Suiseid on liblikate seas kaht tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ning kolmelülilised alahuulekobijad, ülejäänud suiste osad on neil taandarenenud. Valmikuna mittetoituvatel liikidel (näiteks kedriklased, mõned surulased) on see sageli täiesti kadunud, sellal kui troopilisel surulasel Macrosila morgani ulatub imilondi pikkus kuni 35 sentimeetrini. Tundlad Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid kõige ürgsematel vormidel (näiteks eistekedriklastel) on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Erandlikud on pikktundelkoilased, neil on tundlad kehast mitu korda pikemad. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised (tundla tipp on paksenenud), hämarikuliblikate tundlad on aga niitjad, saagjad, kamjad, sulgjad jne. Tundlate kujud Rindmik Liblikate rindmik koosneb kolmest omavahel tugevasti kokku kasvanud lülist.
Liblikate välisehitus Putukatel jaguneb keha peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Liblika keha on sale ja tal on peened jalad. Liblika keha on kaetud karvadega, mis aitavad säilitada kehasoojust. Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Liblikate liitsilmad on hästi arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Pea kannab kahesuguseid jätkeid: suiseid ja tundlaid. Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid kõige ürgsematel vormidel (näiteks esikedriklastel) on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised, st tundla tipp on paksenenud, hämarikuliblikate tundlad on aga niitjad, saagjad, kamjad, sulgjad jne. Sageli esineb tundlate kujus suguline dimorfism: isaste tundlad on keerukamad. Näiteks kevadpaabusilma isaste tundlad on topeltkamjad, emaste omad aga niitjad. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi:
Liblika keha on sale ja tal on peened jalad. Liblika keha on kaetud karvadega, mis aitavad säilitada kehasoojust. Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Pea kannab kahesuguseid jätkeid: suiseid ja tundlaid. Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid kõige ürgsematel vormidel (näiteks esikedriklastel) on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised, st tundla tipp on paksenenud, hämarikuliblikate tundlad on aga niitjad, saagjad, kamjad, sulgjad jne. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ning kolmelülilised alahuulekobijad, ülejäänud suiste osad on neil taandarenenud. Liblikate liitsilmad on hästi arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma.
Liblikaliste selts on üks suurimaid putukaseltse, praeguseks on teada umbkaudu 160 000 liiki liblikaid, kuid ei ole kahtlust, et tegelikult on liblikaliikide arv veelgi suurem. Eestist on leitud umbes 2 200 liiki liblikaid, kuid tegelik liikide arv on ilmselt 2 400 - 2 500 piires. Liblikaliste selts jagatakse kolmeks alamseltsiks: lõugadega liblikad e. Pisisamasoonelised samasoonelised e. Suursamasoonelised ning erisoonelised Liblikate keha on putukatele tüüpilise lülistusega, pea, rindmik ja tagakeha on selgesti eristatavad. Kogu keha on kaetud rohkem või vähem tihedate karvade või soomustega. Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Liitsilmad on hästi arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest
