Loomakasvatus (0)

1.  Lambakasvatuse  olukord  ja  perspektiivid  Eestis  ( lammaste   arvukus,  karjade  suurus,  lambakasvatuse 
suunad) 
Arvukus 
1922.a. kui siin loendati 745  tuhat   lammast  (koos samal aastal sündinud talledega).  
1938/39. a oli Eestis 695000 lammast (koos samal aastal sündinud talledega).  
1990. aastate alguses oli Eestis veel ligikaudu 140 000 lammast 
2000. aastal peeti ületalve 28,2 tuhat lammast 
2010  ületalve  peetavate  lammaste  arvuks  ca  72400  lammast  Üheksakümnendate  aastate  algus  oli 
lambakasvatusele  raske  periood.  Taandarengu  põhiliseks  põhjuseks  oli   lambaliha -ja  villatootmise  madal 
tasuvus,  põllumajandustootmise  üldine  allakäik  üheksakümnendate  aastate  alguses  ning  probleemid 
lambaliha ja villa realiseerimisel. 
Karjade suurus 
2001.a. 4850 lambafarmi- uttedega majapidamisi, kes  pidasid  26790  utte . Keskmine lambafarmi suurus oli 
seega  5,5  utte  majapidamise  kohta.   Enamikes   majapidamistes  (91,7%)  peetakse  alla  10  ute  ning  alla  10 
pealistes  lambafarmides peetakse 54 %  uttede  üldarvust. Üle 100 pealisi lambafarme oli 10 ja neis peeti 5,9 
% uttede üldarvust. 
Lammaste arvu suurenemisega muutuvad  suuremaks  ka karjade suurused.  
Keskmine karja suurus oli 2001.aastal 9 lammast, 2003.aastal 14 ja 2005. aastal 21 lammast karja kohta. 
Kasvatuse suunad 
Viimastel aastatel on suurenenud lambaliha hind ja ka  pargitud  lambanahkade hind. 
Suurenenud on toetused riigi ja EL poolt. Erinevad toetused, ka pool-looduslike  rohumaade  karjatamiseks. 
Suurenenud ka mahekasvatuse maht. 
 
2.  Eesti tumedapealine lambatõug, jõudlus, arvukus, lühiajalugu 
Ajalugu 
Eesti  tumedapealise  lambatõu  sihikindlama  aretuse  alguseks  võib  pidada  1926.a.  kui  Eestisse  imporditi 
Rootsist inglise päritoluga 23 sropsiri (ing. k. Shropshire) jäära ja 26 utte eesmärgiga parandada nende abil 
eesti  maalammast.  Seega  eesti  tumedapealise  lambatõu  lähtetõugudeks  olid  eesti  maalammas  ja  sropsiri 
lihalambatõug. 1934.a. toodi 19 sropsiri lammmast veel Inglismaalt, 1935.a. 36 sropsirit Rootsist ja 1936.a. 
45  sropsirit  Rootsist.  Imporditud   lambaid   kasutati  nn.  jäärajaamades,  kus  igal  aastal  paaritati  nendega  ca 
40000 -50000 eesti 10 kohalikku maalammast. Nii saadi tumedapealiste lammaste populatsioon Eestis, kelle 
sropsiri ja sropsiri ja eesti maalammaste ristandeid kutsuti kodanlikus Eestis sropsiri lammasteks 
Jõudlus, arvukus 
Varavalmiv, heade lihavormidega lihalambatõug, kelledelt saadakse valget, poolpeenvilla (keskmine peenus 
ca  35  Nm).  Üldiselt  suurema   kehamassi   ning  villatoodanguga  kui  eesti  valgepealine  lambatõug,  kuid  on 
viimasest mõnevrra madalama viljakuse ja jamedama  villaga . Villatoodang 3,7 kg ja viljakus ligikaudu 1,50 
talle poeginud ute kohta 
Tõufarme 2005 27, 2007 24, lambaid 2005 2153 (57%), 2007 3611 (55%) 
 
