Facebook Like
Hotjar Feedback

Lõpueksami küsimused ja vastused(2008) (1)

5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Milliseid kaupu toota ?
  • Kui kellegi jaoks vajalikud kaubad ?
  • Kellele toota? haakub esimese küsimusega ­ mida toota ?
  • Miks nõutav kogus kasvab, kui kauba hind langeb ?
  • Kuidas turu tasakaal kujuneb ?
  • Kui kaua selline tootlikkuse tõus kestab ?
  • Milline on kuluarvestuse eesmärk ettevõttes ?
  • Mis liiki kulud meil ettevõttes tekivad ?
  • Kus kohas ettevõttes kulud tekivad ?
  • Millega seoses kulusid teeme ja kuidas üldkulud jaotuvad kulukandjate vahel ?
  • Mida ei loeta ettevõtluse tuluks ?
  • Mida ei loeta ettevõtluse kuludeks ?
  • Millal tasutakse tulumaksu avansilisi makseid ?
  • Kui suur on tulumaksu avansiline makse ?
  • Millal ei pea FIE tulumaksu avansilisi makseid maksma ?
 
Säutsu twitteris
  • MIKRO -MAKRO


  • Mikroökonoomika uurimissuund ja tähtsus.


    Mikroökonoomika uurib, kuidas kodumajapidamised ja ettevõtted teevad majanduslikke valikuid nappivate ressursside tingimustes, maksimeerimaks rahulolu või kasumit.
  • Majanduse põhiküsimused


    Iga ühiskonna ressursid on piiratud ja see ei sõltu ei ühiskonna arengutasemest ega ka valitsevast ühiskonna korraldusest. Iga majandussüsteem peab enda jaoks lahendama kolm põhiküsimust: mida toota, missuguseid tootmistegureid kasutada ja kuidas toodetuid hüviseid jaotada.
    Peaaegu igat hüvist saab toota erinevatel viisidel , milline neist valida sõltub taotletavast efektiivsusest. Harilikult mõeldakse efektiivsuse all tootmise efektiivsust . Majandusteadlased kasutavad sageli aga mõistet majanduslik efektiivsus. Majanduslikust efektiivsusest saame rääkida siis, kui ei ole võimalik suurendada ühegi inimese heaolu, vähendamata samal ajal mõne teise inimese heaolu. Selline efektiivsuse määratlemine on majandusteaduses tuntud Pareto efektiivsusena.
    Selleks, et suurendada ühtede hüviste tootmist, vähendamata samal ajal teiste hüviste toot­mist, peab suurenema tootmise potentsiaal, mida saab tõsta suurendades investeeringuid tootmisse. Küsimusega kuidas toota seondub ka ühiskondlik tööjaotus, mis põhineb suhtelisel eelisel. Suhteline eelis on võime toota kaupu väiksema alternatiivkuluga Suhtelise eelise mõiste pärineb algselt kaubandusteooriast, kuid seda on viimasel ajal laiendatud ka majanduse teistele valdkondadele. Tulenevalt suhtelisest eelisest peaks iga inimene töötama seal, kus tema töö annab parima tulemuse. Seepärast ongi spetsialiseerumine majanduslikult väga otstarbekas.
    Toodetud hüviste jaotamise teeb vajalikuks ühiskondlik tööjaotus. Niikaua , kui eksisteerib võimalus hüviseid vahetada, ilma, et ühe inimese heaolu suureneks teise inimese arvel, räägitakse efektiivsest vahetusest. Seega võib vahetus olla efektiivne tingimustes, kus hüviste summaarne hulk jääb samaks. Jaotusest sõltub tootmisressursside pakkumine. Inimeste põhiliseks sissetulekuallikaks on tulu, mida nad saavad tootmistegurite müügist. Kui jaotus on ebaefektiivne, siis vähenevad inimeste töömotivatsioon või ettevõtluse stiimulid . Selle tagajärjel võib väheneda aga tootmisressursside pakkumine.
    Kõrvuti jaotuse efektiivsusega kerkib alati üles ka jaotuse õigluse küsimus. Siin on arvamusi mitmeid. Ühe võimaluse kohaselt on jaotus õiglane siis, kui kõik saavad võrdse osa toodetud hüvisest. Teise võimaluse kohaselt tuleks inimestele garanteerida minimaalne vajalik tulutase ning ülejäänu jaotada juba teistel alustel. On ka arvamusi, et osa hüvistest tuleks jaotada inimeste vahel võrdselt ning samal ajal teine osa hüvistest võib olla jaotatud mittevõrdselt. Alternatiivse lähenemisviisi korral oleks põhitähelepanu pööratud võrdsete võimaluste loomisele, mitte aga tulu võrdsele jaotusele. Efektiivsuse ja õigluse omavaheline kõrvutamine on siiski komplitseeritud , sest efektiivsust saab majandusliku analüüsi kaudu mõõta, õigluse mõõtmiseks vastav kriteerium aga puudub.

  • Milliseid kaupu toota?


    Toota tuleb neid kaupu, mida tarbijad vajavad st seda mida tarbija vajadusi rahuldaks ja mille eest ta oleks nõus tasuma .(kaupu mille järele on nõudlust, mitte selliseid mille müügiga kahjumisse jääks. Kuidas toota: ettevõtja peab leidma enda jaoks kõige sobivama ressursside kombinatsiooni . Kellele toota: ettevõtja peab enda jaoks selgeks tegema tarbijaskonna kellele ta tahab toota ja vastavalt sellele käituma.(hind, kvaliteet).
    Kui ressursid on piiratud ja alternatiive palju, peab iga ettevõtja-ärimees teadma, mida ta oma vahenditega peale hakkab. Sama kehtib riigi kui terviku kohta. Valikut tehes tuleb majandamise viisist või ühiskondlikust korraldusest hoolimata mõlemal vastata kolmele põhilisele küsimusele.

  • Mida toota?


    See küsimus on ettevõtte seisukohalt elulise tähtsusega. Kõige lihtsam vastus kõlab nii: toota tuleb neid kaupu ja teenuseid, mida tarbija või ühiskond vajab, s.t. mis rahuldaksid tarbija mingit vajadust ja mille eest ta on nõus maksma. Turule, mida ei piira mingid välised jõud (näiteks poliitikute suva), ilmuvad just need kaubad . Kaupu, mille järele pole nõudlust, ei saaks kellelegi müüa ja ettevõtte kannaks kahjumit. Võib tekkida küsimus: kas ka sellel on õigustust, et turul võiksid olla relvad, narkootikumid ja näiteks prostitutsioon kui kellegi jaoks vajalikud kaubad? Turumajanduse seisukohalt on vastus jaatav. Turg on selles mõttes ülidemokraatlik koht, kuhu kaubad ja teenused tekivad, lähtudes tarbija vajadustest , mitte eetilistest ja moraalsetest või poliitilistest tõekspidamistes Riigi tasandil on oluline, milliseks kujunevad proportsioonid näiteks tarbekaupade tootmise ja tootmisvahendite vahel.
    Valitsus saab oma majanduspoliitiliste vahenditega, eelkõige eelarve- ja maksupoliitikaga vajalikke proportsioone kahtlemata mõjutada. Arvata võib, et punase riidekanga tootmine Eestis vähenes tunduvalt peale nõukogude aja riiklike pühade kadumist ning kampaaniate ja tänavarongkäikude ärajäämist.
  • Kuidas toota?


