LEST Lest on laia ja lapiku, veidi pikliku kehakujuga, mis on suurepärases vastavuses tema eluviisiga. Lest on põhjakala, kes ujub ringi ühe küljega vastu merepõhja liibudes. Tema keha ülemine poole on tumedam, liivapruun kuni kollakashall, sageli punakate või kollakate laikudega. Kõhtmine ehk alumine pool on kahvatu ja valkjas. Lest on merekala, keda võib leida kogu Eesti rannikuvetest. Lest elutseb kuni 40 m sügavuses, liivasel või savisel põhjal. Mõnikord harva võib ta tungida ka jõgede suudmealadele. Lest elab üksikult ning on küllaltki liikuva eluviisiga. Kudemispaiga otsinguil võib ta läbida pikki vahemaid. Vastavalt erinevatele kudemispaikadele, jaotatakse meie lestad 2 rassi:süvikukudulestad ja rannikukudulestad. Esimesed siirduvad kudema Gotlandi süviku piirkonda, teised koevad aga madalatel rannikualadel, 4...22 m sügavusel
Eesti Mereakadeemia LÄÄNEMERI JA LÄÄNEMERE KALAD KILU, RÄIM, TURSK, LEST, LÕHE Referaat Juhendaja: Õppeaine: Avamerekalur Tallinn 2014 1. Läänemere iseloomustus Läänemerd (koordinaadid: 59° N, 21° E) tuntakse ka kui Limneamerd ning rahvakeeli kui Balti merd. See on
Lest Lest on laia ja lapiku, veidi pikliku kehakujuga, mis on suurepärases vastavuses tema eluviisiga. Lest on põhjakala, kes ujub ringi ühe küljega vastu merepõhja liibudes. Tema keha ülemine poole on tumedam, liivapruun kuni kollakashall, sageli punakate või kollakate laikudega. Kõhtmine ehk alumine pool on kahvatu ja valkjas. Lest on merekala, keda võib leida kogu Eesti rannikuvetest. Lest elutseb kuni 40 m sügavuses, liivasel või savisel põhjal. Mõnikord harva võib ta tungida ka jõgede suudmealadele. Lest elab üksikult ning on küllaltki liikuva eluviisiga. Kudemispaiga otsinguil võib ta läbida pikki vahemaid. Vastavalt erinevatele kudemispaikadele, jaotatakse meie lestad 2 rassi:süvikukudulestad ja rannikukudulestad. Esimesed siirduvad kudema Gotlandi süviku piirkonda, teised koevad aga madalatel rannikualadel, 4...22 m sügavusel.
TALLINN 2014 SISUKORD Sissejuhatus..........................................................................................................................................2 1. RÄIM........................................................................................................................................... 3-4 2. KILU............................................................................................................................................ 5-6 3. LEST......................................................................................................................................... 7-8-9 4. TURSK................................................................................................................................ 10-11-12 5. LÕHI................................................................................................................................... 13-14-15 6. LÄÄNEMERI................................................
Seda iseloomustab ka fakt, et siit püütakse umbes 1% kogu maailmamere kalasaagist. Läänemeres elab ligi 100 erinevat kalaliiki, mis osaliselt pärinevad järvedest ja jõgedest, aga mere madala soolsuse tõttu saavad ka siin elada. Siin elab ka kalu, kes tegelikult elavad Atlandi ookeanis. Mõned neist aga ei saa Läänemeres vee madala soolsuse tõttu järglasi ja on sageli oma ookeanis elavatest liigikaaslastest palju väiksemad. Sellised kalaliigid on: kilu, räim, lest ning tursk, mis on ka kõige püütavamad liigid. Läänemeri Läänemeri, Euroopa ja selle poolsaarelise osa Skandinaavia vahel asuv Atlandi ookeani 2 2 2 sisemeri; 365 000 km (teistel andmetel 373 000 km ), koos Taani väinadega 386 000 km , koos 2 Kattegatiga 420 000 km , suurim sügavus 459 m, keskmine sügavus 55 m, maht umbes 20 000
Eesti Merekool LÄÄNEMERE ISELOOMUSTUS Referaat Koostaja: Riho Maidla 15VTS Juhendaja: Õp. Lembit Liimand Tallinn 2014 Sisukord 3. Sissejuhatus 5. Kalad Läänemeres 5. Läänemere kilu, balti kilu ehk kilu 5. Räim ehk läänemere heeringas 7. Tursk ehk atlandi tursk ehk kabeljoo 8. Lest ehk jõelest 9. Lõhe ehk lõhi 11. Kokkuvõte 12. Kasutatud kirjandus 2 Sissejuhatus Läänemeri ehk Limneameri on Atlandi ookeani sisemeri, mis piirab Eestit põhjast ja läänest. Teised Läänemere-äärsed riigid on Läti, Leedu, Poola, Saksamaa, Taani, Rootsi, Soome ja Venemaa. Läänemere
TALLINNA PEDAGOOGIKAÜLIKOOL Matemaatika-loodusteaduskond Bioloogia ôppetool Moonika Marana LÄÄNE-EESTI VETE LESTA (Platichthys flesus trachurus) ÖKOHELMINTOFAUNAST Bakalaureusetöö Juhendaja: Aleksei Turovski Autor: ..................... "...."......2004. a Juhendaja: .......................... "...."......2004. a Lubatud kaitsmisele "......."......2004. a Ôppetooli juhataja dots. M. Harak ........................... Tallinn 2004 SISUKORD: SISSEJUHATUS...........
Säga on suhteliselt soojalembene liik, kes juba meist põhja pool, Soomes, üldiselt ei esine. Eestis on mitmeid rabajärvi, kus kalastik on esindatud vaid üheainsa liigiga, milleks on ahven. Paljude toitaineterikaste väikejärvede ning tiikide elustikus esineb vaid koger. Soojalembesemad liigid on roosärg, viidikas, tippviidikas, tõugjas, vimb, latikas, nurg ja noakala. Külmadest magevetest pärinevad siig, tint ja luts. Läänemeres elavad kilu, räim, lest jatursk. Milliseid kalaliike eestlased toiduks kasutavad? Väiksemad järved ja vooluveekogud kalakasvatuses tööstuslikku tähtsust ei oma. Sisevetest on peamiseks kalapüügi-veekogudeks Peipsi järv ja Võrtsjärv. Peipsi järve peamised töönduskalad on peipsi tint, rääbis, peipsi siig, haug, latikas, särg, koha, ahven, kiisk ja luts. Võrtsjärve kalastik on aegade jooksul tublisti muutunud. Võrtsjärve põlisasukaks on angerjas
Läänemere kalad Gretlin Isoborn Raud 2010 Kalad Läänemeres · Räim · Meriforell · Kilu · Lõhi · Lest · Angerjas · Emakala · Tursk Räim Kilu · Eesti rahvuskala · Enamasti 10-13 cm. · Umbes 15 cm. · Keskmiselt 7-15 g. · Keskmiselt 14-43 g. · Alammõõt 9 cm. · Koeb aprilli teisest poolest · Toitub ainult päeval. juulini. · Alammõõt 13 cm. · Kudemiseks vajalik vee soolsus.
I kategooria II kategooria III kategooria ·Harilik kärnkonn · Kõre · Harivesilik ·Järvekonn · Rohe- · Mudakonn ·Rabakonn kärnkonn ·Rohukonn ·Tiigikonn ·Tähnikvesilik ·Veekonn Harivesilik Triturus cristatus Laurenti Harivesilik Triturus cristatus Laurenti · Kehamõõtmed Kehapikkus koos sabaga on 14...15 (...18) cm. Emased on pikemad kui isased. · Levik Eestis ja maailmas On levinud kogu Euroopas, välja arvatud Pürenee poolsaarel (Hispaanias ja Portugalis) ja Skandinaavia põhjaosas. Eestis asub oma levila põhjapiiril, esineb rohkem vabariigi lõunaosas, saartelt pole leitud. · Arvukus · Harivesilik on piiratud levilaga liik, kes pole eriti arvukas · Ohustatus ja kaitse Harivesilikud taluvad halvasti saastunud veekogusid ja inimtekkelist maastikku
Ants pole hoolind karjujaist, toond kala koju. Kuid sellest ajast kalad kadund sootuks sealt järvest. Muistendid mitmesuguste eritunnustega hiidkalast (sabata, ühe silmaga, punase silmaga, sammaldunud pea või seljaga) on tuntud mitmete rahvaste folklooris. Kalandusealasest kirjandusest võib saada kinnitust, et nn tölpsaba-kalu on tegelikkuses olemas. Teada on juhtumid, kus püüti haruldane sabata haug, kelle keha lõppes selja- ja pärakuuimega, samuti saadi kalapüügil lest, kellel puudus keha tagumine kolmandik Ka on väga suurte haugide ülapool tõesti tumerohelise värvusega, nii et tundub, nagu vees lebaks sammaldunud puuront. Muistendirühm järvede rändamisest vahendab konflikti, milles ühel pool on inimene, teisel pool järv ise või vetevalla asukad, kellele inimese teguviis on vastuvõetamatu. Konflikti põhjustab lapselappide pesemine järves, lapse tagumiku pühkimine kalaga, liiga paljude kalade hoolimatu väljapüük vms
Jõeforell Liiginimi eesti Jõeforell keeles Liiginimi Salmo trutta trutta morpha fario (L.) ladina keeles Rahvapäraseid Forell, jõgiforell, hõrnas, eherus, tähnik, eerus, tähniklõhe, nimesid jõelõhe, iherus. Kehamõõtmed Tavaliselt 25...45 cm, suurim Eestis püütud isend 79 cm. Kehamass Tavaliselt 200...500 g, suurim Eestis püütud isend 7 kg. Levik Levinud Euroopa jõgedes, Eestis ainult idapoolsemates jõgedes. Arvukus Arvukus langeb kudemispaikade vähesuse tõttu. Elupaik ja -viis Mageveekala, elab kiirevoolulistes, jaheda ja selge veega jõgedes ja ojades, eelistab mudapõhja. Oluline on varjepaikade olemasolu (vette langenud puutüved, kaldauurded). Toitumine Jõeforellide toit on mitmekesine: vee- ja õhuputukad, nende vastsed, vihmaussid, kalamari, väikesed kalad, isegi konnad, hiired ja sipelgad. Sig
kalapüük või mere saastumine. Tänu rangetele kalapüügipiirangutele on kiluvarud viimasel ajal hakanud jälle kasvama. Läänemere tursasaak on väga kõikuv. Tursk koeb avamerel, Ta sigimiseks vee soolsus olema vähemalt 1%. Aeg-ajalt tuleb Põhjamerest Läänemerre tavalisest rohkem soolast ookeanivett, siis laienevad ka tursa kudemiseks sobivad alad. Soome lahest ja Põhjalahest püütud tursad on sinna rännanud lõunapoolt, Läänemere soolasematest osadest. Lest koeb Läänemere lõunaosas avamerel, tema mari hõljub vees, Läänemere põhjaosa lest koeb madalatel ja vastsed arenevad merepõhjal. Tänu Sellisele kohastumisele on lest levinud kogu Läänemeres. Latikas Latikas on kõrget kasvu külgedelt lapik kala. Ta on suur ja pikaealine. Rekordsuurused on: kaal 5,5 kg, vanus 32 aastat ja pikkus 82 cm. Latikas elab järvedes ja aeglaselt voolavates jõgedes. Mõnikord võib teda näha ka vähesoolases merelahes. Latikad elavad peaaegu kogu Euroopas
org/...) Tema keha on läbilõikes ümara kujuga. (http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/...) Koger on luukala, ta kuulub karpkalaliste seltsi ja ta on üsna kõrge ja külgedelt lamenenud kehaga kala. (http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/...) Haugi tavaline suurus on 50100 cm, harvem kuni 150 cm, ta kasvab kiiresti ja kaal on tal kuni 25 kg. (http://et.wikipedia.org/... ; ENE 3, lk 332, Tallinn, 1988) Kogre pikkus on keskmiselt 10 kuni 25 cm, pikim Eestist püütud isend on olnud 37 cm pikk ja keskmine kehamass 50 kuni 400 g, raskeim Eestist püütud koger on olnud 2 kg. (http://www.miksike.ee/...) Värvus sõltub keskkonnast, keha on selja pealt mustjasroheline kuni rohekashall, mis muutub allapoole minnes üha heledamaks, kõhualune on valge, mis on suurepärane kohastumus eluks veetaimede keskel. (http://et.wikipedia.org/...; http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/...) Hariliku kogre selg on tavaliselt tumepruun, roheka helgiga, küljed tumekuldsed mõnikord
AHVEN Ahven on ilusa ja ereda värvusega kala. Tal on tumeroheline selg, rohekaskollased küljed ning punased uimed. Ahvena silmad on oranzid. Värvus sõltub veekogust. Kala suurus oleneb tema vanusest. Pikkus tavaliselt 5...25 cm ja kehamass 20...180 grammi ulatuses. Ahven on levinud peaaegu kogu Euraasias, Eestis väga laialdase levikuga. Elab järvedes, jõgedes, tiikides, lahtedes ja riimvetes. Kudemisperiood algab varakult, mil vee soojus on alles 8 °C. Emasahven heidab välja marjalindi 5 sekundi jooksul. Kohe on kohal ka isasahvenad, kes selle viljastavad. Emane jääb ligikaudu viieks tunniks marjalindi juurde ega lase sellele teisi kalu juurde. Marjalint on pikk torujas moodustis, mis
Eesti selgroogsed Sisukord SISUKORD.....................................................................................................................................................................1 KALAD...........................................................................................................................................................................2 ANGERJAS....................................................................................................................................................................2 MERISIIG......................................................................................................................................................................3 KAHEPAIKSED.....................................................................................................
Kool HAUG Referaat Koostaja(d): ..................... Juhendaja: ..................... koht ja aasta Sisukord Sissejuhatus..................................................................................3 Liigi kirjeldus................................................................................3 Pikkus, kaal ja eluiga...............................................................................................4 Levik ja elupaik.......................................................................................................4 Eluviis ja toitumine..................................................................................................4 Sigimine ja areng.....................................................................................................5 Ohustatus ja kaitse...................................................................................................5 Kasutamine.......................
Silmade taga paiknevad kuulmiselundid. Kahepaiksete haistmiselund on ühenduses silmadest ettepoole avanevate ninasõõrmetega. Kuidas kahepaiksed sigivad ja arenevad? Enamik kahepaikseid on lahksugulised. Sigimiseks siirduvad ka maismaal elavad liigid veekogusse. Sarnaselt kaladega on ka enamikul kahepaiksetest kehaväline viljastumine - see toimub kudemisperioodil veekeskkonnas. Kahepaiksetel on valdavalt moondeline areng. Nii koorub konna viljastatud munarakust vastne e. kulles. Alguses lõpustega hingav kulles toitub peamiselt taimedest. Mõne kuu jooksul areneb ta järk-järgult täiskasvanud liigikaaslase sarnaseks. Kui palju on Eestis kahepaikseid? Eestis elab ainult 10 liiki kahepaikseid. Need kuuluvad 2 seltsi ning moodustavad 4 sugukonda. Erinevatest kahepaiksete rühmadest saate ülevaate Eesti kahepaiksete süstemaatilisest nimestikust. Millised kahepaiksete liigid on Eestile iseloomulikud?
tingimustega ilmsiks veel üks lisatakistus: sigimine on võimalik ainult sellise soolsusega vees, mille tihedus tagab marjaterade hõljuvuse. Vastasel korral langevad marjaterad merepõhja-le ja hukkuvad seal hapnikupuuduse ja teiste ebasoodsate tingimuste mõjul. Läänemere madala soolsuse tõttu esinevad selles veekogus ainult vähesed pelaagiliste marjateradega merelised kalaliigid, seejuures on enamik neist väikse arvukusega. Ainult tursk, kilu ja lest, s. o. need liigid, kes on kohastunud kudemiseks suhteliselt väiksema soolsusega vees, saavutavad Läänemeres suure arvukuse. MEREKALAD 1. RÄIM on heeringa kääbustunud alaliik, kes esineb Läänemeres. On heeringast väiksem ja on väiksem selgroolülide arv. Osa räimikoeb kevadel osa sügisel. Vastavalt sellele nim neid kevadkuduräimedeks ja sügiskuduräimedeks. Viimased erinevad teineteisest ka eluviisi, käitumise jt. Tunnuste poolest.
Haug HAUGI ELUPAIK JA-VIIS http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/ESOLUC2.htm Elab järvedes ja aeglase vooluga jõgedes, ka riimvees. Elupaik on tihedalt seotud veekogude taimestikuvööndiga, kus ta saaki varitseb. On paikse eluviisiga, tegutseb ainult päeval. Elab üksikuna. Haug asustab peaaegu kõiki Eesti järvi ja aeglase vooluga jõgesid, kuid ta on võimeline elama ka nõrgalt soolases merevees. Haug on erakliku eluviisiga, kes veedabki aega põhiliselt veetaimetihnikus saaki varitsedes. Seda tegevust kergendab kala kohta terav nägemine: haugi silm seletab kuni 2,5 m kaugusele, seega on ta rangelt päevase eluviisiga. Saaki silmanud, teeb ta selle suunas välkkiire sööstu. Ohvriks langevad peamiselt ahvenad, kiisad, viidikad ja latikad. Suuremat kasvu haugide jõud käib üle ka pardipoegadest, konnadest ja pisiimetajatest. Haug neelab oma saagi tervelt ega raiska aega närimise peale. Toidukitsikuse korral tarvitatakse ka nõrgemaid liigikaaslasi. SIGIMINE http://bio.edu.ee/
kokkukasvanud lülidest koosnev tundlapiug. Tirdiliste nokk on pea külge kinnitunud pea eesservast kaugele, peaaegu eespuusade vahele. Jalad on tugevad, tagajalad on sageli eriti hästi arenenud ja muutunud hüppejalgadeks. Käpalülisid on kolm. Eestiivad on tagatiibadest tugevamad. Tiibade aluse vahel paikneb kilbike, mis on selja poolt selgesti nähtav. Tirdiliste kehamõõtmed varieeruvad väga laiades piirides, mõnest millimeetrist 10 cm-ni. Eesti suurimate tirtide kehapikkus on kuni 1 cm. Praeguseks tuntakse umbes 40 sugukonda tirdilisi (Eesti punane raamat, 2011) Lutikalised (Heteroptera) Lutikalised (Heteroptera) on suurim vaegmoondega (Hemimetabola) putukate alamselts, mille esindajad on levinud peaaegu üle maakera, kui poolusepiirkonnad ja mõned väiksed ookeanisaared välja arvata. Kokku on maailmas teada ligikaudu 40 000 lutikaliiki, Eestis 467. Lutikalised on väikesed kuni suured (1 millimeeter - 11 sentimeetrit), välimuselt väga
areng kestab sageli mitu aastat. (http://et.wikipedia.org/wiki/P%C3%B5rniklased) Jooksiklased Jooksiklased (Carabidae) on putukate sugukond mardikaliste seltsist. Nad on sihvakad tumedakehalised ja liiguvad maapinnal kiiresti. Eestis on neid kirjeldatud umbes 270 liiki. Jooksiklastele on omased kõik põhilised klassi tunnused. Seltsi iseloomustab täismoone: esinevad enamasti kolme paari jalgadega (oligopoodsed), harvemini jalgadeta (apoodsed) vastsed ja harilikult vaba nukk. Vastne teeb läbi tavaliselt kolm kasvujärku. Valmikutel on keskrindmiku tiivapaar moondunud jäikadeks kattetiibadeks. Tagarindmiku tiivapaar esineb kilejate lennutiibadena, võib aga olla ka mandunud. Pea alapool on hästi väljakujunenud kurgualusega. Suu on haukamissuistega. Kui jooksiklane kätte võtta, võivad nad pritsida vastiku haisuga ärritavat vedelikku, mis näiteks silma sattudes teeb haiget. Silmadest eespool on jooksikutel pikad lülilised tundlad, millega nad võtavad vastu
Tallinna 21. Kool LINNUD JA LOOMAD Tunnitöö Autor: Mia Sool 8C Juhendaja: Natalia Samoilenko Tallinn 2015 Sisukord Linnud..................................................................................................................................................3 Kodukakk........................................................................................................................................3 Piilpart.............................................................................................................................................4 Kassikakk........................................................................................................................................5 Hakk................................................................................................................................................5 Metsvint......................
Pea ja rindmik kokku kasvanud, katab kilp Tundlad: 2 paari Suu ümber kolm paari jätkeid toidu peenestamiseks Silmad: 2 liitsilma (mosaiikne nägemine) Kasvamine: kestumine (kooriku vahetamine, see ei veni. kui jääb väikseks, laseb maha, siis kasvamine kiireneb. Kestub mitu korda eluea jooksul) Elu pikkus: 3 kuud (vesikirp) -20 aastat (jõevähk) Tõruvähid ÄMBLIKUD Esindajad: vesiämblik, skorpionid, lestad, puugid, koibikud. Ämblikud on röövloomad. Hingamine: Ämblikel on raamatkopsud. Elukoht: Enamus elavad maismaal, aga ka vees (lestad ja vesiämblik).Ei ela Arktikas ja Antarktikas. Keha: Ämbliku keha koosneb lülidest, kahest osast – pearindmikust ja tagakehast. Tundlad ja jäsemed: Ämblikutel on enamasti 8 jalga, pole tiibu ega tundlaid. Nägemine: kehv. Näevad peamiselt liikumist, hästi näevad vaid mõni cm
alampiir 10-12 , ülempiir 26-28 0 Weissi pudelid - karpkala marja hautamine Ilmatsalu kalakasvanduses 113 SURNUD MARJA EEMALDAMINE SIFOONIGA 114 VASTSETE KOORUTAMINE 115 116 Karpkala vastsed kinnituvad pärast koorumist kadaka- okstele, mida pannakse sumpadesse 117 Areng Pärast koorumist eelvastne, vastne ja maim. Eelvastseperiood lõpeb rebukoti imendumise ja välistoidule üleminekuga. Vastseperiood algab soomuskatte tekkimisega ja uimede väljakujunemisega. Tekkima hakkab soomuskate 14. – 16. elupäeval (pikkus 18 mm) ning kujuneb välja 22-25 mm pikkuses. 118 119 Karpkalavastsed on tõusnud ujuma 120 VASTSETE TRANSPORT Pikaajaline polüetüleenkottides (2500-3000 tk/l) Alla 2 tunni puhul
Seejärel lisatakse tanniinilahus (15 g tanniini 10 l vee kohta) ning hoitakse 10 sek. *Töödeldud mari oestakse veega ja pannakse inkubeeruma. *Marja kleepuvuse eemaldamiseks võib karbamiidi asendada 1 l täispiimaga. Sel juhul võib ära jätta ka tanniini kasutamine. Marja küpsemine *Alla 19 kraadisel t-l annab 90-100% süstitud kaladest marja ja puudub trombi oht. *Kõrgemal t-l tekib trombioht (põhjuseks võib olla ka O2 puudus. Areng *Pärast koorumist eelvastne, vastne ja maim. *Eelvastseperiood lõpeb rebukoti imendumise ja välistoidule üleminekuga. *Vastseperiood algab soomuskatte tekkimisega ja uimede väljakujunemisega. Tekkima hakkab soomuskate 14. 16. elupäeval (pikkus 18 mm) ning kujuneb välja 22-25 mm pikkuses. Asustamine *Varakevadisel asustamisel ei tohi transpordiks kasutatud vee ja asustatava veekogu temperatuuride vahe olla üle 2-3 kraadi. *Vastsed asustada hajutatult tiigivette suuremad võib ühes kohas. Asustustihedus
1.Eluslooduse süsteem Maal on kokku u 1,5miljonit liiki, neist loomad 1,3 miljonit (750 000 putukat ja 280 000 muud), prokarüoodid 4800 liiki, seened 69 000, taimed 250 000 ja protistid 57 700. Prokarüoodid: Planeedil Maa on korraga umbes 5*1030 bakterit. Üks inimese soolestikus elav bakter Escherichia coli suudab ühe ööga tekitada populatsiooni suurusega 10 miljonit bakterit. 1cm2 inimese nahal on 1000 – 10 000 bakterit. Eluvormid ja uurimisvaldkonnad: bakterid (sinivetikad e sinikud) – bakterioloogia vetikad (osa protiste) – algoloogia seened, sh samblikud(seen+vetikas) – mükoloogia ja lihenoloogia taimed – sammaltaimed – brüoloogia; sõnajalgtaimed, paljasseemnetaimed, katteseemnetaimed – botaanika Eluvorm on sarnase välimuse ja eluviisiga organismide rühm. Taimede uurimine: botaanika – teadus taimedest botaanika valdkonnad: taimemorfoloogia, taimeanatoomia, taimefüsioloogia, taimegeneetika, taimeembrüoloogia, taimeökoloogia, taimegeograafia, florist
otsaorgist laka viimase keskmise kilbise välisservani (sellel paiknevaid karvakesi arvestamata). Vähi pikkust võib ka kaudselt välja arvutada, korrutades seljakilbi pikkuse kahega, sest seljakilbi pikkust otsaorgist seljakilbi ja laka vahelise vao keskkohani on lihtsam mõõta. 1.2. Vähi elutsükkel ( joonis 3) Kasv ja kestumine Vähid saavad kasvada vaid kesta vahetades. Suguküpsed vähid kasvavad üksnes üle 8 kraadise veetemperatuuri juures. Jõevähi II astme vastne on 11 mm pikkune, (aga näiteks signaalvähipoegade pikkus on samas staadiumis umbes 9,6 mm). Vähipoegade pikkus suureneb kestumisel 10-20 % võrra ja kaal 40 %. Esimesel kasvusuvel vahetavad väikesed vähipojad koorikut 11 ööpäeva tagant, kuid kestumiste vahe pikeneb poegade kasvamisega. Vähi kasvukiirus väheneb vananedes, samuti madalal või liiga kõrgel temperatuuril ning liiga suure tiheduse juures. Looduses on samasuvised vähipojad umbes 2 cm pikad (signaalvähi
! Lesta haavandite sündroom:tursa haavandid 4 Lestal tekivad nahahaavandid peamiselt keha alumisel küljel, nad võivad olla erineva suuruse ja kujuga, neid võib olla üks või mitu.Nahk on nekrotiseerunud ja paljanduvad selle all olevad põletikulised punased koed. Haavand võib ulatuda sügavale lihastesse. Suure ja/või mitme haavandi korral on lest suuremal või vähemal määral kõhnunud. On tõenäoline et selliste isendite hulgas on looduslik suremus suhteliselt kõrge. Üldiselt on aga lesta juures tavaline haavandite paranemine. See protsess algab haavandi selvalt ja kehale moodustub arm.Erinevate uurijate poolt peetakse soodustavateks faktoriteks merevee soolsuse tugevat kõikumist ,ebasoodsaid toitumisolusid,keskkonna kõrget bektriaalset saastatust ,takistusi kalade rändeteel, kalapüüki,kalade kudemisaegset käitumist
soodsad olud. Hapnik ja toit liiguvad vees kergemini kui õhus. Aktiivsus nõuab lisaenergiat, passiivsus mitte, aga passiivsetel ei teki ka liikumissüsteeme. LIIKUMINE ei tähenda ainult levimist, vaid ka pidamajäämist- vastupanu ärakandvale jõule. Ränne e. migratsioon- kõik liigi (populatsioon) isendid korraga ühes suunas. Nt. sigimisränne (Kaug-Ida lõheline liigub merest jõkke kudema); hingamis- ja toitumisränne (klaasiksääse vastne liigub öösiti järve põhjast pinnale hingama ja saaki tabama); kaitseränne (zooplankton liigub järvedes päeval sügavamale, öösel kõrgemale, et kalade eest pääseda); ASUSTUSRÄNNE (Siberi tulnukvähk liigub peipsist, kuhu ta kunstlikult toodi, jõgesid pidi ülesvoolu). Passiivne ränne:nt angerjavastsed hoovustega, jõgedes selgrootud ja vetikad allavoolu. Teiste organismidega, õhuga (nt tolm kuivanud veekogudest, püsimunad), ujuvate objektidega veega leivib eriti plankton.
e. Viljastatud marjatera täituva perivitelliinõõnega f. Paisunud marjatera g. Marjatera esimeste jagunemiste ajal h. Moorula i. Blastula j. Gastrula k. Loode silmtäpi staadiumis l. ---------------------------------------------------- m. Koorumine n. ---------------------------------------------------- o. Eelvastne (rebukotiga) toitub rebukoti sisust p. Vastne (läheb üle välisele toitumisele) q. Maim (alates soomuskatte tekkimisest) r. Samasuvine (ühe suve vanuseks kasvanud kala 8. Karpkala ja vikerforelli kasvatamise tehnoloogia peamised erinevused. a. Paljundamine: Karpkala kudemine üle 20 kraadise vee juures, loote kiire areng, lühike inkubeerimiseaeg (4päeva), vajab hormonaalset stimulatsiooni, suur viljakus, peen mari, kleepuv mari
bakterid ja neid omakorda mikroskoopilised vetikad (kihiti) ja neid putukate larvid ja ussid. Tugeva voolu vöi lainetusega põhjad bentosevaesed. Looded mõjutavad orkaanitugevusega bentost. Võimas põhjataimestik murrab laineid. Aeglase vooluga jõed organismirikkad – rikkalik infauna. Keskmise vooluga – domineerivad filtraatorid? Väga kiire vooluga – pole midagi eriti. Kalad toituvad epifaunast N: suudmetes lestad, angerjad. Järvedes põhjas põhjasetted – ideaalsed infaunale, aga ka kruusased kohad – karpidele. Planktoni produktiivsus Hüdrodünaamilised alused. Fütoplanktoni populatsioonide kasv kui protsess, mis on kõikide teiste planktonis toimuvate protsesside alus, sõltub nii magevee kui merevee keskkonnas aset 5
Kuressaare Ametikool SAARE GOLFIVÄLJAKUTE PIIRKONNA LOODUSKESKKOND Referaat, Giidiõppe eriala Autor: Maris Valgma, Juhendaja: Reena Smidt Kuressaare 2018 1 Sisukord Sissejuhatus 1. Taimeriik lk 4 2. Loomariik lk 37 3. Kokkuvõte lk 68 Kasutatud allikad lk 68 2 Sissejuhatus Käesoleva referaadi eesmärk on tutvustada looduskeskkonda Saare golfiväljakute piirkonnas, et õppida tundma põhjalikumalt erinevaid liike ja nende iseärasusi. 1. Taimeriik lk 3 Tutvustan seal kasvavaid: - puu- ja põõsaliike (10 liiki); - rohttaimi (10 liiki); - samblaid (3 liiki); - samblikke (3 liiki) -
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
