.................................................................................4 1.1. Areng...........................................................................................4 1.2. Toitumine.....................................................................................4 1.3. Levik............................................................................................4 1.4. Sise- ja välisehitus.......................................................................5 2. Pääsusaba........................................................................................6 2.1. Paljunemine................................................................................6 2.2. Toitumine....................................................................................6 2.3. Keskkond....................................................................................7 2.4. Enesekaitse................................................................................7 3
Admiral Tutvustuseks Nimetus ,,admiral" tekkis prantsuse keelest väljendist ,,admirable", mis tähendab ,,imetlusväärne". Inglased aga kutsuvad admirale mõnikord ,,aldermaniks" (raehärra). Kauni värvusega admiral on päevaliblikas. Kindlasti on ta üks suurimaid ja värvikamaid põhjapoolkera parasvöötmes elutsevaid liblikaid. Elu iga on umbes 10 kuud. Tiivaulatus 55- 64 mm, punased ristivöödid ja valged tähnid mustal taustal. Eesjalad on lühikesed ning harjataolised. Liblikas kõnnib kahe tagumise paari abil. Paljunevad kevadeti ja nende munade arv on kuni 100 muna. Munad arenevad 2 7 päeva ja sellest järgnev etapp on rööviku areng 2 3 nädalat
karvatutid, mis on muust karvastikust tugevamad. Osal liblikatel esinevad tagakehal tümpanaalelundid (kuulmiselundid). Isaste liblikate tagakeha koosneb kaheksast, emaste oma seitsmest nähtavast lülist, ülejäänud segmentidest on kujunenud suguelundid. Liblikate siseehitus Putukatel on hästi arenenud närvisüsteem, mille põhiosa moodustab peaaju. On kõhtmine närvikett. Torujas seedeelundkond läbib kogu keha. Peale toidu peenestamist suus neelab liblikas toidu pugusse. Edasi läbib toit mao ning liigub kesksoolde, kus see lõplikult seeditakse ja imendatakse. Erituselunditeks on arvukad õhukeseseinalised eritustorukesed, mis ulatuvad kehaõõnde ja juhivad vedelad jääkained tagasoolde, kust need väljutatakse koos tahkete seedimisjääkidega. Liblikatel puudub eritusava. Liblikatel on avatud vereringe. Vereringeelundkonna peamise osa moodustab selgmiselt paiknev mitmekambriline süda. Putukatel kannab
Lülijalgsed KOORIKLOOMAD (vähid, krabid, langust) ÄMBLIKUD (ämblikulaadsed) PUTUKAD (liblikad, mardikad, ristämblik, kile-ja kahetiivalised) Esimesed putukad ilmusid Maale u. 500 milj. aastat tagasi. Putukad on kõige arvukam loomarühm Maal. Neid leidub neid peaaegu kõigis elupaikades külmadest piirkondadest ja kõrgmäestikest troopiliste vihmametsadeni. Putukate klassi kuulub vähemalt 1,1 miljonit liiki lülijalgseid- mardikad, liblikad, sipelgad jpt. Liblikaliste selts on üks suurimaid putukaseltse, praeguseks on teada umbkaudu 160 000 liiki liblikaid, kuid ei ole kahtlust, et tegelikult on liblikaliikide arv veelgi suurem. Eestist on leitud umbes 2 200 liiki liblikaid, kuid tegelik liikide arv on ilmselt 2 400 - 2 500 piires. Liblikaliste selts jagatakse kolmeks alamseltsiks: lõugadega liblikad e. pisisamasoonelised, samasoonelised e. suursamasoonelised ning erisoonelised. Selle jaotuse aluseks on suiste ja tiibade ehitus
................................................................................................................ 6 Admiral ..................................................................................................................................