    Kümne meetri pikkuse kraavi kaevamiseks on mitu tehnoloogilist võimalust. Me võime selle töö ära teha kümne labida ja kümne mehega. Teine võimalus oleks rentida ekskavaator. Kumb variant tundub mõistlikum? Natuke järele mõelnud, leiame, et ühest vastust on raske anda. Majanduslikult mõtlev ettevõtja peab valima enda jaoks sobiva ressursside kombinatsiooni, sõltuvalt sellest, millised on ta võimalused. Järelikult oleneb vastus eelkõige labidate, meeste ja ekskavaatori olemasolust ja nende hindadest. Kui meil on piisavalt suhteliselt odavat ja kraavikaevamises kvalifitseeritud tööjõudu, siis pole mõtet rakendada kõrgtehnoloogiat ja roboteid. See läheks odava inimtööga võrreldes liiga kalliks. Kui aga olemasolev tööjõud on haritud ja seega ka kallis, samal ajal kui suhteliselt odav tehnika on käepärast, on mõtet valida teine variant. See on ka paljude arengumaade probleem. Odav tööjõud ei stimuleeri ettevõtjaid kasutama eesrindlikku tehnikat .
  • Kellele toota?


    Küsimus kellele toota? haakub esimese küsimusega – mida toota?. See küsimus alles hakkab Eesti tingimustes tähendust omandama. Ettevõtjal peab alati olema silme ees tarbija; see tähendab, et peab alati teadma, kellele toode on mõeldud. Kui toodetakse kaupa või pakutakse mingit teenust umbisikuliselt, s.t. mõtlemata, kellele kaup või teenus suunatud on, võib juhtuda, et meil jääb kaup või teenus müümata. Kaupade ja teenuste realiseerimise küsimustega tegeleb majandusteaduse haru, mida nimetatakse turunduseks. Riigi seisukohast võttes on oluline, kellele kaupu ja teenuseid toodetakse ja kuidas neid jaotatakse. Kas on vaja ühistransporti või sõidab enamik inimesi oma isiklike autodega? Kas me laseme osal inimestel “karistamatult” ülirikkaks muutuda, nagu see on USA-s, Ladina- Ameerikas, või kehtestame rikastele kõrged maksud , nii nagu see on Põhjamaades?
  • Ressursside piiratus ühiskonnas


    Ükskõik millise hüvise tootmiseks vajatakse erinevaid ressursse. Tootmises kasutatavad ressursid koosnevad inimressurssidest (tööst) ja ainelistest ressurssidest. Töö on inimeste vaimsete ja füüsiliste võimete kogusumma , mida nad rakendavad kaupade tootmisel ja teenuste osutamisel. Kaubad ja teenused kokku moodustavad hüvised. Ainelised ressursid jagunevad omakorda looduslikeks ja mittelooduslikeks ressurssideks. Loodusressurssideks on maavarad , metsad , põllumajanduslik maa jne. kuid majandusteoorias sageli kasutatakse nende puhul koondnimetust maa. Mitteloodusliku ressursina peavad majandusteadlased silmas kapitali. Kapitali all ei mõisteta mitte ainult raha vaid see on märksa laiem mõiste. Kapitali alla peetakse silmas peamiselt reaalset füüsilist kapitali nagu näiteks tootmishooned, masinad seadmed . Üldistavalt võiks öelda, et kapitalikaupu kasutatakse teiste hüviste tootmiseks ja et kapital ise on inimese töise tegevuse tulemus. Uue kapitali tootmis- ja akumuleerimisprotsessi nimetatakse investeerimiseks.
    Iga ühiskonna ressursid on piiratud ja see ei sõltu ei ühiskonna arengutasemest ega ka valitsevast ühiskonna korraldusest. Iga majandussüsteem peab enda jaoks lahendama kolm põhiküsimust: mida toota, missuguseid tootmistegureid kasutada ja kuidas toodetuid hüviseid jaotada.
    Peaaegu igat hüvist saab toota erinevatel viisidel, milline neist valida sõltub taotletavast efektiivsusest. Harilikult mõeldakse efektiivsuse all tootmise efektiivsust. Majandusteadlased kasutavad sageli aga mõistet majanduslik efektiivsus. Majanduslikust efektiivsusest saame rääkida siis, kui ei ole võimalik suurendada ühegi inimese heaolu, vähendamata samal ajal mõne teise inimese heaolu. Selline efektiivsuse määratlemine on majandusteaduses tuntud Pareto efektiivsusena.
    Selleks, et suurendada ühtede hüviste tootmist, vähendamata samal ajal teiste hüviste toot­mist, peab suurenema tootmise potentsiaal, mida saab tõsta suurendades investeeringuid tootmisse. Küsimusega kuidas toota seondub ka ühiskondlik tööjaotus, mis põhineb suhtelisel eelisel. Suhteline eelis on võime toota kaupu väiksema alternatiivkuluga Suhtelise eelise mõiste pärineb algselt kaubandusteooriast, kuid seda on viimasel ajal laiendatud ka majanduse teistele valdkondadele. Tulenevalt suhtelisest eelisest peaks iga inimene töötama seal, kus tema töö annab parima tulemuse. Seepärast ongi spetsialiseerumine majanduslikult väga otstarbekas.
  • Alternatiivkulud majanduses


