele
otsa ja jäid kuulama. Järgnes pikk vaikus, sügav ja segamatu. Siis kostis kaugusest sügav tume
kõmin.
«Mis see on?» hüüdis Joe sosinal.
«Ei tea,» vastas Tom samuti sosinal.
«See on äike,» ütles Huck aukartlikul toonil, «sest äike...»
«Vait!» ütles Tom, «kuula — ära räägi.»
Nad ootasid, nagu neile tundus, igaviku , siis segas pühalikku vaikust sama tume kõmin.
«Lähme vaatama.»
Poisid kargasid jalule ja ruttasid linnapoolsele kaldale. Põõsaste oksi kõrvale painutades
piilusid nad välja jõele. Umbes ühe miili kaugusel linnakesest triivis väike auru- praam
pärivett. Tema lai tekk näis otse kubisevat inimestest. Praami ümbruses sõudis või triivis
voolus palju aerupaate, kuid poisid ei saanud aru, mis nendes olevad inimesed tegid. Korraga
purskas praami küljest välja suur valge suitsujuga, ja kui see laiali valgudes pilvena õhku
tõusis, kandus kuulajateni sama tume kõmin.
«Nüüd ma tean!» hüüdis Tom. «Keegi on uppunud!»
«Jah,» ütles Huck, «seda tehti ka mullu suvel, kui Bill Turner uppus. Nad põmmutavad
suurtükki vee peal, see tõstab laiba üles. Jah, ja nad panevad leivaviilukatesse elavhõbedat ja
lasevad need vette, ja kui kusagil peaks
95
mõni uppunu olema, siis ujub see just sinna kohta ja jääb seal seisma.»
«Jah, olen sellest kuulnud,» sõnas Joe. «Huvitav, kuidas leib niiviisi mõjub.»
«Oh, see pole üksnes leib,» ütles Tom, «arvan, siin on peaasi see, mis leiva peale enne
vettepanekut lausutakse.»
«Aga selle peale ei lausuta midagi,» tähendas Huck. «Olen ise näinud; midagi ei lausuta.»
«Noh, see on igatahes imelik,» ütles Tom. «Aga võib olla tehakse seda salaja. Muidugi
salaja. Igaüks võib seda arvata.»
Teised poisid arvasid, et Tomil pidi õigus olema, sest ühelt asjatundmatult leivatükilt, mis
polnud varustatud nõiasõnadega, ei võinud ju oodata eriti arukat tegutsemist, kui ta oli välja
saadetud sellise tähtsa ülesandega.
«Pagana pihta, küll ma tahaksin praegu seal olla!» ütles Joe.
«Mina ka,» tähendas Huck. «Annaksin palju selle eest, et teada saada, kes see on.»
Poisid kuulasid ja vaat asid edasi. Korraga turgatas Tomi pähe valgustav mõte ja ta hüüdis:
«Poisid, ma tean, kes on uppunud! Meie!»
Nad t undsid end otsekohe kangelastena. See oli hiilgav triumf! Neid leiti puuduvat; neid
leinati; nende pärast tunti südamevalu; valati pisaraid, tärkasid süüdistavad mälestused neile
vaestele kadunud poistele tehtud ülekohtust, tunti asjatut kahetsust ja südametunnistuspiina; ja
mis kõige toredam: kadunud olid kogu linna kõneaineks ja kõik poisid kadeestasid neid,
niipalju kui asi puutus sellesse pimestavasse kuulsusse. See oli uhke. Maksis siiski mereröövel
olla.
Videviku saabumisel läks aurupraam tagasi oma tavalisele tööle ja paadid kadusid.
Mereröövlid pöördusid tagasi laagrisse. Nad juubeldasid uhkusest oma uue tähtsuse ja selle
hiilgusliku tülina üle, mis nad tekitasid. Nad õngitsesid kalu, valmistasid õhtusööki ja sõid, ja
siis hakkasid nad arutama, mis nende kodulinna rahvas mõtleb ja neist räägib. Pildid, mis nad
endile maalisid linnakese üldisest kurvastusest nende pärast, väärisid nende seisukohast
vaatamist. Aga kui öövarjud n a d oma hõlma võtsid, vaibus pikapeale jutt ja nad istusid tulle
96
vahtides, kuna mõtted rändasid nähtavasti mujal. Ärevus oli nüüd kadunud ja Tom ja Joe
pidid paratamatult mõtlema teatud isikutele kodus, kes selle toreda vembu üle niisama
palju rõõmu ei tundnud kui nemad. Tärkasid halvad aimused; poisid muutusid murelikuks ja
õnnetuks; paar korda ohkasid nad ebateadlikult. Pikapeale söandas Joe areldi «katsesarve» välja
sirutada kaudse küsimusega, kuidas teised vaatavad tsivilisatsiooni juurde tagasiminekule —
«mitte kohe praegu, vaid . . . »
Tom sulges ta suu hävitava pilkega. Huck, kes seni oli erapooletu , ühines Tomiga, ja
kõhkleja ruttas kähku «seletust andma» ja oli rõõmus, et pääses kimbatusest ainult väikese
argpüksliku kojuigatsuse plekiga. Mäss summutati sedapuhku edukalt.
Öö süvenedes hakkas Huck noogutama ja varsti seejärel norskama . Joe järgis tema eeskuju.
Tom lebas veidi aega liikumatult käsipõsakil, silmitsedes tähelepanelikult mõlemat. Viimaks
tõusis ta ettevaatlikult põlvili ja hakkas hubiseval laagritulepaistel midagi otsima. Ta uuris
mitut valget õhukest poolsilindrikujulist sükomoorikoore tükki ja valis neist lõpuks kaks, mis
näisid talle sobivatena. Siis põlvitas ta tule kõrvale ja kritseldas vaevaliselt mõlemale
midagi oma punase kriidiga; ühe keeras ta kokku ja pani oma kuuetasku, teise aga Joe
kübarasse, mille nihutas veidi kaugemale selle omanikust . Peale selle pani ta kübarasse mõned
peaaegu hindamatu väärtusega kooiipoisiaarded, muuhulgas tüki kriiti, kummipalli, kolm
õngekonksu ja ühe seda sorti kuulikese, mida tunti «eht kristallina». Siis hiilis ta kikivarvul
ettevaatlikult läbi metsa, kuni oli kindel, et ta viibis väljaspool kuuldekaugust, ja pistis siis
otseteed jooksu liivamadaliku poole.