........................................ Kõigil selgrootutel loomadel puudub ................................................. . Liblikate välisehitus Putukatel jaguneb keha peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Liblika keha on sale ja tal on peened jalad. Liblika keha on kaetud karvadega, mis aitavad säilitada kehasoojust. Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Pea kannab kahesuguseid jätkeid: suiseid ja tundlaid. Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid kõige ürgsematel vormidel (näiteks esikedriklastel) on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised, st tundla tipp on paksenenud, hämarikuliblikate tundlad on aga niitjad, saagjad, kamjad, sulgjad jne. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ning kolmelülilised alahuulekobijad,
Liblikad Karola Kaugema 8.k Liblikate välisehitus Liblikate keha on sale ja neil on peened jalad. Keha on kaetud karvadega, mis aitavad säilitada kehasoojust. Pea on liblikaliikidel eri suurusega, see kinnitub rindmikule peene kaelaga ja on liikuv. Pea kannab kahesuguseid jätkeid: suiseid ja tundlaid. Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid ürgsematel vormidel on need lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised. Hämarikuliblikate tundlad on aga niitjad, saagjad, kamjad, sulgjad jne. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ja kolmelülilised alahuulekobijad. Liblikate liitsilmad on hästi arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Liblikate rindmik koosneb kolmest omavahel tugevasti kokku kasvanud lülist
3 1. LIBLIKALISED 1.1. Areng Liblikalised on täismoondega putukad. Nende areng on neljajärguline: muna, vastne(röövik), nukk ja valmik. Emane liblikas muneb taimedele, millest toituvad nende röövikud või maapinnale. Munadest kooruvad väikesed ussikujulised liblikat mittemeenutavad röövikud. Röövikud kasvavad kiiresti ning seetõttu kestuvad nad mitu korda. Nende keha on silindrilise kujuga. Lõpuks nad nukkuvad. Nukud paiknevad väga erinevates kohtades, kõige sagedamini siiski maapinnal kõdu sees. Mõne nädala möödudes nukukest lõheneb ja nukust ronib välja liblikas. Vahetult peale nukukestest väljaronimist meenutavad nende tiivad pisikesi ja pehmeid lapikesi. Nende lõplik väljasirutamine ja kõvenemine võtab aga aega. Täiskasvanud liblikat nimetatakse valmikuks. 1.2. Toitumine Kus taimi, seal on ka liblikaid(v.a. kõige külmemad alad). Sageli kohtame
Liblika keha on sale ja tal on peened jalad. Liblika keha on kaetud karvadega, mis aitavad säilitada kehasoojust. Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Pea kannab kahesuguseid jätkeid: suiseid ja tundlaid. Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid kõige ürgsematel vormidel (näiteks esikedriklastel) on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised, st tundla tipp on paksenenud, hämarikuliblikate tundlad on aga niitjad, saagjad, kamjad, sulgjad jne. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ning kolmelülilised alahuulekobijad, ülejäänud suiste osad on neil taandarenenud. Liblikate liitsilmad on hästi arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma.
75% kõigist loomaliikidest. 1. Väliskate Skleriidid on tugevamad seal kus vajatakse kaitset vigastuste vastu. Nad kaitsevad siseorganeid ja moodustavad jäsemete mehhaanilise toe. Putukate skleriidid ja lihased moodustavad lahutamatu terviku; kõikide liigutuste aluseks on skleriitide ja lihaste koostöö. Mitmekesisus putukate väliskujus põhineb välisskeleti erinevustel (oluline määramisel). 2. Putuka keha üldine välisehitus Putuka keha koosneb kolmest põhiosast: pea (caput), rindmik (thorax) ja tagakeha (abdomen). Pea (caput) külge kinnituvad putuka suuorganid e suised (trophi) ja tundlad (antennae), pea külgedel asetsevad liitsilmad (oculi) ning nende vahel võib olla kuni kolm lihtsilma (ocelli). Tugevasti sklerotiseerunud, täiskasvanud putukal ei ole segmentide piire. Kukal – occiput; kiirmik – vertex; laup – frons; näokilp – clypeus; ülahuul – labrum; põsk –
