Mäeküla Piimamees tööleht (0)

Sten Kangilaski
12B
Eduard Vilde
„Mäeküla piimamees “
Märkmeid, mõtteid ja häid tsitaate...

• Sissejuhatus on pikk ja tundub igav
  
• Tekst segane, raskusi loetu mõistmisega
  
• Infot ja nüansse on palju, põhiideele pihta saamisega on raskusi
  
• Saksad on ennasttäis ja pirtsakad, vihmaga ei julge väljagi minna, ei kõlba ! Ja siis vinguvad ka veel takkaotsa.
  
• Kohutavad troopilised unenäod :D
  
• Laused on kohati jube keerulised, väga palju infot, pikka kirjeldust on ühte lausesse topitud.
  
• Väga pikad liitlaused.
  

Tsitaate:

• „Kremeri bismarklikud kulmupuhmad tõusid veidi“
  
• „ Kremer naeris sabatult“ – Sabatu naermine ?!?!
  
• „Selle mehe ninast hoiab nimelt nähtamatu käsi kinni ja lükkab seda korrapärases taktis üles ja alla, paremale ja pahemale poole. Ning eemalt vaadates näib, nagu oleks kael juba nii peeneks kulunud, et veerlev pea tema otsast potsti maha peaks kukkuma.“
  
• „Aasta üheksa eest, kui nägematu käsi veel mitte Kuru Jaani nina ei juhtinud, /.../“
  
• „Viskajad on Tõnu lapsed ja nende uus ema.“ – Ei saanud aru, mis mõttes „uus ema“ ?!
  
• „/.../ sarved sisse tõmbas ja karpi puges.“
  
• „/.../ siis võis talle kergesti juhtuda, et teatud maanteetalust paks perenaine tuli ja tõlla peatas: „Ole va hea mees ja too mulle Karu poest õite kolm naela musti villu!“
  
• „Huvide tasakaalus sisaldub rahu tagatis .“
  
• „Päevituski oli maha pestud, nii et kael ja lotike lõua all ainult vähese varjundi võrra valgemana paistsid.“ – värvikas ütlus
  
• „Puhanud inimene on mõistlik inimene.“
  
• „Mari on tõsine, ta vaatab pisut kõõrdi.“
  
• „/.../ lauavõi on siis nii kaua lauavõi, kui ta lauavõi kastis seisab; matad aga vitsikusse, siis on käuhti köögivõi--“ - see ütlus pani mul koheselt mõtte jooksma , hakkasid erinevad seosed tekkima . Põhimõtteliselt, et miski on miski, kuni ta on miski. Hakkasin mõtlema inimeste leidlikkusele, enda leidlikkusele, kuidas on võimalik miski kasutu muuta millekski kasulikuks. Leida mingi eesmärk, mis ära tasub. See on küll väga kaugeleminev ja antud ütlusega võibolla vähe seostuv mõte, kuid põhimõtteliselt tekkis selline idee, et kõiges negatiivses võib ka leida midagi positiivset , kui vaid tahta. Kõik, mis esialgu näib halb, ei pruugi üldse üdini halb olla, aga headuse nägemiseks halvas , peab enne silmad lahti tegema ning ise seda näha tahtma, ise soovima seda head sealt leida.
  
• „No mis ta sinna istub – asu parem juba mesti ja tee suu seks!“ – Seksuaalne alatooniga lause?!?!
  
• „„Ma tahtsin sulle tuld otsa panna,“ vastab noorik .“
  

„Mulle tuld – soo – miks siis?“ Tõnu pilk on naise käe leidnud, mille näppude vahel tikk veel põleb.
„Sa oled nii karvane !“
-võtab muigama...
- „Mari seisis vakka nagu koer, kelle seljast kirpu otsitakse.“
- „Tõnu ninas oli lõhnal juudasita omaga kaunike sarnasus - , /.../“
-hea kild
- „Sikkanikkalikkakakperevondadaa.“
- „„Mis sa minust vahid?“ küsis Tõnu ja silitas ta pead ning lõuga, mis olid pehmed kui varsa
mokk /.../“
- „Eks ta, hea mees, ole soand juba küllalt silma kinni pigistada ja mõndagi kurgust alla
kurgistada, kus teise kops ammugi üle maksa oleks läind; ei ta ole sõna lausunud õuest, kus
praht üle pea kasvab, ei lehmast, kes laudas sita sisse upub, ei kaljaastjat, mis jumal teab
millal viimaks hauet nägi --“

• „Mõis teeb mis mõis tahab.“
  
• „Ja lehmad peatusid mäletsemises, et võõraid arvustajaid omaltki poolt hinnates vaatele võtta.“
  
• „Kus rõemu, seal kurbust – tead isegi.“ -- miski siin ilmas ei tule niisama, ei tule raha töötamata, ei tule õnn kannatamata, tee õnneni on täis kannatusi...
  

Kokkuvõte loetust...
Mulle see raamat nagu meeldis, ja samas ei meeldinud ka, kohati kiskus jube igavaks, pikad kirjeldused, palju nüansse, veidi segane tekst, igav sissejuhatus ning kohati raskusi loetu mõistmisega, aga