3.  Eesti valgepealine lambatõug, jõudlus, arvukus, lühiajalugu 
Ajalugu 
Eesti  valgepealise  lambatõu  teadlikuma  aretuse  alguseks  peetakse  1926.a.  kui  alustati  inglise  päritoluga 
sevioti (ing. k. Cheviot) tõugu lammaste kasutamist eesti maalammaste parandamiseks. Nii toodi 1926.a. 1 
sevioti jäär ja 2 utte Rootsist, 1934.a. 72 sevioti Inglismaalt ja 1935.a. 36 sevioti lammast Rootsist ( Piirsalu , 
2000).  Imporditud  lammastega  paaritati  jäärajaamades  eesti  maalambaid,  mille  tulemusena  saadi 
valgepealiste lammaste massiiv, keda kutsuti kodanlikus Eestis sevioti lammasteks ja kellest kujundati välja 
eesti valgepealine lambatõug. 
Jõudlus, arvukus 
Varavalmiv,  heade  lihavormidega  lihalambatõug,  kelledelt  saadakse  valget,  poolpeenvilla  keskmise 
peenusega 31 Nm. Eesti valgepealised  lambad  on väiksema kehamassi ja villatoodanguga, kuid nende  uted  
on  suurema  viljakusega  ning  nende  villa  kvaliteet  on  parem  kui  eesti    tumedapealistel   lammastel .  Eesti 
valgepealiste  lammaste   aretus -ja  tõukarjade  1997-2001.a.  jõudluskontrolli  keskmiste  näitajate  põhjal  oli 
eesti valgepealistel uttedel  kehamass  76 kg, jääradel 88 kg,  villatoodang 3,0 kg, uttedel sundis 157 talle 100 
poeginud ute kohta,  tallede  kehamass 105 päeva vanuses oli 24,2 kg  
Tõufarme 2005 22, 2007 20, lambaid 2005 1630 (43%), 2007 2906 (45%) 
 
4.  Eesti lambatõugude parandajad tõud 
Tumedapealised lihalambatõud: Suffolki tõug, Oksforddauni tõug 
Valgepealised lihalambatõud: Tekseli tõug, Dorseti tõug,  Dala  tõug 
 
5.  Lammaste paaritamine, innasesoon 
Innasesoon 
Lamas  indleb  innasesoonil,   kusjuures   võib  ühel  innasesoonil  omada  mitut  innatsüklit  (16-17  päeva 
pikkusega).  Kui  indlevat  utte  ühel  inna  ajal  paaritada  ei  õnnestunud,  siis  indleb  utt  uuesti  16-17  päeva 
pärast.  Innasesioon  on  seotud  valguspäeva  lühenemisega,  mida  kontrollitakse  peaajus  oleva  käbinäärme 
hormooni  melatoniini tootmisega Lihalambatõugudel innasesoon ca 6 kuu  pikkune  (juuli keskpaigast kuni 
detsembri  lõpuni),  mille  jooksul  on  ca  10-11  innatsüklit.  Inna  kestvus   varieerub   18-  72  tunnini  olles 
keskmiselt 36 tundi. Ovulatsioon toimub spontaalselt inna lõpus. 
Paaritusviisid: 
1. Haarempaaritus. Moodustatakse uttedest nn. haaremirühmad ja igale rühmale kinnistatakse üks sugujäär. 
Jäär lastakse uttede juurde kas päeval karjamaale või öösel lauta. Kõige paremas toitumuses uted indlevad 
kõige  varem  ja  need  on  ka  parema  viljastusvõimega.  Jäära  rinna  värvimine  (14  päeva  üks  värv  ja  siis 
vahetus  heledamad  ennem- ümberindlejad üles märkida 
2.  Käestpaaritus.   Indlev   utt  pannakse  jääraga  ühte   sulgu ,  parim  viljastusaeg  18-20  tundi  inna  algusest. 
Hommikul  avastatud indlev utt lastakse ööseks sulgu. 
Üldine  rusikareegel  100 ute kohta peaks karjas pidama 3 jäära. 
 
