rukkileiva tervislikkusest rääkima asjatundja, kes oskab seda teemat paremini avada. Korraldada võiks leivatoitude retseptivõistluse. Kõikidest kogutud retseptidest saaks kokku köita "Leivanädala kokaraamatu". Sellest kokaraamatust tulekski valida leivapeole huvitavamad leivatoidud. Leivanädalal võiks koostööle paluda ka koolisöökla. Soovitan kindlasti minna õppekäigule muuseumisse või leivatööstusse. Tore üritus oleks leivapäev või leivapidu, kus õpilased võiksid valmistada leivatoite (kaasata ka lapsevanemaid), toimuks ühine leivatoitude maitsmine. Lastele võiks selgeks õpetada mõned luuletused, dramatiseeringu, rahvamängud ja laulud. Toimuda võiks viktoriin, näitusel oleksid laste meisterdatud rukkililled või õletööd ning joonistused. Tehke kõik oma mõtted teoks ja tuleb vahva pidu! Leivanädal või leivapidu võiks lõppeda kokkuvõttega, kus ettevõtlikke ja tublisid
Rakvere Ametikool Signe Stam H10 LEIB-EESTLASTE PEAMINE TOIT Referaat Juhendaja: Merike Kasikov Rakvere 2011 SISSEJUHATUS Leib on rukki või nisu -(harvem muust) jahust valmistatud taignast küpsetatud toit. Eestis nimetatakse leivauks juuretise abil hapendamise teel kergitatud rukkijahutaignast küpsetist; pärmiga kergitatud heledat nisujahust küpsetist nimetatakse saiaks või sepikuks. Rukkileib on eestlaste jaoks aastasadade vältel olnud üks olulisemaid toiduaineid, ega asjata nimetata kõiki teisi toite peale pudru leivakõrvaseks. Rukkileib oli igapäevane toit, seda söödi rohkesti peaaegu kõikide toitude juurde. See muutus toidukorras isegi nii tähtsaks, et selle puudumist ka muu toidu olemasolu korral hakati pidama äärmiseks vaesuseks ja viletsuseks. Leib kujunes aja jooksul kogu toidu ja elatise võrdkujuks ehk sümboliks
Kõik kommentaarid