Liblikad on putukad Liblikal on sale karvadega kaetud keha(soojus) Liblikad on 2 paari laiasid tiibasid Liblika tiivad on soomustega kaetud- lendamine ja muster Tiibade alumine pool on tagsihoidlikumates toonides Liblikad on taimetoidulised Enamikel liblikatel on imilondid,millega nad vedelat toitu imevad(nektarit) Imilondi pikkus vastab liblika külastatavate õite sügavusele Puhkeolekus on imilont spiraalselt kokku keeratud Nektari maitset tunnevad liblikad jalgadel olevate maitsmiselunditega Lõhna tunnevad liblikad tundlatega Liblikad on tähtsad tolmeldajad Liblikatel on avatud vereringe, kuid see ei transpordi hapnikku 85% liblikatest on hämarikuliblikad, 15% on päevaliblikad Paljunemine/Areng Munevad munad taimedele, millest röövikud(vastsed) toituvad Munast areneb röövik liblika ussikujuline vastne Röövik nukkub. Nukk liblika liikumatu arengujärk, kellest areneb valmik Valmik täiskasvanud liblikas
Pääsusaba Autor:Sandra Järvala NIMETUS, SUGUKOND Papilio machaon- ladina keelne nimetus. Pääsusaba on liblikaliik ratsulibliklaste sugukonnast. Pääsusaba on lülijalgsete hõimkonnast. ISELOOMULIKUD TUNNUSED Tiibade alaosas paiknevad sinised ja punased silmatäpid. Liblika tiibade siruulatus on 8...10 cm. ELUPAIK, ARVUKUS Pääsusaba elutseb suuremas osas Euroopast ja Aasiast. Pääsusaba ei ole eriti arvukas. Teda võib kohata ka aedades. Meil kohtab pääsusaba peamiselt vähereostatud kohtades, näiteks soodes, niisketel aasadel ning steppides. Mõnikord näeb teda ka suurtes linnades ja vanadel kalmistutel.
........................................................................ 2.7 Väike-kapsaliblikas............................................................................................................ 2.8 Naeriliblikas....................................................................................................................... 2.9 Põualiblikas........................................................................................................................ 3. Lapsuliblika ja koiduliblika võrdlus........................................................................................ 4. Lapsuliblikas............................................................................................................................ 5. Koiduliblikas............................................................................................................................ 6. Kokkuvõte......................................................................................
Pääsusaba. Nimetused: Eesti keeles Pääsusaba. Ladina keeles Papilio machaon. Vene keeles Mahaon. Inglise keeles Swallowtail. Soome keeles Ritariperhonen. Rootsi keeles Riddarfjärilar. Pääsusabale andis nime Rootsi loodusteadlane Carl Linne. Aastaks oli siis 1758. Ta nimetas pääsusaba iseenesest väga lihtsalt ja metoodiliselt: Papilio machaon. Papilio tähendab ladina keeles liblikas. Machaon on aga tegelane Kreeka mütoloogiast, kes pälvis austuse Trooja sõjas muu hulgas ka arstina tegutsedes. Pole teada, et pääsusabasid oleks mingilgi moel mõnel meditsiinilisel otstarbel kasutatud. Seetõttu on tõenäoline, et kui Linne liikidele nimesid andis, oli tema eesmärgiks mitte müütide abil pääsusabasid iseloomustada, vaid vastupidi, ilusa liblika abil mütoloogilist kangelast tunnustada. Tunnused: Kergesti äratuntavad, suured, must-kollase tiivamustriga liblikad.
