Laste-
ja noortekirjandus . 2014.
Laps
– noor inimene kuni puberteedini, ebaküps täiskasvanu, vanematele
elu lõpuni
Lapsepõlv
– ajaperiood , seisund enne täiskasvanuks saamist, erinevatest
teguritest konstrueeritud laste eluruum . Mõiste muutub pidevalt,
oleneb ühiskonnast ja kultuuri kontekstist
10-11-aastastel
lastel on naiivselt realistlik suhtumine kirjandusteostesse, elav ja
emotsionaalne fantaasia ja esmamulje
12-14-aastaselt
kasvab huvi seikluskirjanduse vastu, luule ei paku pinget, sel ajal
on oluline arendada hinnangu andmise oskust
15-17-aastaselt
toimub kunsti unikaalsuse mõistmine, oluline arendada kujundlikku
mõtlemist
Lastekultuuri
kui subkultuuri mõistetakse erinevates tähendustes:
1)
vaimulooming, mis on otseselt lastele pühendatud ( lastekirjandus , kino , teater)
2) mida lapsed ise genereerivad (mängud, ideed,
harrastused)
Lastekirjandus
on:
*lastele mõeldud teosed, ajakirjad
*üldkirjandusest
kohandatud tekstid
*laste poolt tegelikult loetavad
EESTI LASTEKIRJANDUS. KONTROLLTÖÖ TEEMAD JA KÜSIMUSED. 1. Definitsioonid: aimekirjandus- teabe- e populaarteaduslik kirjandus. Tutvustab üldarusaadavalt ja huvitavalt teaduse saavutusi ning probleeme. Eesmärk on anda edasi teadmisi ning ilukirjanduslik narratiiv on pigem vahend, et köita lugeja tähelepanu ning muuta teaduslik tekst lapsele paremini arusaadavaks. lasteentsüklopeedia- lühikese ja informatiivse tekstiga ning võimalikult natuurilähedaste piltidega teos, mille põhirõhk on sageli illustratsioonidel. fantaasiakirjandus- ebareaalseid ja üleloomulikke elemente, imepäraseid tegelasi või sündmusi käsitlev kirjandus; igapäevamaailma probleeme käsitletakse metafoorselt. Laias tähenduses kogu see kirjandus, mis ei tegele otseselt ja eelkõige harjumusliku, igapäevaelulise elu reaalse kujutamisega (siia alla kuulub nii ulmekirjandus, absurd, aga ka kunstmuinasjutud). Tihedalt seotud folkloori, muinasjuttudega. Esimene laste
1. Lastekirjandus täiskasvanute poolt lastele kirjutatud, illustreeritud ilukirjandus. Piirjoonteks on kuulumine ühelt poolt ilukirjanduse ning ühtlasi eetika valdkonda ja teiselt poolt mitte-ilukirjanduse ning ühtlasi eetikaväliste kultuurinähtuste valdkonda. Nagu kõigil muudelgi klassifikatsioonide puhul, tuleb ka siin arvestada, et alati leidub kirjandusteoseid, mis jäävad piirialadele ning on raskesti määratlevad. Eetilisuse kriteeriumi silmas pidades kuulub lastekirjandusse ka rahva suuline looming. Osa folkloorist on mõeldud eeskätt lapse tarbeks, osa läinud laste kasutusse adapteeritud kujul. Lastekirjanduseks tuleb pidada ka neid algselt täiskasvanutele määratud ilukirjanduslikke teoseid, mis on mitmesugustel põhjustel üle läinud ja kinnistunud laste lugemisvarasse. Lastekirjandus on ilukirjanduse iseseisev haru, millel on kõik belletristikale omased tunnused. On olemas kõik ilukirjanduses esinevad põhiliigid (proosa, l
rohkesti kommertslikku pildikirjandust saksa seeriate järgi. K.E.Söödi, Ernst Enno, Reinhold Kamseni jt lasteluule. Jaan Lattiku („Meie noored“, 1907) ja Ansomardi („Lastejutud“, 1911) lasteproosa. August Kitzbergi („Kaval-Ants ja Vanapagan“, 1907; „Kuri kuningatütar“, 1909) jt lastenäidendid Lastekirjandus Eesti Vabariigi ajal, 1918–1940 – küpse kunstitaseme saavutamine Väljaannete mitmekesisus, uued laste- ja noorteajakirjad: Laste Rõõm (1921), Vikerkaar (1922), Noorusmaa jpt. Raamatusarjad, nt „Looduse lasteraamat“, „Looduse kuldraamat“, „Kuldne kodu“, „Rõõmus raamat“. K.E.Söödi, E.Enno, J.Oro (Julius Oengo) lasteluule. Laste ja noorteproosa: J.Parijõgi „Tsemendivabrik“ (1926), „Jaksuküla poisid“ (1930), „Teraspoiss“ (1937) Richard Janno „Vutipoisid“ (1935), Valve Saretok „Kiki suur suvi“ (1936), Marta
