Liblikalised Kris Korn Liblikalised ehk soomustiivalised ehk lepidopterid (Lepidoptera) on lülijalgsete selts putukate klassist. Taksonoomia Riik: Loomad (Animalia) Hõimkond: Lülijalgsed (Arthropoda) Klass: Putukad (Insecta) Alamklass: Tiibputukad (Pterygota) Infraklass: Uustiibsed (Neoptera) Selts: Liblikalised (Lepidoptera) Ehitus Pea Pea kinnitub rindmikule peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Liitsilmad on arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Suiseid on liblikate seas kaht tüüpi: lõugadega liblikatel
jätkeid: suiseid ja tundlaid. Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid ürgsematel vormidel on need lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised. Hämarikuliblikate tundlad on aga niitjad, saagjad, kamjad, sulgjad jne. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ja kolmelülilised alahuulekobijad. Liblikate liitsilmad on hästi arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Liblikate rindmik koosneb kolmest omavahel tugevasti kokku kasvanud lülist. Igale lülile kinnitub üks paar pikemaid või lühemaid jooksujalgu. Käpp koosneb tavaliselt viiest lülist, küüniseid on kaks. Sageli kinnitub säärtele üks või kaks Liblikate tiivad on kaetud väikeste osaliselt kattuvate soomustega. Tiivasoomuseid on kahte tüüpi: pigmentsoomused, mille värvus tuleneb mõnest värvainest,
Liblikaliste selts on üks suurimaid putukaseltse, praeguseks on teada umbkaudu 160 000 liiki liblikaid, kuid ei ole kahtlust, et tegelikult on liblikaliikide arv veelgi suurem. Eestist on leitud umbes 2 200 liiki liblikaid, kuid tegelik liikide arv on ilmselt 2 400 - 2 500 piires. Liblikaliste selts jagatakse kolmeks alamseltsiks: lõugadega liblikad e. Pisisamasoonelised samasoonelised e. Suursamasoonelised ning erisoonelised Liblikate keha on putukatele tüüpilise lülistusega, pea, rindmik ja tagakeha on selgesti eristatavad. Kogu keha on kaetud rohkem või vähem tihedate karvade või soomustega. Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Liitsilmad on hästi arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma
LAPSULIBLIKAS Lapsulibliaks on üks Eesti kõige tavalisem liblikas. Lapsuliblikas on metsaliik, aga teda võib kohata ka linnades. Varakevadel, juba esimeste soojade ilmade saabudes ilmuvad lapsuliblikad metsaservadesse, niitudele ja teedele. Kui enamus liblikaid elab talve kui neile ebasoodsa aastaaja üle nukustaadiumis, siis mõned liblikad talvituvad valmikuna. Seetõttu ongi võimalik neid lendamas kohata kevadel kohe, kui päike natukenegi soojemalt paistma hakkab. Talvituvat lapsuliblikat võiks leida metsa alt rohust või samblast. Isased lapsuliblikad on sidrunkollased, emased rohekaskollased. Esitiibade tipp on sirpjalt teritunud, tiibade ülaküljel sooned heledad. Tiibadel punakas laik. Liblikatiibade värvid on sillerdavad ja eredad
välisskelett. Lülijalgsed on kohastunud eluks Maal ja neid võib leida meredest, järvedest, metsadelt, põldudelt, mullast, taimedes jne. Esimesed putukad ilmusid Maale u. 500 milj. aastat tagasi. Putukad on kõige arvukam loomarühm Maal. Neid leidub peaaegu kõigis elupaikades külmadest piirkondadest ja kõrgmäestikest troopiliste vihmametsadeni. Putukate klassi kuulub vähemalt 1,1 miljonit liiki lülijalgseid- mardikad, liblikad, sipelgad jpt. Liblikaliste selts on üks suurimaid putukaseltse, praeguseks on teada umbkaudu 160 000 liiki liblikaid, kuid ei ole kahtlust, et tegelikult on liblikaliikide arv veelgi suurem. Eestist on leitud umbes 2 200 liiki liblikaid, kuid tegelik liikide arv on ilmselt 2 400 - 2 500 piires. Liblikaliste selts jagatakse kolmeks alamseltsiks: lõugadega liblikad e. pisisamasoonelised, samasoonelised e. suursamasoonelised ning erisoonelised. Selle jaotuse aluseks on suiste ja tiibade ehitus