    Tehes valikut me võrdleme tulu, mida saame mingi täiendava hüvise omamisest kulutustega, mis tekivad seoses sellega, et peame mingist teisest hüvisest loobuma . Sellist tulude ja kulude võrdlemist nimetatakse optimeerimiseks. See tähendab, et me kas püüame saavutada maksimaalse vajaduste rahuldamise aste piiratud vahenditega või otsime võimaluse mingi vajaduste rahuldamise astme saavutamiseks minimaalsete vahenditega. Seega kujutab kavaliku tegemine endast teatud mõttes kulu. Majanduses kasutatakse sellises olukorras mõistet alternatiivkulu . See tähendab, et mida enam soovitakse tarbida teist hüvist, seda enam tuleb esimese hüvise tarbimist piirata. Tootmisressursse, mida kasutatakse ühes kohas, ei saa kas üldse või samal ajal kasutada teises kohas. Majandusteaduslikus terminoloogias on igal tegevusel alternatiiv - e. loobumiskulu, mis väljendab kaotatud võimalust toota mõnda teist hüvist, mille tootmiseks saaks kasutada samu ressursse. Näiteks on õpilasel, kelle koolipäev algab kell 9.00, võimalik valida koolimineku ja magamise vahel. Kas magada või minna kooli? Kooli minemise alternatiivkuluks õpilasele, kes armastab magada ongi kaotatud uneaeg. Mitte kõik alternatiivkulud ei ole seotud meie individuaalsete valikutega. Mõnikord tekib alternatiivkulu ka tulenevalt teiste inimeste valikutest. Näiteks kui te tipptunnil ei mahu linnaliini bussi, siis tuleb teil kanda kulu valikutest mida tegid need inimesed, kes on selle bussi täitnud. Kõigel mida me teeme ja kõigel mida me tarbime on alternatiivkulu. Tehes valiku mingi tegevuse kasuks oleme me otsustanud, et kulutused, mis selle valikuga kaasnevad (s.t. tegevus millest me sealjuures loobume), on seda väärt et maksta. Seega ei too nappus endaga kaasa mitte ainult kulutusi vaid viitab veel ühele olulisele probleemile inimeste elus - konkurentsile . Kui soovid ületava võimalusi mida maailmas olemasolevate ressurssidega saab toota, siis peavad meie soovid omavahel konkureerima . Seega konkureerime me piiratud ressursside valdamise üle.

  • Tootmistegurid ja tootmissisendid.


    Tootmine on loodus-, inim- ja kapitaliressursside, ehk siis maa, töö ja kapitali, muutmine kaupadeks ja teenusteks.
    Maa tähistab kõik loodusressursse nagu õhk, vesi, maa ja mineraalid . Töö all mõistetakse inimese füüsilisi ja vaimseid võimeid. Kapitaliressursside ehk kapitalina käsitletakse kõiki juba toodetud kaupu, mida on võimalik kasutada teiste kaupade tootmiseks. Üheks eriliseks kapitali liigiks on inimkapital. Inimkapitali moodustavad inimeste oskused ja teadmised, mis on omandatud läbi hariduse, treeningu ja kogemuste. Arvestades olemasolevaid ressursse ja meie käsutuses olevat tehnoloogiat, saame me toota vaid piiratud koguses. Selliseid koguseid iseloomustab tootmisvõimaluste rada.
    Tootmise sisend sisendtegur e sisendressurss on toore , materjal, pooltooted , masinad, seadmed, ehitised, energia, töö(jõud), tehnoloogia jne. Kõik see, mida tootjad saavad kasutada toodete ja teenuste valmistamisel e tootmisprotsessis. Tootmise sisendiks nimetatakse tegureid (kapital, tööjõud, materjalid, energia jt), millede poolt osutatud teenused võimaldavad toota hüviseid. Sisendi seisukohast võime analüüsida ka tootmistegevuses kasutatavate tootmistegurite koguseid ning nende erinevaid kombinatsioone (näiteks kui palju kasutada masinaid ning kui palju tööd (tööjõudu) nende masinate teenindamisel rakendada). Sisenditegurite ülesandeks on anda olemasolevate tehnoloogiate baasil tootmisprotsessi väljundina toodangut.
  • Tootmisvõimaluste kõver


    Tootmisvõimaluste kõver on diagrammijoon (graafik) mis kujutab kahe erineva hüvise valmistamise erinevaid kombinatsioone, eeldusel, et rakendatakse kõiki olemasolevaid (kättesaadavaid) tootlikke ressursse ja kasutatakse parimat võimalikku tehnoloogiat. Graafiliselt näitab tootmisvõimaluste kõver ühiskonna majandusliku valiku võimalusi e ühe toote maksimaalkogust, mida konkreetne majandus on võimeline tootma teiste toodete teatud kindlate koguste valmistamisel, kui kasutatakse täielikult ära kõik olemasolevad
    tootmistegurid ja parim olemasolev tootmistehnoloogia. Tootmisvõimaluste raja kuju ja asendi muutumise põhjuseks võib olla majanduse ressursivaru või tehnoloogia taseme muutumine.
    Liikudes kõverat mööda vasakult paremale saame me rida erinevaid hüviste tootmis­võimaluste kombinatsioone olemasolevate ressursside ja antud tehnoloogia korral. Nagu jooniselt näha saab tootmissisendeid suunata ümber ühelt tootmisalalt teisele, kuid seda teatud piirini , sest edasine ümbersuunamine muutub üha ebaotstarbekamaks. Majandusteaduses tuntakse seda fenomeni kasvavate alternatiivkulude seadusena. Reaalses majanduses toode­takse hüviseid aga tohutul hulgal ning sellisel juhul ei ole enam otstarbekas väljendada ühe kauba alternatiivkulu teise kauba kaudu. Hoopis otstarbekam on kasutada ühist mõõtühikut -raha.

  • Majandussüsteemid ühiskonnas


    Iga majandussüsteem puutub kokku majanduse kolme põhiküsimusega, kuid igas majandus­süsteemis lahendatakse need küsimused erinevalt. Sellest tulenevalt, kuidas üks või teine majandussüsteem majanduse baasküsimusi lahendab, klassifitseeritakse ka majandus­süsteeme. Reaalses maailmas üldjuhul ei eksisteeri päris puhtaid majandussüsteeme, vaid levinud on eri majandussüsteemide omavahelised kombinatsioonid. Järgnevalt vaatame millised oleksid need nn. puhtad majandussüsteemid, et paremini aru saada kuidas üks või teine süsteem majanduse põhiküsimusi lahendab.
  • Traditsiooniline majandus


    Põhineb väikestel majandusüksustel, sellistel nagu kodumaja­pidamine või küla. Sellise süsteemi korral toodab iga majandusüksus põhilised tarbimiseks vajalikud hüvised ise. Tööjõu spetsialiseerumine on väga madal - naaber aitab naabrit maja ehitusel jne. Sellises süsteemis toimub ressursside jaotus majandusüksuste individuaalsete otsuste põhjal st. iga majandusüksus otsustab, mida ja kui palju toota ning kuidas toodetuid hüviseid jaotada. Sellist majandussüsteemi tuntakse ka naturaalmajanduse nime all ja see oli iseloomulik majanduse korralduse viis mõned sajandid tagasi. Tänapäeval võib sellele majandus­tüübile iseloomulikke nähtusi kohata arengumaades.
  • Plaanimajandus