6.  Lammaste  poegimise  korraldamine, tallede surevuse peamised põhjused 
Uttede   talvine    poegimine   toimub  detsembrist,  jaanuaris,  veebruaris-  kõige  külmemal  aastaajal.  Kevadine 
poegimine toimub soojematel kevadkuudel- märtsis,  aprillis . Kindlasti sobib kevadine poegimine sellistesse 
lambafarmidesse,  kus  lambaid  peetakse  külmlautades,  kergehitistes  või  ka   aastaringselt   väljaspidamisel. 
Kevadise poegimise  eeliseks  on see, et sel juhul kulub vähem talviseid söötasid, eelkõige jõusöötasid, aga ka 
heina ja silosöötmisel  silo , sest uttede ja tallede laudaspidamise periood on lühem. Juba maikuust saab uted 
koos  talledega  saata  karjamaadele,  kus  nad  saavad  ise  süüa  värsket,  kõrge   proteiini   sisaldusega 
karjamaarohtu.  Talvise  poegimise  eeliseks  on  see,  et  noorloomad  saavad  varem  realiseerimisküpseteks  ja 
eriti  oluline  on  see  tõuloomade  müügi  puhul,  sest  sageli  soovitakse  tõuloomi  osta  juba  augustist  alates. 
Talvise  poegimise   eelduseks   on  aga   soojustatud   lautade  olemasolu.  Talvise  poegimise  puuduseks  on  aga 
suurem  jõusöötade  kulu  ning  suuremad  kulud  lautade  ehitamisel,  sest  siis  tuleb   laudad   ehitada 
soojapidavateks. 
Tallede surevuse põhjused: 
1.  Abort , surnult sünd- 40 % 
• Infektsioonhaigused (klamüüdia,  salmonelloos , listerioos,  oksoplasmoos, viiruslik borderi haigus 
• Ainevahetushaigused (kaksiktallehaigus) 
• Uttede mehhaanilised vigastused 
• Loote mürgistused (taimed, antihelmintikud) 
2. Tallede külmumine 30% 
3. Bakteriaalsed haigused 
• Pastorelloos 
•  Klostridioos  
• Tallede düsenteeria 
4. Muud pohjused- 10% 
 
7.  Tallede võõrutamine, võõrdetallede nuumamine 
Tallede võõrutamine ja võõrdetallede pidamine 
• Traditsiooniline 3-4 kuu vanuses 
• Varajane võõrutamine 1-1,5 kuu vanuses edasi jõusöödasegudega, kus toorproteiin 17 %. 
Võõrdetallede pidamine 
1. Lühike nuum ca 2 kuud, seega 3 + 2 kuud,  realiseerimine  5 voi 6,5 kuu vanuses 
2. Lühike nuum nuumaplatsil või laudas 
3. Pikk nuum väljaspidamisel 
 
