LÜLIJALGSED Vähid ja ämblikud Kordamine, õ lk 121-136 1. Iseloomusta lülijalgseid. Selgrootud loomad, kellel on lüliline keha, lülilised kehajätked ning kitiinainest välisskelett. Lülijalgsed on hästi kohastunud elutingimustega Maal. 2. Iseloomusta jõevähi välisehitust. Jõevähk on lülijalgne (lüliline keha, lülilised jäsemed).kaks kehaosa on pearindmik ja tagakeha. Jõevähi keha on kaetud rohekaspruuni koorikuga mis koosneb kitiin- ja Lubiainest. Lubiaine muudab keha katte tugevamaks. Pearindmikku katab selja poolt seljakilp, mis kaitseb keha külgedel olevaid lõpuseid. 3. Iseloomusta jõevähi siseehitust (hingamiselundkond, vereringe, närvisüsteem, seedeelundkond, toitumine) Hingab lõpustega, mis asuvad keha külgedel pearindmiku all. Need erinevad ehituselt kala lõpustest kuid ülesanne on sama.
Jõevähk Välisehitus Jõevähi keha on sale ja koosneb paljudest lülidest. Vähi kehalülidest moodustub kaks kehaosa pearindmik ja tagakeha. Pearindmikku katab selja poolt seljakilp, mille servad kaitsevad vähi külgedel paiknevaid lõpuseid. Peaosas paiknevad lühikestel liikuvatel varrekestel liitsilmad. Pea piirkonda kinnitub kaks paari tundlaid lühikesed eesmised ja pikemad tagumised. Ümber suuava asetseb kolm paari lõugu, millele on abiks kolm paari rindmikule kinnituvaid lõugjalgu. Vähil on viis paari käimise jalgu. Esimesed neist on varustatud suurte sõrgadega. Keskmised
Marete Hüdse 10RE klass 2013/2014 õppeaasta Sissejuhatus Valisin selle teema, sest tahaksin teada rohkme vähkide kohta. Sellest referaadist saab teada vähkidest üldiselt ja täpsemalt saab teada jõevähist. Vähid Vähillaadseid, näiteks krabisid ja homaare, nimetatakse ka koorikloomadeks, mis kirjeldab üpris hästi nende välimust. Paljude vähiliikide keha katab tugev lubiainest läbiimbunud kitiinkoorik. Vähid kuuluvad lülijalgsete hõimkonda, mis hõlmad ka putukaid ja ämblikke. Nii nagu teisi lülijalgseid, kaitseb ka vähke nende välisskelett ning nad liiguvad oma lülilistel jalgadel. Tänapäeval tuntakse maailmas umbes 38 000 vähiliiki, Eestis on neid kirjeldatud 326 liiki ning liikide arvukuselt on nad meie looduses putukate järel teised. Enamik neist elab veekogudes, vaid väike osa asustab maismaad. Kõige väiksemad vähid
.................................................................8 7.3.3 Lapihaigus..............................................................................................................9 7.3.4Parasiidid................................................................................................................ 9 7.4 Võõrliigid.......................................................................................................................9 7.4.1 Kitsasõraline vähk (Astacus leptodatcylus) .........................................................10 7.4.2 Ogapõskne vähk (Orconectes limosus).............................................................. 10 7.4.3 Signaalvähk (Pacifastacus leniusculus).............................................................. 10 Kasutatud kirjandus..............................................................................................................11 Sissejuhatus