Märslased Psychidae Pisitiiblased Micropterygidae Punnpealased Hesperiidae Põualibliklased Pieridae Ratsulibliklased Papilionidae Siidikedriklased Bombycidae Silmiklased Satyridae Sinilibliklased Lycaeniidae Surulased Sphingidae Tutlased Notodontidae Udeselglased Thyatiridae Vaksiklased Geometridae Öölased Noctuidae Suur- ja pisiliblikad Suuruse järgi jaotatakse liblikad kahte rühma: suur- ja pisiliblikad. Pisiliblikate hulka kuulub rohkearvuliselt liblikaid, kellest paljudel on tiibade siruulatus vaid mõni millimeeter. Nende hulka kuuluvad inimeste pahameelt esile kutsuvad riidekoid, terakoid, kasukakoid ja paljud teised koilased, kelle röövikud kahjustavad tarbeesemeid ning toitu. Palju taimekahjureid on leediklaste ja mähkurlaste hulgas. Õunamähkuri ja hernemähkuri väi kesi röövikuid võib sageli leida
LAPSULIBLIKAS Lapsulibliaks on üks Eesti kõige tavalisem liblikas. Lapsuliblikas on metsaliik, aga teda võib kohata ka linnades. Varakevadel, juba esimeste soojade ilmade saabudes ilmuvad lapsuliblikad metsaservadesse, niitudele ja teedele. Kui enamus liblikaid elab talve kui neile ebasoodsa aastaaja üle nukustaadiumis, siis mõned liblikad talvituvad valmikuna. Seetõttu ongi võimalik neid lendamas kohata kevadel kohe, kui päike natukenegi soojemalt paistma hakkab. Talvituvat lapsuliblikat võiks leida metsa alt rohust või samblast. Isased lapsuliblikad on sidrunkollased, emased rohekaskollased. Esitiibade tipp on sirpjalt teritunud, tiibade ülaküljel sooned heledad. Tiibadel punakas laik. Liblikatiibade värvid on sillerdavad ja eredad
Liblikas Liblikaliste selts on üks suurimaid putukaseltse, praeguseks on teada umbkaudu 160 000 liiki liblikaid, kuid ei ole kahtlust, et tegelikult on liblikaliikide arv veelgi suurem. Eestist on leitud umbes 2 200 liiki liblikaid, kuid tegelik liikide arv on ilmselt 2 400 - 2 500 piires. Liblikaliste selts jagatakse kolmeks alamseltsiks: lõugadega liblikad e. pisisamasoonelised (Laciniata s. Microjugata), samasoonelised e. suursamasoonelised (Jugata s. Macrojugata) ning erisoonelised (Frenata). Selle jaotuse aluseks on suiste ja tiibade ehitus. Tuntakse veel ka liblikate jaotamist suur- ja pisiliblikateks, kuid see jaotus on suvaline ja ei järgi liblikate süsteemi. Liblikaliste selts on suhteliselt noor, vanimad fossiilsed liblikad on leitud tertsiaari lademetest. Süstemaatiliselt on liblikalistele lähimaks putukaseltsiks ehmestiivalised
või metsaserval ning metsasihtidel.Eriti silmatorkavad on isased, kelle tiibade valget ülakülge ilmestavad tipuosas ereoranzid laigud. Emased on märksa tagasihoidlikumalt värvunud- neil on esitiibade tipuosa tumehall. Tagatiibade alakülg on mõlemal valge, roheka kirjaga.Koiduliblikad on aktiivsed ja lendavad üsna hästi. Nad suudavad lennates ületada näiteks jõgesid, tänavaid ja maanteid. Isased suudavad lennata veelgi pikemaid vahemaid. Välimus Koiduliblikas on väike liblikas, mille tiibade siruulatus on 34 cm.Esitiib on tagatiivast pikem, 17 23 mm.Isaste esitiivad on tipul oranziks värvunud. Sellest ongi liblikas oma nime saanud: valgete tiibade oranz nurk meenutab tõusvat päikest. Värvilaikudeta emaste iseloomulikuks tunnuseks on rohekas hallikas marmormuster tiiva alaküljel. Pealt on emaste tiivad vaid õrnade mustade joontega Isane suudab puhkeasendis olles peita oma oranzid esitiivad valgete tagatiibade taha. Tiibade
Osal liblikatel esinevad tagakehal tümpanaalelundid (kuulmiselundid). Isaste liblikate tagakeha koosneb kaheksast, emaste oma seitsmest nähtavast lülist, ülejäänud segmentidest on kujunenud suguelundid. Liblikate areng Liblikas areneb täismoondega- nende areng on neljajärguline: muna, vastne(röövik), nukk ja valmik. Liblikate valmikud leiavad endale paarilise spetsiaalsete lõhnaainete - feromoonide abiga. Pärast paaritumist hakkab emane loom varsti munema. Liblikad munevad oma munad sellistele taimedele, millest toituvad nende röövikud. Munade areng võtab tavaliselt aega kuni paar nädalat, vaid munastaadiumis talvituvatel liikidel jääb muna munemise ja rööviku koorumise vahele mitu kuud. Liblikate röövikud on silindrilise kehaga, neil on olemas silmad ning tugevad haukamissuised. Keha eesosas on kolm paari jalgu ning tagapool veel 2 - 5 paari ebajalgu. Keha võib olla nii paljas kui kaetud kõikvõimalike ogade, karvatuttide või harjastega