    Otsused ressursside jaotuse kohta võetakse vastu keskvõimu poolt. Selline majanduse organiseerimise vorm on iseloomulik totalitaarse režiimiga riikidele. Sageli nimetatakse sellist majandussüsteemi ka käsumajanduseks. Tavaliselt on käsumajanduse korral ressursside omanikuks riik. Sellise süsteemi puhul on majanduse organiseerimise aluseks plaanid, mis määravad, kui palju ja missugust toodangut iga majandusüksus peab tootma ja kuidas ning kellele toodetuid hüviseid jaotatakse. Plaanimajandussüsteemile on iseloomulik kõrvuti tootjate vabaduse piiramisega ka tarbijate vabaduse piiramine, kuigi tarbijate valikuvabaduse aste jääb tarbijatel siiski suuremaks kui tootjatel. Tarbijate vabadust piiratakse riiklikul tasandil kindlaks määratud palkadega ja osade hüviste tsentraliseeritud jaotamisega. Seda majandussüsteemi viljeleti Nõukogude Liidus, Hiinas, Kuubas ja paljudes teistes Ida Euroopa riikides.
  • Turumajandus


    Ressursside jaotus toimub kodumajapidamiste ja ettevõtete individuaalsete otsuste põhjal. Neid otsuseid koordineerib hinnamehhanism. Turult saadud hinnasignaalide alusel teevad ettevõtted otsuseid, mida toota ja missuguseid tootmistegurite kombinatsioone kasutada. Klassikaline turumajandussüsteem eeldab täielikku valikuvabadust. Samuti on sellise süsteemi teiseks eelduseks eraomand.
  • Segamajandus .


    Kui me puutume kokku reaalse maailmaga , siis me näeme, et mitte kuskil maailmas ei ole puhtaid majandussüsteeme ning enamasti saame me rääkida segamajandusest. Turg kui institutsioon ei võimalda alati kõiki valikuid inimeste kui üksikindiviidide seisukohalt parimal viisil lahendada. Näiteks enamikus riikides on haridussüsteem riiklikult reguleeritud. Riik finantseerib ka politseid, tagamaks oma kodanikele julgeolekut ja sõjaväge tagamaks riigile kaitset. Peale selle on igas riigis ka inimesi, kes ei tule kas täielikult või osaliselt iseendaga toime. Need inimesed vajavad sotsiaalset kaitset. Samuti püüavad riigid vähendada tulude ebavõrdsust elanikkonna kihtide vahel ning taotleda majanduslikku efektiivsust monopoolses seisundis olevate ettevõtete võimu piiramise ja konkurentsi soodustamisega. Sellist riigi kodanike sotsiaalsele heaolule rõhku panevat süsteemi on nimetatud ka sotsiaalseks turumajanduseks. Ehedaks näiteks oleks siinkohal Rootsi ja Taani.
  • Majandusanalüüsi meetodid ja vahendid.