Koostaja: ANNA VAHTER ÕPPEMATERJAL PUTUKATE SELTSID Alamklass: Siselõugsed (Entognatha) Selts: Tõukjalalised (Protura) Pikkus 0,5-2 mm; keha väljaveninud. Värvuselt valkjas/kollakas. Pea munajas. Silmad ja tundlad puuduvad. Pea külgedel on ebasilmad, mis tajuvad niiskuse muutust ja õhu vibratsiooni. Suised asuvad peakapsli sees, mis on alaküljel rindmikust alates pikalt kinnine. Lõuad stiletjad. Rindmikulülid selgelt eristatavad. Jalad lühikesed
Sinepiliblikas lendab meil mai keskpaigast juuli alguseni ja soodsatel aastatel teise põlvkonnana augustis. Neid võib kohata okas- ja segametsades, sihtidel ja metsateede servadel. Täiskasvanud liblikad peatuvad õitsvatel taimedel ja imevad nektarit. Maikuus meeldivad neile kannikeste õied, augustis härjasilmad ja kesalilled. Röövikud toituvad seahernestel (aas-seahernes, kevadine seahernes, mägi- seahernes) ja harilikul nõiahambal, nukkuvad rohukulus (köidisnukk) ja nukud talvituvad. Ei esine eriti sageli. (Viidalepp, Remm 1996: 205) Möödunud suvel võis minu koduümbruses kohata nii kevad- kui suvist sinepiliblikate põlvkonda. 4 Sinepiliblikas härjasilmal toitumas 05.07.2013 2.2. Reseedaliblikas (Pontia edusa) Euroopas esineb neli liiki. Reseedaliblikad on levinud Euraasias, Saksamaast Kuriilide ja Jaapanini. Paljunemisala põhjapiir asub Tatra mägede lõunanõlvadel ja Valgevenes. Lõuna- ja
Putukate välisehitus Hoolimata sellest, et putukad on väga liigirikas loomarühm, kelle hulgas kohtame suurt hulka erineva eluviisi ja väljanägemisega loomi, on nende kehaehitus üldplaanis siiski sarnane. Putukate keha jaguneb kolmeks tavaliselt hästi eristatavaks osaks: pea, rindmik ja tagakeha. Kõik need kehaosad koosnevad hulgast eri kujuga lülidest. Nagu kõigil lülijalgsetel, on ka putukate keha kaetud kergest, kuid kõvast kitiinist koosneva välisskeletiga. Välisskeletist saavad alguse ka mitmesuguseid keha pinnal olevad jätked, nagu ogad, karvad, harjased, soomused jne. Kehapikkus ulatub 0,2 millimeetrist parasiitsetel kiletiivalistel kuni 30 sentimeetrini raagritsikatel, tiibade siruulatus mõnest millimeetrist 30 sentimeetrini.
siruulatus on kuni 12 cm. Surulasi iseloomustavad sihvakad tiivad, väga hea lennuvõime ja suur lennukiirus. Väidetavalt suudab kassitapusuru (Agrius convolvuli) hetkeks arendada kiirust isegi kuni 123 km/h. Enamusel surulastest on väga pikk imilont ja nad ei lasku toitumisel õiele maha, vaid "ripuvad" selle kohal õhus, ning sirutanud imilondi õieni, imevad niiviisi nektarit. Siiski leidub surulaste seas ka selliseid liike, mille valmikud ei toitu; neil on imilont taandarenenud. Omapärane on tontsuru imilont, see on vastandina teistele surulastele lühike ja jäme. Põhjus on ilmselt selles, et tontsurud tungivad tihti mesipuudesse ja imevad kärgedest mett, selleks aga pole teab kui pikka imilonti tarvis. Mesilaste eest kaitseb looma nii tema paks kitiinkest kui ka häälitsemise võime (väidetavalt meenutab see hääl mesilasema laulu). Loom võib kuuldavale tuua teravaid piiksatusi, mis meenutavad hiire häälitsemist
· Emase tagakeha lõppeb mõõgakujulise munetiga. · Areneb vaegmoondega, moone, mis jaguneb 3 etappi muna, vastne ja täiskasvanud : o Munad munetakse mulda, kus nad talvituvad o Kevadel kooruvad vastsed, kes sarnanevad täiskasvanuga, kuid on väiksemad ja puuduvad tiivad; ronivad maapinnale ja alustavad söömist ( taimi) o Vastne toitub ja kasvab ning ta kest jääb väikseks, kestub ( 5 korda), saab tiivad ja pikenevad tundlad. o Viimasel kestumisel väljub täiskasvanud rohutirts. · Elavad vaid ühe suve, talvituvad ainult nende munad. · Sugulased heinaritsikas: o Kehast pikemad tundlad ja pikk muneti o Suurem 4,5 cm o Söövad peamiselt putukaid o On ka taimtoidulisi o Ohu korral eritab suu kaudu soolest pruunika vedelikutilgakese, see on nahka ärritava toimega. Liblikad · Sale keha, peened jalad