· Jässaka kehaga · Moodustavad enamiku Eluviis · Näeb suhteliselt hästi · Lõhna tunneb tundlatega · Maitsmiselundid paiknevad jalgadel · Taimtoidulised · Toituvad imilondi (suisest kujunenud toru) abil, mis õienektari kogumiseks keerdub lahti ( pikkus vastab taimele, mida külastatakse) · Puhkeolekus panevad tiivad selja peale kokku, alumine osa on tuhmimas värvis ning tänu sellele jääb liblikas märkamatuks. · Arenevad täismoondega: o Muna -> röövik-> nukk - > valmik · Munad munetakse nendele taimedele, millest toituvad nende röövikud. · Röövikud kestuvad mitu korda · Maailmas on teada u 165 000 liiki · Elavad kohtades, kus õitsevad taimed. · N. Admiral, pääsusaba, võrktiib, lapsliblikas, koerliblikas. · Suurimad: linnutiivad tiiva siruulatus kuni 18 cm. Roll looduses ja inimese elus · Tolmeldavad õistaimi
Talvitub valmikuna kõdus. Vastsed ja valmikud imevad lehtedest mahla. Sugukond: naksurlased Pikliku kehaga mardikad. Valmikud elavad maapinnal rohurindes, kahjustavad taime maapealseid osi. Arengutsükkel 3-5 aastat. Mitmetoidulised mardikad. Vastne on tõuk, sh. ka traatuss. Esimesed kasvujärgud toituvad huumusest, hiljem hakkavad juuri sööma. Vastsed uuristavad juurtesse ja mugulatesse käike, varred närbuvad. Mardikad kahjustavad lehti, varsi, õisi. Triibuline viljanaksur valmik kahjustab lehti ja õisi. Muneb mulda kuni 200 muna. Võivad kahjustada ainult mugulaid. Tume-viljanaksur muneb mulda või taime juurekaenlasse. Öösiti aktiivne. Nukkuvad mullas nukuhällis. Noormardikad kooruvad suve jooksul, aga jäävad kevadeni mulda. Selts: liblikalised Sugukond: öölased hallikad või pruunikad, lendlevad hämaruses. Munevad taime lehtedele või varrele, munad tiheda kogumikuna. Röövikutel haukamissuised. Liblikad toituvad õienektarist
eri liikidesse kuuluvate loomade paaritumist. Imilont Teine liblikaid iseloomustav tunnus on imilondiks muundunud suised, millega nad saavad imeda vedelat toitu (peamiselt nektarit). Puhkeolekus on imilont spiraalikujuliselt kokku rullitud. Imilondi pikkus vastab liblika külastatavate õite sügavusele. Ühe Madagaskari surulase imilont on kuni 35 cm pikkune. Oma jalgadel asuvate maitsmiselunditega tunnevad nad nektari maitset. Lõhna tunnevad liblikad tundlatega. Arengutsükkel Liblikad on täismoondega putukad. Emane liblikas muneb taimedele või maapinnale munad, millest kooruvad väikesed ussikujulised liblikat mittemeenutavad röövikud. Röövikud kestuvad mitu korda ning kasvavad kiiresti. Lõpuks nad nukkuvad ning kujunevad täiskasvanud liblikateks. Vahetult pärast nukukestast väljaronimist meenutavad liblika tiivad pisikesi ja pehmeid lapikesi. Nende lõplik väljasirutumine ja kõvenemine võtab aega. Talvitumine
KOORIKLOOMAD ÄMBLIKUD PUTUKAD (vähid, krabid, langust) (ämblikulaadsed) (liblikad, mardikad, ristämblik kile-ja kahetiivalised) Esimesed putukad ilmusid Maale u. 500 milj. aastat tagasi. Putukad on kõige arvukam loomarühm Maal. Neid leidub neid peaaegu kõigis elupaikades külmadest piirkondadest ja kõrgmäestikest troopiliste vihmametsadeni. Putukate klassi kuulub vähemalt 1,1 miljonit liiki lülijalgseid- mardikad, liblikad, sipelgad jpt. Liblikaliste selts on üks suurimaid putukaseltse, praeguseks on teada umbkaudu 160 000 liiki liblikaid, kuid ei ole kahtlust, et tegelikult on liblikaliikide arv veelgi suurem. Eestist on leitud umbes 2 200 liiki liblikaid, kuid tegelik liikide arv on ilmselt 2 400 - 2 500 piires. Liblikaliste selts jagatakse kolmeks alamseltsiks: lõugadega liblikad e. pisisamasoonelised, samasoonelised e. suursamasoonelised ning erisoonelised. Selle jaotuse aluseks on suiste ja tiibade ehitus
4 2.1 Üldiseloomustus......................................................................................... 4 2.2 Talvitumine................................................................................................. 5 2.3 Röövikustaadium........................................................................................ 5 2.4 Nukustaadium............................................................................................ 5 2.5 Nukust koorub liblikas................................................................................ 6 2.6 Munemine.................................................................................................. 6 3. Liigi levik ja arvukus........................................................................................ 7 4. Liigi ohutegurid............................................................................................... 8 5. Liigikaitse...........................................
