Tema teosed keelustati, küll hakati 1960. a-te keskpaigast F. Eiseni eestvõttel samme astuma tema rehabiliteerimiseks. Eesti NSV teeneline õpetaja (1945). Johannes Käis suri 29. juunil 1950. (samas, 1985) 5 2. ÜLDÕPETUSE PÕHIMÕTTED Üldõpetus on lapse individuaalsust arvestav kasvatuse süsteem. Üldõpetuse seisukohalt on oluline rajada õpetus lapse psühholoogiale. Jälgides laste toiminguid märkame, et nad rakendavat uute kujutluste ja kogemuste saamiseks kõiki meeli. Saadud muljed elavad lapsed uuesti läbi mängus ja kogu lapse vaimne tegevus on suunatud konkreetsele asjale, nähtusele või probleemile. Eduka õppe- ja kasvatustegevuse eelduseks on lapse huvi. Eestis hakkas üldõpetuse põhimõtteid tutvustama Johannes Käis olles varasemalt tutvunud nii Saksamaa kui Austria vastava kogemusega. Ta rõhutas üldõpetuses koduloo tähtust. (samas, 1985.)
(Eisen 1985: 7) Uuendused levisid üsna tagasihoidlikult, sest ei mõistetud veel koduloo kui õpetamise printsiibi olemust. Puudusid vastavad käsiraamatud ning õppekirjandus, samuti kõige hädavajalikumad õppevahendid. Olulise pöörde tõi sinna aga Käis ise, kes järgnevatel aastatel töötas läbi koduloo ja üldõpetuse teoreetilised ja rakenduslikud küsimused ning soetas juurde vastavaid käsiraamatuid ja õppekirjandust. (Eisner 1985:8) Looduses viibimine on laste kasvamisel väga tähtis. Miks lehed langevad sügisel ning miks talvel lumi maas on? Paljalt raamatutest piltide vaatamisest ning õpetajate rääkimisest ei teki lapsel huvi. Juba imikueast soovitatakse lapsed õue magama panna, seda küll värske õhu tõttu. Lapsed on juba loomult nii uudishimulikud ning mis annaks neile suurema võimaluse uurida, kui viibimine looduses. Sellepärast võiks igal lasteaial olla maksimaalselt suur aed, kus lisaks mängu
Mängul on 3 põhialust: 1) mänguvahendid (annid ja tegevused), 2)liikumismängud 3) aiahooldus. Laps peab saama rahulikult mänguasjadega tegeleda, mida toetab väline reeglistik. Käsitles mängu ka teraapiana, mis aitab lapsel lahendada sisemisi vastuolusi ja konflikte. Laps tutvub maailmaga läbi mängu. Fröbel aluse ka lasteaednike süsteemsele koolitusele. Koolieelse lasteasutuse nimetus "Kindergarten" on kasutusel väga mitmetes keeltes siiani. F. Fröbel pani aluse laste mängupedagoogikale, tähtsustas laste õpetamisel muusikat, loodusõpetust, liikumismänge ning koostas metoodilise süsteemi geomeetriliste kujunditega tegutsemiseks Töötas välja oma vahendite süsteemi (nim annid): kolmemõõtmelised materjalid (pall, kuup, silinder, kera, risttahukad, prismad), tasapinnalised materjalid (puit, paber, meisterdamine, mustrid, joonistamine, joonestamine). Tema metoodikas oli oluline koht loodusel. Igal lapsel oli lasteaias oma peenar,
keskkond laiaulatuslik. Sinna kuulub: 1. Looduslik keskkond 2. Inimese ehitaud keskkond 3. Sotsiaalne keskkond Koolieelse kasvatuse omapäraseks jooneks on see, et tegevus peab sobima vastavale vanuserühmale. Keskkonnakasvatuses on tõhusaks õppimismeetoditeks ka matkad. Matkad ümbritsevas kodupiirkonnas tutvustavad lastele ühelt poolt looduskeskkonda, teiselt poolt tehiskeskkonda. Kindlasti on tähtsaim meetod koolieelikute kasvatuses vaatlemine ehk erinevate nähtuste leidmine looduses, nende uurimine ja imetlemine. Kevadisel lillepeenral võib imetleda nii mulda, tõukusid, kui idusid, nii okkaid kui varsi. Võib öelda lihtsalt roheline või lill. Niiviisi toimub bioloogia alaste teadmiste kogumisele lisaks nii looduse visuaalse poole nägemise ja selle piltliku väljenduse, kui emakeele areng. Kasvatusmeetodina osutuvad matkad loodusesse loodusliku keskkonnaga tutvumisel peaaegu kõige olulisemateks
teadushimu arendada. Kõige rohkem sisu koolitööks annab meieaegsus, kultuurielu, ja õige vähe -- vana-kreeklaste ja roomlaste ilm. Nüüdsel ajajärgul on vähe sarnasust vanailma eluga, kus ei tuntud ainelist kultuuri tema auru-elektri-masinatega, raudtee, telefoni, telegraafiga, ega meie sotsiaalseid aateid ja püüdeid. Ainult võita ja mitte midagi kaotada võib meie kultuuri poolest, kui esimesel kohal vanade keelte asemel koolis seisab kodumaa, tema loodus, rahvas ja majanduslik elu, siis veel teised kultuurmaad ja rahvad. Mitte minevik, vaid olevik peab kasvatussüsteemi keskpunktis olema ja lapsi tuleb kasvatada mitte kaugete esivanemate seltskonnas, vaid meie oma elu nähtuste keskel. Minevik on ainult niivõrd tähtis, kui seda tarvis on olevikust arusaamiseks ja lähema tuleviku ette ära nägemiseks. Kasvatuse ja hariduse ülesandeks on kultuuriväärtusi tulevaile põlvile edasi anda, neid kultuuriliste varanduste pärijateks teha.
