Looduskaitseteadus (0)

Mõisteid ja kordamisküsimusi
1. Looduskaitsebioloogia : Mõisted:
Looduskaitse ­ Looduskaitse on mitmepalgeline mõiste, mis kokkuvõtvalt hõlmab loodusvarade, looduskeskkonna, biodiversiteedi kaitset inimmõju ( antropogeensed tegurid) negatiivsete aspektide eest, hooldamist ja võimalusel ka taastamist.
Looduskaitsebioloogia ­ teadusharu, mis uurib elurikkust ja seda ohustavaid tegureid ning on aluseks praktilisele looduskaitsetööle. Interdistsiplinaarne teadus, mis võtab kokku liikide, koosluste ja ökosüsteemide kaitsega tegelevate erialaspetsialistide püüdlused ja kogemused.
Looduskaitseteadus ­ on veelgi interdistsiplinaarsem kui looduskaitse bioloogia . Tegemist on teadusega (mille rakendus kestab evolutsioonilises ajaskaalas), mis sünteesib erinevate teadusvaldkondade teadmisi ( loodusteadused , sotsiaalteadused, majandusteadus ) looduskaitseliste küsimuste lahendamiseks. Pakub teadmispõhiseid ja tarku lahendusi inimtegevuse kahjuliku mõju vältimiseks ja vähendamiseks. Looduskaitseteadusel on kolm põhilist eesmärki: 1) selgitada välja inimmõju ökosüsteemidele: selle mõju põhjused, selle mõju tagajärjed, 2) arendada välja praktilised meetmed ebasoodsa inimmõju vältimiseks ja kahjustatud koosluste seisundi parandamiseks. Ehk siis ­ analüüsida ökosüsteemide iseregulatsioonivõime, evolutsiooni ja teiste looduslike protsesside kulgu , inimmõju neile, hinnata sekkumisvajadust ja tarvidusel pakkuda välja võimalikud lahendused.
Kordamisküsimused:
1) Looduskaitse põhiprintsiibid. Ettevaatusprintsiip ­ kui looduskasutuse või tajutava keskkonnamõjuga seotus otsuste tagajärjed ei ole täpselt teada ning pole välistatud negatiivsed tagajärjed, siis peab olema pigem ettevaatlik ning lähtuma võimalusest, et negatiivne tagajärg realiseerub. Dünaamilisuse printsiip ­ loodus ei ole tasakaalus. Ökoloogilises süsteemis saab absoluutses tsakaalus olla vaid surnud süsteem. Kõik, mis on elus, muutub ja areneb. Evolutsioonilisuse printsiip ­ liigirikkus on evolutsiooni tulem. Liikide rohkus tulevikus sõltub sellest, millised protsessid toimuvad looduses praegu. Pideva valveloleku printsiip ­ ühe liigi või piirkonna kuulutamine looduskaitsealuseks ei garanteeri selle säilimist. Inimese juuresoleku printsiip ­ inimene on samuti osa loodusest; ta on üks paljudest loomaliikidest ning vajab samuti toitu, eluaset ja paljunemisvõimalusi. See ei õigusta ülemäärast inimmõju ega vabasta inimest vastutusest hävitustöö ja ökosüsteemide rikkumise eest. Ent nendib, et inimmõju