15. PEATÜKK
Mõni minut hiljem oli Tom madalas vees ja kahlas Illinoisi kalda poole. Enne kui vesi
vööni ulatus, oli tal pool teed juba seljataga. Nüüd ei võimaldanud vool enam kõndida, niisiis
sukeldus ta julgesti, et katta ülejäänud sada jardi ujudes. Ta ujus põiki vastu voolu, ometi
kandis see teda kiiremini allapoole, kui ta oli arvanud. Viimaks
97
jõudis ta siiski kalda lähedale ja laskis end voolust edasi viia, kuni leidis madala köha, kus ta
välja ronis. Ta pistis käe tasku, leidis kooretüki alles olevat ja suundus siis nirisevate riietega
piki kallast metsa mööda linnakese poole. Veidi enne kella kümmet jõudis ta lagendikule linna
serval ja silmas auruparve kõrge käida ja puude varjus. Kõik oli vaikne vilkuvate tähtede all.
Tom laskus tähelepanelikult ümberringi vaadates kaldasfalla, libises vette, tegi kolm-neli
tõmmet ja ronis lootsikusse, mis täitis päästepaadi ülesandeid parve päras. Tom peitis end
pingi alla ja hakkas hingeldades ootama. Nüüd tilises mõrane kell ja kellegi hääl andis käsu
«ära sõita». Paar minutit hiljem kerkis paadi nina kõrgele parve joomes, reis oli alanud. Tom
rõõmustas oma õnne üle, sest ta teadis, et see oli sel õhtul parve viimane reis. Pika
kaheteistkümne või viieteistkümne minuti järel jäid rattad seisma, Tom libises üle paadi serva
ja ujus pimeduses kaldale, väljudes veest viiskümmend jardi linnast eemal, kus polnud
juhuslike ümberuitajate ohtu. Ta jooksis läbi t ühjade kõrvaltänavate ja leidis end varsti tädi
õuetara taga. Ta ronis sellest üle, lähenes majakesele ja vaatas sisse elutoa aknast, sest seal
põles tuli. Toas istusid tädi Polly, Sid, Mary ja Joe Harperi ema ja kõnelesid omavahel. Nad
istusid voodi juures, mis asetses nende ja ukse vahel. Tom läks ukse juurde ja hakkas tasakesi
linki tõstma; siis surus ta kergesti uksele ja see andis järele; ta lükkas ettevaatlikult edasi,
värisedes iga kord, kui uks kääksatas, kuni arvas, et ta saab põlvili läbi ronida; siis. pistis ta
pea sisse ja hakkas ettevaatlikult ronima.
«Miks see küünal nii vilgub?» küsis tädi Polly. Tom kiirendas edasiliikumist. «Uks on
vist lahti, ma arvan. Nojah, muidugi lahti. Nüüd pole imelikel asjadel üldse lõppu. Mine, pane
uks kinni, Sid.»
Tom jõudis just õigeks ajaks voodi alla kaduda. Ta lamas ja «puhkas» veidi aega, siis ronis
edasi, kuni võis peaaegu tädi jalga puudutada.
«Aga nagu ma ütlesin,» sõnas tädi Polly, «ta polnud halb poiss, ainult nii-öelda üleannetu.
Lihtsalt kergemeelne ja tuisupäine, teate. Ta ei olnud rohkem vastutusvõimeline kui varss . Ta ei
soovinud iial kellelegi kurja ja
98
ta oli kõige parema südamega poiss, kes kunagi on elanud . . . » ja ta hakkas nutma.
«Just samasugune oli minu Joe — alati üleannetust täis ja valmis igasugusteks
koerustükkideks, aga ta oli nii omakasupüüdmatu ja lahke poiss, nagu võib üldse olla. Ja
issanda heldus, kui ainult mõelda, et ma peksin teda selle kreemi pärast, sest ma olin täiesti
unustanud, et viskasin selle ise välja, sest see oli hapuks läinud, ja nüüd ma ei näe teda enam
kunagi siin maailmas, ei kunagi, kunagi, kunagi, vaene, ülekohtuselt kannatanud poiss!» Ja
missis Harper nuuksus nii, nagu oleks tema süda lõhkemas.
«Loodan, et Tomil on seal parem, kus ta nüüd on,» ütles Sid, «aga kui ta oleks mõnes asjas
mõistlikum olnud . . . »
«Sid!» Tom tundis vana daami vihast pilku, kuid ta ei näinud seda. «Mitte üht sõna minu
Tomi vastu, nüüd, kus teda enam pole! Jumal hoolitseb tema eest, ära sina tema pärast muretse ,
sir. Oh, missis Harper, ma ei tea, kuidas ma temata läbi saan, ma ei tea, kuidas ma temata läbi
saan! Ta oli mulle nii suureks lohutuseks, kuigi ta mu vana südant piinas.»
«Issand on andnud, issand on võtnud, issanda nimi olgu kiidetud ! Aga see on nii raske —
oh, see on nii raske! Alles möödunud laupäeval paugutas minu Joe just minu nina all pistongiga
ja ma andsin talle niisuguse lopsu , et ta käpuli kukkus. Ma ei teadnud siis aimatagi, kui varsti —
oh, kui ta seda veel kord teeks, ma kaisutaksin ja õnnistaksin teda selle eest.»
«Jah, jah, jah, tean väga hästi, mida te tunnete, missis Harper, tean täpselt, mida te tunnete.