Peale nende on tuntud veel parasiitsed liigid varroalest Varroa jakobsoni, nääpsulest Demodex folliculorum, sõstra-pahklest Eriophyes ribis. Hõimkond: Üheharused UNIRAMIA Erineva välimusega, alates pikast vorstikujulisest kuni ümara kehaga loomani välja. Mõõtmed 0,5 mm 35 cm. Keha koosneb mitmeti grupeerunud lülidest. Lülidele kinnitub erinev arv lülilisi jäsemeid. Esineb pea ja sellele kinnituvad meeleelundid - liitsilmad ja kompimisjätked e tundlad. Suu ümber paiknevad erineva ehitusega suised. Suuremal enamusel esinevad tiivad. Sooltoru avatud, suured seedenäärmed puuduvad. Toitumistüübilt väga erinevad. Vereringesüsteem on avatud, süda torujas ja paikneb selgmiselt tagakehas. Veri ei osale hapniku transpordil. Hingamiselunditeks on trahheed. Erituselunditeks on Malpighi sooned. Lahksugulised. Areng toimub sageli metamorfoosiga. Vastsed väga mitmesuguse välimusega. Kõige arvukam loomarühm,
Iseloomulikud tunnused Putukad on lülijalgsed. Neid on üle miljoni liigi. Eestis on neid leitud üle 12 000 liigi. Keha liigendub 3 osaks: pea; rindmik, tagakeha. Putukate kehad on kaetud kitiinkestaga. Peas paiknevad 1 paar liitsilmi. Paljudel putukatel on tundlad. Putukad on ainsad lendavad selgrootud. Nad näevad UV ja see on oluline nektari leidmisel. Putukate süda on mitmekambriline. Neil on 1 veresoon mis lähebsüdamest pähe. Nad kasutavad hingamiseks trahheed, mis avanevad kehakülgedel. Toitumine Putukad võivad olla taimetoidulised, segatoidulised ja on ka putukaid, kes toituvad väljaheidetest ja surnud organismide jäänustest. Taimetoidulised putukad on näiteks paljude putukate vastsed. Segatoidulised on näiteks prussakad
Admiral Admiral (Vanessa atalanta) on liblikas koerlibliklaste sugukonnast. Admirali tunneb ära tiibadel domineeriva musta värvi järgi. Admiralil on suured mustaruugekirjud tiivad. Tiibade siruulatus on 65-70mm. Admirale võib kohata kõikjal avamaastikel, aedades, metsaservadel, niitudel, mitmesuguste taimede õitel. Admirali valmikud lendavad meile mai lõpust juunini ja juuli lõpust septembrini. Admiralide sügispõlvkond meie külma talve üle ei ela- neil puudub talvine diapaus (putuka talveuni). Admiralid on maiad liblikad- lisaks hilissuviste õite külastamisele parvlevad nad lõhkiküpsenud õuntel ja ploomidel. Admirali röövikud on mürgised. Suve lõpul röövik nukkub ning veedab talve kaitsva lumevaiba all. Toitumine Enamus koerlibliklasi toitub valdavalt õienektarist
kui ka häälitsemise võime (väidetavalt meenutab see hääl mesilasema laulu). Loom võib kuuldavale tuua teravaid piiksatusi, mis meenutavad hiire häälitsemist. • Omapärane on siinkohal heli tekitamise mehhanism - hääl tekib õhukese membraani võnkumisel, kuid vastandina teistele putukatele pannakse helielund tööle soolest kiiresti väljapuhutava õhu abil. Selline helitekitamise mehhanism on putukate seas teadaolevalt ainulaadne. Kirjeldus • Tundlad ei ole üldiselt eriti sulgjad, isegi isastel. • Surulastel puuduvad kuulmiselundid, kuigi mõnel rühmal on kuulmiselundilaadsed organid peas. • Rindkere, kõht ja tiivad on tihedalt kaetud soomustega. • Mõnel surulaseliigil on lont taandarenenud kuid enamusel on see väga pikk ning kasutatakse nektari imemiseks taimedelt. • Enamus surulasi tegutseb pimedas või õhtuhämaruses kuid mõned lendavad ka päevasel ajal. • Nii emased kui isased on sarnase elueaga
