Liikide hävimine ja selle põhjused (0)

JAKOB WESTHOLMI GÜMNAASIUM
Kristiina Voolar
12B
LIIKIDE HÄVIMINE JA SELLE PÕHJUSED
Referaat
Tallinn 2013

Sisukord

Sissejuhatus
Liikide väljasuremine
Ohus olevad liigid ja nende kaitse
Kokkuvõte
Kasutatud kirjandus
3
4-6
7-9
10
11

Sissejuhatus

Oma referaadis uurin, mis põhjustab liikide väljasuremist, millised liigid on hävimas ning mida saab teha, et neid kaitsta ja kuidas on inimene selle kõigega seotud. Erinevaid liike on uuritud juba sadu aastaid ja on avastatud, et paljud neist on välja surnud ning paljud muutunud. Teatakse , et liigid on hävinud näiteks looduskatastroofide tagajärjel, kuid täna surevad liigid peamiselt inimtegevuse tõttu.
Üks meie tähtsamatest loodusvaradest on bioloogiline mitmekesisus . Selleks, et inimene saaks liigina säilida on vaja säilitada looduskeskkond meie ümber. Kaitstes erinevad liike ja loodust garanteerime elamiskõlbuliku keskkonna oma järelpõlvedele.

Liikide väljasuremine

Liikide üheks hävimise põhjuseks on katastroofid. Miljonite aastate vältel on Maad vorminud määratud jõud. Väljasuremist on põhjustanud laiaulatuslik vulkaaniline tegevus, mille käigus on õhku lennanud hiiglaslik kogus magmat, mis on varjutanud päikesevalguse ning vähendanud hapniku ja suurendanud süsihappegaasi hulka õhus; maavärinad on tekitanud tsunaamisid ja vulkaanide purskeid; jäätumised ja kõrbestumised on põhjustanud meretaseme tõuse ja langusi; Maale on langenud ka hiiglaslikud meteoriidid , mis on tekitanud tuletorme ja kliima kuumenemist. Maa ajaloos on olnud mitmeid suuri hävinguid. Paleontoloogid nimetavad neid Viieks Vägevaks. (McGavin, 2006)
Esimene Viie Vägeva hulgast leidis aset ordoviitsiumi ajastu lõpu poole. Kliima külmenes ja tekkisid hiiglaslikud jäälavad. Maailmamere taseme kogulangus oli ligi 100 meetrit. Sellel oli suur mõju mereelustikule. Teine suur väljasuremine toimus devoni ajastu lõpus. Põhjuseks võis taas olla globaalse jahenemise periood. Hävis rohkem kui 20% kõigist meres elavatest sugukondadest ja üle 70% kõigist liikidest. Kolmanda väljasuremise permi lõpu poole põhjustasid mitmed faktorid . Lõunapoolkeral olid mitmed suured jäätumised, kontinendid põrkasid omavahel kokku ning põhjustasid võimsaid vulkaanilisi perioode . Need hävitasid Maa osoonikihti ja muutsid nii maa kui ka mere happeliseks. Triiase ajastu lõpus leidis aset järjekordne massiline hävimine, mille käigus suri välja rohkem kui 50% kõigist mereselgrootute perekondadest, maismaal hävis 80-90% kõigist taimeliikidest. 65 miljonit aastat tagasi põrkas Maa kokku asteroidiga, kerkisid hiiglaslikud tõusulained ja puhkesid tuletormid. Hävis umbes 70-85% kõigist liikidest. (McGavin, 2006)
Kunagi oli inimese mõju keskkonnale väga väike. Loomade ja taimede uuenemisvõime oli piisav, et korvata korjamisest ja küttimisest tekkinud kahju. Kuid inimpopulatsioon on kasvanud ja ökosüsteemid ei ole enam võimelised ise taastuma. Liigid surevad välja, kuna hävitatakse elupaiku, langetatakse keskkonna kvaliteeti ja jahitakse ohus olevaid loomi. (McGavin, 2006)