Liblikad Välisehitus Liblikad on putukad Liblikal on sale karvadega kaetud keha(soojus) Liblikad on 2 paari laiasid tiibasid Liblika tiivad on soomustega kaetud- lendamine ja muster Tiibade alumine pool on tagsihoidlikumates toonides Liblikad on taimetoidulised Enamikel liblikatel on imilondid,millega nad vedelat toitu imevad(nektarit) Imilondi pikkus vastab liblika külastatavate õite sügavusele Puhkeolekus on imilont spiraalselt kokku keeratud Nektari maitset tunnevad liblikad jalgadel olevate maitsmiselunditega Lõhna tunnevad liblikad tundlatega Liblikad on tähtsad tolmeldajad Liblikatel on avatud vereringe, kuid see ei transpordi hapnikku 85% liblikatest on hämarikuliblikad, 15% on päevaliblikad Paljunemine/Areng
Lülijalgsed KOORIKLOOMAD (vähid, krabid, langust) ÄMBLIKUD (ämblikulaadsed) PUTUKAD (liblikad, mardikad, ristämblik, kile-ja kahetiivalised) Esimesed putukad ilmusid Maale u. 500 milj. aastat tagasi. Putukad on kõige arvukam loomarühm Maal. Neid leidub neid peaaegu kõigis elupaikades külmadest piirkondadest ja kõrgmäestikest troopiliste vihmametsadeni. Putukate klassi kuulub vähemalt 1,1 miljonit liiki lülijalgseid- mardikad, liblikad, sipelgad jpt. Liblikaliste selts on üks suurimaid putukaseltse, praeguseks on teada umbkaudu 160 000 liiki liblikaid, kuid ei ole kahtlust, et tegelikult on liblikaliikide arv veelgi suurem. Eestist on leitud umbes 2 200 liiki liblikaid, kuid tegelik liikide arv on ilmselt 2 400 - 2 500 piires. Liblikaliste selts jagatakse kolmeks alamseltsiks: lõugadega liblikad e. pisisamasoonelised, samasoonelised e. suursamasoonelised ning erisoonelised. Selle jaotuse aluseks on suiste ja tiibade ehitus
Lülijalgsed Lülijalgsete loomarühm on loomadest kõige arvukam - neid on üle miljoni liigi. Lülijalgsete hulka kuuluvad vähid, putukad ja ämblikud. Lülijalgsete loomade ühine tunnus on lüliliste jalgade olemasolu. Lülijalgsete keha katab tugev kate, mis on kehale väljastpoolt toeks ja kaitseks. Veekogudes elavad lülijalgsetest loomadest peamiselt vähid. Nad hingavad lõpuste abil. Vaid mõned üksikud liigid, nagu kakandid, elavad niisketes paikades maismaal, kuid hingavad siiski lõpustega. Meie veekogudes elavad tillukesed planktoniloomad, vesikirp jt. on toiduks kaladele. Jõevähid toituvad lagunevatest loomakorjustest. 6
Putukad- Putukate keha koosneb peast, rindmikust ja tagakehast ning neil on kuus jalga, üks paar tundlaid ja enamikul ka tiivad. Putukate liike arvatakse olevat üle miljoni. Nad moodustavad rohkem kui kolmveerand teistest loomaliikidest. Putuka keha katab kitiinkest. Pea küljes on liitsilmad ja lihtsilmad, samuti tundlad ja suised. Rindmikule ja tagakehale kinnituvad jalad. Kiilid- · Kiilidel on sale ja pikk keha, neil on 2 suurt liitsilma, millega näeb tervalt kuni 10meetri kaugusele. · Nad on röövloomad ning kiireimad lendajad putukate seas. · Vastsed arenevad vees, toituvad veeselgrootutest. · Kiilide tiivad on läbipaistvad ning nad ei saa neid seljale kokku voltida. Näiteks: tondihobu, hiidik, veisineistik. Ehmestiivad-