töökad ja füüsiliselt vastupidavad. Lärmakad, ükskõiksed ja riidu kiskuvad lapsed oma õigelt arenguteelt kõrvale kaldunud ja neile peaks kätte andma õige suuna, et sinna tagasi pöörduda. Kuna laps ei ole siia ilma sellisena sündinud, nimetab ta õigelt teel kõrvale kaldumise 1 põhjustajateks lapsevanemad. Ta liigitab laste kõrvalekaldeid normaalsest arengust kolme eri rühma: ulakad, head ja andekad lapsed. Ulakad lapsed on need, kes oma vajavad alati oma tahte läbisurumist ning kasutavad selleks ka vägivaldseid ja riiakaid võtteid. Head lapsed on sõnakuulelikud, kuid vähese tahtejõu, huvipuudusega, arglikud ja täiskasvanutest ülisõltuvad lapsed. Andekad lapsed on mõningal määral teistest mõnel alal võimakamad, kuid tihti lärmakad, keskendumisvõimetud ja püsimatud.
EELKOOLIPEDAGOOGIKA EKSAM I. MÕISTED: eelkoolipedagoogika, alusharidus, koolieelne lasteasutus, selle põhiülesanne ja lasteasutuse liigid EELKOOLIPEDAGOOGIKA Eelkoolipedagoogika on kasvatusteaduse valdkond, mille põhisihiks on toetada kuni 7 aastase lapse eesmärgistatud arengut ja õpetamist. Eelkoolipedagoogika on teadus laste kasvatamisest ja õpetamisest vanuses 0-7, mille raames uuritakse, kuidas kasvatada ja õpetada lapsi nii perekonnas kui koolieelses lasteasutuses. Eelkoolipedagoogikas uuritakse nii indiviidi tasandit, kus selgitatakse kavatatava ja kasvataja suhteid kui ka ühiskonna tasandit, mis puudutab kasvatus- ja koolitus-süsteeme laiemalt. Eelkoolipedagoogika uurimisobjektiks on nii eelkoolipedagoogika ajalugu ja filosoofia,
Seepärast peab õpetaja kannatlikult kujundama keskendumisoskust ja selleks on hea kasutadaVAATLUSE JUHTIMIST, mida saadab ARUTELU. Selleks, et etapiviisilisusest arusaam kujuneks ja etapid meelde jääksid, võiks neid ka üles märkida e. visualiseerida (PILDISTADA, JOONISTADA, TABELEID KOOSTADA vms) Vaatlus on esemete või nähtuste tunnetamise esmane viis. Õpetaja peab enne vaatlema asumist äratama laste huvi vaadeldava vastu. Seda saab teha, seostades vaadeldavat lapse igapäevaelu või huvidega mänguline huvi või seos teiste õppevaldkondadega. Selleks, et vaatlus oleks eesmärgipärane ja tulemuslik, peab õpetaja vaatlust juhtima. Vaatluse juhtimiseks sobivad suunavad küsimused. Pärast üldmulje vaatlemist saab põhjalikumalt üksikutele osadele keskenduda huvi toetab tahtelise tähelepanu püsimist vaadeldaval.Osade
Kõik kommentaarid