    Majandusteaduse uurimisobjektiks on inimeste majandusliku käitumise aspektid ning uurimaks nimetatud aspekte kasutatakse positivistlikku ja normatiivset analüüsi.
    Positivistlik analüüsi põhiküsimuseks on, kuidas majandus toimib- ei sisalda hinnangulisi arutelusid vaid pöörab tähelepanu protsessidele, mille eesmärgiks on analüüsida majanduses eksisteerivate nähtuste omavahelisi seoseid . Põhineb faktilisel materjalil.
    Normatiivne analüüs on hinnanguline arutlus selle üle, mis majanduses toimib hästi või mis toimib halvasti, põhiküsimuseks on kuidas majandus peaks toimima .
    Teaduslik analüüs algab uuritava probleemi formuleerimisest. Kui probleem, mida tahetakse uurida, on võimalikult täpselt sõnastatud, siis valitakse uurimismeetod. Põhimõtteliselt on uuritavale probleemile kaks erinevat lähenemisviisi.
    Induktiivse meetodi puhul liigutakse üksikutelt faktidelt üldistele e osalt tervikule.
    Deduktiivne meetod algab hüpoteesi püstitamisest., liigutakse üldistelt faktidelt üksikutele e tervikult osale. Kui uuritav probleem on formuleeritud ja lähenemisviis valitud, siis asutakse faktilise materjali kogumisele. Faktilise materjali kogumisel tuleb eristada majanduslikud faktid mittemajanduslikest ehk siis olulised mitteolulistest.
    Lahendades mingit majanduslikku probleemi, uuritakse sisuliselt majanduslikke muutujaid, mis on inimeste majandusliku käitumise väljundiks või mõjutavad seda. Need muutujad võivad olla nii endogeensed kui ka eksogeensed .
    Endogeensed muutujad on sõltuvad e mingi nähtuse poolt põhjustatud muutujad.
    Eksogeensed muutujad on autonoomsed e sõltumatud muutujad.
    Majandusteaduses eristatakse ka varude muutujat ja voogude muutujat. Varu on kogus, mis eksisteerib teatud ajamomendil. Voog on aga koguse muutus teatud ajaperioodi jooksul. Varu võtab kokku koguse ja ajamomendi, millal antud kogus mõõdeti, voog koguse ja ajaperioodi. Näiteks kui me ütleme, et seisuga 1.jaanuar 1999 oli ettevõtte käive 10 miljonit krooni, siis on meil tegemist varuga. Kui me aga ütleme, et aasta jooksul kasvas ettevõtte käive 10 miljonilt 15 miljonile, siis on meil tegemist vooga. Need kaks muutujat on omavahel korreleeruvad ehk siis nende mõlema väärtuse muudatused sõltuvad teineteisest. Kuid korrelatsioon ei tähenda veel põhjuslikke seoseid. Analüüsimaks, miks ühe muutuja väärtus muutub teise muutuja väärtuse muutudes , vajatakse teoreetilisi eelteadmisi, sest ilma teooriat tundmata ei ole võimalik kogutud majanduslikke fakte analüüsida ja pädevaid järeldusi teha. Teooria annab loogilise struktuuri muutujate korrastamiseks ja analüüsimiseks. Majandusteooria eesmärgiks on seletada majanduslike muutujate ja nähtuste omavahelisi seoseid. Teooria sisaldab kolme komponenti:
    definitsioonid , mida antud teoorias kasutatakse
  • eeldused, mis tingimustel üks või teine teooria on rakendatav
  • hüpoteesid, mis väljendavad nende majandusnähtuste vahelisi seoseid, mida teooria uurib
    Definitsioonid esitavad defineeritava mõiste või seose kõige olulisemad aspektid. Näiteks nõudlusseadust defineeritakse kui hüvise ja nõutava koguse omavahelist seost. Hind ja kogus on nõudluse kaks olulist aspekti. Samal ajal teame, et hüvise nõudlusele avaldavad mõju peale kahe nimetatud teguri veel mitmed teisedki tegurid. Seega sisaldab definitsioon olulisi piiranguid ja tema kehtivus oleneb sellest, mida antud definitsiooni abil püütakse seletada
    Eeldusi kasutatakse selleks, et välja tuua uuritava probleemi kõige olulisemad aspektid ning antud momendil mittevajalikud aspektid kõrvale jätta. Seletamaks näiteks, kuidas hinna muutused mõjutavad hüvise nõutava koguse muutusi, eeldatakse, et tarbijate sissetulekud ja eelistused on konstantsed, see tähendab: muud tingimused on samad. Teaduses tähistatakse sellist eeldust ladinakeelse nimega ceteris paribus . Majandusteooria üheks põhieelduseks on, et majandusagentide käitumine on ratsionaalne ehk siis kodumajapidamised valivad ratsionaalseima viisi rahulolu (kasulikkuse) maksimeerimiseks ja ettevõtted kasumi maksimeerimiseks.
    Hüpoteesi näol on tegemist teadusliku ennustusega, mida kontrollitakse praktikas. Teaduslik ennustus on tingimuslik väide, mille põhiidee on järgmine: kui leiab aset sündmus A, siis toimub ka sündmus B. Kui teaduslik ennustus langeb kokku tegelikkusega, on teooria kehtiv. Kui aga praktika erineb teaduslikust ennustusest, siis on teooria kehtetu .
    Majandusteoreetiliste kontseptsioonide analüüsimiseks kasutatakse mudeleid . Mudel võib hõlmata kogu majandust või majanduse teatavat osa. Mudel on reaalse maailma lihtsustatud kujutis ja väljendab seoseid põhjus - tagajärg. Mudel kujutab endast alati abstraktsiooni. Abstraktsiooni korral jäetakse kõrvale mitteolulised detailid ja võetakse vaatluse alla antud mudeli seisukohalt ainult olulised detailid. Abstraktsiooni astme kindlaks määramiseks kindel reegel puudub ja eelkõige sõltub see analüüsitavate muutujate kogumist. Mõnikord kasutatakse teooriaid ja mudeleid kui sünonüüme. Levinum on siiski arusaam, et teooria üldistusaste on suurem kui mudelil . Mudel esindab uuritavat probleemi palju komplektsemalt ja detailsemalt kui teooria. Samuti nagu hüpoteese tuleb ka mudeleid praktikas kontrollida. Mudelite kontrollimine eeldab, et me peaksime saadud tulemust suutma mõõta. Seda nõuet ei ole aga alati võimalik ellu viia, sest mitte kõiki majanduslikke muutujaid ei saa otseselt mõõta. Näiteks on ettevõtte tegevuse eesmärk kasumi maksimeerimine . Kasumi suurust on võimalik mõõta. Samal ajal on aga kodumajapidamiste eesmärgiks rahulolu maksimeerimine. Rahulolu mõõtmiseks aga täpne kriteerium puudub. Rahulolu saab muuta ainult kaudsete meetoditega.
    Majandusmudeleid võib väljendada verbaalselt, matemaatiliselt või graafiliselt. Kui me räägime, et hüvise nõudlus väljendab pöördvõrdelist seost kauba hinna ja nõutava koguse vahel, siis on meil tegemist nõudlusmudeli verbaalse väljendusega. Nõudlusmudelit võime me kirjeldada ka matemaatilist aparatuuri kasutades, võttes aluseks, et meil on tegemist kahe hulgaga : hind ja kogus, saame me funktsiooni x=f(p) (kus x on hüvise nõutav kogus ja p on hüvise hind). Majandusteoorias kasutatakse väga sageli ka graafilist väljendusviisi, sest graafikud on ülevaatlikud ja võimaldavad vahetult hinnata muutujate omavahelise seose iseloomu. Näiteks nõudlusseadust saab graafiliselt kujutada kui leida igale hinna ja koguse paarile vastav punkt graafikul ja need punktid omavahel ühendades saame nõudluskõvera.
  • Turg ja selle olemus.


    Turg, see on üldnimi, mis tähistab mistahes institutsiooni, mille kaudu ostjad (tarbijad) ja müüjad ( pakkujad , tootjad) omavahel suhtlevad ning kaupu ja teenuseid vastastikku vahetavad. Sageli mõistetakse turu all mingit konkreetset kauplemiskohta (kaubamaja, ärikeskus, kohalik toiduturg). Kuid turu mõiste on tegelikult palju laiaulatuslikum. Majanduselus puutume kokku näiteks ka selliste turgudega nagu väärtpaberibörs, valuutaturg, krediiditurg, tööturg jne. Praegusel ajal seoses tehnoloogia kiire arenguga räägitakse üha enam internetiturust ehk siis turust, mis asub nn. virtuaalses maailmas. Oma turg on igal kaubal, teenusel ja tootmisteguril. Kaupade ja teenustega kaubeldakse hüviste turul, tootmisteguritega aga ressursside turul
    Igal turul on oma spetsiifiline struktuur. Turu struktuur tähistab turu kõige olulisemaid tunnusjooni, nagu turul osalejate arv, kauba homogeensus või diferentseeritus, turule tuleku ja sealt lahkumise tingimused (kas on lihtne turule siseneda ja sealt lahkuda või on see loomulike või kunstlike barjääridega takistatud), turul osalejate konkurentsi vormid (kas on tegemist üksnes hinnakonkurentsiga või lisandub ka hinnaväline konkurents ).
    Konkurentsist lähtuvalt võib eristada järgmisi turutüüpe:
    täieliku konkurentsi turg
  • mittetäieliku konkurentsi turg
    monopol
  • monopolistlik konkurents
  • oligopol
  • monopson
  • oligopson

  • Nõudlusseadus ja nõudlus.