KOORIKLOOMAD ÄMBLIKUD PUTUKAD (vähid, krabid, langust) (ämblikulaadsed) (liblikad, mardikad, ristämblik kile-ja kahetiivalised) Esimesed putukad ilmusid Maale u. 500 milj. aastat tagasi. Putukad on kõige arvukam loomarühm Maal. Neid leidub neid peaaegu kõigis elupaikades külmadest piirkondadest ja kõrgmäestikest troopiliste vihmametsadeni. Putukate klassi kuulub vähemalt 1,1 miljonit liiki lülijalgseid- mardikad, liblikad, sipelgad jpt. Liblikaliste selts on üks suurimaid putukaseltse, praeguseks on teada umbkaudu 160 000 liiki liblikaid, kuid ei ole kahtlust, et tegelikult on liblikaliikide arv veelgi suurem. Eestist on leitud umbes 2 200 liiki liblikaid, kuid tegelik liikide arv on ilmselt 2 400 - 2 500 piires. Liblikaliste selts jagatakse kolmeks alamseltsiks: lõugadega liblikad e. pisisamasoonelised, samasoonelised e. suursamasoonelised ning erisoonelised. Selle jaotuse aluseks on suiste ja tiibade ehitus
........................................................................7 3. Lisa....................................................................................................8 3.1. Põhiandmed Pääsusaba kohta...................................................8 3.2. Pildid...........................................................................................9 2 SISSEJUHATUS Referaadi koostasin ma liblikalistest. Valisin liblikad kuna nad on nii võrratult ilusad. Kui väljas on näha liblikaid siis on teada, et suvi pole enam kaugel. Järgnevas tuleb juttu nende arengust, toitumisest, levikust ning sise- ja välisehitusest. Lähemalt tutvustan ma Pääsusaba liiki. Ka seal kirjutasin ma nende paljunemisest, toitumisest, keskkonnast ja ka enesekaitsest. Töö lõppust leiab ka lisasid, mis minu arvates sobisid siia. 3 1. LIBLIKALISED 1.1. Areng
Liblikas Liblikaliste selts on üks suurimaid putukaseltse, praeguseks on teada umbkaudu 160 000 liiki liblikaid, kuid ei ole kahtlust, et tegelikult on liblikaliikide arv veelgi suurem. Eestist on leitud umbes 2 200 liiki liblikaid, kuid tegelik liikide arv on ilmselt 2 400 - 2 500 piires. Liblikaliste selts jagatakse kolmeks alamseltsiks: lõugadega liblikad e. pisisamasoonelised (Laciniata s. Microjugata), samasoonelised e. suursamasoonelised (Jugata s. Macrojugata) ning erisoonelised (Frenata). Selle jaotuse aluseks on suiste ja tiibade ehitus. Tuntakse veel ka liblikate jaotamist suur- ja pisiliblikateks, kuid see jaotus on suvaline ja ei järgi liblikate süsteemi. Liblikaliste selts on suhteliselt noor, vanimad fossiilsed liblikad on leitud tertsiaari lademetest. Süstemaatiliselt on liblikalistele lähimaks putukaseltsiks ehmestiivalised
Putukate skleriidid ja lihased moodustavad lahutamatu terviku; kõikide liigutuste aluseks on skleriitide ja lihaste koostöö. Mitmekesisus putukate väliskujus põhineb välisskeleti erinevustel (oluline määramisel). 2. Putuka keha üldine välisehitus Putuka keha koosneb kolmest põhiosast: pea (caput), rindmik (thorax) ja tagakeha (abdomen). Pea (caput) külge kinnituvad putuka suuorganid e suised (trophi) ja tundlad (antennae), pea külgedel asetsevad liitsilmad (oculi) ning nende vahel võib olla kuni kolm lihtsilma (ocelli). Tugevasti sklerotiseerunud, täiskasvanud putukal ei ole segmentide piire. Kukal – occiput; kiirmik – vertex; laup – frons; näokilp – clypeus; ülahuul – labrum; põsk – gena; Ülalõug – mantibula; alalõug – maxilla; tundel – antennae; liitsilm; lihtsilm – ocellus. Rindmik koosneb kolmest lülist: ees-, kesk- ja tagarindmik (pro-, meso- ja metathorax). Igale