viivitamatult partneri. Sääriksääski kohtab harilikult varjulistes , niisketes, tiheda taimestikuga kohtades. Siia niiske mulla rohu sisse või taimedele munevad emased 300 muna. Umbes kahe nädala pärast soojal suvepäeval kooruvad munadest ussikestetaolised vaglad, kes on kaetud jäiga ning kõva, halli värvi nahaga. Nad söövad vahetpidamata ning kasvavad kiiresti. Enne nukkumist vahetavad nad mitu korda kesta. Nukkumise järel saabki vastsest valmik. Kui aeg on küps, läheb nukk katki ning sealt lendab välja täiskasvanud sääriksääsk. Teine põlvkond sääriksääski ilmub välja äärmiselt rohkearvulisena hilissuvel. Mõni päev pärast paaritumist muneb emane munad ning tsükkel hakkab jälle otsast peale, sel korral kestab see aga palju kauem. Vaglad kooruvad sügisel ja kogu talve veedavad nad maa all aktiivselt toitu otsides. Talvituvad vaglad nukkuvad kevadel ning neist saabki paljunemishooaja esimene põlvkond. TOITUMINE
ELUVIIS/KOHT Parasiitsed: nugivad mesilastel, herilastel ja sarnastiivalistel. 22. O. Trichoptera – ehmestiivalised Eestis 170 liiki MORFOLOOGIA 1-43 mm Tiivad kilejad, kaetud karvadega; lõugkobijad olulised määramisel. ELUVIIS/KOHT Enamik öise aktiivsusega, lendavad valgusele; valmikud enamasti ei toitu; vastsed segatoidulised. Puruvanalased. Järvevanalased 23. O. Lepidoptera – liblikalised Eestis 2365 liiki 3-28 mm Erisoonelised kõrgemad liblikad. Pisisamasoonelised 24. O. Hymenoptera – kiletiivalised Eestis ~1600 (8000) liiki 0,2-110 mm Kiletiivalised on mesilased, kimalased, herilased, sipelgad. Neil kõigil on kaks paari kilejaid lennutiibu. Tagatiivad on eestiibadest veidi väiksemad ja on eestiibadega konksukeste abil seotud. Mõnikord on tiivad taandarenenud nagu sipelgate töölistel. Tiiva soonestus on hõre. Kiletiivaliste käppadel on 5 lüli. 25. O. Diptera – kahetiivalised Eestis ~ 4500 liiki 0.5-60 mm
Eesti loomastik. Selgrootud Koostanud Mati Martin Sissejuhatus Selgrootute hulka kuulub enamik loomaliikidest. Nende mõõtmed ja välimus varieerub suurtes piirides, mis võimaldab neil asustada väga mitmesuguseid elupaiku. Selgrootud on võimelised elama väga ekstreemsetes tingimustes. Eesti tingimustes võivad mõned liigid tegutseda sulade ajal isegi lumel, seega väga madalatel temperatuuridel, vaatamata sellele, et nad kõik on kõigusoojased. See tähendab, et nad ei saa oma kehatemperatuuri reguleerida ja see on enamasti võrdne keskkonna temperatuuriga. Järgnevalt saamegi ülevaate sellest väga huvitavast loomarühmast Eestis. Järgnev tekst on väga konspektiivne, sest aine maht ei võimalda detailidesse süvemenist ning annab esimese ülevaate peamiselt erinevatest selgrootute rühmadest. Huvi korral on võimalik lisakirjanduse abil ka detailidesse süveneda. Jääaeg ja selle mõju Eesti pinnavormidele. Eesti ala ei ole pidevalt olnud selline nagu me praegu seda n�
Naksurite vastsed elavad metsakõdus, mädas puidus, mullas ja taimede maa-alustes osades. Nad söövad taimede värskeid või kõdunevaid osi. Osa vastseid on aga röövtoidulised - nad toituvad putukate vastsetest. Vastseid on kahte tüüpi. Osa on valkja lihava (mitte kõvera!) kehaga, teised on punakas-pruunid, tugeva kehakattega ussitaolised tõugud. Viimaseid on nimetatud ka traatussideks. (http://www.ut.ee/BGZM/videoloomad/naksurlased.htm) Suurliblikad(Macrolepidoptrea) Liblikad on tinglikult jagatud kahte rüma - pisiliblikad ja suurliblikad. Kokku on maailmas liblikaliike umbes 150 000. Eestis on liblikaid üle kahe tuhande liigi, kusjuures suur- ja pisiliblikad jagunevad peaaegu võrdselt. (,,Extra" Elu 97.05.17) Suurliblikad on enamuses pisiliblikatest märksa suuremate kehamõõtmetega. Eluviisi alusel jaotatakse nad omakorda kahte rühma. Enamus päeval ringi lendavaid suurliblikaid kuulub päevaliblikate hulka. Neid
looduslikel ja poollooduslikel niitudel, mis on ümbrusest soojemad ja tuulevaiksemad. Tiivaulatus on neil 28-32 mm, värvuselt kollakas-oranzi-kirju. Uus põlvkond juunis või augustis, olenevalt geograafilisest asukohast. (Wikipedia 2011) Mustlaik-apollo (Parnassius mnemosyne) Mustlaik-apollo on ohustatud liblikaliik paljudes Euroopa riikides ning sellega seoses ka kaitse alla võetud. Eestis on aga liik oma areaali laiendamas. Mustlaik-apollol on kindlad nõudmised elupaigale. Tema röövik on monofaag, toitudes ainult lõokannuse perekonda kuuluvatel liikidel. 2003. aastal Eostes tehtud vaatlusel selgus, et lõokannused kasvasid 5 peamiselt jõge ääristavate puuriba ja metsa all ning harvemini niidul ja liigniisketes tingimustes. Valmik vajab eluks aga avatud, kuid samas ka tuulevaikseid poollooduslikke rohumaid, kus kasvavad toidutaimed ning toimub paaritumine. Sellisteks elupaikadeks on
tiivad kilejad, poolläbipaistvad, laia pinnaga jätked. Mardikaliste muundunud eestiibu nimetatakse kattetiibadeks. Need on paksud, kitiinjad, soonestuseta, kehakuju jälgivad jätked, mis asetatakse kehale ja mis on ette nähtud keha kaitseks. Osa liike kasutab neid ka lennul. Nahksed või pärgamentsed, ühtlase paksusega tiivad, kus soonestus säilib, on iseloomulikud sihktiivalistele. Kahetiivalistel on teine tiivapaar muutunud sumistiteks. 53. Täismoone muna, vastne, nukk, valmik. Munast koorub valmikust hoopis erinev vastne, põrnika puhul tõuk, kes jääb selliseks ka kasvades ja kestudes. Kasvu lõppedes moondub vastne liikumatuks nukuks. Nuku kestas tekib tema kehamaterjalist hoopis teistmoodi loom suguküps valmik, kes enam ei kestu. Vaegmoone- muna, vastne, valmik. Vastne võib meenutada valmikut nümf e.neidis. Munast koorumise järel areneb vastne (nümf) iga kestumisega täiskasvanu sarnasemaks. 54. 3 sabaniiti nii vamlikul kui vastsel ainulaadne
Inimeste poolelt on see aga hea, et neist nõnda kergesti lahti saab. Nende kehas pole mürke, mis teeksid nende ärasöömise või puudutamise vaenlastele vastikuks. Pistesääski kogu maailmas on kokku umbes 2000 liiki. Kuid Eestis inimese naha sisse iminokka võivad tulla puurima hallasääsed, linnusääsed, soomussääsed, metsasääsed ja laulusääsed. Nende elus on neli järku: muna, vastne, nukk ja valmik. Enamuse oma elust veedavad nad varjulistes põõsastikes, tihedas rohus ja metsaservades. Hallasääsed Hallasääsed on meil ühed arvukamad sääsed metsasääskede kõrval, neid on neli liiki. Hallasääsked tulevad verd imema õhtu ja öötundidel juunis ja augusti lõpus. Sügisel, jahedamate ilmadega, imevad nad verd ka päeval. Harilik hallasääsk on kõige kuulsam sääseliik mitte ainult tänu vere imemisele, vaid ta on ka üks
