Honoré de Balzac "Isa Goriot" Arvamus teosest Teos meeldis mulle. Oli väga realistlik ja ma arvan, et peegeldas hästi seda ajastut, kuis kõik need sündmused toimusid. Iseenesest oli see väga kurb raamat, sest tollane ühiskond keerles peaasjalikult raha ja üldise hiilguse ümber, kõige tähtsam oli kuuluda seltskonda ja et sinna kuuluda, oldi valmis kõigeks. Põhiline oli abiellumine raha ja nime pärast, armukeste omamine oli normaalne nähtus ja kedagi ei häirinud, kui naised oma armukesi ülal pidasid. Üleüldse oli seal kõik võlts, välise hiilguse taga võis olla suur kitsikus, sõpru omasid need, kellel oli raha, taheti näha teisi kannatamas jne. Teose mõte Ma arvan, et teose mõte võis olla selles, et mida hariduse puudujääk ja vale kasvatus toob endaga kaasa. Goriot' tütred polnud noorena ilmselt väga palju haridust saanud, nende kõik soovid täideti, seega huvitusid nad ainult materiaalset väärtust omavatest asjadest terve oma elu. Kui neid oleks korr
Oma tütarde kohta rääkis ta ainult head. Väimehed ei suhtunud hr Goriot'i hästi. Algul, kui veel Buonaparte'd valitsesid oli sünnis, et see vana üheksakümne kolmanda aasta revolutsionäär neid külastab kuid olukord muutus kui Bourbonide naasid võimule. Peale seda, tütred võõrandusid isast ning proovisid teda näha vaid siis kui neil ei olnud külalisi. Kui härra Goriot kolis proua Vauquer'i pansionisse, hakkas pr Vaquer hellitama mõtteid Goriot suhtes. Naist tõmbasid mehe tugevad ja lihavad jalamarjad, ta pikk, neljakandiline nina ning ta kuutaoliselt ümmargune lihtsameelne nägu. Kuid pr Vauquer jäi uskuma ühte petist, kes ütles, et hr Goriot on umbusklik, rahakoi, elajas ja loll. Ta hakkas märkamatult hr Goriot taga kiusama. Kuna hr Goriot'i oli raske taga kiusata, hakkas pr Vauquer teda vihkama. Peale oma tütarde sai härra Goriot veel ühe inimesega hästi läbi inimesega, kellesse ta hakkas suhtuma kui
Delphine ja teisele poolele Anastasie. Oma tütarde kohta rääkis ta ainult head. Väimehed ei suhtunud hr Goriot’i hästi. Algul, kui veel Buonaparte’d valitsesid oli sünnis, et see vana üheksakümne kolmanda aasta revolutsionäär neid külastab kuid olukord muutus kui Bourbonide naasid võimule. Peale seda, tütred võõrandusid isast ning proovisid teda näha vaid siis kui neil ei olnud külalisi. Kui härra Goriot kolis proua Vauquer’i pansionisse, hakkas pr Vaquer hellitama mõtteid Goriot suhtes. Naist tõmbasid mehe tugevad ja lihavad jalamarjad, ta pikk, neljakandiline nina ning ta kuutaoliselt ümmargune lihtsameelne nägu. Kuid pr Vauquer jäi uskuma ühte petist, kes ütles, et hr Goriot on umbusklik, rahakoi, elajas ja loll. Ta hakkas märkamatult hr Goriot taga kiusama. Kuna hr Goriot’i oli raske taga kiusata, hakkas pr Vauquer teda vihkama. Peale oma tütarde sai härra Goriot veel ühe inimesega hästi läbi – inimesega, kellesse
Hukutav isa armastus Balzac'i teos ,,Isa Goriot" räägib endisest nuudlivabrikandist Goriot'st ja teistest Vauquer'i pansioni elanikest.Probleemiks on rahpuudus, kõlbelised otsustused, eetika ja kuidas Pariisi kirevas seltskonnas rikastuda ja vastu pidada. Käsitletakse ka isaarmastuse olemust, autor kujutab Goriot'd, kes ärimehena oli halasatmatu, inimesena egoistlik, isana aga liialt armastav. Erruläinud ärimehe armastus oma tütarde vastu oli omakasupüüdmatu. Teose peategelane oli noor üliõpilane Eugene de Rastignac. Ta oli vaene ning elas proua Vanqueri pansionis. Ta eesmärgiks oli saavutada edu ja garanteerida endale kindel tulevik. Rastignac hakkas tihedlat läbi käima kõrgseltskonnaga ja õppima nende elustiili. Ta armub Goriot tütresse Delphine`i, kes elab väga luksuslikult, kuid nende õnneliku elu takistab Delphine`i abikaasa. Goriot saab teada, et ta tütar ja Rastignac suhtlevad väga tihedalt, hakkab ta vii
kauneima ilukõneni, ta näib liikuvat otsekui valgusvoos." ,,Inimese vajadusi saab kõige kitsamas ringis rahuldada niisama täielikult kui tohutus mastaabis." ,,Tõeline armastus peab tasuma ebatõelise võlad." ,,Armastus on usk ja tema kultus maksab kallimat hinda kui ühegi teise usu oma, ta kihutab kiiresti mööda tänavapoisi kombel, kelle teed jäävad tähistama lõhkumisjäljed. Tundeküllus on katusekambrite luule, mis saakski seal armastusest, kui seda hingerikkust poleks?" ,,Kui puudub puhas ja püha, kogu elu täitev armastus, võib võimuiha väärt asjaks saada: tuleb vaid kõik isiklik kõrvale heita ja seada endale sihiks isamaa hüvang." ,,Pole Juvenalist, kes oleks võimeline kirjeldama õudust, mida katavad kuld ja kalliskivid!" ,,Õilsad hinged ei suuda kauaks siia maailma jääda. Tõepoolest, kuidas võiksidki suured tunded kokku sobida selle näruse, väiklase, tühise seltskonnaga?"