8.  Tiinete ja imetavate uttede söötmine 
Tiine ute söötmine 
• tall kasvab viimasel 6 tiinusnädalal 2/3 sünnimassist 
• jõusööda hulka on vaja suurendada ratsioonis, sest 
a) energia ja proteiini vajadus kasvab 
b) loode kasvab ja ruumi kõhuõõnes jääb vähemaks. Kontsentraatide vaene ja rohusöödarikas ratsioon võib 
põhjustada tupe väljalangemist 
• jõusööda kogus ute kohta sõltub heina või silo kvaliteedist. Näiteks kui heinal kvaliteet kõrge, siis 250-350 
g ute kohta. Kui heina kvaliteet madal, siis 450-600 g ute kohta. 
• hea kvaliteediga heina või silo puhul  piisab  teraviljade söötmisest ( kaer ,  oder  või nende segu) 
•  halva  kvaliteediga  heina  puhul  vajalik  valmistada  jõusöödasegu  (näit.  kaer  40%+  oder  60%,  millele 
lisatakse 10-20 % proteiinikontsentraati, näiteks Protemix 300) 
• jõusööta on üldjuhul vaja anda tiinuse 2 viimasel kuul või viimasel kuul (kõrge toitumusega uttedele) 
• kui  heina  kvaliteet kõrge, siis jõusööta anda tiinuse  viimase 4 nädala jooksul; kui heina kvaliteet  madal, 
siis jõusööta anda tiinuse viimase 8 nädala jooksul 
• kui paaritamine novembris, detsembris siis 500 g ute kohta 
• 2 viimasel tiinuse nädalal vähendada heina (silo) kogust 1,3 kg-ni ja suurendada jõusööda kogust 0,6- 0,7 
kg-ni 
• heina või silo kvaliteedi kindlakstegemiseks on vajalik söödaanalüüs (ca 200 kr/tk) 
Imetava  ute söötmine 
• Esimese 4 nädala söötmine peale poegimist kriitiline, sest nii energia ja kui proteiini vajadus kõrgeim 
•  Energia  ja  proteiini  vajadus  jääb  tavaliselt  rahuldamata  kuna  söötadega  ei  tagata  nii  kõrget  taset  (ka 
normaalse söötmise juures) ning uted kaotavad kehamassi -> seepärast peavad uted olema enne poegimist 
heas  toitumuses  (3…3,5  palli).  Vastasel  juhul  uted  jäävad   imetamisel   liiga  lahjaks  ning  ei  suuda  enne 
järgmist paaritusperioodi taastada toitumust. Tulemus ->üksiktalled 
• Kontsentraatide vajadus sel ajal kõrgeim 
• Rusikareegel: 400 g jõusööta talle kohta, näiteks kaksiktallega utele vaja anda 800 g jõusööta päevas 
• Jõusööt peab sisaldama 16-18% toorproteiini (peaaegu sama mis talledele) ja järelikult võib uttedele anda 
sama jõusöödasegu, mis talledele 
• Viimase aja uuringud on näidanud, et sama energia taseme juures aga madalama proteiini sisalduse puhul 
toodavad uted vähem piima ja kaotavad rohkem kehamassi 
•  Vatsa  võtavad  mäletsejalistel  seedimisest  osa   mikroorganismid ,  mis  lõhustavad  tselluloosi,  tärklist, 
suhkruid.  Viimasel  ajal  leitud,  et  piimatoodangu   suurendamiseks   vajalik  anda  rohkem  proteiini  kui 
mikroorganismidele  vaja.  Et seda  teha  sööta  proteiini,  mis  läbib  vatsa  ja  lõhustuks   peensooles .  Ideaalseks 
söödaks  kalajahu , mis 70% ulatuses läbib vatsa või rapsikook (55 % lõhustub vatsas). Järelikult imetavatele 
uttede ideaalseks söödaks teraviljajahu, millesse  segatud  kalajahu (ka sojajahu,  linaseemned ,  mineraalid  ja 
vitamiinid  
•  Piimatoodangu  suurendamiseks  võib  sööta  ka  juurvilju  1-3  kg  päevas  (söödakapsas,  söödapeet, 
kapsalehed,  ebastandartne  porgand)  P.s  .Kõik   kapsalised   sisaldavad  goitrogeene,  mis  võib  põhjustada 
aneemiat (punane uriin, isu langus) 
 