toimub viljastamine. Munad asetatakse merepõhjale ning valvatakse kuni järglaste koorumiseni. Liikumine - mantlihõlma abil imetakse vesi mantliõõnde, mis seejärel suletakse. Mantlilihaste abil surutakse vesi läbi lehtriava välja. Peajalgne liigub tagakeha ees tänu väljapaiskunud veejoale (liiguvad raketi põhimõttel). Peajalgsed toituvad kaladest, vähilaadsetest, karpidest, loomakorjustest, olles ise toiduks kaladele, lindudele ja ka imetajatele. Lülijalgsed Lülijalgsed on selgrootud loomad, kelle keha on lüliline, neil on lülilised keha jätked ja kitiinainest välisskelett. Lülijalgsed jagunevad: 1) Koorikloomad; 2) Ämblikulaadsed; 3) Putukad Koorikloomad Vähid - Jõevähk elab puhtaveelistes jõgedes ja järvedes, keha on kaetud rohekaspruuni kestaga ehk koorikuga, mis koosneb kitiin- ja lubiainest. Kooriku pinnal on köbrukesed ja ogakesed. Kitiinkestale kinnituvad seespoolt lihased. Keha koosneb pearindmikust ja tagakehast
Eluviis: Vabalt elavad. Liiguvad lihaste ja harjaste abil. Toes: Nahklihasmõik (epiteel+lihased/kehasein) ja kehaõõne vedelik. Vöö: Õhukese ja limanäärdikus paksendatud osa. Eritunud limast moodustub torukesetaoline kookon. Vihmauss muneb munad kookonisse, viljastab need partnerilt saadud seemnerakkudega ja roomab kookonist välja. Vihmaussi keha katab õhuke ühest rakukihist koosnev epiteel, mille all paiknevad kihtidena lihased: ringlihased ja pikilihased. 11. Jõevähk Välisehitus (+JOONIS õ.lk.122): Jõevähi keha on sale ja koosneb paljudest lülidest, millest moodusutub kaks kehaosa: pearindmik ja tagakeha. Pearindmik ei paista lülilisena, sest selle lülid on seljal kokku kasvanud. Pearindmikku katab selja poolt seljakilp Seljakilbi servad kaarduvad alla ja kaitsevad keha külgedel paiknevaid lõpused. Peaosas asuvad lühikestel liikuvatel varrekestel liitsilmad, mis koosnevad paljudest väikestest osasilmakestest. Pea
Meeleelundid: polüüpidel puuduvad, meduusidel täppsilmad. Neil on koed olemas, kui organid ei ole eristunud. Ainuõõssed sigivad pungudes või suguliselt. Ainuõõssetel on neli suuremat rühma: hüdrad, meduusid, meriroosid ja korallid. Hüdra on sale, umbes 1 cm pikkune keha. Ülemises otsas on suuava ümbritsevad kombitsad, millega püüab toitu ja suunab suuava poole. Ta elab polüübina. Toiduks on väikesed ujuvad loomad: sõudikud, vesikirbud ja teised väikesed vähid. Hüdra sigib nii pungudes kui ka suguliselt. Meduusid on mereloomad, kelle lai kumer keha meenutab vihmavarju. Liiguvad oma keha järsult kokku tõmmates. Tal on omapärane paljunemisviis. Tema elutsüklis on nii meduusi- kui ka polüübistaadium. Nt millimallikas Meriroosid saavad elada seal, kus on piisavalt soolane vesi ning nad elavad polüübina. Nad meenutavad lilleõisi ning elavad merepõhjas üksikute kivide ja kaljude küljes. Merirooside
Enamik peajalgsetest on välise kojata. Peajalgsetel puudub jalg, see on muundunud suu ümber paiknevateks võimsateks iminappadega varustatud kombitsateks. Pea külgedel on suured silmad. Saak tükeldatakse papagoi nokka meenutavate lõugadega. Näited: seepia ehk ,,tindikala" 10 kombitsat kalmaar 10 kombitsat kaheksajalg 8 kombitsat Kaheksajalg seepia 31. Kuidas vähid liiguvad. Nende meeleelundid. Vähk liigub jäsemeid kasutades pea ees, ujub aga tagurpidi, saba ees. Peaaju väike,närvikett pikk. Tähtsaimad on kompimismeel ja haistmismeel. Kombib tundlate ja jäsemetega. Tunneb lõhna ja maitset tundlatega. Liitsilmadega näeb ta kujutisi ja tajub liikumist. (vaatamine läbi liitsilma on nagu vaatamine läbi kokteilikõrte kimbu). 32. Mis on rohelised näärmed? Selle ülesanne. Rohelised näärmed on vähil erituselunditeks
