Vaid mõned üksikud liigid, nagu kakandid, elavad niisketes paikades maismaal, kuid hingavad siiski lõpustega. Meie veekogudes elavad tillukesed planktoniloomad, vesikirp jt. on toiduks kaladele. Jõevähid toituvad lagunevatest loomakorjustest. 6. Vähkide hulka kuulub ......................................... Kõigil selgrootutel loomadel puudub ................................................. . Liblikate välisehitus Putukatel jaguneb keha peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Liblika keha on sale ja tal on peened jalad. Liblika keha on kaetud karvadega, mis aitavad säilitada kehasoojust. Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Pea kannab kahesuguseid jätkeid: suiseid ja tundlaid. Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid kõige ürgsematel vormidel (näiteks esikedriklastel) on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised, st tundla
liikide arv on ilmselt 2 400 - 2 500 piires. Liblikaliste selts jagatakse kolmeks alamseltsiks: lõugadega liblikad e. pisisamasoonelised, samasoonelised e. suursamasoonelised ning erisoonelised. Selle jaotuse aluseks on suiste ja tiibade ehitus. Tuntakse veel ka liblikate jaotamist suur- ja pisiliblikateks. 3 Liblikate välisehitus Putukatel jaguneb keha peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Liblika keha on sale ja tal on peened jalad. Liblika keha on kaetud karvadega, mis aitavad säilitada kehasoojust. Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Liblikate liitsilmad on hästi arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Pea kannab kahesuguseid jätkeid: suiseid ja tundlaid. Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid kõige ürgsematel vormidel (näiteks esikedriklastel) on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist
vedelad jääkained tagasoolde, kust need väljutatakse koos tahkete seedimisjääkidega. Liblikatel puudub eritusava. Liblikatel on avatud vereringe. Vereringeelundkonna peamise osa moodustab selgmiselt paiknev mitmekambriline süda. Putukatel kannab veri kehas edasi toitaineid ning viib jääkained erituselunditesse. Putukate veri ei transpordi hapnikku. Hingamiselunditeks on liblikatel trahheed. Trahheede ühed otsad avanevad liblika keha külgedel, teised harunevad liblika sisemuses veel peenemateks torukesteks. Liblikad – nagu ka kõik teised putukad – on lahksugulised. Liblikate arengtäismoondega – Liblikas areneb nende areng on neljajärguline: muna, vastne(röövik), nukk ja valmik. Liblikate valmikud leiavad endale paarilise spetsiaalsete lõhnaainete – feromoonide – abiga. Pärast paaritumist hakkab emane loom varsti munema.
umbes 2 200 liiki liblikaid, kuid tegelik liikide arv on ilmselt 2 400 - 2 500 piires. Liblikaliste selts jagatakse kolmeks alamseltsiks: lõugadega liblikad e. pisisamasoonelised, samasoonelised e. suursamasoonelised ning erisoonelised. Selle jaotuse aluseks on suiste ja tiibade ehitus. Tuntakse veel ka liblikate jaotamist suur- ja pisiliblikateks, kuid see jaotus on suvaline ja ei järgi liblikate süsteemi. Liblikate välisehitus Putukatel jaguneb keha peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Liblika keha on sale ja tal on peened jalad. Liblika keha on kaetud karvadega, mis aitavad säilitada kehasoojust. Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Pea kannab kahesuguseid jätkeid: suiseid ja tundlaid. Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid kõige ürgsematel vormidel (näiteks esikedriklastel) on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist.
Lepatriinu oskab ka vaenlase ees surnut teeselda.Lepatriinu veri on mürgine ja sellepärast teised loomad neid ei söö. Paljunemine Emased lepatriinud munevad väikesed munakobarad lehetäide kolooniate lähedusse. Lepatriinu munade arv sõltub ilmastikust ja toidurohkusest ja võib kõikuda paarisajast paari tuhandeni. Munad on pikliku kujuga ning umbes ühe millimeetri pikkused. Hariliku lepatriinu munadest kooruvad vastsed välja 58 päeva jooksul. Pärast koorumist sööb tulevane lepatriinu kõigepealt ära munakesta. Ka lepatriinude teravate lõugadega vastsed eelistavad lihatoitu. Vastne sööb iga päev ära 350 kuni 400 lehetäid. Pikliku keha ja pikkade jalgadega vastsed ronivad nagu valmikudki lehtedel. Nende kehal on kollakas või punakas joonis, mis on tumedal taustal eriti nähtav. 1015 päeva jooksul muutub ta nukkumisealiseks. Vastseiga kestab kuni kuu. Vastsestaadiumile järgneb paarinädalane nukkumisperiood. Vastne muutub nukuks ja tema kookon ripub kõigile
(kuulmiselundid). Isaste liblikate tagakeha koosneb 8, emaste oma 7 nähtavast lülist, ülejäänud segmentidest on kujunenud suguelundid. Suguelundid on liigispetsiifilise kujuga, see takistab eri liikidesse kuuluvate loomade paaritumist. Imilont Teine liblikaid iseloomustav tunnus on imilondiks muundunud suised, millega nad saavad imeda vedelat toitu (peamiselt nektarit). Puhkeolekus on imilont spiraalikujuliselt kokku rullitud. Imilondi pikkus vastab liblika külastatavate õite sügavusele. Ühe Madagaskari surulase imilont on kuni 35 cm pikkune. Oma jalgadel asuvate maitsmiselunditega tunnevad nad nektari maitset. Lõhna tunnevad liblikad tundlatega. Arengutsükkel Liblikad on täismoondega putukad. Emane liblikas muneb taimedele või maapinnale munad, millest kooruvad väikesed ussikujulised liblikat mittemeenutavad röövikud. Röövikud kestuvad mitu korda ning kasvavad kiiresti. Lõpuks nad nukkuvad ning kujunevad täiskasvanud liblikateks.
olema kohastunud. Lepatriinuvastne on söömise poolest aplam, kui täiskasvanud isendid ja toidunappuse korral võib ta isegi teistest vastsetest. Samuti võivad lepatriinud toituda ka nektarist ja mesikastest, mis on lehetäide magus eritis. Paljunemine Suurem jagu lepatriinusid paljuneb kevadel või sügisel. Emased lepatriinud munevad sõltuvalt liigist 3 kuni 300 muna. Munad munetakse lehetäide kolooniate lähedusse. Harilikku lepatriinu munadest kooruvad vastsed välja 5-8 päeva jooksul. Vastne sööb iga päev ära 350 kuni 400 lehetäid, 10-15 päeva jooksul muutub ta nukkumisealiseks. Vastne muutub nukuks ja tema kookon ripub kõigile nähtavas kohas. Arengutsükkel kestab 4-7 nädalat. Huvitavat Lepatriinu esijalgade pinnal on erilised näärmed, mis eritavad ärrituse puhul vastiku lõhna ja maitsega oranzhikat hemolümfi, mis sisaldab mürki nimega kantaridiin.
Kõik lepatriinud pole täpilised. Mõned lepatriinud on ühevärvilised või siis vöödilised. Lepatriinud erinevad üksteisest värvide poolest. Näiteks kakstäpp-lepatriinu võib olla nii punane mustade täppidega kui ka vastupidi. Pea on lepatriinulastel väike ja on eesselja sees varjul. Lepatriinu esijalgade pinnal on erilised näärmed, mis eritavad ärrituse puhul vastiku lõhna ja maitsega oranzikat hemolümfi, mis sisaldab mürki nimega kantaridiin. Lepatriinu oskab ka vaenlase ees surnut teeselda. Toitumine Lepatriinulane on üldjuhul röövloom, kes toitub peamiselt lehetäidest ja ka kilptäidest. Lutsernitriinu ja õnnetriinu söövad taimehaigust "jahukaste" põhjustavaid seeni. Vähesed lepatriinuliigid kuuluvad taimtoiduliste hulka. Suurbritannias kasvatatakse lepatriinusid aedade kaitsmiseks lehetäide eest. Lepatriinusid on viidud maailma eri piirkondadesse, et kasvatada neid kahjurputukate hävitamiseks. Näiteks
Kõik kommentaarid