    Nõudlus on seos hüvise hinna ja selle koguse vahel, mida tarbijad antud ajaperioodil soovivad ja suudavad osta. Kauba hinna ja nõutava koguse vaheline seos on omandanud majandusseaduse staatuse. Nõudlusseaduse kohaselt on kauba hind ja nõutav kogus antud ajaperioodil pöördvõrdeliselt seotud. See tähendab, et madalama hinna korral ostavad tarbijad seda kaupa rohkem, kui nad ostaksid kõrgema hinna korral. Selle seose paikapidavust kinnitavad ka elulised tähelepanekud. Nõudlusseaduse definitsioon sisaldab endas aga ka ceteris paribus’e nõuet, mis kujutab endast eeldust, et teised tingimused jäävad samaks. Antud juhul tähendab see, et teiste kaupade hinnad jäävad samaks. Kui näiteks kauba A hind tõuseb, teiste kaupade hinnad aga mitte, siis muutub kaup A suhteliselt kallimaks. Ostjad püüavad seda kaupa (A) asendada teiste odavamate kaupadega . Seda nähtust nimetatakse kauba hinna muutuse asendusefektiks. Kui aga kõigi kaupade hinnad muutuksid ühepalju, siis poleks mingit hinna suhtelist muutust ega asendusefekti.
    hind
    Nõudlust ei saa seostada mingi konkreetse kogusega vaid tegemist on seosega kauba hinna ja tema nõutava koguse vahel. Seda kogust, mida tarbijad konkreetse hinna korral soovivad nimetatakse nõutavaks koguseks. Nõudlust väljendatakse enamasti nõudluskõvera abil
    Tekib küsimus, miks nõutav kogus kasvab, kui kauba hind langeb? Selgituseks alustagem meeldetuletusest, et ühiskonna ressursid on piiratud, inimeste soovid ja tahtmised aga piiramatud . Teatud kindlat vajadust on võimalik aga rahuldada mitme erineva hüvise abil. Näiteks nälga võib kustutada võileivaga, hamburgeriga, praega, kookidega ja veel paljude söökidega. Kui meid ümbritsevas maailmas poleks ressursside nappust, võiks igaüks oma nälga kustutada selle roaga, mis talle kõige rohkem maitseb. Paraku pole meist keegi aga piiramatult rikas ja seepärast tuleb alati arvestada suhteliste hindadega. Need aga sõltuvad sellest, kui vähe või palju on antud hüvist võrreldes teiste hüvistega.
  • Tarbija rahulolu ja selle muutumine (piirkasulikkus).


    Tarbija valikuteooria põhialuseks on piirkasulikkuse analüüs. Piiranalüüs lähtub eeldusest, et tarbijad teevad hindade või sissetulekute muutudes oma tarbimisvalikutes pigem väikeseid kui suuri muudatusi.
    Nõudlus iseloomustab ostusoove, mis on tarbijatele taskukohased ja hinnalt vastuvõetavad. Kuna kõigi soovide rahuldamine ei ole võimalik, siis peab nende hulgas tegema valiku ja välja valima kõigepealt need soovid, mis pakuvad kõige enam rahuldust. Järelikult tuleb kindlaks määrata iga soovi kasulikkus oma tarbimiseelarves. Pärast seda on võimalik asuda tarbija käitumise mudeli koostamisele.
    Kasulikkusrahuldus , mida inimene tunneb kaupa või teenust tarbides.
    Kauba või teenuse piirkasulikkus lisanduv kasulikkus, mida tarbija saab, tarbides ainult seda ja ainult seda hüvist ühe ühiku võrra rohkem
    Majandusteoorias eristatakse kardinaalset kasulikkust ja ordinaalset kasulikkust. Kardinaalse ka­sulik­kuse kohaselt piirkasulikkus väheneb kui tarbitavate hüviste kogus kasvab ja seda seost tuntakse ka kahaneva piirkasulikkuse seaduse nime all. Kasulikkuse ordinaalse lähenemise korral ei oma piirkasulikkus olulist tähtsust. Ordinaalse kasulikkuse teooria eeldab, et tarbijad on võimelised järjestama erinevate hüviste kogumeid, see tähendab, et neil on eelisjärjestus.
    Kardinaalse ja ordinaalse kasulikkuse teooriat on palju kritiseeritud, sest
    mõlemad teooriad eeldavad täieliku informatsiooni olemasolu, mida aga reaalses maailmas ei eksisteeri
  • kasulikkuse teoorias ei pöörata mingit tähelepanu sellele, milleks üht või teist hüvist kasutatakse
  • tarbijate kasulikkuse maksimeerimine ei ole praktilist kinnitust leidnud
  • ordinaalse kasulikkuse teooria eeldus, et tarbijad on erinevate hüviste kogumi suhtes ükskõiksed, ei vasta tegelikkusele
    Ostuvaliku tegemine on tarbija jaoks üks raskemaid otsuseid, sest raha nappus ja kaupade küllus ei võimalda alati õiget valikut teha. Iga krooni kulutamisel on lugematul hulgal alternatiivseid võimalusi. Seepärast tuleks hinnata kuivõrd soovitud ost rahuldab tarbijate vajadusi nii hetkeolukorrast kui ka tulevikuvajadustest lähtuvalt.
  • Nõudluse mõjurid.


  • Tarbijate sissetulek


    Kasvades suudavad ja soovivad nad osta rohkem kaupa igal hinnatasemel. Ühtlasi tähendab sissetulekute kasv ka seda, et tarbijatel on võimalus sama kaubakoguse eest maksta kõrgemat hinda. Nõudluse kasvu sissetuleku tõusu tagajärjel saab graafiliselt väljendada nõudluskõvera nihkega paremale. Vastupidine efekt kaasneb sissetulekute vähenemisega, kus nõutav kogus väheneb iga hinnataseme korral ja graafiliselt väljendatuna nõudluskõver nihkub vasakule.
    Vastavalt sellele, kuidas teatud kauba nõudlus muutub inimeste sissetuleku muutudes, jagatakse kaubad:
    normaalkaupadeks
  • väheväärtuslikeks (inferioorseteks) kaupadeks
    Normaalkaupade nõudlus kasvab, kui tarbijate sissetulek kasvab. Sellesse kategooriasse kuulub enamik kaupu. Normaalkaupu võib omakorda jagada esmatarbekaupadeks ja luksuskaupadeks. Sissetuleku kasvu ja nõutava koguse suurenemise vaheline sõltuvus ongi kõige tugevam luksuskaupade puhul.
    Inferioorsete kaupade nõudlus aga väheneb, kui sissetulek kasvab, sest suurenenud sissetulek võimaldab üle minna normaalkaupade tarbimisele ja loobuda vähemväärtuslike kaupade ostmisest. Järelikult nihkub inferioorsete kaupade nõudluskõver sissetuleku kasvades vasakule.
  • Teiste kaupade hinnad


    Mõjutavad nõudlust seetõttu, et mingit vajadust saab rahuldada mitme erineva kauba abil ja need kaubad võivad üksteist vajaduse korral asendada. Ühe kauba hinna tõustes hakkavad inimesed eelistama teist, odavamat kaupa (ja vastupidi). Selline seos kehtib asenduskaupade korral.
    Kaks kaupa võivad olla ka täiendkaubad, kui neid mingi vajaduse korral koos kasutatakse. Näiteks arvuti riist - ja tarkvara , film ja fotoaparaat, auto ja bensiin. Täiendkaupade puhul kehtib järgmine seos: ühe kauba hinna tõus toob kaasa teise kauba nõudluse vähenemise (ja vastupidi). Enamik kaupu pole aga üksteisega seotud. Üksteisega mitte seotud kaupade hinna muutus ei too kaasa teiste kaupade nõudluse muutust. Sellegipoolest, seoses hinna muutuse sissetulekuefektiga võib see seos tekkida. Näiteks eluasemekulutuste kasv võib küllalt palju vähendada inimeste reaalsissetulekut ja vähendada mõne esmatarbekauba (näiteks liha) nõudlust.