...................................... 10 2 SISSEJUHATUS Ehmestiivalisi väikeseid pruunikaid liblikaid meenutavaid putukaid näeme lendlemas vee kohal ja varjumas kaldataimestikus. Vanimad ehmestiivaliste fossiilid pärinevad ülemtriiasest, vastsekodasid on leitud alates kriidiajastust. Selle seltsi süstemaatika on veel ige segane, paljude liikide valmikud on omavahel peaaegu täiesti eristamatud, liikidel tehakse vahet vaid vastsete kodade ("majade") ehituse phjal, sest kojad on tihti liigispetsiifilise kujuga. Referaadiga püüan teieni tuua ehmestiivaliste elu, väljanägemuse ning vastsete morfoloogia ja eluviisi. 3 Taksonoomia Riik: Loomad (Animalia) Hõimkond: Lülijalgsed (Arthropoda) Klass: Putukad (Insecta)
olulise osa kalade toidus. 42. Aerjalgsed tillukesed, silinderja või tilgakujulise kehaga, suur ümar pea,liitsilmi pole, üksainus silm, pikad eestundlad, tagakeha lõpeb hargiga, emased kannavad viljastunud mune kottidega kaasas, nauplius.vabalt mere ja mageveeplanktonis.3 seltsi aerjalgseid sõudiklased, hormikulised, rullikulised. Paljud parasiidid.N: magevees sõudik, aerik. Selts vesikirbulised (kl.lõpusjalgsed) tillukesed, pikad tagumised tundlad,mille abil liigub hüpates, ainus suur silm, lame läbipaistev kitiinrüü.Toituvad filtreerides, osad röövloomad.Oluline osa magevee planktonist. Vastsejärku pole, viljastatud munadest saavad püsimunad. N: Järve-kiivrik, Järve-nokik, Tavaline lestik, Harilik kammik, Tavaline küürik, Silesaba-händur- röövloom, tavaline klaasik, järve-silmik. Karpvähid Mage ja merevees, enamasti põhjas, harvem planktonis.Tillukesed, kelle keha on peidetud kahest poolmst
Pea: Putukate pea koosneb 6 lülist, mis aga valmikul kokkukasvanud - lülide piire neil näha enam ei ole. Putukate pea tagumist osa nimetatakse kuklaks, pea eesmises osas on ülalt alustades kiirmik, tundlate vahel asuv laup ja tunnaldest allpool asuv näokilp. Pea eesmises osa külgedel asub paar liitsilmi, mis koosnevad ommatiididest. Lisaks sellele on putuka pea ülaosas paar liht- e. täppsilmi. Tundlad- pea eesosas asub paar tundlaid e. antenne (v.a. tõukjalalised). Tundlad koosnevad tavaliselt kolmest osast. Basaalsegmendi e. aluslüli abil kinnitub tundel pea külge, sellele järgneb pöördlüli, millel asub Johnston'i elund. Johnston'i elund annab informatsiooni putuka kehaasendi ning õhu või vee liikumise suuna kohta. Mõned kahetiivalised võtavad Johnston'i elundi kaudu ka helisignaale vastu. Pöördlülile järgneb tundlapiug, mis koosneb väga erineva arvuga tundlalülidest. Sõltuvalt funktsioonist, esineb putukatel väga erinevaid tundlatüüpe
mikroelemente (vask, raud, jood, fluor ja tsink). Mineraalelementidest on tomatis palju kaaliumi ja vähe naatriumi. Tomati rohelised osad sisaldavad mitmeid mürgiseid alkaloide, millest tuntumad on solaniin ja tomatiin. Kahjurid ja haigused Kahjuritest on levinuimad kasvuhoonekarilane ja öölased. Kasvuhoonekarilane- on väike (1,52 mm) jahukate tiibadega koiliblikat meenutav putukas. Kahjur imeb taimemahla lehtede alumisel küljel, valmikud toimetavad tipmistel lehtedel, vastsed veidi madalamal. Peamised kahjustajad on vastsed. Taime vähemalgi liigutamisel tõusevad valmikud lendu, kuid laskuvad kiiresti tagasi lehtedele. Levikut soodustab soe kuiv õhk. Karilase meelistaimed on tomat, kurk, salat, fuksia, gerbera, pelargoon, jõulutäht ja priimula, kuid ta võib toituda ka umbrohtudel. Taimelehtede pinnale ilmuvad ähmased kollakad täpid ja laigukesed. Kui kahjureid on palju, muutuvad lehed varsti üleni kollaseks.
