tõmbamiseks ja loodushariduslike asutuste vahelise hea koostöö tulemusena eksponeeritakse 18.01. - 10.02. Tallinna Botaanikaaias liblikaid, kes on kogutud 5 mandrilt Euraasiast, Aafrikast, Austraaliast ning Põhja- ja Lõuna-Ameerikast. Maailmas on teada üle 165 000 liblikaliigi, neid ei leidu vaid igilumega kaetud aladel ja kõrbete kõige kuumemates piirkondades. Näitusel on üle 600 väga erineva suuruse ja tiivamustriga liblika, kes kõik on pärit Eesti Loodusmuuseumi kogudest. Liblikateemalised postmargid on aga TTÜ emeriitprofessori ja harrastusentomoloogi Kuulo Vimmsaare kogust. K. Vimmsaare markide väljapanekuid on mitmel filateelianäitusel hinnatud ka medalivääriliseks. Näitusel botaanikaaias saame teada, et mõni liblikas käitub nagu rändlind, kes lendab talvituma lõuna poole. Seal selgub, millised liblikad ja miks nad jäljendavad teisi liblikaid või hoopis puulehti
teisi röövikuid, ja söövad neid. Röövikud võivad elada nii toidutaime peal kui kaevandada tema kudedes. Liblikad on paljude arvates maailma kaunimad loomad. Oma värvidelt ja säralt võistlevad nad troopikataimedega. Nektariinitoiduliste putukatena on nad teiste putukate kõrval olulised taimede tolmeldajad. Mõni liblikaröövik toitub ka ollustest ja villast. Liblikate hulgas on palju kahjureid, näiteks kapsaliblikas , riidekoi, männimähkur jt. Mõne liblika röövikud on suured aia -ja põllukultuuride kahjurid. Köögis võib kohata leedikuid, kelle vastsed elavad jahusaadustes. Nende olemasolust annavad teada röövikute valmistatud võrgendist torukesed toiduainete sees. Siidiliblika kookonist saab siidi. Siidiussikasvatus on tänapäevalgi oluline tööstusharu paljudes Aasia maades, eriti Hiinas, aga ka Vahemereäärsetes riikides. Selgrootud on kõige vormi ja liigikirevam rühm Eestimaa looduses ning kahtlemata ka kogu maakeral
kehamõõtmetega. Eluviisi alusel jaotatakse nad omakorda kahte rühma. Enamus päeval ringi lendavaid suurliblikaid kuulub päevaliblikate hulka. Neid iseloomustavad laiad tiivad ja otsast paksenenud nuiakujulised tundlad. Ka päevaliblikate röövikuid võib sageli päevasel ajal kohata avalikult taimedel toitumas. Liblikate areng Liblikad on täismoondega putukad. Emane liblikas muneb taimedele või maapinnale munad, enamasti taimele mida liblika röövik sööb. Munadest kooruvad väikesed ussikujulised liblikat mittemeenutavad röövikud. Röövikud kestuvad mitu korda ning kasvavad kiiresti. Röövikud söövad nii palju kui saavad, et kiiresti areneda. Lõpuks nad nukkuvad ning kujunevad täiskasvanud liblikateks. Vahetult pärast nukukestast väljaronimist meenutavad liblika tiivad pisikesi ja pehmeid lapikesi. Nende lõplik väljasirutumine ja kõvenemine võtab aega. Liblikate toitumine
................................................................................................................... 1 Liblikalised ..............................................................................................................................
vedelad jääkained tagasoolde, kust need väljutatakse koos tahkete seedimisjääkidega. Liblikatel puudub eritusava. Liblikatel on avatud vereringe. Vereringeelundkonna peamise osa moodustab selgmiselt paiknev mitmekambriline süda. Putukatel kannab veri kehas edasi toitaineid ning viib jääkained erituselunditesse. Putukate veri ei transpordi hapnikku. Hingamiselunditeks on liblikatel trahheed. Trahheede ühed otsad avanevad liblika keha külgedel, teised harunevad liblika sisemuses veel peenemateks torukesteks. Liblikad – nagu ka kõik teised putukad – on lahksugulised. Liblikate arengtäismoondega – Liblikas areneb nende areng on neljajärguline: muna, vastne(röövik), nukk ja valmik. Liblikate valmikud leiavad endale paarilise spetsiaalsete lõhnaainete – feromoonide – abiga. Pärast paaritumist hakkab emane loom varsti munema.
TARTU FORSELIUSE GÜMNAASIUM LIBLIKALISED PÄÄSUSABA Referaat bioloogias Koostaja: Kairit Veri 8a Tartu 2012 Sisukord Sissejuhatus..........................................................................................3 1. Liblikalised.........................................................................................4 1.1. Areng...........................................................................................4 1.2. Toitumine.....................................................................................4 1.3. Levik............................................................................................4 1.4. Sise- ja välisehitus....................................................................
Vaid mõned üksikud liigid, nagu kakandid, elavad niisketes paikades maismaal, kuid hingavad siiski lõpustega. Meie veekogudes elavad tillukesed planktoniloomad, vesikirp jt. on toiduks kaladele. Jõevähid toituvad lagunevatest loomakorjustest. 6. Vähkide hulka kuulub ......................................... Kõigil selgrootutel loomadel puudub ................................................. . Liblikate välisehitus Putukatel jaguneb keha peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Liblika keha on sale ja tal on peened jalad. Liblika keha on kaetud karvadega, mis aitavad säilitada kehasoojust. Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Pea kannab kahesuguseid jätkeid: suiseid ja tundlaid. Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid kõige ürgsematel vormidel (näiteks esikedriklastel) on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised, st tundla
umbes 2 200 liiki liblikaid, kuid tegelik liikide arv on ilmselt 2 400 - 2 500 piires. Liblikaliste selts jagatakse kolmeks alamseltsiks: lõugadega liblikad e. pisisamasoonelised, samasoonelised e. suursamasoonelised ning erisoonelised. Selle jaotuse aluseks on suiste ja tiibade ehitus. Tuntakse veel ka liblikate jaotamist suur- ja pisiliblikateks, kuid see jaotus on suvaline ja ei järgi liblikate süsteemi. Liblikate välisehitus Putukatel jaguneb keha peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Liblika keha on sale ja tal on peened jalad. Liblika keha on kaetud karvadega, mis aitavad säilitada kehasoojust. Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Pea kannab kahesuguseid jätkeid: suiseid ja tundlaid. Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid kõige ürgsematel vormidel (näiteks esikedriklastel) on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist.
Kõik kommentaarid