· Sugulased heinaritsikas: o Kehast pikemad tundlad ja pikk muneti o Suurem 4,5 cm o Söövad peamiselt putukaid o On ka taimtoidulisi o Ohu korral eritab suu kaudu soolest pruunika vedelikutilgakese, see on nahka ärritava toimega. Liblikad · Sale keha, peened jalad · 4 tiiba kaetud värviliste soomustega · Keha karvane, aitavad soojust säilitada. · Jalgadel maitsmiselundid · Lõhna tunnevad tundlatega · Jagunevad: o Hämarikuliblikad o Ja päevaliblikad Päevaliblikad · Päevase eluviisiga · Tiivad erksavärvilised Hämarikuliblikad · Öise eluviisiga · Tavaliselt tuhmi hallikaspruuni värvi · Jässaka kehaga · Moodustavad enamiku Eluviis · Näeb suhteliselt hästi
Põltsamaa Ühisgümnaasium Lepatriinu ja liblika võrdlus. Põltsamaa 2010 Liblikad Lepatriinud Liblikas toitub põhiliselt õietolmust ja Lepatriinu on üldjuhul röövloom, kes toitub nektarist. Mõni toitub ka villast ja karvast. peamiselt lehetäidest ja ka kilptäidest. Liblikas areneb täismoondega- nende areng Lepatriinu areneb tismoondega- nende on neljajärguline: muna, vastne(röövik), nukk areng on neljajärguline: muna, ja valmik. vastne(röövik), nukk ja valmik. Maailmas on liblikaliike teada umbes Kogu maailmas on teada üle 5200 165 000, Eestis ligikaudu 2000 liiki. lepatriinuliigi, Eestis elab neid üle 50 liigi. Liblika keha on sale ja tal on peened jalad. Lepatriinu keha on ümar ja külgvaates Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid kumer.Tundlad ja jalad on lühikesed.
............................................................................. 7. Kasutatud kirjandus................................................................................................................. 1 Sissejuhatus 2 Valisin selle teema uurimistöö tegemiseks, sest mu isa leidis 2013.aastal põualiblikate sugukonna (Pieridae duponchel) Eestis kõige haruldasema liigi esindaja ja ma tahtsin teada, millised liblikad veel sellesse sugukonda kuuluvad ja millised nad välja näevad. Liblikatest üldiselt on tehtud uurimistöösid Eestis palju, aga kindlat sugukonda välja valimata. Seega mina otsustasin keskenduda ainult ühele sugukonnale ja selle sugukonna Eestis elavatele liblikatele. Minu eesmärgiks oli teha kirjanduse abil kindlaks, millised põualiblikate liigid elavad Eestis. Vaatlesin liblikate lendamise aega ja arvukust. Ma kirjutasin iga liblika liigi kohta eraldi kirjelduse ja
Märslased Psychidae Pisitiiblased Micropterygidae Punnpealased Hesperiidae Põualibliklased Pieridae Ratsulibliklased Papilionidae Siidikedriklased Bombycidae Silmiklased Satyridae Sinilibliklased Lycaeniidae Surulased Sphingidae Tutlased Notodontidae Udeselglased Thyatiridae Vaksiklased Geometridae Öölased Noctuidae Suur- ja pisiliblikad Suuruse järgi jaotatakse liblikad kahte rühma: suur- ja pisiliblikad. Pisiliblikate hulka kuulub rohkearvuliselt liblikaid, kellest paljudel on tiibade siruulatus vaid mõni millimeeter. Nende hulka kuuluvad inimeste pahameelt esile kutsuvad riidekoid, terakoid, kasukakoid ja paljud teised koilased, kelle röövikud kahjustavad tarbeesemeid ning toitu. Palju taimekahjureid on leediklaste ja mähkurlaste hulgas. Õunamähkuri ja hernemähkuri väi kesi röövikuid võib sageli leida