Triibuline viljanaksur valmik kahjustab lehti ja õisi. Muneb mulda kuni 200 muna. Võivad kahjustada ainult mugulaid. Tume-viljanaksur muneb mulda või taime juurekaenlasse. Öösiti aktiivne. Nukkuvad mullas nukuhällis. Noormardikad kooruvad suve jooksul, aga jäävad kevadeni mulda. Selts: liblikalised Sugukond: öölased hallikad või pruunikad, lendlevad hämaruses. Munevad taime lehtedele või varrele, munad tiheda kogumikuna. Röövikutel haukamissuised. Liblikad toituvad õienektarist. Röövikud kahjustavad lehti, varsi ja juuri ning mugulaid. Harilik varreöölane kahjustab varsi ja juuri, muneb kõrrelistele, talvitub muna. Kolmas kasvujärk lihakad varred. Varred murduvad, lehed närtsivad. Nukkuvad mullas, talvituvad röövikuna mullas, vahel munana. Närivad end varre sisse. 1 pk. Põlluöölane kahjustab mugulaid ja vilju. Röövik toitub taime lehest, viljast, varrest, mugulast. Mugulates suured augud. Talvitub eelnukuna
(skorpionilised, ämblikulised, lestalised). 3. Heksapoodid (Hexapoda), kuhu alla kuuluvad putukad ja siselõugsed. 4. Hulkjalgsete (Myriapoda) alla kuuluvad sadajalgsed, tuhatjalgsed, harvjalgsed, harusabased. 5. Vähid (Crustacea), kuhu alla kuuluvad lõpusjalgsed, mõlajalgsed, pimevähid, aerjalgsed, karpvähid, kõrgemad vähid. (Vikipeedia1) Putukate klass Kehaehitus Putuka keha koosneb kolmest osast: pea, rindmik ja tagakeha. Pea koosneb 6 lülist. Pea tagumine osa on kukal, eesmises osas on kiirmik, tundlate vahel on laup ning tundlate all asub näokilp. Tundlad koosnevad 5 tavaliselt kolmest osast. Basaalsegmendi ehk aluslüli abil kinnitub tundel pea külge. Peale seda on pöördlüli, millel on Juhnston´i elund, mis annab informatsiooni putuka kehaasendi ning õhu või vee liikumise suuna kohta.
moondega; vastsed mitmesugused, aga mitte trohhofoor. Erinevusi: rõngussidel ja limustel on pehme kehapind ning vastseks trohhofoor, lülijalgseil mitte. Kitiinkest, mida tuleb kasvades aegajalt vahetada, on lülijalgseil ühine hoopis ümarussidega (Nematoda) ja mõnede teiste "kottussidega". 41. Vähkide (Crustacea) tähtsamad rühmad, nende ehituse erinevusi, näiteid Eesti vetest Vähkide (Crustacea) klassid: Kl. mõlajalgsed (Remipedia): Tillukesed, usja kehaga, rindmik ja tagakeha üsna ühtmoodi lülistunud ja ühtmoodi jäsemetega. Ujuvad jäsemete abil sõudes. Kl. pimevähid (Cephalocarida): Tillukesed. Suur pea, jalgadega rindmik, peen jalgadeta tagakeha, lõpus kaks pikka niiti. Teine tundlate paar tagapool suud; teine alalõugade paar rindmikujalgade moodi. Kl. lõpusjalgsed (Branchiopoda): Suhteliselt lihtsa ehitusega, nagu eelmisedki: rindmikulülid pole peaga kokku kasvanud, rindmikujalad lehtjad - ühtaegu kulgemiseks, hingamiseks ja toitumiseks
Jooksiklasi võib leida peaaegu igalt poolt maakeralt, kuid on ka liike, kes on seotud mingi kindla ökosüsteemiga, näiteks niidud või metsamaad (Carvalho, 2015). Jooksiklastel esinevad küll tiivad, aga need on üldjuhul talitusliku tähtsusega, peaaegu kogu elu veedetakse maa peal (C). Jooksiklaste keha on enamasti sale, peenike ning tugev. Samuti on keha voolujooneline, mis võimaldab kiiret liikumist maaalusest käikudes ja taimede vahel. Tundlad on suhteliselt pikad ja peenikesed. Röövloomadele kohaselt on neil võimsad lõuad (Tamm). Valdav enamus jooksiklasi on röövtoidulised ja väga aktiivsed (Tamm). Päevane toiduvajadus on kolmandik nende kehakaalust. Süüakse tigusid, röövikud ja erinevaid tõuke. Paljud neist toitutavd osaliselt või täieliku seemnetset või muust taimsest materjalist (Merivee; Must; Kruus, 2012). I. Jooksiklaste kehaehitus