Alles eile lõunaajal valas mu Tom kassile valuvaigistajat suhu ja ma arvasin tõesti, et loom
viib terve maja laiali. Ja jumal andku mulle andeks, ma klobisin Tomi pead sõrmkübaraga,
vaene poiss, vaene surnud poisike! Aga tema on nüüd kõigist kannatustest pääsenud. Ja
viimased sõnad, mis ma temalt kuulsin, olid etteheitvad . . . »
Kuid see mälestus oli liiga palju vanale daamile, ta varises täiesti kokku. Tom tõmbas ka ise
nüüd nina, ja rohkem haledusest iseenda kui kellegi teise vastu. Ta kuulis, kuidas Mary nuttis
ja aeg-ajalt tema kohta mõne
99
hea sõna ütles. Ta hakkas enesest paremini mõtlema kui kunagi varem. Tädi kurbus liigutas teda
siiski niivõrd, et tal tekkis soov voodi alt välja hüpata ja teda rõõmuga üle ujutada, samuti
meeldis tema olemusele väga kogu asja lavaline toredus, kuid ta sai endast võitu ja oli vait. Ta
kuulas edasi, ja pikapeale selgus talle kõnelusest, et algul oli arvatud neid suplemisel
uppunud olevat; siis oli väike parv puudu leitud; seejärel olid mõned poisid rääkinud
kadunute tõotusest, et küla varsti «midagi kuuleb»; targad pead olid sellest ja teisest järeldusi
tehes otsusele jõudnud, et poisid on parvega plehku pannud ja kerkivad varsti silmapiirile
lähemas linnakeses pärivoolu; kuid lõuna paiku oli parv leitud Missouri kaldalt , viis või kuus
miili linnast allpool, ja siis oli lootus kadunud; poisid pidid uppunud olema, muidu oleks nälg
nad õhtuks koju ajanud, kui mitte varem. Arvati, et laipade otsimine polnud ainult sellepärast
tagajärgi andnud, et poisid olid uppunud keset jõge, sest vastasel j u h u l oleksid nad kui head
u j u j a d kaldale pääsenud. Oli kesknädala õhtu. Kui uppunuid kuni pühapäevani ei leitud, siis
tuli jätta kõik lootused ja hingepalve kavatseti pidada pühapäeva hommikul. Tomil jooksid
judinad iile ihu.
Missis Harper soovis nuuksudes head ööd ja valmistus minema. Ühise meeleliigutuse mõjul
langesid kaks leinavat naist teineteisele kaela ja kgrgendasid oma südant pisaratega. Siis
lahkuti. Tädi Polly oli Sidile ja Maryle head ööd soovides palju õrnem kui tavaliselt. Sid nohises
veidi, Mary aga väljus kibedasti nuttes .
Tädi Polly langes põlvili ja palvetas Tomi eest nii liigutavalt, nii härdast! ja niisuguse
piiritu armastusega sõnades ja vanas varisevas hääles, et Tom ujus pisarais ammu enne seda, kui
ta oli lõpetanud.
Ta pidi veel tükk aega paigal olema seejärel, kui tädi oli sängi läinud, sest vana daami
rinnast tõusid aega j a l t valusad hüüatused ja ta keeras rahutult ühelt küljelt teisele. Kuid
lõpuks jäi ta vagusi, ainult oigas veel veidi unes. Nüüd puges poiss tasakesi voodi a l t välja,
tõusis pikkamisi püsti ja vaatles magajat, varjates käega küünlavalgust. Tema süda oli tulvil
kaastunnet vanakese vastu. Ta võttis taskust sükomoorikoore ja pani küünla kõrvale. Kuid siis
t uli tal midagi meelde ja ta viivitas
100
mõtlikult. Nüüd selgines tema nägu, nagu oleks ta õnneliku lahenduse leidnud; ta pani koore
kähku tagasi tasku, kummardus ning suudles närtsinud huuli ja hiilis siis kõhe vargsi välja,
sulgedes ukse enda järel.
Ta läks kõrvalist teed mööda tagasi parve peatuskohale, ei leidnud seal kedagi liikvel ja astus
julgesti parvele, teades, et seal pole kedagi peale valvuri , kes puges alati kohe põhku ja magas
nagu ebajumalakuju. Siis päästis ta paadi lahti, lipsas sinna sisse ja , hakkas ettevaatlikult
vastu voolu sõudma. Umbes miili kaugusel külast juhtis ta paadi põiki üle jõe, töötades tublisti
aerudega. Ta jõudis täpselt mäabumiskohale teisel kaldal, sest see töö oli talle tuttav. Tal oli
tungiv tahtmine paati kaaperdada, sest seda võis laevaks ja seega mereröövli seaduspäraseks
saagiks pidada, kuid ta teadis, et seda hakatakse hoolikalt otsima ja et see võib lõppeda
nende avastamisega. Seepärast astus ta kaldale ja sammus metsa. Siin istus ta maha ja puhkas
tükk aega, võideldes aeg-ajalt pealetikkuva unega, ja jätkas siis väsinult teekonda laagri poole.
Öö lähenes lõpule. Kui ta saare köhale jõudis, oli päev juba köitnud. Ta puhkas jälle, kuni
päike oli üsna kõrgel ja kuldas oma hiilgusega suurt jõge, siis sukeldus ta vette. Veidi hiljem
peatus ta veest nõretades laagri sissekäigul ja kuulis Joe'd ütlevat:
«Ei, Tom on ustav poiss, Huck, ja tuleb tagasi. Ta ei jookse ara. Ta teab, et see oleks aut u
tegu mereröövli seisukohalt, ja Tom on liiga uhke niisuguseks asjaks. Tal on midagi teoksil.
Huvitav, mis nimelt.»
«Igatahes need asjad on meie, eks ole?»
«Peaaegu, kuid mitte vee! praegu, Huck. Kirjas on. öeldud, et nad on meie, kui ta
hommikusöögiks tagasi ei ole.»
«Aga ta on!» hüüdis Tom toreda dramaatilise efektiga , astudes tähtsalt laagriplatsile.
Rikkalik hommikueine sealihast ja käiast oli varsti valmis, ja kui poisid selle kallale asusid,
jutustas (ja ilustas) Tom neile oma seiklusi. See oli edevalt uhke ja hooplev kangelaste
seltskond , kui jutustus lõpule jõudis. Siis puges Tom varjulisse kohta, et lõunani magada, kuna
teised mereröövlid kalastamiseks ja ümbruse uurimiseks valmistusid.