Probleemküsimused 1) Oma romaanis '' Isa Goriot '' on Honore de Balzac armastust käistlenud mitmel moel. 19 sajandil väljendati oma tundeid teisiti, kui tänapäeval. Proua vikontess de Beauseant õpetas Rastignacile, et ärge oma tundeid nii avalikult välja näidake; mida külmema südamega te ette arvestate seda kõrgemale tõusete; kui teil peaks tekkima tõeline tunne kellegi vastu, siis varjake seda nagu kallist vara, ärge sellest kuidagi märku andke, muidu olete kadunud; inimestega tuleb käituda külmavereliselt, nagu postihobuseid käsutades. külmavereliselt, nagu postihobuseid käsutades. Romaani lugedes saame aru, et armastati ilusamaid, jõukamaid, tuntumaid. Sellised inimesed käisid riides uhkelt ning stiilselt. Ei puudunud päevased ülikonnad ja õhtused ülikonnad. Rikkamad suhtlesid rikastega ja vaesemad vaestega. Selliselt jaotus tollane ühiskond. Romaani tegelase, Eugene de Rastignaci, kohta võime öelda, et tema suhtles n
,,Isa Goriot" Proua Vauquer on vana lesknaine, kes peab Pariisis kodust pansioni. Ise ta elas teisel korrusel ühes parimas korteris. Teises korteris elas proua Couture koos oma kauge sugulase noore neiu Victorine Tailleferiga. Kolmandal korrusel elasid vanahärra Poiret ja neljakümne ringis härra Vautrin. Neljandal elasid vanapiiga Michonneau ja endine nuudli,-makaroni-ning tärklisevabrikant, keda hüüti Isa Goriot´ks. Kaks ülejäänud tuba olid üliõpilaste jaoks üürimiseks. Ühes elas vaesunud õigusteadust õppiv Eugène de Rastignac. Katusekabrites elasid tööpoiss Christophe ja köögitüdruk Sylvie. Isa Goriot oli teiste pansionis elavate inimeste vaene tõugatu olevus, kuigi ta oli neist kõige vanem pensionär. Proua Vauquer armus Isa Goriot`sse, kui too pansionisse elama tuli, sest proua oli teadlik tema rikkusest. Isa Goriot oli prantsuse vabariigi ajal rikkaks saanud. Ning seega elas ta esialgu pansio
Isa Goriot läheb tütarde abikaasade survel pensionile, ta sai prantsuse vabariigi ajal rikkaks. Ta on oma tütred suure kaasavara abil pannud mehele aadlikele. Kuna kuningriik on vahepeal taastatud, siis ei soovi väimehed enam, et ta oleks avalikkuse ees, kus inimesed teda nendega siduda saaksid. Isa Goriot on alguses üsna rikas ja elab pansioni parimas toas ja kannab häid riideid ning võlakirjad tagavad sissetuleku. Tema tütred on harjunud saama kõike, mida iganes soovivad, kuid mehed keelduvad neile kõigeks raha andmast. Seetõttu tulevad tütred isalt raha küsima, kuna Goriot armastab tütreid üle kõige, siis teeb ta kõik, et neile raha muretseda (müüb oma võlakirju, väärisesemeid ja parimaid riideid, kolib ta pansionaadi kõige viletsamasse tuppa). Tema tütreid hakatakse pidama tema armukesteks, kuna keegi ei usu, et sellisel mehel võiksid olla nii suursugused tütred, arvatakse, et ta on kulutanud kogu raha armukestele ja ta muutub naerualuseks. Rastignac on va
Kõik kommentaarid