Admiral Admiral (Vanessa atalanta) on liblikas koerlibliklaste sugukonnast. Admirali tunneb ära tiibadel domineeriva musta värvi järgi. Admiralil on suured mustaruugekirjud tiivad. Tiibade siruulatus on 65-70mm. Admirale võib kohata kõikjal avamaastikel, aedades, metsaservadel, niitudel, mitmesuguste taimede õitel. Admirali valmikud lendavad meile mai lõpust juunini ja juuli lõpust septembrini. Admiralide sügispõlvkond meie külma talve üle ei ela- neil puudub talvine diapaus (putuka talveuni). Admiralid on maiad liblikad- lisaks hilissuviste õite külastamisele parvlevad nad lõhkiküpsenud õuntel ja ploomidel. Admirali röövikud on mürgised. Suve lõpul röövik nukkub ning veedab talve kaitsva lumevaiba all. Toitumine Enamus koerlibliklasi toitub valdavalt õienektarist
Neid on üle miljoni liigi. Eestis on neid leitud üle 12 000 liigi. Keha liigendub 3 osaks: pea; rindmik, tagakeha. Putukate kehad on kaetud kitiinkestaga. Peas paiknevad 1 paar liitsilmi. Paljudel putukatel on tundlad. Putukad on ainsad lendavad selgrootud. Nad näevad UV ja see on oluline nektari leidmisel. Putukate süda on mitmekambriline. Neil on 1 veresoon mis lähebsüdamest pähe. Nad kasutavad hingamiseks trahheed, mis avanevad kehakülgedel. Toitumine Putukad võivad olla taimetoidulised, segatoidulised ja on ka putukaid, kes toituvad väljaheidetest ja surnud organismide jäänustest. Taimetoidulised putukad on näiteks paljude putukate vastsed. Segatoidulised on näiteks prussakad. Putukad kasutavad toitumiseks suuava ümber asuvaid suiseid. Suiseid on 4 erinevat liiki- haukamissuised, libamissuised, pistmissuised, imemissuised. Putukate jagunemine (peamised) Kahetiivalised- (nt kärbsed, sääsed, parmud) Neil on üks paar tiibu, tagatiivad on taandarenenud sumistiteks
Munad munetakse vette. Vastsed toituvad taimedest ja arenevad mitu aastat. Ühepäevikuliste vastsed on surusääskede vastsete kõrval teine tähtsam rühm kalade toidus. Liikide arv: 2000, Eestis 45 liiki. Kirjandus: Remm, Evi 1970. Ühepäevikuliste määraja. Abiks loodusvaatlejale nr.60,Tartu Selts: Kiililised (Odonata) Kiililised on jässaka rindmiku ja pika saleda tagakehaga suured (keha pikkus 18-130 mm), röövtoidulised putukad. Neile on iseloomulikud väga suured liitsilmad (10 000-30 000 fassetti), seetõttu näevad nad suhteliselt hästi kuni 8 m kaugusele. Rindmikule kinnitub kaks paari kilejaid, suhteliselt kitsaid ja väga tiheda soonestusega tiibu. Tagakeha on pikk ja isastel ning emastel veidi erineva ehitusega. Isastel paikneb tagakeha teise lüli kõhtmisel küljel veel nn lisakopulatsioonielund. Munad munevad kiilid niiskele kaldamudale, vette või vees kasvavate taimede vartesse, kust koorunud vastsed vette pääsevad. Ka vastsed on röövtoidulised
tsöloomi vasem ja parem kamber. Limmuste keha katab lima ja lubja ja sarvainest koda. Rõngussidel seda ei esine. Mõlemal rühmal esineb pärgvastne ehk trohhofoor. 40. Lülijalgsed. Keha koosneb reast lülidest ehk segmentidest nagu rõngussidelgi. Lülistus on heteronoomne, tihti osa lülisid liitunud. Lülilised jäsemed; eesmised jäsemepaarid moondunud suisteks. Kitiinist välisskelett (vahel lubjastunud); kasvades tuleb neil kestuda. Kõhtmine, redeli tüüpi närvisüsteem, peaaju. Liitsilmad. Tsöloomi asemel hemotsööl; lahtine vereringe. Erituselundid Malpighi torud või puusanäärmed. Enamasti lahksoolised, seesmise viljastamisega. Areng enamasti moondega; vastsed mitmesugused, aga mitte trohhofoor Rõngussid. Iseloomulik lülistus ehk segmentatsioon ehk metameeria. Igas lülis korduvad harjased, närvitängud, nefriidid, ringveresooned, lihased. Lülisid ehk segmente eraldavad seespool septid ehk dissepimendid. Igas lülis tsöloomi vasem ja parem kamber, mida