101
16. PEATÜKK
Pärast lõunat läks kogu salk leetele kilpkonnamune otsima. Nad torkisid ringi kõndides kepiga
liiva, ja kui leidsid pehme koha, põlvitasid maha ja hakkasid kätega kaevama. Mõnest august
leidsid nad viiskümmend kuni kuuskümmend muna. Need olid täiesti ümmargused ja valged, veidi
väiksemad kui kreeka pähklid. Sel õhtul oli neil tore munaroog, samuti reede hommikul. Pärast
hommikusööki läksid nad kisades ja hullates randa , ajasid üksteist taga, pildudes järk-järgult
riideid seljast, kuni olid alasti, ja jätkasid siis pillerkaaritamast madalas vees liivajoomel, kus tugev
voolus neil sageli jalad alt ära viis ja lõbu veelgi suurendas. Aeg-ajalt kogunesid nad jälle ja
hakkasid üksteisele vett näkku pritsima, lähenedes veidihaaval piisavalingu eest korvalepööratud
näoga. Järgnes suur rabelus, kuni tugevam oma naabri vee alla surus, ja siis kadusid kõik vette
valgete säärte ja jalgade segadikus ja tõusid uuesti, puhudes, puristades, naerdes ning õhku
ahmides ühel ja samal ajal.
Kui kõik olid täiesti väsinud; joosti veest välja, piku -tati kuival kuumal liival ja kaeti end
sellega; siis mindi jälle vette ja endine etendus algas otsast peale. Viimaks tuli neile pähe, et
nende nahk on väga sarnane ihuvärvi trikooga; niisiis tõmbasid nad liivale sõõri ja etendasid
tsirkust — kolme klouniga, sest keegi ei olnud nõus seda uhket ametit oma kaaslasele loovutama.
Seejärel tõid nad oma kuulikesed lagedale ja mängisid mitmesuguseid mänge, kuni see
meelelahutus igavaks .muutus. Siis läksid Joe ja Huck veel kord suplema, kuid Tom ei julgenud,
sest ta avastas, et ta oli pükse maha visates oma pahkluu ümbert maha raputanud ka latsut aja mao
hammastest kee, ja imestas, et tal polnud vees seni krampe tulnud selle saladusliku nõidusvahendi
kaitseta. Ta ei julgenud enne vette minna, kui oli leidnud oma talismani , ja selleks ajaks olid teised
poisid väsinud ja tahtsid puhata . Nad läksid ükshaaval laiali, vajusid norgu ja vaatasid igatsevalt
üle laia jõe päikesepaistes tukkuva linnakese poole. Tom leidis, et ta oli kirjutanud suure varbaga
liivale «Becky»; ta kustutas selle ja vihastas enda peale oma nõrkuse pärast. Kuid ta kirjutas selle
102
siiski uuesti, ei saanud midagi parata. Kustutas jälle ja päästis end kiusatusest sellega, et ajas
teised poisid kokku ja ühines nendega.
Kuid Joe meeleolu oli peaaegu päästmatult langenud. Tal oli selline kojuigatsus, et suutis seda
vaevalt taluda. Pisarad tungisid vägisi silmi. Ka Huck oli kurvameelne. Tom oli rusutud, kuid
püüdis seda hoolega varjata. Tal oli saladus, mida ta pidas enneaegseks avaldada, aga kui see
mässuline norumeeleolu varsti ei kadunud, siis pidi ta sellega välja tulema. Ta ütles suurt lõbusust
teeseldes:
«Poisid, vean kihla, et siin saarel on varemgi mereröövleid olnud. Me uurime saare uuesti läbi.
Nad on siia kuhugi varandusi peitnud. Mis te ütlete, kui toome päevavalgele mõne pehkinud kästi,
täis kulda ja hõbedat, eh?»
Kuid need sõnad tekitasid ainult nõrka vaimustust, mis kustus ühegi vastuseta . Tom katsus paari
teise ahvatlusega, kuid ka neil polnud edu. Asi näis lootusetuna. Joe istus sünge näoga ja urgitses
kepiga liiva. Viimaks ütles ta:
«Ah, poisid, teeme sellele lõpu. Ma tahan koju minna. See on nii igav.»
«Oh ei, Joe, pikapeale hakkab sulle siin meeldima,» vastas Tom. «Mõtle ainult, kui tore on siin
kala püüda.»
«Ma ei hooli kalapüügist. Tahan koju minna.»
«Aga Joe, kuskil mujal pole nii head supluskohta.»
«Suplemine pole midagi väärt; ma» ei hooli sellest miskipärast, kui pole kedagi keelamas. Ma
mõtlen koju minna.»
«Oh, lollus! Sa oled ka titake! Tahad vist ema näha.»
«Jah, ma tahan ema näha, ja sina tahaksid ka, kui sul oleks ema. Ma ei ole sugugi rohkem tita
kui sa ise.» Ja Joe tõmbas nina.
«Hea küll, laseme selle viripilli koju ema juurde, eks ole, Huck? Vaene väikseke, või tema
tahab ema näha! Las ta siis läheb. Sinule meeldib siin, eks ole, Huck? Meie jääme siia, kas pole
tõsi?»
«Ja-h,» venitas Huck igasuguse elavuseta.
«Ma ei kõnele sinuga enam kunagi, niikaua kui elan ,» ütles Joe tõustes. «Tead siis nüüd!» Ja ta
läks tusaselt kõrvale ning hakkas riietuma.
103
«Kes sellest hoolib?» ütles Tom. «Keegi ei tahagi seda. Mine koju ja lase end välja naerda. Oled
küll tore mereröövel. Meie Huckiga ei ole viripillid. Meie jääme siia, eks ole, Huck? Las ta läheb,
kui tahab. Arvan, et saame vahest tematagi hakkama.»
Kuid Tomi süda polnud siiski rahul ja ta vaatas erutatult , kuidas Joe mornilt riietus.
Ebamugav oli ka see, et Huck nii igatsev-nukralt Joe ettevalmistusi jälgis ja nii pahaendeliselt
vaikis. Nüüd hakkas Joe ühegi lahkumissõnata Illinoisi käida poole kahlama. Tomi südidus langes.
Ta vaatas Huckile. Huck gi kannatanud seda pilku välja ja lõi silmad maha. Siis ütles ta:
«Mina tahan ka ära minna, Tom; siin hakkas niikuinii igavaks minema ja nüüd on asi veel hullem.
Lähme ka, Tom.»
«Mina ei lähe; teie võite kõik minna, kui tahate. Mina jään.»
«Tom, mina lähen siiski.»
«Hästi, lase jalga — kes sind keelab?»
Huck hakkas oma laialipillatud riideid kokku korjama. Ta ütles:
«Tom, sooviksin, et sina ka tuleksid. Mõtle järele. Me ootame sind kaldal.»
«Noh, siis võite pagana kaua oodata.»