Looduslikud elupaigad muudetakse põllumaaks, selle tagajärjel asendub mitmekesine ja liigirikas ökosüsteem lihtsa ja liigivaese põllumajandusliku ökosüsteemiga. Täna kasutavad inimesed enam kui neljandikku kogu maismaast põllumajandusmaana, haritavaks maaks on muudetud 25% maailma rohumaadest ja 30% metsadest. Troopilised metsad katavad kunagise 14% asemel vaid 6% meie maismaast. Neis metsades on aga varjul 60-80% kogu maailma bioloogilisest mitmekesisusest. Troopilisi metsi ohustavad väikepõllumajandus, raie, karjamaade loomine ja suuremahuline maaharimine . Näiteks Malaisias on viimase 180 aastaga hävitatud 95% looduslikest elupaikadest ja see on põhjustanud katastroofilise hulga väljasuremisi. (McGavin, 2006)
Elusmaailmale on tõsiseid probleeme tekitanud keemiatööstus, kus tekib palju jääkaineid ja püsivaid orgaanilisi saasteaineid. Kui need leiavad tee keskkonda, kanduvad mürgid toiduga loomalt loomale ja kontsentreeruvad toiduahela tipus olevate kiskjate organismis. Inimkudedest on leitud ligi 300 sellise kemikaali jälgi, kusjuures ühtki neist kemikaalidest sada aastat tagasi veel ei esinenud . Siit näeme, et inimtegevuse eest pole kaitsetud mitte ainult loomad, vaid ka inimesed ise. (McGavin, 2006)
Täna mõistame oma mõju keskkonnale oluliselt paremini kui need inimesed, kes elasid industrialiseerimise algusaegdel. Tulevastel tehnoloogilistel saavutustel on võime jätkata keskkonna kahjustamist, kuid samas ka neid mõjusid leevendada. Ellujäämiseks peame pidevalt kohanema , kuid me teeme seda ilma tuhandete taime- ja loomaliikideta, kes ei suuda muutustega kaasa minna. Isegi kui me ei vastuta täielikult globaalse soojenemise eest, võib üha jätkuv industrialiseerimine vajutada elusloodusele kohutava pitseri . (McGavin, 2006)
Neid liike, mida ei ole kodustatud ega kultuuristatud, tuleb püüda metsikust loodusest. Keskkonnasõbralik tegutsemine eeldab, et iga liigi puhul tohib loomi püüda vaid ilma populatsiooni taastumisvõimet kahjustamata. Ületarbmise oht on kõige teravamalt esile kerkinud mereökusüsteemis. Veel sada aastat tagasi arvati, et atlandi turska leidub nii külluslikult ja liik on sedavõrd kiiresti sigiv, et inimesed ei saa mingil moel tema arvukust mõjutada. Täna teame, et tursa arvukus on 1850. aastast alates langenud enam kui 90% ning seda tänu suurenenud püügile ja eriti püügile kudemispiirkondadest. (McGavin, 2006)
Loomsetele toodetele on suur ja mitmekesine turg . USA-s ja Euroopas on tohutu nõudlus lemmikloomade ja moodsate aksessuaaride järele. Euroopa ja USA mereakvaariumite varustamiseks püütakse igal aastal 25 miljonit kala, kooriklooma, meriroosi ja muud selgrootut ning 1000-2000 tonni koralle. Sageli kaasneb sellega suur raiskamine, sest paljud neist loomadest surevad, kas püüdmisel või transpordi käigus. Paljud loomaomanikud ei teadvusta endale, millist piina ja hävingut nende hobi põhjustab. Must turg ignoreerib endiselt rahvusvahelisi seadusi ja kokkuleppeid, millega keelustatakse haruldaste ja ohustatud liikidega kaubitsemine. (McGavin, 2006)