· Linnasääsk (Culex pipiens molestus) · Metsasääsk perekonnast (Aëdes) Verd imevad ainult emased sääsed. Emase sääse kehas valmib umbes 300 muna, mis munetakse seisvasse vette. Referaadi ,,Pistesääsed" eesmärk on anda konkreetne ja põgus ülevaade pistesääsklastest (Culicidae) bioloogiast ja kehaehitusest. Pilt 1: Pistesääsklane. Naturephoto-cz, 2014. 2. Kehaehitus 2.1 Vastsed Vastse keha koosneb kolmest osast, mis on omavahel selgesti eristatavad: pea, rindmik, tagakeha. Jalad vastsetel puuduvad (Remm, 1954). A. Pea Pea on pistesääsklastel selgmiselt ja kõhtmiselt lamendunud. Silmadest eespool asuvad tundlad. Pistesääskedele on tähtsaks tunnuseks peas asuvad karvad (laubakarvad). Tublisti või lihtsalt hargnevaid karvu tundlate vahel on kolm paari ja 2 paari laubal (Remm, 1954). B. Rindmik Rindmik on peast ja tagakehast laiem, koosneb kolmest liitunud lülist(Remm, 1954). C. Tagakeha Tagakeha on 9-lüliline
torukesteks. Torukeste kaudu liigub õhk putuka kõikide elundite juurde. Tiibu ja tagakeha liigutaded pumpab putukas hapnikuga õhku trahheedesse ja süsigappegaasiga õhku välja. See on trahheehingamine. Putukate veri hapnikku ei transpordi. 41. Kes on kahetiivalised? Näited. Kahetiivalised on putukad, kellel on ainult 2 kilejat tiiba. Teine tiivapaar on säilinud kahe lühikese jätke ehk sumistina. Näited: Sääsed sale keha, pikad jalad, harjasjad tundlad. Toituvad nektarist, mõnede liikide emased ka verest. Need on pistesääsed (Eestis umbes 30 liiki). Majasääsk elab majades. Eestis veel hallasääsk (soojades maades levitab see malaariat), metsasääsk, linnusääsk. Need on kõik pistesääsed. Surusääsed verd ei ime. Tuntud on nende parvlendlemine, mida rahvakeeles nim. surumiseks. Sääsed tegutsevad varjus või õhtuhämaruses ja öösel. Kihulased. Nende sülg on mürgine. Kärbsed jässakas keha , lühikesed tundlad
torukesteks. Torukeste kaudu liigub õhk putuka kõikide elundite juurde. Tiibu ja tagakeha liigutaded pumpab putukas hapnikuga õhku trahheedesse ja süsigappegaasiga õhku välja. See on trahheehingamine. Putukate veri hapnikku ei transpordi. 41. Kes on kahetiivalised? Näited. Kahetiivalised on putukad, kellel on ainult 2 kilejat tiiba. Teine tiivapaar on säilinud kahe lühikese jätke ehk sumistina. Näited: Sääsed sale keha, pikad jalad, harjasjad tundlad. Toituvad nektarist, mõnede liikide emased ka verest. Need on pistesääsed (Eestis umbes 30 liiki). Majasääsk elab majades. Eestis veel hallasääsk (soojades maades levitab see malaariat), metsasääsk, linnusääsk. Need on kõik pistesääsed. Surusääsed verd ei ime. Tuntud on nende parvlendlemine, mida rahvakeeles nim. surumiseks. Sääsed tegutsevad varjus või õhtuhämaruses ja öösel. Kihulased. Nende sülg on mürgine. Kärbsed jässakas keha , lühikesed tundlad