osa oma elust, talvituvad maismaal - lehtedega täidetud aukudes, näriliste urgudes, haohunnikute all jne. Talvituvad üksikult. Talvituma siirduvad septembris. Võivad tegutseda nii päeval kui öösel, kuid on aktiivsemad õhtuti. Päevaks varjuvad ka niiskematesse paikadesse - mahalangenud puude alla, kändudesse jne. Rabakonn Rana arvalis Nilsson. · Toitumine Põhitoiduks on mardikad, vähem ka ämblikud, rohutirtsud, lutikad, röövikud. Kullesed toituvad peamiselt vetikatest, vahel ka surnud liigikaaslastest. · Sigimine Rabakonnad eelistavad kudeda rohuse põhjaga metsaveekogudes, turbaaukudes, tiikides ja üleujutatud heinamaadel. Vee sügavus võib olla üle 0,5 m. Kudemine algab aprilli lõpupäevadel ja võib kesta mai lõpuni. Nad alustavad kudemist 12...14,8 °C vees ning koevad portsjonite kaupa. Kudu paikneb 10...15 cm läbimõõduga klompides veepinnal. Üks
Nukustaadium kestab harva kauem kui kaks nädalat. Arengu lpul närib nukk oma tugevate kääritaoliste lugadega koja seina läbi ja ronib jalgade ning seljal paiknevate ogade abil kojast välja. Vabas vees ujub nukk kiiresti pinnale, kasutades sudmiseks ennekike kesk-ja vähem eesjalgu (tagajalad on nukul liikumatud). Mnedel liikidel kooruvad valmikud varsti selle järel, kui nukk on pinnale judnud, enamikul liikidel aga peab nukk siiski veest välja ronima, enne kui valmik koorub. Enamik ehmestiivalisi talvitub vastsena, muna ja nuku staadiumis talvitujaid on väga vähe. Vaenlased Ehmestiivaliste valmikute peamisteks vaenlesteks on linnud ja nahkhiired, sageli ka kiilid ja ämblikud. Vastsete vaenlasteks vivad olla kalad ja vee-eluviisiga röövputukad, kuid koda tagab ilmselt siiski küllalt efektiivse kaitse. Ehmestiivaliste vastsetel on leitud ka mitmeid parasiite, näiteks mnesid kiletiivalisi (Agriotypus armatus), kahetiivalisi (Hydrotachina),
Korallid on väikesed mõne millimeetri pikkused polüübid. Korallidel moodustab õrna keha toeks ja kaitseks lubiainest skelett. Korallid elavad enamasti kolooniatena ning nende elutegevuse tulemusena moodustuvad soojades meredes korallrahud ja korallsaared. Tähtsus: väikeste loomade elupaigaks. 26. Usside üldiseloomustus Ussideks peetakse tavaliselt kõiki pehme, sageli lülilise kehaga loomi. Paljud sellise vljanägemisega loomad, näiteks putukate röövikud, siiski usside rühma ei kuulu. Ussideks nimetatakse ainult mingi kindla kehaehitusega selgrootuid loomi, nagu lame-, ümar- ja rõngussid. Ussid paljunevad suguliselt . Nad on nii vabad, kui ka parasiitsed loomad. Parasiitussidel on looduses oluline osa, sest nad mõjutavad peremeesloomade elutegevust. Enamasti ei mõju nad kohe surmavalt, vaid nõrgestavad teda. Kõikidel ussidel on pikk kitsjas jalgadeta keha, millel saab eristada eesosa (seal on suu) ja sabaosa. 29. Rõngussid
nende taimede põllul enam putukamürke vaja kasutada. Näiteks on viidud kartulitaimedesse mullabakterite geene (pärilikkusainet), mistõttu hakkavad taimed tootma aineid, mis on kartulimardikale mürgised. Selline mürk on ohtlik vaid kindlale putukaliigile ega kahjusta teisi loomi või inimest. Niisuguseid taimi nimetatakse GM- taimedeks ehk geneetiliselt muundatud taimedeks. Pilt ja alltekst: Kartulimardikad on ohtlikud kahjurid (pildil valmik ja vastne), kes võivad põllul kiiresti hävitada kogu taimede lehestiku. --- 45 Kuidas selgrootud söövad? Selgrootute toitumisviisid on väga mitmekesised. Osa veeloomi on filtreerijad, kes sõeluvad veest toiduosakesi või väikseid organisme. Käsnad ja karbid veedavad kogu elu ühel kohal ja saavad toidu neist läbi voolavast veest. Karpidel jäävad veega kehaõõnde sattunud mikroorganismid lõpuste külge, mille ripsmekesed need edasi suuavasse toimetavad