  • Tarbijate ootuste


    Seisukohalt on olulised tegurid tarbijate tulevane sissetulek ja kauba tulevane hind. Kui inimene usub, et tema sissetulek lähitulevikus kasvab, võib ta selles lootuses hakata juba praegu rohkem ostma. Samuti, kui tarbija arvab , et kauba hind lähitulevikus tõuseb, võib ta selle osta juba praegu. Vastupidisel juhul, kui tarbija loodab hinna langusele võib ta oma oste edasi lükata st. vähendada oma praegust tarbimist.
  • Tarbijate arv


    Sõltub turu kogunõudlus, mis kujutab endast individuaalsete nõutavate koguste summat igal hinnatasemel. Kui rahvaarv kasvab, suureneb näiteks toidukaupade nõudlus. Rahvaarvu samaks jäädes võib nõudlust muuta ka rahvastiku struktuuri muutumine. Näiteks toob sündivuse kasv kaasa lastekaupade nõudluse suurenemise.
  • Tarbijate maitsest ja eelistus


    Sõltuvad paljud ostjate valikud , kuid neid tegureid on raske täpselt määrata. Mõnikord kutsub tarbijate eelistuse muutumise esile teatav sündmus. Näiteks kui ameeriklastele sai teatavaks, et toidu liigne kolesteroolisisaldus põhjustab südamevaevusi, vähenes palju kolesterooli sisaldavate kanamunade läbimüük 25 protsenti.
  • Sissetuleku ja asendusefekti mõju tarbijale.


    Nõudlusseaduse definitsioon sisaldab endas aga ka ceteris paribus’e nõuet, mis kujutab endast eeldust, et teised tingimused jäävad samaks. Antud juhul tähendab see, et teiste kaupade hinnad jäävad samaks. Kui näiteks kauba A hind tõuseb, teiste kaupade hinnad aga mitte, siis muutub kaup A suhteliselt kallimaks. Ostjad püüavad seda kaupa (A) asendada teiste odavamate kaupadega. Seda nähtust nimetatakse kauba hinna muutuse asendusefektiks.
    Siin ei tohi unustada, et tegemist on hinna relatiivse , suhtelise muutusega, s.o ühe hüvise hinna muutumisega teiste hüviste hindade suhtes. Kui kõigi hüviste hinnad muutuksid ühepalju, poleks mingit hinna suhtelist muutust ega ka asendusefekti. Oletame, et inimene ostab aastas 6 paari sokke- 30 krooni paar. Selleks kulub tal 180 krooni. Kui nüüd sokkide hind tõuseb 45 kroonile, saab ta selle raha eest vaid 4 paari sokke. Selgub , et sokkide hinna tõus vähendab inimese reaalset sissetulekut, s.o sissetulekut, mida väljendatakse neis hüvistes, mida selle rahaga osta saab.
    Hinna tõusu korral, mis vähendab sissetuleku ostujõudu, on tegemist hinna muutuse sissetulekuefektiga. Hinna langusel on teiste hüviste hindade samaks jäädes vastupidine efekt- reaalne sissetulek kasvab ja tavaliselt inimesed suurendavad siis kõnealuse hüvise ostukogust.
    Tarbijate sissetuleku kasvades suudavad ja soovivad nad osta rohkem kaupa igal hinnatasemel. Tarbijal on võimalus sama kaubakoguse eest maksta kõrgemat hinda. Sissetuleku vähenemisega aga nõutav kogus väheneb iga hinnataseme korral.
    Inferioorsete (väheväärtuslike) kaupade nõudlus väheneb, kui sissetulek kasvab, sest suurenenud sissetulek võimaldab üle minna normaalkaupade tarbimisele ja loobuda vähemväärtuslikke kaupade ostmisest.
  • Pakkumine ja pakkumisseadus.


    Pakkumine on seos kauba hinna ja selle koguse vahel, mida tootjad soovivad ja suudavad antud ajaperioodil müüa (ceteris paribus).
    See sõltuvus on tavaliselt võrdeline, st. mida kõrgem on hind, seda suurem on pakutav kogus ning seda seost tuntakse pakkumisseaduse nime all. Teatud hinnale vastavat kogust nimetatakse pakutavaks koguseks ja seda kajastab mingi kindel punkt pakkumiskõveral. Pakkumist saab kujutada pakkumistabeli ja pakkumiskõvera abil.
    Pakkumisseaduse selgitamiseks vaadelgem seda piima pakkumiskõvera näitel. Selgub, et mida kõrgem on hind, seda rohkem piima pakutakse, sest kõrgema hinna korral on pakkujad huvitatud suurema koguse pakkumisest. Piima hinna tõus stimuleerib neid teatavaid ressursse teiste põllumajandus­saadsute tootmiselt piimatootmisse ümber paigutama, kuna piima hind on nüüd suhteliselt kõrgem kui teiste saaduste oma. Hinnad on praegustele ja potentsiaalsetele tootjatele signaaliks selle kohta, kui kasulik on ühe või teise kauba tootmine. Teine põhjus, miks pakkumiskõver kulgeb alt üles paremale on seotud sellega, et kõrgema hinna korral suudab tootja rohkem toota. Kasvava alternatiivkulu seaduse kohaselt kasvab täiendava toodangu alternatiivkulu seda enam, mida rohkem seda kaupa toodetakse. Kuna lisatoodangu valmistamine muutub üha kulukamaks, siis selleks, et tootjad suudaksid pakutavat kogust suurendada, peavad nad selle toodangu eest saama kõrgemat hinda. Kui piima tootmismaht on väike, suudavad farmerid suhteliselt kergesti piima tootmisse kaasata selleks hästi sobivaid ressursse. Sedamööda, kuidas piimatoodang kasvab, läheb täiendavate ressursside leidmine üha raskemaks, kuna nad võivad sobida mingite teiste põllumajandussaaduste tootmiseks. Järelikult on lisatoodangu alternatiivkulu kõrgem. Seepärast võimaldabki piima kõrgem hind kaasata piima tootmisse täiendavaid ressursse alternatiivsetelt kasutusaladelt.
    Ka pakkumise puhul saab eristada individuaalset ja turupakkumist. Turupakkumine kujutab endast individuaalsete pakkujate poolt igal konkreetsel hinnatasemel pakutavate koguste summat. Pakkumisest rääkides peetakse silmas just turupakkumist.
  • Pakkumist mõjutavad tegurid.