9.  Lammaste  karjatamine  
Eestis  toimub  lammaste  karjatamine  ligilähedaselt  100%  ulatuses  lambafarmidest.  Paljudes  farmides  on 
kasutusel  lammaste  pidamisviis,  kus  lambad  viibivad  jalutuskoplites  aastaringselt.  Sellisel  juhul  on  neil 
aastaringne vaba väljapääs laudast jalutuskoplitesse. Loomade söötmine mittevegetatiivsel perioodil toimub 
siis  silo  või  mõne  muu  söödaga  väljas, jõusöötasid ja mineraalsöötasid söödetakse  üldjuhul laudas. Sellist 
lammaste pidamist tuleb eristada karjatamisest. Karjatamise puhul sööb lammas rohtu otse karjamaalt. 
Lammaste karjamaad peavad olema kuivad. Märgadel aladel lambaid pidevalt karjatades nad haigestuvad. 
Karjatamisviisid 
1. Karjatamine kogu karjatamissesooni vältel kogu olemasoleval rohumaal (mis mõeldud karjatamiseks) 
Eelised: 
• Lihtne viis 
• Suhteliselt odav, sest vajalik vaid  karjamaa  välispiiride tarastus ning nõutav vaid 1 (2) jootmiskohta 
• Lambaid karjatatakse ilma häirimata samal maatükil 
• Kui karjatamiskoormus õige  saavutatakse  karjamaa kõrge saagikus ja tallede hea juurdekasv. 
Puudused: 
• Raske kontrollida üle voi alakarjatamist, sest sesooniti rohukasv erinev 
•  Rohu  kasutamise  efektiivsus  väiksem  kui  rotatsioonilisel  karjatamisel  (ülekasvanud,  vana   rohi ,  kõrge 
karjatamiskoormuse  puhul  sügisel  karjamaa   paljas )  NB!  Selle  süsteemi  olulisim  aspekt  on  leida  õige 
karjatamiskoormus (lammast/ha-l) antud rohumaatükile, mis nõuab mitmeaastaseid kogemusi 
2.  Rotatsiooniline  või  kopliviisiline  karjatamine,  kus  karjamaa  on  jaotatud  üksikuteks  kopliteks  (3…8)  ja 
lambaid karjatatakse neis rotatsioonis nii, et iga  koppel  saaks  puhata  vähemalt 4 nädalat 
Eelised: 
• Väiksem ala-või ülekarjatamise oht- parem rohu kasutus 
•  Rohumaa  kasutamise  efektiivsus  hektaril  kõrgem,  sest  teatud  kopleid  saab  kasutada  talvise  sööda 
varumiseks 
• Võimaldab tallede karjatamist  eespool  uttedest.  Talled  pääsevad läbi  spets . värava värskele karjamaale ja 
seal  antakse  talledele  jõusööta  spetsiaalsest   katusega   jõusöödakünast,  uted  sinna  ei  pääse-  seega  talledele 
võimaldatakse  värske  parasiitidevabam  rohi  .  Tänu  sellele  saadakse  ca  13%  rohkem   talleliha   ( raskemad  
talled) ja rahalised sissetulekud on 19 % võrra suuremad kui 1. viisil. 
• Parasiitide levik talledele on paremini ära hoitud 
 
10.  Lambalaudad 
Lammaste pidamishooneteks võivad olla soojustatud laudad voi külmlaudad. Tänapäeval eelistatakse sageli 
just külmlautasid, sest lambad on vastupidavad külmale, kuid tundlikud liigse niiskuse suhtes. Külmlautade 
ehitus on lihtsam ja odavam, sest ehitusmaterjalide kulu on väiksem. Kui  laut  on soe ja niiske, muutub  vill  
märjaks  ja  märja  villaga  lambad  võivad  külmetuda  ja  haigestuda  erinevatesse  hingamisteede   haigustesse . 
Samas  võib  soojades  lautades  esineda  lammastel  kuumastressi  ja  seda  just  tiinetel  uttedel  kevad-talvisel 
perioodil.  Paljudes  välisriikides  kasutatakse  lambalautadena  kiletunneleid  ehk  polütunneleid,  mida  on 
kergem ehitada ja püstitada. 
Külmlautades  on  seinad  soojustamata.  Materjalidena  kasutatakse  mitmesuguseid  plaate,  laudist  jm. 
Põrandast kuni ca 1,8-2  m kõrguseni peavad seinad olema  tuulekindlad, et vältida tuuletõmbuse tekkimist 
laudas.  Kõrgemal  asetsev  osa   seinast   võib  olla  ehitatud  avatuna.  Külmlautades  on  hoone   sisetemperatuur  
praktiliselt vaid mõne kraadi võrra kõrgem välisõhu temperatuurist. Külmlautade puhul on sageli kasutusel 
pidamisviis, kus lammastele tagatakse aastaringne vaba väljapääs jalutuskoplitesse. 
Soojustatud lautades toimub lammaste söötmine ja talvine pidamine laudas. Sellistes lautades peab toimima 
loomulik   ventilatsioon ,  kus  on  tagatud  värske  välisõhu   sissevool   ning  niiske  õhu  ja  gaaside  väljavool 
ventilatsioonikorstna  (või  korstnate)  kaudu.   Laed   peavad  olema  soojustatud,  et   hakkaks   toimima  õhu 
väljavool  ventilatsioonikorstnate  kaudu.  Loomulik  ventilatsioon  toimib  hästi  kui  ventilatsioonikorstnate 
läbimõõt on vastavuses ruumi mahuga ning ventilatsioonikorstna seinad on soojustatud. Lautades peetakse 
lambaid rühmasulgudes. Söödasõimed ja sulud ehitatakse nihutatavatena, et oleks tagatud kergem sõnniku 
väljaviimine. 
Lambalautade põrandad peavad olema ehitatud nii, et oleks tagatud  vedelate  väljaheidete äravool või nende 
imendumine   allapanusse.  Loomadel  peab  olema  kasutada  kuiv  lamamissala,  kuhu  nad  kõik  korraga  ära 
mahuksid. Lammaste pidamise ruum või ehitis peab olema piisavalt valgustatud kas loomuliku valguse või 
kunstliku  valgustusega.  Karjatamisperioodil  peab  olema  tagatud  lammaste  pääs  karjamaale  või 
väliaedikusse.  Lammaste  pidamisel  peab  olema  tagatud  pidev  juurdepääs   joogiveele   alates   esimesest  
elunädalast.  Kui  lambaid  ei  söödeta  vabalt,  siis  peab  olema  tagatud  lammaste  üheaegne  ligipääs 
söödasõimele. 
 