tigudest pärinevad kambriumiaegsetest kivististest. Tigusid on teadaolevalt ca 72 000 liiki. (http://www.vvvs.ee/failid2/oppematerjal%20teod.pdf) Tigude koda on reeglina spiraalselt keerdunud. Sellisesse kotta saab tigu ennast sisse tõmmata. See on tõhus kaitse ootamatu rünnaku ja külma ning kuiva eest. Kojast väljaroninud teole jääb koda seljale. Kojast ulatuvad välja suur lihaseline jalg ja kombitsatega pea. Pikemate kombitsate tipul on silmad. Kõikidel tigudel pole koda. Teod on taimetoidulised. (http://www.ut.ee/BGZM/videoloomad/limused.htm) Enamik maismaa tigusid peitub päeval kusagil pimedas, niiskes ja turvalises paigas ning ronib öösel välja toitu otsima. Kojaga teod tõmbuvad ohu korral lubikambrisse peitu ning tulevad taas välja ohu möödumisel. Maismaatigudel on kopsud (kops asub mantli sees) ning nad hingavad õhuhapnikku. Kopsude kõrval asub neil lihaseline süda, mis koosneb kojast ja vatsakesest. Vereringe on tigudel avatud
suistega pea. Tundlad pikad, niitjad. Suised ulatuvad peakapsli seest välja. Alalõuad on pikenenud, meenutavad jalgu. Silmad hästi arenenud; liitsilmad. Rindmikulülid kergesti eristatavad; igale lülile kinnitub paar jooksujalgu. Selgmiselt paiknevad paranotaallapid plaatjad moodustised, mille asukoht lubab neid pidada tiibade homoloogideks. Tagakeha koosneb 11 lülist. Esimesel üheksal paiknevad jalgade rudimendid; lülistumata, kuid osalevad liikumisel. Tagakeha tipul paikneb kolm pikka jätket urujätked ja sabaniit. Rudimetsetel tagakehajalgadel paikneb väljasopistav väga õhukese seinaga põieke.
mikroelemente (vask, raud, jood, fluor ja tsink). Mineraalelementidest on tomatis palju kaaliumi ja vähe naatriumi. Tomati rohelised osad sisaldavad mitmeid mürgiseid alkaloide, millest tuntumad on solaniin ja tomatiin. Kahjurid ja haigused Kahjuritest on levinuimad kasvuhoonekarilane ja öölased. Kasvuhoonekarilane- on väike (1,52 mm) jahukate tiibadega koiliblikat meenutav putukas. Kahjur imeb taimemahla lehtede alumisel küljel, valmikud toimetavad tipmistel lehtedel, vastsed veidi madalamal. Peamised kahjustajad on vastsed. Taime vähemalgi liigutamisel tõusevad valmikud lendu, kuid laskuvad kiiresti tagasi lehtedele. Levikut soodustab soe kuiv õhk. Karilase meelistaimed on tomat, kurk, salat, fuksia, gerbera, pelargoon, jõulutäht ja priimula, kuid ta võib toituda ka umbrohtudel. Taimelehtede pinnale ilmuvad ähmased kollakad täpid ja laigukesed. Kui kahjureid on palju, muutuvad lehed varsti üleni kollaseks.
PÕRNIKLASED (Scarabaeidae) Referaat Tartu 2015 Sisukord Sissejuhatus....................................................................................................... 3 2. Liigi Bioloogia.................................................................................................. 4 2.1 Vastsed ja valmikud................................................................................... 4 2.2 Arengubioloogia ja paljunemine.................................................................4 3. Põrniklaste alamsugukond............................................................................... 5 4. Kuldpõrnikas (Cetonia aurata).........................................................................7 5. Ninasarvikpõrnikas (Oryctes nasicornis)...................................................
