Lord George Noel Gordon Byron (0)

1 Hindamata

Armastus - Vaja oma tüdrukule muljet avaldada ? Tahad võita tema armastust? Või soovid näidata kui palju sa teda armastad? Siit sa abi ei leia, kirjuta talle ise luuletus - kuid inspiratsiooni saad siit küll :)

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 9 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2012-05-07 Kuupäev, millal dokument üles laeti

18 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

liinamaimakson Õppematerjali autor

Byron oli luuletaja, kes oli oma eluajal üle-euroopaliselt tuntud nii tormilise elukäigu, erakordse isiksuse kui suurepärase loomingu tõttu. Sündis 22. jaanuaril 1788 Londonis.

Byroni isa “Kapten” Jack Byron oli abielus juba varem ja sellest abielust sündis 1784 Byroni poolõde Augusta, kellest hiljem kujunes üks luuletaja lähedasemaid inimesi. Pärast Augusta ema surma (poolõde kasvas üles oma vanaema juures) abiellus isa samal aastal (1894) uuesti Byroni emaga – Catherine Gordon oli väike, paks ja pika ninaga; samas aga pärines vanast šoti suguvõsast, oli väga rikas, haritud, kokkuhoidlik, äkkvihaga ja uhke oma päritolule. Isa poolt põlvnes tulevane luuletaja põlisest aadlisoost, ning Byroni isa Jack oli priiskaja, julge, ilus ja kindlameelne. Catherine maksis pidevalt pillava isa võlgu, kuid armastas oma mehega koos ka pidutseda. Catherine armastas oma meest piiritult ja kulutas tema peale suure hulga raha, kuid selline kooselu ei saanud kaua koos püsida. 1788. aastal (Catherine oli 23-aastane) sündis nende esimene ühine laps, tulevane luuletaja ning ema kolis paarinädalase lapsega Šotimaale. Karm mägiloodus, mille keskel möödusid kümme lapsepõlveaastat, jätsid Byroni hinge sügavaid jälgi (luuletus “Laps olla muretuna veel...”).

Byron oli lapsepõlves silmapaistvalt kena, kuid lonkas. Ema poolt oli ta pärinud äkkviha ja tulise ning uhke iseloomu. Kuigi ta kannatas oma lonkamise pärast, ei sallinud ta haletsemist. Pärast lapse sündimist ei saanud vanemad enam eriti läbi ja elasid enamasti eraldi. 1790. aastal sõitis Jack Byron Prantsusmaale, kus elas lõbusat priiskavat elu – armukesed, võlad. Prantsusmaal ta ka suri, mis kurvastas väga ta naist, kes iial polnud lakanud oma meest armastamast, kuigi nende kooselu kulged üle karide. Byron imetles alati oma isa – tema julgust, sõltumatust ja vabadusejanu, kuigi ta teda õieti tundma õppida ei saanudki.

Byroni lapsepõlve ja isiksust kujundas hoolikas kodune kasvatus. Ta teadvustas algusest peale oma suguvõsa tähtsust nii ema kui isa poolt ja oli selle üle väga uhke. Lapsena kartis Byron pimedust, sest hoidja jättis ta tihti öösiti üksi ning maja kõrval oli surnuaed. Uhke loomuga Byron aga ei tunnistanud iial avalikult oma puudusi. Ema oli suur Prantsuse revolutsiooni pooldaja ning sellest nakatatuna unistas ka Byron lapsena sõjaväelase hiilgekarjäärist.

1792 suri Byroni lell (isa vend) ning 4-aastasest poisikesest sai lorditiitli ainupärija. Byron õppis alguses kohalikus Aberdeeni koolis, kus teda iseloomustati kindlameelse ja ägeda poisina, kes oskas enda eest seista. Byron oli väga kättemaksuhimuline ja pika vihaga; kakles tihti. Koolist sai ta hüüdnime Mrs Byroni Väike Lonkav Kurat. Lapsest peale domineerisid vaimsed huvid – ta luges kõike, mis kätte juhtus, eriti huvitasid teda Idamaad; ka paistis ta silma hea jutustamisoskusega. Lisaks armastas ta tulirelvi, see andis talle kindluse enda eest seista, sest füüsiliselt polnud ta väga tugev.

Kui Byron oli 10-aastane (1798), suri Byroni isapoolne vanaisa ning Byronist sai tohutu varanduse pärija ning Inglise peeri tiitli omanik. See tõi kaasa suuri muutusi poisikese elus – uueks koduks sai esivanemate pärusloss Inglismaal Newsteadis Nottinghami krahvkonnas. Pärast seda vähenes ema mõju Byroni elus – emal puudus väärikus, mis luuletajal endal oli eriti arenenud omadus, ja see pahandas teda väga.

Byroni haridustee jätkus Harrow` kolledžis, mainekas koolis, kus vanemad õpilased vaatasid nooremate järele ja mis vormis kindla iseloomuga isiksusi. Byron oli suur Napoleoni austaja, tal oli oma toas isegi tema büst ning Napoleoni au eest oli ta vajadusel valmis ka rusikatega välja astuma. Välimuselt oli Byron endiselt kena, käitumiselt sundimatult elegantne. Ta oli haritud, suure lugemusega, ei kartnud kunagi oma arvamust avaldada, ägedaloomuline. Ometi leidus tema loomuses ka teine pool – romantiline unistaja. Kooliajal käis ta tihti mõtisklemas ühe tundmatu isiku haual (“Surm pole muud kui vaikus ja tühjus...”). Surnuaias käis Byron sageli ja seal sündisid ka tema esimesed luuletused. Palju mõtiskles surmast – surm kui karistus; surm kui lunastus süümepiinadest. Palju ka surnud armastatu / vastamata armastuse motiive. Koolis õppis Byron oma luulet ka esitama, mida tegi elegantselt ja suurejooneliselt.