Huck hakkas kurvalt minema ja Tom vaatas talle järele, südames tungiv soov oma uhkus alla
suruda ja kaasa minna. Ta lootis, et poisid peatuvad, kuid nad kahlasid aeglaselt edasi. Tomile
tundus äkki, et kõik oli nii tühjaks ja vaikseks muutunud. Ta pidas viimse võitluse oma uhkusega,
sööstis siis kaaslastele järele ja karjus:
« Oodake ! Oodake! Tahan teile midagi öelda!»
Poisid peatusid nüüd ja pöördusid ümber. Kui Tom nende juurde jõudis, hakkas ta oma saladust
avaldama. Nad kuulasid algul tusaselt, kuni viimaks aru said, kuhupoole Tom tüüris. Siis tõstsid
nad heakskiitvat sõjakisa ja ütlesid, et see on «tore» ja et kui ta seda neile varem oleks öelnud, siis
poleks nad minema hakanudki. Tom andis oma vaikimise kohta usutava seletuse , kuid selle
tegelikuks põhjuseks oli olnud kartus, et isegi see saladus ei suuda neid enam kaua tema juures
hoida, ja see-
104
pärast oli ta kavatsenud seda viimase meelitusvahendina varuks jätta.
Poisid t u l i d rõõmsalt tagasi ja jätkasid hoogsalt oma meelelahutusi, lobisedes seejuures kogu
aeg Tomi hämmastavast plaanist ning imetledes selle geniaalsust. Pärast maitsvat lõunasööki, mis
koosnes munast ja käiast, kuulutas Tom, et ta tahab nüüd suitsetama õppida. Joe haaras sellest
ideest kinni ja ütles, et ka tema tahab proovida. Niisiis valmistas Huck piibud ja täitis need.
Algajad polnud varem muud suitsetanud kui viina -marjaväätidest tehtud sigareid, mis keele
kibedaks tegid ja mida igatahes mehiseks ei peetud.
Nüüd sirutasid nad end pikali, toetusid küünarnukkidele ja hakkasid ettevaatlikult, nõrga
usaldusega popsutama. Suitsul oli vastik maitse ja nad läkastasid veidi, kuid Tom ütles:
«Oh, see on ju nii lihtne! Oleksin ma seda teadnud, siis oleksin selle ammu ära õppinud.»
«Mina samuti,» tähendas Joe. «See pole ju midagi.»
«Jah,» ütles Tom, «olen sageli vaadanud inimesi suitsetamas ja mõelnud: «Kui mina ka
oskaksin!» Kuid ma ei arvanud kunagi, et selle ära õpin. Just nii see oli, eks ole, Huck? Sa oled ju
k u u l n u d mind nõnda rääkimas, kas pole, Huck? Las Huck ütleb, kas olen.»
«Jah, mitukümmend korda,» vastas Huck.
«Muidugi,» ütles Tom, «oh, sada korda. Ükskord seal all t a p a m a j a juures. Kas sa ei maiata,
Huck? Bob Tanner oli seal ja Johnny Miller ja J e f f Thatcher, kui ma seda ütlesin. Kas sa ei
mäleta seda, Huck?»
«Jah, mäletan küll,» vastas Huck. «See oli päev pärast seda, kui kaotasin ühe valge kuulikese,
— ei, see oli päev enne seda!»
«Nojah, ma ütlesin ju,» sõnas Tom. «Huck mäletab seda.»
«Usun, et võiksin päev otsa piipu suitsetada,» ütles Joe. «Minul ei pane see südant pööritama.»
«Minul ka mitte,» ütles Tom, «mina võiksin terve päev suitsetada, aga ma vean kihla, et J e f f
Thatcher ei võiks.»
« J e f f Thatcher! Oh, tema oleks paari mahvi järel pikali. Las katsub korra, küll siis näeb!»
105
«Kindlasti oleks pikali, ja Johnny Miller — tahaksin näha Johnny Millerit kordki proovimas.»
«Oh, mina kah,» ütles Joe. «Vean kihla, et Johnny Miller ei saaks sellega hakkama. Üksainus
väike mahv , ja ta oleks valmis.»
«Päris kindel, Joe. Kuule, tahaksin, et poisid meid praegu näeksid.»
«Mina kah!»
«Kuulge, poisid, ärge rääkige sellest midagi, ja kord, kui nad kõik koos on, astun ma sinu
juurde ja ütlen: «Joe, kas sul piip on kaasas? Tahaksin suitsetada!» Ja sina vastad kuidagi
hooletult, nagu ei oleks see midagi: «Jah. Mul on mu vana piip kaasas ja üks teine ka, aga mu
tubak pole kõige parem.» Ja mina ütlen: «Oh, pole viga, kui ta on ainult küllalt kange.» Ja siis sa
võtad piibud välja ja me paneme nad üsna rahulikult põlema, las nad siis vaatavad.»
«Oi, see on tore, Tom; kahju, et seda ei saa praegu teha!»
«Jah, kahju! Ja kui me ütleme, et õppisime seda siis, kui mereröövlid olime, kuidas nad siis
soovivad, et oleksid meiega kaasas olnud!»
«Oh, võin kihla vedada, et soovivad!»
Nii arenes jutt edasi. Kuid siis hakkas see lonkama ja muutus katkendlikuks, Pausid ,
rohkenesid: sülitamine sagenes imestusväärselt. Iga poorike poiste suukoopas muutus purskkaevuks;
nad jõudsid vaevalt küllalt kiiresti keelealust keldrit tühjendada, et üleujutust vältida, osa
vedelikku voolas kõigist pingutustest hoolimata kõrist alla ja iga kord'järgnesid sellele öögatused.
Mõlemad poisid olid nüüd kahvatud ja viletsa välimusega. Joe piip pudenes maha jõuetute
sõrmede vahelt. Tomi oma järgnes^ Mõlemad purskkaevud töötasid metsiku hooga ja mõlemad
pumbad tühjendasid kõigest jõust suukoobast. Joe ütles nõrga häälega:
«Olen kaotanud oma noa. Arvan, et pean seda otsima minema.»
Tom ütles värisevail huulil ja vaevaliselt sõnu väljendades: «Tulen appi otsima. Sina mine seda
teed ja mina vaatan seal allika ümbruses. Ei, sul ei maksa tulla, Huck, küllap leiame isegi.»