11.  Veisekasvatuse olukord Eestis (veiste ja lehmade arvukus, karjade suurus, veisekasvatuse suunad ) 
Eestis  on  seoses  põllumajandusreformiga  ja  üleminekuga  turumajandusele,  veiste  arv  pidevalt  vähenenud. 
Kui 1990.a oli Eestis üle 800 tuhande veise, siis 2010. aasta seisuga oli Eestis ligi 240 tuhat veist. Neist 200 
tuhat piimaveist, kellest omakorda piimalehmi oli 96,7 tuhat. Lihatõugu veiste üldarv on pidevalt kasvanud 
ning neid oli 30.09.2010 seisuga 40,5 tuhat, kellest lihalemi oli 12,5 tuhat. 
Kaheteistkümne   registrisse    kantud   lihaveisetõu  nimistus  oli  kõige  enam   aberdiin -anguse  tõugu  veiseid  - 
9216, järgnesid herefordid - 8 538 ja limusiinid - 7 897. 
 
12.  Eestis aretatavad piimaveisetõud, jõudlus, arvukus, lühiajalugu 
Mustakirjud tõud: eesti holsteini tõug (ehf) (enne eesti mustakirju tõug) 
 
Tõug  on   aretatud   kohaliku  karja  vältaval  ristamisel  hollandi  mustakirju  tõuga.  Aretusloo  alguseks  võib 
lugeda  1838.  aastat,  mil  tehti  esimene  edukas  mustakirjude  veiste  import  Hollandist.  Hollandi  tõug  levis 
parandaja tõuna eeskätt Põhja –Eestis. 
Eesti mustakirjute lehmade osatähtsus kogu veiste arvust on pidevalt suurenenud. Kui 1960- ndatel aastatel 
oli mustakirjuid veiseid 30%, siis 1990-ndatel üle 65% veiste koguarvust. 
Eesti holsteini 2009. aasta keskmised toodangunäitajad olid vastavalt: 7614 kg aastalehma kohta ( r - 4.09%, 
312 kg piimarasva; v – 3,35%, 255 kg piimavalku). 
Eesti punane veisetõug (epk) 
Eesti punane veisetõug on aretatud kohaliku karja vältaval ristamisel angli ja taani punase tõuga. Esimesed 
angli  tõugu   veised   toodi   akadeemik   A.  F.  Middendorffi  eestvõttel  Saksamaalt  Pööravere  ja  Hellenurme 
mõisa  1862 . aastal. 
2009. aasta keskmised toodangunäitajad olid vastavalt: 6995 kg ( r- 4,28%,  300 kg; v- 3,44%, 241 kg) 
Eesti maatõug (ek) 
Eesti  maatõug  on  ajalooline  tõug,  mis  kujunes  välja  koos  eesti  rahvuse  kujunemisega.  Loomad  olid 
kohanenud siinse  kliimaga , nad olid vähenõudlikud ja haigustele vastupidavad. Nad olid väikesekasvulised 
(250-300 kg) ja väikese piimatoodanguga (1000 kg). Süstemaatiline maatõu aretus algas 1910.a 
Kui  19.sajandi  lõpul  moodustasid  maakarja  veised  27%  kogu  veiste  üldarvust,  siis  täna  on  see  vaid  0,4% 
ehk ca 600 isendit. Eesti maatõug on kantud hävimisohus olevate tõugude nimekirja 
2009. aasta keskmised toodangunäitajad olid vastavalt: 4701 kg (r-4,64%, 218 kg; v – 3.42%, 161 kg. 
 