Korallid on väikesed mõne millimeetri pikkused polüübid. Korallidel moodustab õrna keha toeks ja kaitseks lubiainest skelett. Korallid elavad enamasti kolooniatena ning nende elutegevuse tulemusena moodustuvad soojades meredes korallrahud ja korallsaared. Tähtsus: väikeste loomade elupaigaks. 26. Usside üldiseloomustus Ussideks peetakse tavaliselt kõiki pehme, sageli lülilise kehaga loomi. Paljud sellise vljanägemisega loomad, näiteks putukate röövikud, siiski usside rühma ei kuulu. Ussideks nimetatakse ainult mingi kindla kehaehitusega selgrootuid loomi, nagu lame-, ümar- ja rõngussid. Ussid paljunevad suguliselt . Nad on nii vabad, kui ka parasiitsed loomad. Parasiitussidel on looduses oluline osa, sest nad mõjutavad peremeesloomade elutegevust. Enamasti ei mõju nad kohe surmavalt, vaid nõrgestavad teda. Kõikidel ussidel on pikk kitsjas jalgadeta keha, millel saab eristada eesosa (seal on suu) ja sabaosa. 29. Rõngussid
3 2.Välimus Kiilidel on sihvakas, piklik, sageli eredalt värvunud või metallihelgiga keha ning suur, ülejäänud kehast hästi eristunud pea. Suurema osa peast võtavad enda alla tohutu suured liitsilmad, mis on suurimad putukate hulgas, koosnedes kuni 30 000 osasilmakesest. Nendega näeb kiil teravalt kuni 10 meetri kaugusele. Kiilide tundlad on seevastu lühikesed ja vähemärgatavad. Tiibu on kiilidel kaks paari. Kilejad tiivad on varustatud äärmiselt tiheda tiivasoonte võrgustikuga, mis on putukate hulgas vanapärane tunnus. Tiiva tipus paikneb tumedam laiguke - tiivatäpp ehk stigma, mis ei lase tiival lennul vibreerida. Kiire ja osava lennu võlgnevad kiilid sellele, et nad ei vehi üheaegselt mõlema paari tiibadega. Erinevalt suuremast osast teistest putukatest liigutavad nad vaheldumisi esimest ja tagumist tiivapaari
karjamaal sõnnikus, on Eestis isegi kohati sagedased, aga näiteks Soomes on nukitssitikate kõik seal esinenud liiki muutunud üliharuldaseks. Nende kadumise põhjuseks on peamiselt elupaikade hävimine. (Wikipedia, 2011) Teelehe-mosaiikliblikas (Euphydryas aurinia) Teelehe-mosaiikliblika elupaigad on niisked lillerohked märjad või soostunud niidud ja võrdlemisi kuivad alvarid. Tegelikult on ka alvaritel piisavalt niiskeid piirkondi. Põhja- Iirimaal elavad nad isegi liivikuil. Liblikas muneb munad 530 kaupa toidutaime lehtede alaküljele. Röövikute toidutaimede loetelu on pikem kui eelmisel liigil. Sellesse kuuluvad mitmed teelehed, mailased, kurerehad, leedrid, peetrileht, emajuur, palderjan, kuslapuud, enelad, lodjapuud. Inglismaal on toidutaimena märgitud veel harilik äiatar ja tui-tähtpea. Sügiseni toituvad röövikud koos võrgendist pesas. Talvituvad varjatult kulusse tehtud talvituspesas. Kevadel roomavad laiali, otsides toidutaimede värskeid lehti
Suised on iseloomuliku ehitusega haukamissuised - ülalõuad on tugevad, ülahuul ja kobijad on väga hästi arenenud. Silmad ei ole eriti suured. Üksikutel liikidel on silmad taandarenenud. Enamasti on sihktiivalistel kolm täppsilma, kuid ka siin esineb erandeid - näiteks ritsiklastel ja sorilastel on täppsilmi vaid kaks, sipelgakilklastel aga puuduvad need hoopiski. Alamseltse on üsna hõlbus eristada tundlate järgi - pikatundlalistel on tundlalülisid üle 30, sageli on tundlad kehast tunduvalt pikemad, lühitundlaliste tundlates aga ei ületa lülide arv kunagi 30 ja tundlad on alati kehast lühemad. Sihktiivaliste keha katab kitiinkest, eesrindmik on väga suur ja liikuv. Eesselja külgosad ripuvad alla, varjates rindmikku külgedelt. Kesk- ja tagarindmik on omavahel väga tugevasti kokku kasvanud. Jalad on hästi arenenud, eriti torkavad silma hüppejalgadeks muutunud tugevad tagajalad
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