Ohus olevad liigid ja nende kaitse

Euroopa Liidu liikmesriigid hõlmavad valdava osa Lääne-Euroopast. Nende kogupindala on üle kolme miljoni ruutkilomeetri. Sellel maa-alal leidub mitu tuhat erinevat loodustüüpi, mis on koduks 150 imetaja liigile, 520 linnuliigile, 180 roomaja ja kahepaikse liigile, 150 kalaliigile, 10 000 taimeliigile ning vähemalt 100 000 selgrootute liigile. Tänaseks on pooled nendest imetajate ning kolmandik roomajate , kalade ja lindude liikidest inimtegevusest ohustatud. Paljud Euroopas ohustatud looma- ja taimeliigid on Eestis veel heas olukorras ja suhteliselt arvukad, kuid majandustegevuse intensiivistudes võivad nad meilgi haruldaseks muutuda. (Rahvusvahelise tähtsusega looma- ja taimeliigid, 2004)
Üks Eestis elavatest ohustatud liikidest on viigerhüljes ehk viiger . Viigerhüljest võib Läänemerest leida valdavalt mere põhjaosast kolme eraldi alamasurkonnana Põhjalahes, Soome lahe idaosas ja Väinameres (joonis 1). 20. sajandi alguses elas Läänemeres paarsada tuhat viigrit, tänaseks on alles jäänud vaid 10 000. Eestis oli 1996. aastal umbes 1500 viigerhüljest, Soome lahe Eesti vetest on liik viimasel kümnendil taandunud. Väga aeglast juurdekasvu Läänemeres võib märgata vaid Põhjalahes. Suurimaks ohuks viigritele on merre kogunenud keskkonnamürgid, mis pärsivad hüljeste sigimisedukust ja nõrgestavad vastupanuvõimet haigustele. Eesti vetes mõjuvad ebasoodsalt ka soojad talved , kui poegimiseks sobivat jääd jääb väheseks. Selleks, et viigreid kaitsta on nad arvatud kaitsealuste liikide II kaitsekategooriasse ja punase raamatu tähelepanu vajavate liikide hulka. (Rahvusvahelise tähtsusega looma- ja taimeliigid, 2004)
Joonis 1. Viigrite levik Eestis aastatel 1980 – 2001.
(Rahvusvahelise tähtsusega looma- ja taimeliigid, 2004)
Teine üks tuntumatest Eestis elavatest ohustatud liikidest on lendorav . Ta on levinud Läänemerest kuni Vaikse ookeanini. Euroopas leidub lendoravat vaid Soomes, Eestis, Põhja-Lätis ja Venemaal. Eestis on peamiseks levialaks Virumaa keskosa rabade ümbruse metsad, isoleeritud asurkondi leidub ka Lõuna-Pärnumaal, Soomaa rahvuspargis, Harjumaal ja Raplamaal (joonis 2). Lendorava levila on Eestis pidevalt ahenenud ja see loom on muutunud haruldaseks. Püsivaatluste seiretulemuste järgi püsib lendorava arvukus viimastel aastatel stabiilsena, sest elutingimused nende elupaikades on säilinud suhteliselt muutumatutena. Olilistemaks ohuteguriteks on vanade metsade ja nendes leiduvate õõnsate puude vähenemine ning raied lendoravate elupaikades. Eriti suureks ohuks on lageraied, mis hävitavad elupaiku ja loovad levikubarjääre. Lendorav on Eestis I kategooria kaitsealune liik ning kantud ohualti liigina punasesse raamatusse. (Rahvusvahelise tähtsusega looma- ja taimeliigid, 2004)
Joonis 2. Lendorava levik Eestis enne 1980. aastat (sinine) ja aastatel 1980 – 2003 (roheline).
(Rahvusvahelise tähtsusega looma- ja taimeliigid, 2004)
Üldiselt on kaitsealused liigid jaotatud looduskaitseseaduse järgi kolme kategooriasse (joonis 3). Kõige ohustatumad liigid kuuluvad I kaitsekategooriasse ja kõige vähem ohustatud III kaitsekategooriasse. I kaitsekategoorias on liigid, mis on Eestis haruldased, esinevad väga piiratud alal, vähestes elupaikades, isoleeritult või väga hajusate asurkondadena ning ka need liigid, mis on hävimisohus, mille arvukus on inimtegevuse mõjul vähenenud või elupaigad ja kasvukohad rikutud kriitilise piirini ja mille väljasuremine Eesti looduses on ohutegurite toime jätkumisel väga tõenäoline. II kaitsekategooriasse arvatakse liigid, mis on ohustatud, kuna nende arvukus on väike või väheneb ning levik Eestis väheneb ülekasutamise, eluapaikade hävimise või rikkumise tagajärjel ja ka liigid, mis võivad olemasolevate keskkonnategurite toime jätkumisel sattuda hävimisohtu. III kaitsekategooriasse kuuluvad liigid, mille arvukust ohustab elupaikade ja kasvukohtade hävimine või rikkumine ja mille arvukus on vähenenud sedavõrd, et ohutegurite toime jätkumisel võivad nad sattuda ohustatud liikide hulka. Selles kategoorias on ka liigid, mis kuulusid I või II kaitsekategooriasse, kuid on vajalike kaitseabinõude rakendamise tõttu väljaspool hävimisohtu. (Eesti looduse kaitse aastal 2007, 2008)
Joonis 3. Erinevatesse kaitsekategooriatesse määratud liikide arv ja nende protsent Eesti liikide koguarvust.
(Eesti looduse kaitse aastal 2007, 2008)

Kokkuvõte

Maal elutsevate liikide mitmekesisus on väga suur ning ajaloo vältel on liike koguaeg juurde tekkinud ja välja surnud. See, et aja jooksul liike välja sureb on loomulik, kuid tänapäeval hävivad liigid kiiremini kui neile loomulik ja enamasti on selles süüdi inimtegevus. Inimene mõtleb tihti vaid endale ja unustab, et põllumaa loomisega hävitab ta loomade elupaiku ja looduslikku reljeefi, inimeste loodud tööstused saastavad ja reostavad keskkonda meie ümber, nõudlus moe ja ilu järele tapab miljoneid loomi ja võib tappa ka liike. Õnneks on hakatud mõtlema looduse ja liikide hoidmise ja taastamise peale. Inimene on tekitanud paljude liikide hävimise ja nüüd peab inimene, selleks, et säilitada oma liik, säilitama teised liigid ja enda ümber oleva loodusliku keskkonna.

Kasutatud kirjandus

„Eesti looduse kaitse aastal 2007“. 2008 Tallinn: Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskus
„Rahvusvahelise tähtsusega looma- ja taimeliigid“ 2004 Tallinn: AS Kirjastus Ilo
McGavin, George C 2006. „Ohustatud liigid: elusloodus väljasuremise ohus“. Tallinn: Kirjastus Varrak