Otepää Gümnaasium 10. klass Kätlin Unt LUULEKOGU ANALÜÜS „Mureliku suuga“ Marie Under 2014 Autorist ja üldiseloomustus luule kohta Marie Under (kodanikunimi aastast 1904 Marie Hacker, aastast 1924 Marie Adson) oli eesti luuletaja. Ta sündis 27. märtsil 1883 Tallinnas ja suri 25. september 1980 Stockholmis. Under kuulus kirjandusrühmitustesse "Siuru" ja "Tarapita". Marie vanemad olid kooliõpetaja Friedrich Under ja Leena Under. Neil oli viis last. Ajavahemikul 4–9 eluaastani õppis Marie väikelastekoolis. Aastatel 1893–1898 õppis ta Cornelia Niclaseni saksakeelses tütarlaste eraalgkoolis
avaldas sellest Underi esimese luulekogu. Pärast 1924 aasta lahutust Carl Hackerist, abiellus naine oma kirjatoimetaja Artur Adsoniga, kes kirjutas ka hiljem Underist autobiograafia. Underi esimene luuletus oli avaldatud ajalehes Postimees, kui ta oli kõigest 21-aastane. 1917 ilmus tema esimene sonettide kogumik ,,Sonetid". See kogumik tõstis kõvasti tema luuletajamainet. Tema teine kogumik ,,Eelõitseng" sisaldas luuletusi 1904.-1912. aastaist ning avaldus ise 1918. aastal. Marie Under kuulus ka tundeluulet viljelevasse rühmitusse ,,Siuru". Peagi leidis ta seal oma hingelähedasema emotsionaalse ja väljendusrikka keele. Tema üks sensuaalsemaid kollektsioone ,,Sinine puri", mis avaldati 1920. aastal, sisaldas väga palju armastusluulet ja tundeväljendusi. Pärast I maailmasõda hakkasid Underi luuled muutuma veidi pessimistlikumateks. II maailmasõja hakul emigreerus Marie Rootsi. Ta asus seal töötama Stockholmi Teatrimuuseumi. Rootsis oldud ajal
Marie Under ( 27. märts 1883 Tallinn 25. september 1980 Stockholm) oli eesti luuletaja. Marie vanemad olid kooliõpetaja Friedrich Under ja Leena Under (sündinud Kerner). Nad olid hiidlased, aga vahetult enne Marie sündi kolisid Tallinna. Marie õppis nelja- aastaselt lugema ning hakkas 13-aastaselt luuletama. Under käis aastatel 1893-1898 Cornelia Niclaseni nelja-, hiljem viieklassilises saksa tütarlaste erakoolis. Pärast õpingute lõpetamist töötas ta raamatukaupluses müüjana. Vabal ajal kirjutas ta luuletusi saksa keeles. Aastal1902 abiellus ta eesti raamatupidaja Carl Eduard Friedrich Hackeriga ning noorpaar kolis Kutisnosse Moskva äärelinna. Neil oli 2 last. 1904. aastal armus Marie eesti maalikunstnikku Ants Laikmaasse. Laikmaa veenis Mariet, et ta oma luuletused tõlgiks eesti keelde, et hiljem need avaldada kohalikus ajalehes. Aastal 1906pöördus Under tagasi Tallinna. 1913. aastal kohtus ta Artur Adsoniga, kes hakkas tema kirjatoimetajaks. Adson ko
lühemat aega Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna hingekirjas Ta töötas Venemaal ja Tallinnas maamõõtjana, Eesti Vabariigi põllutöö- ja haridusministeeriumis, aastail 19351940 siseministeeriumi filmiinspektorina ja propagandatalituse ametnikuna Kuulus rühmitustesse "Siuru" ja "Tarapita" 1924. aastal abiellus Marie Underiga ning põgenes 1944 Rootsi 5. jaanuar 1977 Looming Adsoni kujunemisele luuletajaks andis suuna Marie Under Kirjutas võrumurdelisi luuletusi Arhailise värvinguga värssides peegeldub eesti luule arengulugu Põhiteosed: "Henge Palango" 1917 "Vana Laterna" 1919 "Roosikrants" 1920 Oma parima saavutas Adson esimese luulekoguga: "Kaduvik" 1927 Artur Adsoni luuletus "Tol õdangul" Õdangul tol jahedal ja tuulisel kõnnemi tiil omatsel ja truuvitsel. Näutsit puud mull süküsverevät Ma näi ennegi Su valget kätt.