106
Niisiis istus Huck uuesti maha ja ootas terve tunni. Siis hakkas tal igav ja ta läks oma kaaslasi
otsima. Nad oli teineteisest eemal metsas, mõlemad väga kahvatud, mõlemad peaaegu unehõlmas.
Kuid mõningad asitõendid teatasid talle, et kui neil oli midagi viga olnud, siis olid nad nüüd
sellest vabanenud.
Sel õhtul ei olnud nad söögiajal eriti jutukad; nad olid kuidagi tagasihoidlikud; ja kui Huck
pärast sööki piipu tegi ja ka neile pakkus, ütlesid .nad ei, nad ei tundvat end kõige paremini —
vististi olevat nad lõunaajal midagi söönud, mida nad ei suutnud seedida.
17. PEATÜKK
Joe ärkas kesköö paiku ja hõikas -poisse, õhus oli midagi rusuvat, mis näis halba ennustavat. Poisid
istusid üksteise ligidale ja otsisid tulelt sõbralikku seltsi,
kuigi liikumatu õhu tuim elutu palavus oli lämmatav. Nad istusid vaikselt, kuulatasid ning ootasid.
Väljaspool tulekuma oli kõik sügava pimeduse hõlmas. Korraga sähvatas värisev helk, mis valgustas
hetkeks ebamääraselt lehestikku ja kustus siis. Järgnesid teised, veidi heledamad sähvatused. Siis
jälle üks. Siis läbis puuoksi nõrk oie, poisid tundsid oma palgeil kerget tuuleõhku ja võpatasid,
kujutelles, et öövaim oli mööda läinud. Jälle vaikus. Äkki muutis ebamaine välgatus öö päevaks,
näidates üksikult ning selgesti iga väikest.rohuliblet, mis kasvas nende jalgade ees. Ta valgustas
ka kolme valget ehmunud nägu. Tugev kõuekärgatus veeres raksatades üle taevalaotuse ja kadus
sünge mürinaga kauguses. Vilu tuulepuhang pani sahisema kõik lehed ja puistas tuha helvestena
tuleaseme ümber laiali. Uus ere välgatus valgustas metsa ja sellele järgnes otsekohe kärgatus, mis
näis purustavat puude ladvad otse poiste peade kohal. Nad surusid end sellele järgnenud pilkases
pimeduses hirmunult üksteise vastu. Mõned suured vihmapiisad langesid krabinal lehtedele.
«Ruttu, poisid, lähme telki!» hüüdis Tom.
Nad kargasid üles ja komberdasid pimeduses üle juurte ning läbi vääntaimede igaüks ise
suunas. Raevu-
107
kas tormi-iil mühises läbi puude, pannes oma teel kõik
vinguma. Oks pimestav välgusähvatus järgnes teisele, üks kõrvulukustav kõuekärgatus teisele.
Ja n ü ü d hakkas vihma voolama nagu oavarrest ja tõusev torm kihutas seda laiade ojadena mööda
maapinda. Poisid hüüdsid üksteist, kuid tuulekohin ja kõuekärgatused matsid nende hääled
täielikult enda alla. Lõpuks jõudsid nad siiski üksteise järel telgi varju, lõdisedes külmast ja
hirmust ning nõrisedes veest, kuid hädas seltsilisi omada oli juba midagi, mille eest võis t ä n u l i k
olla. Nad ei saanud omavahel kõnelda, sest vana puri plaksus nii metsikult , isegi kui muu müra
oleks kõnelemist võimaldanud. Torm aina tugevnes, ja viimaks rebis puri end kinnitiste küljest
l a h t i ja läks iilingus lennates minema. Poisid haarasid üksteisel kätest ja jooksid komistades
ning muhke saades suure tamme varju jõe kaldal. Nüüd oli võitlus täies hoos . Taevas leegitsevale
lakkamatute välgusähvatuste all paistis kõik teravajooneliselt ja varjudeta selguses;
painduvad puud, voogav jõgi, lainetel õõtsuvad valged vahutordid ja kõrged järsakud teisel
pool jõge vilksatasid läbi ruttavate pilverüngaste ja viltu langeva vihma- loori . Iga natukese aja
pärast alistus mõni hiigelpuu võitluses ja langes raginal nooremate puude vahele. Raugematu
kõuemürin prahvatas n ü ü d kõrvulukustavate kärgatustega, mis olid järsud, teravad ja
kirjeldamatult kohutavad. Torm saavutas haripunkti ühes võrratus jõupingutuses, mis näis
tahtvat saarekest tükkideks rebida, teda ära põletada, puulatvadeni vette uputada, minema
p u h u d a ja iga elavat olendit kurdiks teha — seda kõike ühel ja samal hetkel. See oli koduta
noortele metsik öö väljas viibimiseks.
Kuid lõpuks oli lahing läbi, väed taandusid järjest nõrgenevate ähvarduste ja urinatega ja
r a h u hakkas j ä l l e valitsema . Poisid läksid kaunis kartlikult tagasi laagrisse, k u i d seal leidsid
nad siiski midagi, mille eest võis tänulik olla: vana sükomooripuu, nende magamisasemete vari,
oli nüüd purustatud , piksest hävitatud, ja nemad polnud katastroofi ajal selle all olnud.
Kõik oli laagris läbimärg, ka laagrituli oli kustunud, sest noorpõlvele omase hoolimatusega
polnud poisid vihma vastu mingisuguseid ettevaatusabinõusid tarvitu-
108
sele võtnud. See pani neid jahmatama, sest nad olid läbi ligunenud ja külmetasid. Nad
hädaldasid tublisti, kuid siis avastasid, et tuli oli sööbinud nii sügavale suure palgi alla,
mille varju ta oli tehtud (sinna, kus palk oli kõrgemal maapinnast , jättes enda alla t ü h j a
köha), et ta oli umbes kämbla laiuselt vihmast puutumata jäänud. Nad töötasid kannatlikult, ja
lõpuks läks-neil teiste palkide alt korjatud pilbaste ja koore abil korda t u l i jälle lõkkele
puhuda. Siis kuhjasid nad sellele kuivanud oksi peale, kuni tekkis loitev tuleriit, ja olid
j ä j l e rõõmsad. Nad kuivatasid oma keedetud sealiha ja -korraldasid pidusöömingu, misjärel
istusid tule juures ja arutasid ning ülistasid oma kesköist seiklust hommikuni, sest ümberringi
polnud ühtki kuiva kohta magamiseks.