Piklik jõekarp Kujulp piklik, otsast kiiljas. Pealt kollakas kuni kollakaspruun. Portselanikiht valge kuni kollakasvalge Rändkarp Väga äga liikuva limusena on rändkarp Venemaal põhjustanud palju pahandust sellega, et toitudes kõigist vetikatest peale sinivetikate, kaotab ta ära sinivetikate konkurendid, mille tagajärjel on järved läinud sinivetikaist õitsema ning eraldunud mürkidest on kannatada saanud terved loomakarjad. Vähid Vähid ehk vähilaadsed ehk koorikloomad (Crustacea) on väga mitmekesine alamhõimkond lülijalgseid. Tänapäeval tuntakse maailmas umbes 38 000 vähiliiki, Eestis on neid kirjeldatud 326 liiki ning liikide arvukuselt on nad meie looduses putukate järel teised. Välisehitus Vähkide üheks tähtsamaks ühistunnuseks on hingamiselunditena talitlevad lõpused (mõnedel rühmadel küll puuduvad). Kõigist teistest lülijalgsetest erinevad vähid eelkõige selle poolest, et neil on pea küljes kaks
Enamik peajalgsetest on välise kojata. Peajalgsetel puudub jalg, see on muundunud suu ümber paiknevateks võimsateks iminappadega varustatud kombitsateks. Pea külgedel on suured silmad. Saak tükeldatakse papagoi nokka meenutavate lõugadega. Näited: seepia ehk ,,tindikala" 10 kombitsat kalmaar 10 kombitsat kaheksajalg 8 kombitsat Kaheksajalg seepia http://lepo.it.da.ut.ee/~annique/pildid.html 31. Kuidas vähid liiguvad. Nende meeleelundid. Vähk liigub jäsemeid kasutades pea ees, ujub aga tagurpidi, saba ees. Peaaju väike,närvikett pikk. Tähtsaimad on kompimismeel ja haistmismeel. Kombib tundlate ja jäsemetega. Tunneb lõhna ja maitset tundlatega. Liitsilmadega näeb ta kujutisi ja tajub liikumist. (vaatamine läbi liitsilma on nagu vaatamine läbi kokteilikõrte kimbu). 32. Mis on rohelised näärmed? Selle ülesanne. Rohelised näärmed on vähil erituselunditeks
Kivistisi: stromatoliidid (võimalikud bakterimattide jäljed). PROTEROSOIKUM EHK AGUEOON Ilmusid mitmekesised bakterite ja arhede kooslused. Tekkisid eukarüoodid ja hulkraksed loomad. Eooni lõpul ilmusid käsnad ja Ediacara fauna. Kivistisi: akritarhid, bakterid, stromatoliidid; 570 miljonit aastat tagasi esimesed käsnade spiikulad, 560 miljonit aastat tagasi Ediacara fauna. Kambrium. Hulkraksete loomade kehaehitusplaanide ja eluviiside mitmekesisus kas-vas kiiresti. Ilmusid peaaegu kõikhõimkonnad. Rohkelt esines mineraalse skeletiga loomi. Ilmusid esimesed kiskjad, algas kiskja-saaklooma "võidurelvastumine". Elu leidus ainult meres. Kivistisi: trilobiidid jt lülijalgsed, teod jt molluskid, käsijalgsed, arheotsüaadid. Ordoviitsium Kambriumis tekkinud hõimkondadele lisandusid sammalloomad. Jätkus mereliste selgrootute mitmekesisuse kasv. Ilmusid esimesed maismaavetikad ja taimed. Ajastu lõpul leidis aset