Marie Under – „Mureliku suuga“ Anna-Liisa Skeber 11A Marie Under (1883-1980) • Friedrich ja Leena Under • Alustas luuletamist 13-aastaselt, esmalt saksa keeles • Cornelia Niclaseni Erakool 1893-1898 • Oskas eesti, saksa, prantsuse, inglise, vene ja soome keelt, oskas lugeda ladina keelt ja on tõlkinud luuletusi kuueteistkümnest erinevast keelest • Läbinud Fr. Fröbeli lasteaednike kursused, õppis klaverimängu ning käis segakooris laulmas Eraelu • 1902 abiellus Carl Eduard Friedrich Hackeriga
Kõik teed veel- tuhat kadunud paradiisi. Tuul, tare taga hangunud sinivalge maa. O inimese rada, valu lõpmata- Ja õnn ja laul, sa oled üksi tuul …’’ Just nendes viimastes sõnades ,, … sa oled üksi tuul… ’’ peitub karm tõde, et keegi ei hooli enam loodusest ning tuultest. Veidi teisiti kirjutab Marie Under looduse pärast muretsemisest oma luuletuses ,,Puu lindudega’’ : ,,… ja nad enam koos ei püsi, kuhu saanud, ära küsi. Kõik, mis kaunis, oli eile; nii kui meile, nii ka neile. Laul, mis täitis roosa kurgu- tuli talv ja ütles: surgu! …’’
Luuleanalüüs -Kevad Marie Underi ja Henrik Visnapuu luules. Kevadest ei saa loodusluules üle ega ümber, samuti kui ühel luuletajal näib võimatu ignoreerida täielikult loodust kui kõik alust, algust ja tuge. Nii Henrik Visnapuule kui Marie Underile on kevad looduse ja ka inimeste taasärkamise ja alustumise aeg, vaid teema käsitlus on veidi erinev. Underi jaoks on talv suur uinumise ja kevadeootuse aeg, periood, "kus kurb ja pime ootamas mu tuba." Ta elab kevade ootusest teise kevade ootuseni: "Mu kevad algab pääle jõulu juba!/Nüüd külvab oma esimese idu / ja viinakuuni kestab siis see pidu - / nii kaua maitseda mul antud luba!" Elujaatavalt kiidab ta taevani kevade, imetleb suve ja talvel jääb puutumata selle hallusest, peites end unistustes. "Vist elus kaunimat ei olegi kui - ootus, / sest suveks valmistuma juba algan / ja talve tulisemalt maha salgan." Underi varakevad on rohkete kujundite tõttu isegi unenäoline. Ta näib hõiskavat koos särava päikesega, torm
Turismist rääkides öeldakse tihti, et Eesti eripäraks ülejäänud Euroopaga võrreldes on meie omalaadne rikkumata loodus. Hiied, loomad ja taimed olid pühad ka meie esivanematele. Ehkki tänapäeval ei pinguta kõik ilusa roheluse säilimise nimel ning töötavad loodushoiule vastu, on meil siiski olemas võimalus seda nautida. Kellele meeldib metsa vahel jalutada, kellele vihmapiiskade sabinal aknaplekil looduse teemal ilusaid asju lugeda. Nii Marie Under kui ka Heiti Talvik elasid oma viimastel eluaastatel välismaal, kuid sellest hoolimata panid mõlemad poeedid kirja ilusaid luuleridu Maarjamaa loodusest. Kuigi mõlemad luuletajad kirjutasid kõikidest aastaaegadest, imponeeris neile väga sügis kõle, külm ja vihmane aastaaeg, mis jättis Marie Underile hinge ülimalt võimsad tunded: ,,Aga ta ratsutab uhkelt neist langenuist üle, naeratab õelalt ja kõlistab kannukseid ülbelt,
Kõik kommentaarid