Kui päike hakkas oma kuri alla poiste peale saatma , muutusid nad uniseks, läksid jõe aarde
liivaseljandikule ja heitsid magama. Põletav päike ajas nad pikapeale jalule ja nad asusid
mornilt hommikueinet valmistama. Pärast sööki tundsid nad end roidunutena ning kangetena
ja neis tärkas jälle väike kojuigatsus. Tom märkas selle tunnuseid ja püüdis mereröövleid
lõbustada niipalju kui suutis. Kuid need ei hoolinud ei kuulikestest, ei tsirkusest, ei
suplemisest ega millestki muust . Ta meenutas neile veetlevat saladust ja manas sellega esile
ühe rõõmukiire. Selle kestusel jõudis ta neis uue plaani vastu huvi äratada. See uus plaan oli
mereröövli elukutse a j u tiseks kõrvale heita ja vahelduseks indiaanlasteks hakata. See idee
meeldis kõigile. Ei kestnud kaua, kui nad olid juba alasti ning pealaest jalatallani musta
mudaga vöödiliseks võõbatud nagu sebrad, kõik mõistagi pealikud , ja tormasid läbi metsa inglise
asundust ründama.
Pikapeale eraldusid nad kolme vaenulikku suguharru, sööstsid oma peidukohtadest hirmsa
sõjakisaga üksteise kallale ja tapsid ning skalpeerisid üksteist tuhandete kaupa. See oli verine
päev ja järelikult ka rahuldav.
Õhtusöögi ajaks kogunesid nad laagriplatsile, näljased ja õnnelikud. Kuid n ü ü d kerkis üles
raskus: vaenulikud indiaanlased ei võinud sõbralikult koos leiba murda, kui enne polnud rahu
tehtud, ja see oli lihtsalt võimatu rahupiipu suitsetamata. Ühestki muust protse-
109
duurist polnud nad kunagi kuulnud. Kaks metslast soovisid peaaegu, et nad oleksid mereröövliks
jäänud. Kuid teist teed ei olnud, niisiis nõudsid nad nii rõõmsa näoga, kui suutsid teha, piipu ja
tõmbasid sellest järgemööda nagu kord ja kohus oma mahvi.
Ja ennäe! Nad rõõmustasid, et olid hakanud metslasteks, sest nad olid sellega midagi võitnud:
nad leidsid, et võisid nüüd veidi suitsetada, ilma et oleksid tarvitsenud kadunud nuga otsima
minna; nad ei jäänud enam nii haigeks , et oleksid tõsist vaeva tundnud. Muidugi ei jätnud nad
seda paljutõotavat algult püüdlikkuse puuduse tõttu edasi arendamata. Ei, nad harjutasid pärast
õhtusööki ettevaatlikult ning päris heade tagajärgedega ja veetsid niiviisi võidurõõmsa õhtu. Nad
olid oma uue saavutuse üle uhkemad ja õnnelikumad, kui nad oleksid olnud kuue indiaani
suguharu skalpeerimise ja nülgimise üle. Jätame nad suitsetama, lobisema ja hooplema, sest meil
ei ole neid praegu enam vaja.
18. PEATÜKK
Väikeses linnas aga ei olnud sel rahulikul laupäeva pärastlõunal mingit lõbu. Harperid ja tädi
Polly perekond riietusid suure kurvastusega ja pisaraterohkelt leinariideisse. Ebatavaline vaikus
valitses linnakeses, kuigi see oli tõepoolest niigi küllalt vaikne. Elanikud õiendasid oma asju
hajameelselt ja kõnelesid vähe, kuid ohkasid sageli. Lastele tundus see puhkepäev koormana.
Nende meelelahutustes ei olnud hoogu ja nad loobusid neist vähehaaval.
Becky Thatcher luusis pärast lõunat nukralt tühjas kooliõues, kuid ta ei leidnud sealt
midagi lohutavat. Ta kõneles endaga:
«Oh, kui mul ainult tema vasest kaminavõrenupp alles oleks! Nüüd aga ei ole mul temast
mingit mälestust.» Ja ta surus tagasi väikese nuuksu.
Siis ta seisatas ja ütles endale:
«See oli just siin. Oh, kui see veel kord juhtuks, ma ei ütleks enam nii, ei ütleks seda mingi
hinna eest! Kuid nüüd on ta läinud; ma ei näe teda iial, iial, iial enam.»
110
See mõte viis ta meeleheitele ja ta läks ara, pisarad veeresid tema palgeid mööda alla. Siis läks
mööda salk poisse ja tüdrukuid, Tomi ja Joe mängukaaslasi. Nad seisatasid, vaatasid üle püstaia
ja kõnelesid aukartlikul toonil, kuidas Tom oli teinud seda ja seda viimane kord, millal oad teda
olid näinud, ja kuidas Joe oli öelnud seda ja teist tühiasja (mis oli täis hirmsat eelaimust, nagu
nad nüüd selgesti taipasid!), ja iga kõneleja näitas täpselt köha, kus kadunud poisid olid
seisnud tol korral, ja lisas siis midagi taolist: «Ja mina seisin just nii — täpselt niisama nagu
praegu, ja nagu oleksid sina tema, nii lähedal olin talle, ja tema naeratas, just niiviisi, ja siis
nagu läks minust midagi üle, midagi — noh, õudset, tead; muidugi ei osanud ma siis aimatagi,
mis see tähendas, aga nüüd ma saan aru!»
Siis vaieldi selle üle, kes oli surnud poisse kõige viimati elus näinud, ja nii mitmed
pretendeerisid sellele kurvale aule, esitades tõendusi, mida tunnistajad enamvähem kinnitasid.