siruulatus on kuni 12 cm. Surulasi iseloomustavad sihvakad tiivad, väga hea lennuvõime ja suur lennukiirus. Väidetavalt suudab kassitapusuru (Agrius convolvuli) hetkeks arendada kiirust isegi kuni 123 km/h. Enamusel surulastest on väga pikk imilont ja nad ei lasku toitumisel õiele maha, vaid "ripuvad" selle kohal õhus, ning sirutanud imilondi õieni, imevad niiviisi nektarit. Siiski leidub surulaste seas ka selliseid liike, mille valmikud ei toitu; neil on imilont taandarenenud. Omapärane on tontsuru imilont, see on vastandina teistele surulastele lühike ja jäme. Põhjus on ilmselt selles, et tontsurud tungivad tihti mesipuudesse ja imevad kärgedest mett, selleks aga pole teab kui pikka imilonti tarvis. Mesilaste eest kaitseb looma nii tema paks kitiinkest kui ka häälitsemise võime (väidetavalt meenutab see hääl mesilasema laulu). Loom võib kuuldavale tuua teravaid piiksatusi, mis meenutavad hiire häälitsemist
end. Saagi purustamiseks on neil papagoi noka taolised lõuad. Suuõõnes paikneva hõõrlaga hõõruvad nad saagi enne allaneelamist peeneks. Peajalgsetel on täiuslikum närvisüsteem kui teistel limustel. See võimaldab keerukalt käituda, kiiresti ujuda ja kiiresti muuta oma kehavärvi, et märkamatuks jääda. Neil on hästi arenenud meeleelundid ja suured silmad. Nad suudavad eristada ka eseme kuju. Meelerakud paiknevad kombitsatel ning nendega tunnevad nad hästi lõhna ja maitset. Peajalgsetel on kehas tindinääre, mis paikneb soole tagaosa lähedal ja on sellega ühenduses. Vajadusel paiskavad nad välja portsu tumedat ainet, mis muudab vee sogaseks. See võimaldab vastase eest põgeneda või saaki jahtida. Kõik peajalgsed on röövloomad. Peajalgsed on lahksugulised. Isasloom asetab oma kombitsa abil seemnerakud emaslooma mantliõõnde. Kui emasloom muneb, toimub ka rakkude viljastamine. Nad asetavad munad merepõhjale ja valvavad neid
Referaat Tartu 2011 2 Sisukord Sisukord...............................................................................................................3 3 Sissejuhatus Antud referaadi teemaks on ,,Selts kiletiivalised: mesilased, kimalased, herilased". Referaat jaguneb viieks peatükiks. Esimeses peatükis kästilen lülijalgsete hõimkonda. Teises peatükis on ülevaade putukate klassist, nende kehaehitusest ning elutsüklist. Kolmandas peatükis on kiletiivaliste kehaehitusest ja toodud välja nende rühmad. Neljandas peatükis on väljatoodud mesilaste perekonnad, eristamise viisid, kehaehitus ning milliseid mesilasi on olemas. Viiendas peatükis käsitlen herilasi, nende kehaehitust ja eluviisi. Kuuendas peatükis on ülevaade kimalastest. Kehaehitust seekord ei vaadelnud, kuna see kordub eelmistega
26.Tigude ja karpide kehaehituse võrdlus. Näiteid Eestis elavatest liikidest. Tigudel on enamasti spiraalselt keerdunud kofa, laia tallaga jalg ning pea; nälkjad on kojata teod. Karpidel on kahe poolmega koda ja sellest välja sirutav jalg, pead neil pole. Eestis elavad Viinamäetigu, Sarv tigu, Väike labatigu, Mudatigu jpt. Ja karpidest elavad Läänemeres söödav rannakarp, söödav südakarp, liiva-uurikkarp ja balti- lamekarp. 27. Lülijalgsete kolm rühma. Nende üldine iseloomustus ja võrdlus. Lülijalgsed on selgrootud loomad, kellel on lüliline keha, lülillised kehajätked ning kitiinainest välisskelett (kitiinkest). Lüliliste jäsemete järgi ongi see loomarühm nime saand. Lülijalgsed on vägahästi kohastunud elutingimustega Maal ning neid võib leida kõikvõimalikest elupaikadest: meredest, järvedest, jõgedest, metsadest, põldudelt ja mullast; nad on elupaiga leidnud isegi taimedes ja teistes loomades.
