Lindudest vanasõnu ja rahvajutte (1)

Lõik failist

Sarnased õppematerjalid

36

pdf

Neid linde me tunneme

ISBN-13: 978-9949-13-918-7 ISBN-10: 9949-13-918-X  Sisukord Eessõna 4 Kes on linnud? 5 6 Leevike 7 Tihased 8 Varblased 10 Varesed 12 Kuldnokk 13 Harakas 14 Linavästrik 15 Rähn 17 Lõoke 19 Toonekurg 21 Pääsukesed 25 Kägu Mänge lindudest 28 Kirjandust lindude kohta 32 3 Saateks Elva Lasteaed Murumunal on projekti raames koostöös Eestimaa Looduse Fondi ja Tartu Keskkonnahariduskeskusega, Eesti Ornitoloogia Ühingu nõul ning Keskkonnainvesteeringute Keskuse, Stiftung Naturschutzfonds Glücks- spirale ja Saksa fondi 5000xZukunft rahastamisel ilmunud õppematerjal, mis on koostatud eesmärgiga arendada, mitmekesistada ja parandada keskkon-

Bioloogia

345

pdf

tammsaare tode ja oigus i-9789949919925

«Kuuled sa, kui palju siin soos linda on,» ütles peremees perenaisele, kui see temast mööda läks. «Terve väljamäe ümbrus aina mürab kohe.» «Ma olen hommikuti kuuland, kui lehmi lähen lüpsma,» vastas perenaine, ja kui toast tagasi tuli, jätkas ta: «Aga kurgede turlututamise vastu ei saa keegi. On neil vast kõrid!» «Isa–rabakana lõugab ju oma suuruse kohta küll kõvasti,» ütles peremees. «Jah, ilus lind, aga inetu hääl,» arvas perenaine. «Nagu ei tulekski linnunokast.»  Perenaine läks lauda poole ja peremees kuulatas üksi, kuidas karjusid kured, rabakanad, tedred, tikutajad, möhitajad ja pardid, kes olid nähtavasti jõest lennanud kuhugi kraavi või veelompi välja äärde. All koplis kukkus kägu. Pühapäeva hommikul sõitsid peremees ja perenaine kirikusse ja nõnda pidi noor mära ka täna rangid kaela võtma. Oleks võinud küll jalgsigi need

Kategoriseerimata

291

doc

Tõde ja Õigus II Terve tekst

I. Esimest korda elus Indrek tundis end tõesti üksikuna, mahajäetuna ja nagu maailmast eraldatuna, niipea kui vagunirattad hakkasid põrisema, tagudes mingisugust tundmatut takti. Kogu minevik tõmbus millegi pärast Vargamäele kägarasse kokku ja muutus nagu unenäoks, muinasjutuks, peaaegu olematuks. Mis olnud, tundus kõik tähtsusetuna; mis tulemas, nii tähtsana ja suurena, et tal puudus alles peaaegu igasugune sisu. Ta oli endalegi võõras selles võõras ümbruses. Võhivõõrad inimesed kiilusid ta vaguninurka. Ainuke lohutus, et võis aknast välja vahtida, kus vilksatasid mööda valgete kannudega traate kandvad postid lagedal või poolraagus põõsaste vahel, niidud aedadest piiratud heinakuhjadega, metsad, sood, rabad, viljarõukudega tipitud põllud. Siin-seal kirju kari, tule ääres seisev karjapoiss ja koer, kes sibas põriseva rongiga kaasa, kadudes mahalangevasse vedurisuitsu. Aga need tuttavadki asjad jätsid külmaks ja ei äratanud huvi. Valitses mingisugune h

Eesti keel

0

docx

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

1 VICTOR HUGO_JUMALAEMA KIRIK PARIISIS ROMAAN Tõlkinud Johannes Semper KIRJASTUS ,,EESTI RAAMAT" TALLINN 1971 T (Prantsuse) H82 Originaali tiitel: Victor Hugo Notre-Dame de Paris Paris, Nelson, i. a. Kunstiliselt kujundanud Jüri Palm Mõni aasta tagasi leidis selle raamatu autor Jumalaema kirikus käies või õigemini seal uurivalt otsides ühe torni hämarast kurust seina sisse kraabitud sõna . ' ANAT KH Need vanadusest tuhmunud, üsna sügavale kivisse kraabitud suured kreeka tähed, mis oma vormi ja asendi poolest meenutasid kuidagi gooti kirja, viidates sellele, et neid võis sinna kirjutanud olla mõne keskaja inimese käsi, kõigepealt aga neisse kätketud sünge ja saatuslik mõte, jätsid autorisse sügava mulje. Ta küsis eneselt ja katsus mõista, milline vaevatud hing see pidi küll olema, kes siit maailmast ei tahtnud lahkuda ilma seda kuriteo või õnnetuse märki vana kiriku seinale jätmata. Hiljem on seda seina (ei mäleta küll täpselt, millist just) üle värvitud

Kirjandus

0

docx

E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)

valida, aga kus Emmi seda teha laskis! Tema, jänespüksi nõu peale istusime nende tukkurite selga, sest et Emmi muid kogunisti ei 'tahtnud.» «Ma kartsin sinu pärast peaaegu niisama kui enese pärast tuliste hobustega ajama hakata,» 26 ütles Emmi rahuga. «Sa pole ju veel täis ratsutaja.» «Täis ratsutaja, täis ratsutaja,» osatas Oodo pahas tujus, «sina tead, mis täis ratsutaja on! Oleks mul praegu reite vahel tuline täkk, keda ma tahtsin, ükski lind ei saaks mind kätte! Ma lendan ise kui lind -- vhüüt!» Oodo andis vaimustuses oma märale säherduse ootamatu hoobi, et vaene loom ehmatades hüppama hakkas. Jaanus ja Emmi vahetasid pilgu, mis tunnistas, et kumbki Oodo kõne ja teoga rahul ei olnud. «Kas teie võidusõit nüüd juba otsas on, või olen mina segajaks vahele sattunud?» küsis Jaanus. «Sellest pole viga,» ütles Emmi ruttu. «Meie võidusõit on küll alles pooleli, aga meie võime teda siit uuesti alata

Kirjandus

Kommentaarid (1)