juura: hiidroomajate kõrgaeg, ilmuvad linnud, merikrokodillid ja kilpkonnad; kriit: surid välja suured roomajad ja ammoniidid; uusaegkond e kainosoikum:paleogeen: ilmusid kiskjad, algelised kabjalised, vaalad, hülged ja esimesed londilised; neogeen: ilmuvad karud, koerad, sead ja inimese eellased; kvaternaar: ilmub inimene. 8. Loomade moone (metamorfoos): milleks ja kuidas? Vastsete näiteid. Täis- ja vaegmoone Moone on vajalik, kuna vastne ja valmik tarbivad üldjuhul erinevat toitu (või ei tarbi valmik üldse), elavad erinevates elupaikades ning neil on erinev funktsioon (valmikul paaritumine, vastsel varuainete kogumine). Moone võib toimuda kahel viisil: vaegmoone- nukustaadium puudub, munast koorub vastne, kes kasvades moondub täiskasvanuks; täismoone- esineb nii vastse kui ka nukustaadium, st. vastne moondub täiskasvanuks nukustaadiumis, moodustades enda
Eesti kotkad uurimustöö Tallinn 2010 Sisukord Sissejuhatus................................................................................................... Merikotkas................................................................................................... Tutvustus............................................................................................. Kirjeldus............................................................................................. Toitumine............................................................................................ Pesitsemine.......................................................................................... Levik.................................................................................................. Kaljukotkas................................................................................................... Tutvustus........................................
Et suurkõrv on ööelanik, siis otsib ta päeval sageli varju linnupesakastidest ning meelsasti ka majadest - pööningutelt ja räästaalustest. Öine saagijaht algab hilja - alles tükk aega pärast päikese loojumist. Suurkõrva toitumisharjumused on erinevad kui teistel nahkhiirtel. Ta on võimeline püüdma mitte ainult lendavaid, vaid ka puuokstel, lehtedel, õitel ning koguni maapinnal peatuvaid putukaid ning isegi röövikuid. Lemmiktoiduks on suurkõrvale igasugused liblikad. Nende küttimisel tiirleb ta tihti puuvõrades ja nende ümber, ning ta lend on samuti iseäralik - nn. "rappelend", mille käigus loom võib õhus peaaegu ühe koha peal paigal seista. Toitumislennul külastavad suurkõrvad tihti hoonete pööninguid ja keldreid. Suurkõrvad poegivad juuni keskel või juuli alguses ning selleks kogunevad emasloomad poegimiskolooniatesse, kuhu kuulub 5...10 looma ja mis hõivavad tihti lindude pesakaste. Iga
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