juura: hiidroomajate kõrgaeg, ilmuvad linnud, merikrokodillid ja kilpkonnad; kriit: surid välja suured roomajad ja ammoniidid; uusaegkond e kainosoikum:paleogeen: ilmusid kiskjad, algelised kabjalised, vaalad, hülged ja esimesed londilised; neogeen: ilmuvad karud, koerad, sead ja inimese eellased; kvaternaar: ilmub inimene. 8. Loomade moone (metamorfoos): milleks ja kuidas? Vastsete näiteid. Täis- ja vaegmoone Moone on vajalik, kuna vastne ja valmik tarbivad üldjuhul erinevat toitu (või ei tarbi valmik üldse), elavad erinevates elupaikades ning neil on erinev funktsioon (valmikul paaritumine, vastsel varuainete kogumine). Moone võib toimuda kahel viisil: vaegmoone- nukustaadium puudub, munast koorub vastne, kes kasvades moondub täiskasvanuks; täismoone- esineb nii vastse kui ka nukustaadium, st. vastne moondub täiskasvanuks nukustaadiumis, moodustades enda
Kärbes imeb verd ning võib edasi kanda haigusi. Päriskärblaste hulka kuulub ka tsetsekärbes, kes on tuntud koduloomadele haiguste levitajana. Tsetsekärbse vastne areneb kaua aega emase tagakehas ja nukkub otsekohe pärast sünnitamist. Stomoxys calcitrans Keha põhiosad ja iseärasused Kärbse hallikaspruun keha koosneb kolmest osast: peast, rindmikust ja tagakehast. Pea on liikuv. Peas on lühikesed tundlad ja suured liitsilmad. Suu asemel on kärbsel imilont. Sellepärast saab kärbes toituda ainult vedelast toidust. Tahkele toidule eritab ta soolestikust londi kaudu lahustuvaid seedemahlu ja imeb siis seedemahlade toimel lahustunud toitu. KEHA PÕHIOSAD JA ISEÄRASUSED Rindmikule on kinnitatud üks paar õhukesi värvituid tiibu. Lennates kärbes piriseb, pirinatekitajaks on õige väikesed tagatiivad sumistid. Sumistid on ka tasakaaluelundiks. Jalad on peenikesed ja küllaltki pikad, neid on kokku kuus.
...................................... 10 2 SISSEJUHATUS Ehmestiivalisi väikeseid pruunikaid liblikaid meenutavaid putukaid näeme lendlemas vee kohal ja varjumas kaldataimestikus. Vanimad ehmestiivaliste fossiilid pärinevad ülemtriiasest, vastsekodasid on leitud alates kriidiajastust. Selle seltsi süstemaatika on veel ige segane, paljude liikide valmikud on omavahel peaaegu täiesti eristamatud, liikidel tehakse vahet vaid vastsete kodade ("majade") ehituse phjal, sest kojad on tihti liigispetsiifilise kujuga. Referaadiga püüan teieni tuua ehmestiivaliste elu, väljanägemuse ning vastsete morfoloogia ja eluviisi. 3 Taksonoomia Riik: Loomad (Animalia) Hõimkond: Lülijalgsed (Arthropoda) Klass: Putukad (Insecta)
Esimesed 7 on sarnased. 8. Lüli küljel asub hingamisava. 8. Lüli küljel asetseb pistesääskedel soomusjas ogaline kogumik (hari). Soomused võivad olla asetsetud ühes või kahes reas. Viimast lüli ümbritseb paksenenud kitiinjas sõõr (Remm, 1954). 2.2 Nukud Nuku keha on lai ja lülistumata, see koosneb pearindmikust ja kitsast tagakehast, mis on 9- lüliline. Pearindmikul paiknevad 2 hingamistoru, tagakeha lõpus on 2 liistakjat ümmargust aerplaati (Remm, 1954). 2.3 Valmikud Pistesääsklastele (Culicidae) on iseloomulik pikad jalad ja sale keha. Keskmise suurusega pistesääsed on 4-7.5 mm pikad (Remm, 1954). Nende keha kolme põhiosasse kuulub: pea, rindmik ja tagakeha. A. Pea Pea on pistesääsklastel kerakujuline. Külgedel asetsevad liitsilmad. Silmade ette kinnituvad tundlad, mis koosnevad 15-lülist. Isasloomadel on tundlad varustatud pikkade ja tihedate karvadega. Emasloomadel on tundlad aga suhteliselt karvavaesed. Tundlatest ülalpool asub laup
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