• Algloomad - üherakulised rakutuumaga organismid, kes toitumistüübilt sarnanevad enamasti loomadega. Põhjustavad koduloomadele ja inimestele haigusi. Liigilise koostise ja arvukuse alusel saab hinnata vesikeskkonna seisundit. Nt: amööb, kingloom, silmviburlane. III. SEENERIIK Seened. 1. Kus seened elavad? Nad elavad niidistikuna varjatult mullas, puidus, juurtel, lehtedes jm. Kõige liigirikkamad on seened parasvöötme ja troopika metsakooslustes. Seente mitmekesisus: nende kasvukohad ja eluviis on mitmekesised. Mõni seen on kübara ja jalaga, mis kindlal ajal mullast välja trügib. Suur osa seeni on aga mikroskoopilised (neid on rohkelt mullas ja maapinnal kõdus). Paljud seened on roht- ja puittaimede parasiidid, osal on suured viljakehad, mida võib näha puutüvedel ja kändudel. Osa seeni aga moodustab koos teiste organismidega samblikke. Seente ehitus: hulkraksed seened koosnevad pikkadest peentest seeneniitidest, mis omakorda
lausalise õõnena, vaid tükati: moondunud osalt veresoonkonnaks, osalt kärsapaunaks. Iseloomulik väga pikk kärss, mis sissetõmmatuna paikneb paunas ja võib välja paiskuda tolle kokkusurumise toimel (vesiskelett!). Suu ja pärak eraldi. Kehas lülistuse algmeid. Eluviis: röövloomad, elavad peamiselt meres. 20. Parasiitsete lameusside (Platyhelminthes) põhirühmade lõpp- ja vaheperemehi magevees, näiteid Lõpp- ja vaheperemehi magevees: kalad, konnad ja nende kullesed (Monogenea), imiussidel: vaheperemees enamasti limune, lõpp-peremees selgroogne (nt maksakaanil vastne teos, täiskasvanult lamba maksas), Tetracotyle percae-fluviatilis: vastne ahvena kõhukelmes, täiskasvanult veelindudel; harilik vereimiuss (Schistosoma haematobium) vastne tigudes, täiskasvanu inimese veresoontes, paelussid: vaheldumisi selgroogsete sooltes ja mõnes selgrootus, laiuss: vaheperemeheks sõudiklane, lõpp-peremeheks inimene, vahepeal veel röövkalas.
Rindmikule kinnitub neli paari lülilisi jäsemeid. Sooltoru mõlemast otsast avatud, umbsoppidega eesmises osas. Esineb maks. Närvisüsteem koondunud peamiselt pearindmiku piirkonda. Esinevad lihtsilmad, kuni 8. Hingamiselunditeks on raamatkopsud. Lahksugulised, areng otsene, toimub munas. Klass. Ämblikulaadsed Arachnida Väga erineva välimuse, mõõtmete ja eluviisiga loomad. Selts: Ämblikulised (Araneae) Tüüpilise ämbliku välimusega. Pearindmik väiksem kui tagakeha. Tagakeha on pearindmikuga ühenduses peene varrekese abil. Esinevad võrgunäärmed. Võrku kuduvatel liikidel on jalgade tipus sugaküünised. Väga mitmesuguse eluviisiga, enamasti kuivalembesed röövtoidulised loomad. Liikide arv: 523 Ämblike uurija oli Asta Vilbaste Praegu Mart Meriste, töötab Tallinna Ülikooli Tartu filiaalis Kirjandus: Vilbaste A., 1969. Eesti ämblikud I. Tallinn Vilbaste A., 1987. Eesti ämblikud (Aranei). Annoteeritud nimestik. Tallinn
* Mil viisil selgrootud toitu seedivad? Olulised mõisted * rakusisene seedimine Mida selgrootud söövad? Loomad vajavad kasvamiseks ja elus püsimiseks toitu, millest loom saab energiat ja lähteaineid, et sünteesida organismile vajalikke aineid. Osa selgrootuid on taimtoidulised. Paljud putukad ja nende vastsed söövad mitmesuguseid taimeosi, ka teod ja meripurad toituvad peamiselt taimedest. Osa selgrootuid on aga loomtoidulised, näiteks ainuõõssed, ämblikud, vähid, mitmesugused putukad ja nende vastsed. Paljud ämblikud püüavad võrguga saaki ja surmavad selle mürgiga. Ainuõõssetel on saagi püüdmiseks mürki sisaldavate kõrverakkudega kombitsad, vähkidel aga ohvri haaramiseks ja kinnihoidmiseks sõrad. Mõnede selgrootute toiduks sobivad aga nii taimed kui ka loomad, segatoidulised on näiteks osa putukaid (prussakad). On ka selliseid selgrootuid, kes toituvad väljaheidetest ja surnud organismide jäänustest
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