Ja kui jõuti lõplikult otsusele, kes olid lahkunuid viimastena näinud ja nendega viimseid sõnu
vahetanud , siis omandasid need õnnelikud mingisuguse pühaliku tähtsuse ja kõik teised vahtisid
ning kadestasid neid. Üks vaene poiss, kel polnud mingit muud hiilgust ette tuua, meenutas
kaunis ilmse uhkusega:
80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
Vasakule Paremale
M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #1 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #2 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #3 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #4 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #5 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #6 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #7 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #8 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #9 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #10 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #11 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #12 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #13 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #14 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #15 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #16 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #17 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #18 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #19 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #20 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #21 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #22 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #23 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #24 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #25 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #26 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #27 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #28 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #29 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #30 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #31 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #32 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #33 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #34 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #35 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #36 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #37 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #38 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #39 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #40 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #41 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #42 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #43 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #44 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #45 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #46 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #47 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #48 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #49 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #50 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #51 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #52 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #53 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #54 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #55 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #56 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #57 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #58 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #59 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #60 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #61 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #62 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #63 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #64 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #65 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #66 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #67 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #68 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #69 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #70 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #71 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #72 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #73 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #74 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #75 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #76 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #77 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #78 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #79 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #80 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #81 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #82 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #83 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #84 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #85 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #86 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #87 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #88 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #89 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #90 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #91 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #92 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #93 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #94 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #95 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #96 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #97 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #98 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #99 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #100 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #101 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #102 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #103 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #104 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #105 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #106 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #107 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #108 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #109 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #110 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #111 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #112 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #113 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #114 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #115 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #116 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #117 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #118 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #119 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #120 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #121 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #122 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #123 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #124 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #125 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #126 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #127 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #128 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #129 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #130 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #131 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #132 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #133 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #134 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #135 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #136 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #137 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #138 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #139 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #140 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #141 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #142 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #143 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #144 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #145 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #146 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #147 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #148 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #149 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #150 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #151 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #152 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #153 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #154 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #155 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #156 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #157 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #158 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #159 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #160 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #161 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #162 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #163 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #164 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #165 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #166 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #167 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #168 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #169 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #170 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #171 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #172 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #173 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #174 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #175 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #176 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #177 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #178 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #179 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #180 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #181 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #182 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #183 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #184 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #185 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #186 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #187 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #188 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #189 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #190 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #191 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #192 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #193 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #194 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #195 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #196 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #197 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #198 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #199 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #200 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #201 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #202 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #203 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #204 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #205 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #206 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #207 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #208 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #209 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #210 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #211 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #212 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #213 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #214 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #215 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #216 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #217 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #218 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #219 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #220 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #221 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #222 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #223 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #224 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #225 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #226 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #227 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #228 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #229 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #230 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #231 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #232 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #233 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #234 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #235 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #236 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #237 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #238 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #239 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #240 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #241 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #242 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #243 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #244 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #245 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #246 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #247 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #248 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #249 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #250 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #251 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #252 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #253 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #254 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #255 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #256 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #257 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #258 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #259 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #260 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #261 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #262 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #263 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #264 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #265 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #266 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #267 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #268 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #269 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #270 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #271 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #272 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #273 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #274 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #275 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #276 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #277 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #278 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #279 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #280 M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat #281
Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
Leheküljed ~ 281 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2011-11-24 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 86 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor ardokl Õppematerjali autor

Lisainfo

Mõisted

huck finn, peeneks lõhkuda, suveõhtud, korraga kat, anna ämber, pimm, ling, õndsad, päralt, õndsad, särgi, suusaotsad, ühe sõnaga, võbises, tavalist esitamiskäiku, halb poiss, aknasse, tsirkuses, mes, valmis kan, toredad, roimarielul, tsirkust, lõpuks läks, esilehele, žestikulatsioo, moraalijutlus, võb, mu mure, kuulutasid kolm, telkides, läksid aeg, päva, müksud, otsustusvõime, sachem, huilgas öökull, vaat siit, asjas, põõsaste vahel, olid kaota, kaugu, kolm ööd, varitseme teekäijaid, hucki omad, huck, kirikuõpetäja, koolitada, käsist, ööd, toidunippeist, lesk, küme tsenti, tädi pollyst, jätistekausiga, kuulsin öökulli, märkaks, nägu oli, mu kannatus, viiekümnenae, ühe sõnaga, taha minna, jookseks, jaksasin kanda, kuulsin aeg, missouri, maasikaid, kappadi, hobused, vanamoor, abolitsionist, öpetaja, kauguselt, sest missouri, kuhu isane, umbes neljakümne, igatahes, goshen, jõeäärne tee, tõke, missouri, kaptenid, annaksime, püstol, viimne tund, lõõg, parve, haarem, känd seal, xvi, 1 dauphin, 1 parlez, üle tüürimis, liiga hilja, panen kahekümne, linn arvatavasti, 1 skalpeerima, korralikult käituks, enamasti shepherdsoni, ühel mehel, vaen, tom, neljateistkümne, uksel, rääkisid, muud sihukesed, küünra laugusel, teenisin viis, mu vanaisa, poleks võib, maisikõlgastes, üksi maailmas, richard iii, maapinnast kõrgemal, poetubakas, neegri, keskpärased inimesed, meheta, minge nüüd, õhtusöögi korraldada, 1 domesday, sihuke, kostüümi, aurik, üldse tundnud, vanal peteril, äri kohta, sid valjusti, muusika, vaestehool, 1 orgia, orgia, ruttu ringi, salaja välja, ütlesin, kogu linn, mind silmanurgast, vahel kriipsud, vabastanud, häälega mees, hines karjatas, jalgadele valu, aaker, lasta sündida, nicholsite talu, pool kaheksa, ratsa redelil, südametunnistus, jim, igatahes, asjade seisukord, vahte vahetatakse, sest kord, särkidetegemine võtab, testament, vapi, kammimuusika, rusikasuurune või, jälile saan, kähku, kihutanud, lähedal edasi, damrelli emandale, neeger, emand dunla, neegreid, mööda pikse, hea haigeravitseja, vabastasime, tom, tom, indiaanlaste maa

Kommentaarid (1)

carlaolen profiilipilt
carlaolen: väga hea suur tänu
16:25 16-01-2012


Sarnased materjalid

0
docx
V-Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
0
docx
A dumas Kolm musketäri terve raamat
0
docx
E Bornhöhe Ajaloolised jutustused tasuja
343
pdf
Maailmataju uusversioon
99
doc
11-klassi kirjanduse eksami konspekt- raamatu kokkuvõtted
117
doc
Aforismid
61
doc
Kirjanduse eksami materjal
112
doc
12-klassi kirjanduse lõpueksami koolieksami piletite põhjalikud vastused



Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
Kasutajanimi / Email
Parool

Unustasid parooli?

UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
Pole kasutajat?

Tee tasuta konto

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun