LEO KALMET Leo Kalmet sündis 1900ndal aastal Tallinnas, rätsepa pojana. Ta käis Nikolai ehk Gustav Adolfi ehk Tallinna Linna Poeglaste Gümnaasiumis. Neil oli koolis 1x nädalas teatritund, kus need, kes ise tahtsid, said esitada vabalt valitud palu. Leo oli üks aktiivsematest esinejatest. Ta ise on öelnud, et tema asumine tulevasele elukutseteele sai tõuke selle teatritunni õpetajalt Vesselovskilt. Kuni 17-aastaseni oli Leo Kalmet vaimustuses kujutavast kunstist, eriti õlimaalist, kuna need tal õnnestusid. Vanemate pealekäimisel astus ta Tartu Ülikooli õigusteaduskonda. Samuti õppis ta konservatooriumis laulmist ning astus korp! Revaliasse. 1920. aastal hakkas ta aga käima Paul Sepa poolt loodud Draamastuudios. Samuti omandas ta Tartu ülikoolis kehakultuuride õpetaja kutse ning see elukutse võimaldas tal enda ja oma pere ülalpidamist. Hiljem andis ta võimlemistunde ka oma kaasõpilastele Paul
koosnes asjaarmastajaist, juht oli August Bachmann). Kutselised teatrid asutati ka Viljandis ja Narvas. 1920.-30. aastail teatrielu mitmekesistus. Hakati lavastama suuri klassikalisi tragöödiaid ja kaasaja näidendeid ning dramatiseerima eesti proosateoseid. Võimekad lavastajad olid Priit Põldroos ja Andres Särev (Töölisteatris), Ants Lauter ja Hilda Gleser ("Estonias", viimane ka Töölisteatris), Paul Sepp ("Estonias" ja Draamateatris) ning hiljem Leo Kalmet (Draamateatris). Nende loomingu ja pedagoogitöö tulemusena sugenesid eriilmelised trupid, milles oli palju isikupäraseid näitlejaandeid. Nõukogude ajal on asutatud Rakvere Teater, Vene Draamateater, Nukuteater ja Noorsooteater (nüüdne Linnateater). "Estonia" draamatrupp viidi 1949. aastal Draamateatrisse, millega liideti ka Töölisteatri tugevamad näitlejad. Süvenenum ja teadlikum meisterlikkus saavutati sõnalavastusteatris 1950. aastate teisel poolel
Kool oli alustanud tegevust Paul Sepa erastuudiona 1920. aastal. Draamastuudio tegutses kolmteist aastat ning neil aastail oli seal kolm õppejõudu koos Paul Sepa endaga: sama kooli kasvandik esimesest lennust Rudolf Engelbert ja Hilda Gleser. Kõige rohkem peab Salme end Hilga Gleseri õpilaseks. Paralleelselt õppetööga teatrikoolis hakati õpilasi ka Draamastuudio Teatri lavastustes rakendama. Draamastuudio esimese lennu lõpetajad (Leo Kalmet, Priit Põldroos, Otto Aloe, Rudolf Engelbert, Kaarli Aluoja, Johannes Kaljola, Ly Lasner jt.) asutasid 1924. aastal Draamastuudio Teatri (avati 1925 ja aastast 1937 kannab see nime Eesti Draama Teater), mis 1930. aastast sai ka Salme Reegi koduteatriks ja jäi selleks kuni näitlejanna surmani 1996. aastani. Noore näitlejana mängis ta paralleelselt väikesi lapsi ja vanu naisi. Poisterollidest aga kujunes tema kui näitleja fenomen
Rakvere Teater (1940). Tallinnas endas, mis perioodi teatrielu kindlalt valitses, tõusis sõnalis-muusikaliseks esinduslavaks "Estonia" Ants Lauteri juhtimisel . F.Dostojevski, "Kuritegu ja karistus", Eesti Draamateater, 1921, lavastaja Paul Sepp Kuid olulise panuse andsid ka lühikese tähelennu teinud Tallinna Draamateater (1917-24) Paul Sepa eestvedamisel ning seejärel püsivamalt kestma jäänud Draamastuudio Teater (asutatud 1924, hilisema nimega Eesti Draamateater), kus Leo Kalmet ja Kaarli Aluoja pöörasid erilist tähelepanu algupäranditele, ja Tallinna Töölisteater (asutatud 1926), kus Priit Põldroos ja Andres Särev sidusid rahvatüki mitmete moodsate võtetega. Teiseks põhijooneks oli teatrite tehnilise varustuse ja ametioskuste pidev paranemine. Kino tulekule vaatamata jätkus vaatajaskonna kasv; lavastuste mängukordade suurenedes võis vähendada repertuaarinimetusi ning varuda igale näidendile rohkem proove, mis oluliselt parandas mängutaset
Eesti teatri ajaloo eksamiküsimused 1. Teatriajaloo uurimise ja kirjutamise eripära. Teatriajaloo uurimise paradigmad: Positivistlik: Objektiivse ja tõese ajalookirjelduse nõue, kus faktid kõnelevad enda eest ise. Väärtustatud on uurimismaterjali hoolikas kogumine ja kirjeldamine. Postpositivistlik: Subjektiivsus on paratamatus, kus fakte vahendavad sümbolsüsteemid. Väärtustatud on ajaloo tõlgendamine, olles teadlik teiste tõlgenduste võimalikkusest Uurimistöö astmed/etapid: 1) Uurija uurib ja vaatleb (kogub materjali, loeb dokumente). 2) Analüüsib ja sünteesib (tõlgendab kogutud materjali). 1.-2.aste põimuvad! 3) Vahendab tulemusi ettekande, artikli, raamatuna. Teatrisündmused on potentsiaalselt kõik, mis mineviku teatris ja teatrielus on aset leidnud (teatrilavastused; muutused teatriprotsessides; muutused teatrite tegevuses; millegi mittetoimumine ehk "olematud" lavastused). Teatrisündmuse "filtrid": 1) Osalejate motiivid, t
seega nõukogude kultuuri vaenlasteks oli oht muutuda eelkõige iseseisvusajal tegutsenud teatriinimestel. Võimud nõudsid neilt varasema loomingu mahasalgamist ja ümberhindamist ning oma loomingus järjekindlat kinnipidamist sotsialistlikust realismist. Sellega kaasnesid loomeliitudest väljaheitmised, vallandamised ja arreteerimised. EK(b)P KK VIII pleenumile järgnenud ideoloogilise klaperjahi käigus sattus põlu alla mitmeid teatriinimesi (Ants Lauter, Priit Põldroos, Kaarel Ird, Leo Kalmet, Mari Möldre, Ruut Tarmo jt). Nõukogude ühiskond tugines salatsemisel ja paranoial, inimeste küünilisel ärakasutamisel, moraalsel korruptsioonil, tarbetul vägivallal ning pettekujutelmal pidevast potentsiaalsest reetmisest. Nõukogude korra eesmärgiks oli inimeste harjumuste ning käitumise muutmine programmeeritavaks, individuaalsuse tasalülitamine. Kontrollimatust massist pidi saama kergesti organiseeritav ning juhitav mass, kus mängiti välja inimene grupi vastu või inimene
Kutselised teatrid asutati ka Viljandis ja Narvas. 1920.-30. aastail teatrielu mitmekesistus. Hakati lavastama suuri klassikalisi tragöödiaid ja kaasaja näidendeid ning dramatiseerima eesti proosateoseid. Võimekad lavastajad olid Priit Põldroos ja Andres Särev (Töölisteatris), Ants Lauter ja Hilda Gleser ("Estonias", viimane ka Töölisteatris), Paul Sepp ("Estonias" ja Draamateatris) ning hiljem Leo Kalmet (Draamateatris). Nende loomingu ja pedagoogitöö tulemusena sugenesid eriilmelised trupid, milles oli palju isikupäraseid näitlejaandeid. Nõukogude ajal on asutatud Rakvere Teater, Vene Draamateater, Nukuteater ja Noorsooteater (nüüdne Linnateater). "Estonia" draamatrupp viidi 1949. aastal Draamateatrisse, millega liideti ka Töölisteatri tugevamad näitlejad. Süvenenum ja teadlikum meisterlikkus saavutati sõnalavastusteatris 1950. aastate teisel poolel. Siis alustas oma lavastaja- ja
Eesti Draamateater tähistas maja 100. sünnipäeva Valisin selle teema, sest et ise olen näitleja ja kõik, mis on seotus teatriga pakkub mulle suur huvi. Raamatupoes ma ostsin raamatu, mis oli väljaantud teari juubeliks. Raamat on eesti keeles saksakeelse paralleeltõlkega. Raamatu väljaandmist toetas Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital, Saksamaa Liitvabariigi Suursaatkond Tallinnas, Baltisaksa Ühing Saksamaal.Raamatus on palju pilte, mis annavad meile võimaluse vaadata, missugused muutused toimusid teatrihoonega, missugune võiks olla Eesti Draamateater ja missuguseks ta sai. Raamat on väga huvitav neile, kellele ka meeldib teater. 2010. aastal, septembris Eesti Draamateater tähistas oma maja juubelit -100 aastat. Sellel päeval oli seal majas avatus uste päev, Kella 12-st kuni 15-ni startis iga veerand tunni tagant teatri lavatagusesse maailma ringkäigule ekskursioonigrupp, mida juhtisid Draamateatri näitlejad. Lift toob hu
Kõik kommentaarid