13.  Eestis aretatavad lihaveisetõud ja lihaveiste erinevus piimatõugudest 
Lihaveised on  koheva  konstitutsiooniga, hea lihastusega ning  aeglase  (flegmaatilise)  närvisüsteemi tüübiga. 
Piimatoodang  on lihaveistel väike ja kogu piim kulub vasika üleskasvatamisele. 
 
Herefordi: tõug on vanemaid tõuge maailmas. Aretati välja Inglismaal Herefordshire krahvkonnas. Värvus 
on valdavalt punane erinevate toonidega. Pea,  kael  ja jalad on enamasti valged. Neid märgiseid pärandavad 
herefordid  ka  ristamisel  järglastele.  Tüüpilised  on  pikad   sarved ,  kuid  maailmas  on  levinud  ka  nudid 
herefordid. Eestis peeti hereforde rohkem 1980-ndatel aastatel, põhiliselt Lääne-Eestis ja saartel. 
Aberdiin-angus:  väikesekasvuline  tõug  on  aretatud  Ida-Šotimaal.  Loomad  on  musta  värvi  ja  nudid. 
Kehaehituselt  on   kompaktsed ,  tugevad  ja  vastupidavad.  Iseloomult  on  rahulikud.  Tõug  on  levinud  üle 
maailma. 
Galloway:  tõug  on  kujundatud  Šotimaa,  mistõttu  ta  on  kohanenud  külma  ja  niiske  kliimaga.  Veised  on 
vastupidavad,  tugevad  ja  robustse  kehaehitusega.  Värvuselt  on  valdavalt  mustad,  kuid  enamusel  loomadel 
on  karvastiku  tipp  mahagonivärvi,  mis  annab  üldmuljes  pruunika  tooni.  Meie  kliimavöötmes  on  vähe 
perspektiivne. 
Limusiin: aretatud Lääne-Prantsusmaal.  Loomad on punast värvi,  mis  varieerub heledast tumedani. Nina, 
silmade  ümbrus  ja  jalad  on  heledad.  Väga  hästi  on  arenenud  tagakeha.  Poegimisraskusi  esineb  neil  vähe, 
mistõttu kasutatakse seda tõugu ulatuslikult piimatõugude ristamisel. Loomade kasvukiirus on suur. 
Šarolee:  aretatud  on  ta  Prantsusmaal,  kust  on  levinud  teistesse  maadesse.  Värvuselt  on  loomad  valged 
kreemika kõrvaltooniga. Ka ninapeegel, sõrad ja sarved on heledad.  Lihastik  on väga hästi välja kujunenud 
turjal,  landel,  laudjal  ja  sinkidel.  Suur  sünnimass  (üle  40  kg)  põhjustab  raskeid  sünnitusi.  Pole  harvad 
keisrilõikused. Seepärast ei saa kasutada piimatõugu mullikate seemendamisel. 
Hele akviteen e. akviteeni hele: aretatud Prantsusmaal. Originaalnimega Blonde d`Aquitaine tõug on väga 
heade  lihajõudlusomadustega   veis .  Lihastik  on  väga  hästi  nähtav  looma  välimikus.  Iseloomulik  on  nn 
topeltlihastik ehk Doppellender laudja osas. Seda tunnust kannab üle 35% vasikatest. 
Belgia sinine tõug: see tõug on kujundatud mitme tõu kombinatsioonina. Sagedased on rasked, sünnitused, 
mille põhjustajaks on olnud šarolee tõu kasutamine aretuses. Rasked sünnitused on üheks põhjuseks, miks 
see tõug pole väga ulatuslikult levinud. Värvuselt heledad. 
Piemont:  tõug  on  aretatud  Itaalias.  Loomad  on  halli  värvi,  kusjuures  värvitoon  varieerub.  Tänu  sobivale 
kehatüübile pole probleeme poegimisega. 
Simmental:  tõug  pärineb  Šveitsist.  Tõu  nimetus  on  saadud  Šveitsi  kohanimede  Simme  ja  Valley  järgi. 
Simmentali  tõugu  veised  on  kahte  tüüpi:  kas  piima-  või  lihatootmiseks.  Nad  kohanevad  hästi  igasugustes 
klimaatilistes tingimustes. On nii sarvedega loomi kui ka nudisid loomi. Värvuselt on nad punasekirjud, mis 
varieerub päris  valgest  ning ka helekollasest tumekollaseni, või siis pruunist punakaspruunini. 
Aubraki tõug: on algselt pärit Lõuna – Prantsusmaalt. Aubraki tõugu veised on värvuselt liivakarva kuni 
kahvatu  hallini,   isasloomadel   on  tume   rant   ümber  kaela.  Nad  on  hea  lihastuse  ja  keskmise  suurusega 
lihaveised, kes kasutavad hästi rohuröötasid. Tavaliselt liiguvad Prantsusmaa karjad mägikarjamaadele mai 
lõpuks  ja  tulevad  tagasi  oktoobri  keskpaiku.  Aubraci  piirkonna  georaafiline  keskkond  on  andnud  tõule 
omaduse areneda ja kasvada nendes keerulistes tingimustes. 
 