Koolivaheaegadel külastas Byron ema ja tajus üha enam, et ema pole eriti kultuurne isik, kuigi pärines soliidsest suguvõsast. Elu lõpupoolel tekkisid emal lisaks veel alkoholiprobleemid. Sel ajal hakkab Byron tihedamini suhtlema poolõde Augustaga, kellega on ka tihedas kirjavahetuses. Kutsus Augusta ka kooli lõpupeole, kus kandis hiilgavalt ja elegantselt ette oma luuletusi.

1803 tutvus Byron Newsteadis koolivaheajal olles tütarlapsega, kelle nimi oli Mary-Ann. Byron armus lootusetult. Neiul oli peigmees, mida Byron raskelt üle elas.

1805 (17-aastaselt) lõpetas Byron Harrow` kolledži ja astus Cambridge ülikooli Londonis, kus õppis aastail 1805 – 1808 filosoofiat, keeli ja loodusteadust. Koolis oli alguses raske kohaneda, kuna ta oli harjunud tähelepanu keskpunktis olema. Õppetööga tegeles Byron suhteliselt vähe; ratsutas palju ja tegeles ujumisega; õppis ära vehklemise ja poksimise, eriti osav oli rusikavõitluses. Byron oli hoolimata sellest, et ta endiselt kergelt lonkas, suurepärane ujuja ja ratsutaja. Hoolitses väga oma välimuse eest, pidas dieeti (puuviljad, juust, vesi), riietus ekstravagantselt.

Cambridge-aastatel tegeles Byron ka luuletamisega, palju armuseiklusi. 1806 (18a) pani kokku oma esimese luulekogu “Põgusad palad”, millest kohalik pastor oli šokeeritud ja soovitas need hävitada. Enamasti oli see nooruslik lembeluule. Byron tegigi seda, kuid 2 eksemplari siiski säilitas. Aasta hiljem pani sama kogu veidi ümbertehtuna uuesti kokku, pealkirjaga “Luuletusi mitmeks puhuks”. Sõpradele meeldis ja see lisas Byronile ensekindlust. Trükki jõudis sama kogu 1807 pealkirjaga “Jõudetunnid” (alapealkirjaga “Alaealise luuletused” – Byron oli luuletuste loomise ajal 18-aastane, aga täiskasvanuks loeti alles 21-aastane); seda arvestatakse Byroni esimese luulekoguna. Eessõnas vabandas Byron, et luuletused on alaealise omad ja pole seetõttu ehk eriti kõrgetasemelised. Londonis võeti luulekogu lugejate poolt hästi vastu – oli kiitust ja kriitikat, mis äratas rahva huvi. Byron oli loomult edev ja tähelepanu meeldis talle väga. Kui ühes Edinburgh`i ajalehes ilmus õel ja isiklik kriitika Byroni luuletuste kohta, heietas ta isegi enesetapumõtteid. Cambridge ajal sai temast veendunud ateist, ta oli lahke ja lugupeetud. Armastas ekstravagantsusi: oma toas pidas Byron taltsutatud karu, keda väga armastas. Esikkogu hea vastuvõtt võimaldas tal välja anda ka uustrüki. Sel ajal tundis ta selgelt, et on sündinud luuletajaks.

Byron oli romantik, kes kajastas oma elu ja mõtteid loomingus. Ta võttis endale pidevalt erinevaid rolle, et huvitavam oleks ja kajastas neid siis luules. Kohati ta lausa kujundas oma elu selle järgi, et lugejatel seda huvitavam jälgida oleks.

1808 juulis lõpetas Byron Cambridge ülikooli kunstiteaduste magistri kraadiga ja asus taas elama esivanemate päruslossi Newsteadi. Seal tundis ta ennast õnnelikuna ja

LORD BYRON Sissejuhatus  George Gordon Noel Byron, kuues parun Baryn  Tuntud ka kui Lord Byron  22. jaanuar 1788 London – 19. aprill 1824 Mesolóngi, Kreeka  Romantiline luuletaja Elukäik  George Byron kasvas üles Aberdeenis.  Tema isa John Byron oli surnud juba 1791. aastal  Kümnenda eluaastani elas Byron koos emaga Šotimaal.  1801–1805 õppis Byron Harrow‘ koolis, seejärel Cambridge'I ülikoolis  Läbi Lissaboni sõitis ta Hispaaniasse, külastas seejärel Maltat, Albaaniat, Kreekat ja Väike-Aasia rannikut.  2. jaanuaril 1815 abiellus ta Anne Isabella Milbanke'iga, kuid abielu. oli täis pingeid.  10. detsembril 1815 sündis neil tütar Lady Augusta Ada.  1816. aastal läks Byron Šveitsi.

Kirjandus

Rohkem sarnaseid