LASTE- JA NOORTEKIRJANDUS 2013/2014 sügis Ütlen ette, et konspekt on suuresti kokku pandud Reet Krusteni „Eesti lastekirjanduse“ põhjal. Loengust panin miskit kirja vaid alguses ja ega ma muidu ka just eriti eeskujulik kohalkäija polnud. Konspekti vormistus on jäänud just selliseks, nagu see oli siis, kui ma ise sellest õppisin. Kõik lisamärkused jne olid minule endale mõeldud ja Sul ei pruugi neist kasu olla. Ilmselt on Sulle sellest konspektist abi, kui sa näiteks soovid enda koostatud loengute põhjal
1. Lastekirjandus täiskasvanute poolt lastele kirjutatud, illustreeritud ilukirjandus. Piirjoonteks on kuulumine ühelt poolt ilukirjanduse ning ühtlasi eetika valdkonda ja teiselt poolt mitte- ilukirjanduse ning ühtlasi eetikaväliste kultuurinähtuste valdkonda. Eetilisuse kriteeriumi silmas pidades kuulub lastekirjandusse ka rahva suuline looming. Osa folkloorist on mõeldud eeskätt lapse tarbeks, osa läinud laste kasutusse adapteeritud kujul. Lastekirjandus on ilukirjanduse iseseisev haru, millel on kõik belletristikale omased tunnused. On olemas kõik ilukirjanduses esinevad põhiliigid ja zanrid. Lastekirjanduse poeetika on identne täiskasvanute kirjanduses kasutatavate struktuuri- ja kujundusvõtetega. 2. Väikelastekirjanduse eripärast - Põhiliseks erinevuseks lastekirjanduse puhul on lugeja ealise eripära arvestamine, mis sõltub kirjanike andest ja osku
Lastele mõeldud rahvalaulude teemad: + vaeslapselaulud + laulud kodust ja lapsepõlvest + laulud noortest ja nende suhetest + laulud loomadest ja loodusest Eesti lasteluule juures on rahvaluules Rahvusliku liikumise ajal oli ka noortele adresseeritud luuletusi Ilmalike lastelaulude kõrval leidus ka religioosse sisuga laulukesi 25.10.2021 Noortekirjandus Noortediskursus Noortekirjandus on osa noorte kultuurist ja peegeldab seda. Noortekirjandus vananeb seega kiiresti kuivõrd noortekirjandus on tugevalt seotud põlvkondadega ning nende harjumustega Noortekirjandus on laste- ja täiskasvanute kirjanduse vahepealne vorm Laiemas plaanis võib kõnelda noortediskursusest, mis hõlmab kõikvõimalikke noorte eluga seotud aspekte: 1. Kiired sotsiaalsed muutused: a. traditsioonide hülgamine, uute väärtuste pealetung (nt vaba aeg, sõbrad, edukus, loovus, tarbimine) b
Teisi lasteluuletajaid: Reinhold Kamsen, Georg Eduard Luiga. Ansomardi Jalgsemaa Kitse-eide muinasjutud 1901; Lastejutud 1911. Ernst Särgava Ennemuistsed jutud Reinuvaderist Rebasest 1911. Realistliku lasteproosa klassika: Jaan Lattik Meie noored 1907; Oskar Luts, Kevade 1912. August Kitzbergi lastenäidendid (Kaval-Ants ja Vanapagan 1907, Kuri kuningatütar 1909 jt). Küpse kunstitaseme saavutamine Eesti Vabariigis 1918-1940. Väljaannete mitmekesisus, uued laste- ja noorteajakirjad: Laste Rõõm 1921, Vikerkaar, Noorusmaa jpt. Raamatusarjade suur osakaal, nt Looduse lasteraamat, Looduse kuldraamat, Kuldne kodu, Rõõmus raamat. Heatasemeline, kuid sel perioodil eriliste uuendusteta lasteluule: K.E. Sööt, E. Enno, J. Oro (Julius Oengo), rida keskmiselt korralikke (Agnes Taar) ning ka juhuautoreid. Tähelepandavalt mitmekülgne laste- ja noorsooproosa, eriti selle realistlik haru: Jüri
Lastekirjanduse eksami materjal lLASTEKIRJANDUSE DEFINITSIOON , OLEMUS lLastekirjandus on ilukirjandus, mis on teadlikult lapsele kirjutatud ning lapsepäraselt välja antud. lVÄIKELASTEKIRJANDUSE ERIPÄRAST lSuurim eripära on ealise eripära arvestamine e adressaaditunnetus, mis sõltub kirjanike andest ja oskusest lastele kirjutada. lMUINASJUTUVAJADUSEST VÄIKELAPSEEAS lMuinasjutul on laose jaoks biblioteraapiline mõju. lMuinasjutt pakub lapsele arusaadavaid lahendusi. lVaid korduval kuulamisel leiab laps muinasjutust iva, mis on vajalik tema elukogemuse jaoks. lLapse alateadvus on tume, täis hirme ja lootusi. Muinasjutu fantaasiat pole ohtlik uskuda, kuna see toob alati maa peale tagasi. lRAHVA-JA KUNSTMUINASJUTT lKunstmuinasjutt oli popullaarseim zanr 90.aastatel lKunstmuinasjutt on teada oleva autori poolt kirjutatud. lKunstmuinasjutu aluseks on tavaliselt rahvamuinasjutt, kuigi see ei allu rahvamui
Kõik kommentaarid