14.  Veisetõugude klassifikatsioonid 
Arenguastme järgi jaotatakse tõud: 
1.  primitiivsed  e.  kohalikud  tõud-  kohaliku  tähtsusega  tõud,  millised  on  aretustööga  oluliselt  muutmata. 
Need  tõud  on  saadud  nn.  rahvaselektsiooni  tulemusena.  Suguloomadeks  on  valitud  juhuslikult  paremaid 
loomi.  Enamasti  on  nad  väikesekasvulised,  madala  toodanguga,  kuid  hästi  kohanenud 
keskkonnatingimustega ja vastupidavad. Nad on aretuskomponendiks uute tõugude loomisel. 
2. ülemineku ehk parandatud tõud - kujunemisjärgus. Need on enamasti kohalikud tõud, mida on parandatud 
teiste tõugudega. Eesti veisetõud 20.saj. sajandi I poolel. 
3.  aretus-  ehk  kultuurtõud  -  inimtegevuse  poolt  väljaaretatud,  kindla  eripäraga  ja  iseseisvalt  aretuseks 
sobivad  tõud.  Veisetõugude  klassifitseerimisel  võetakse  aluseks  loomade  jõudlus.  Veiste  jõudlus 
liigitatakse: 
1. piimajõudlus; 
2. lihajõudlus; 
Olenevalt jõudlusest kujunevad erinevad tõutüübid. Sellest lähtuvalt liigitatakse veisetõud järgmiselt: 
• 
Piimatõud  –  n.o  aretatud  suure  piimajõudluse  suunas.  Neil  on  kiire  hästiarenenud   hingamis -  ja 
vereringeorganid ning kiire  ainevahetus , mis tagavad võimalikult suure hulga piima tekke udaras. Neil 
on  hästiarenenud  näärmerikas  ja  hea  verevarustusega  udar.  Lihastik  seevastu  on   tagasihoidlik ,  samuti 
lihaomadused.