  • Tehnoloogilise tase


    Tõustes, kui leitakse kauba tootmiseks senisest efektiivsem meetod, tootmis­kulud alanevad. Järelikult tootjad tahavad ja suudavad igal konkreetsel hinnatasemel pakkuda rohkem kaupa. Pakkumine kasvab ja sellega kaasneb pakkumiskõvera nihkumine paremale. Teiseks tähendab pakkumise kasv seda, et tootjad soovivad ja suudavad sama kogust pakkuda madalama hinnaga.
  • Vajalike ressursside hind


    Langedes tootmiskulud vähenevad ja pakutav kogus kasvab ning pakkumiskõver nihkub paremale. Ressursside hinna tõus toob aga kaasa pakkumise vähenemise.
  • Alternatiivseteks kaubad


    Nimetatakse neid kaupu, mille tootmiseks kasutatakse mõningaid samu ressursse. Näiteks on alternatiivsed kaubad piim ja veiseliha . Kui veiseliha hind näiteks küllalt palju tõuseb, on piimalehmade asemel kasulikum kasvatada lihaloomi. veiseliha kõrgem hind suurendab piimatootmise alternatiivkulu. Mõned farmerid hakkavad piima asemel tootma veiseliha, mistõttu piima pakkumine väheneb.
  • Tootjate ootused


    Kauba hinna tõusuks lähiajal võivad neid innustada selle kauba toodangut suurendama juba praegu. Samas kui kaupa on kerge ladustada (näiteks või) võib kõrgema hinna ootus panna tootjaid vähendama oma praegust pakkumist ja ootama kõrgemat hinda. Seega võib kõrgema hinna ootus pakkumisele kaht moodi mõjuda. Konkreetne mõju sõltub sellest, millise kaubaga on tegemist.
  • Tootjate arvust


    Sõltub otseselt kogu turupakkumine, kuna see koosneb individuaalsete pakutavate koguste summast . Tootjate arvu kasv suurendab turupakkumist ja vastupidi.
    Maksud ja subsiidiumid . Kui tootjad peavad maksma oma toodangult mingeid makse, siis toob maksude suurenemine kaasa kulude kasvu ja see vähendab pakkumist. Vastupidine mõju on subsiidiumidel. Selle mõjul tootjate kulud vähenevad ja pakkumine suureneb.
    Eristada tuleb muutust pakutavas koguses ja muutust pakkumises. Esimese puhul on põhjuseks antud hüvise hinna muutus (ceteris paribus) ja see kajastub liikumises piki pakkumiskõverat. Nt kui hind tõuseb, toimub liikumine pakutava koguse kasvule. Teisel juhul on põhjuseks mingi pakkumise mõjuri toime ja see kajastub pakkumiskõvera nihkumises. Nt viib tehnoloogia täiustamine pakkumiskõvera koguse kasvuni.
  • Turu tasakaal ja selle muutus ajas.


    Turu tasakaal on seisund, mille korral turujõud on tasakaalus, s.t. et pakkumine ja nõudlus on omavahel võrdsed. Tasakaaluhind , on selline hind, mille juures nõutav ja pakutav kogus on võrdsed ning tasakaalukogus on selle hinna korral nii nõutav kui ka pakutav kogus. Graafiliselt kirjeldab hüvise tasakaaluhinda ja tasakaalukogust nõudlus- ja pakkumiskõvera lõikepunkt. Reaalses elus on aga turg üsna harva tasakaaluseisundis, kuid kui hüvise hind ei ole tasakaalutasemel, siis tekib surve tema muutmiseks. Üldistavalt võib öelda, et turg areneb tasakaalu suunas.
    Kuidas turu tasakaal kujuneb? Kui hüvise hind on allpool tasakaaluhinda, tekib turul puudujääk, sest nõutav kogus on selle hinna korral suurem kui pakutav kogus. Tootjad leiavad siis, et nad võivad tootmismahtu suurendada, et kõrgema hinna korral hüvist müües rahuldada nende tarbijate vajadusi, kes hüvist siiani kätte ei saanud.
    Kui hüvise hind tõuseb, ei soovi osa tarbijatest seda hüvist enam osta, samal ajal kui teised on nõus kõrgemat hinda maksma. Hind tõuseb seni kuni pakutav ja nõutav kogus saavad võrdseks ja enam pole mingit survet hinna muutumiseks.
    Teiselt juhul kui hind on tasakaalutasemest kõrgemal, tekib turul ülejääk, kuna selle hinna korral ületab pakutav kogus nõutava. Siis hakkavad tootjad hüvist müüma madalama hinnaga, et oma varudest lahti saada. Samal ajal hakkavad nad madalama hinna korral ka vähem uusi hüviseid tootma. Kui hind langeb, hakkab nõutav kogus suurenema. Lõpuks saavad nõutav ja pakutav kogus tasakaaluhinna juures võrdseks.
    Nõudluse ja pakkumise muutused muudavad teatud kindlal viisil nii tasakaaluhinda kui ka tasakaalukogust. Nõudluse muutus toob kaasa nii tasakaaluhinna kui -koguse muutumise nõudluse muutumisega samas suunas. Pakkumise muutus põhjustab aga tasakaaluhinna ja -koguse vastassuunalise muutuse.
    Tegelikkuses võib esineda väga erinevaid olukordi ja seetõttu võivad nihkuda nii nõudlus kui pakkumiskõver mõlemad ning sellisel juhul on raske prognoosida, mis tasakaaluhinna ja tasakaalukogusega juhtub.
  • Maksimum – ja miinimumhinnad.


    Tegelikkuses on hind mõnikord tasakaalutasemest erinev poliitiliste ja sotsiaalsete jõudude mõjul. Hinna või tootmismahu kontrollimine põhjustab kas liignõudlust (turu puudujääk) või liigpakkumist (turu ülejääk). Sõltumata sellest, kas kontrolli vormiks on miinimum või maksimum hind või kaupade normeerimine , on tulemus enamasti vastupidine loodetule.
    Maksimumhind on valitsuse poolt määratud kõrgeim hind, mida antud hüvisele kehtestada võib. Eestis on selliseks maksimumhinnaks näiteks elamispinna üüri piirmäär. Tavaliselt on sellise kontrolli tulemuseks turu puudujääk, mis tähendab et nõutav kogus on pakutavast suurem. Meie näite puhul tähendab see seda, et majaomanikud pole eriti huvitatud selliste hindadega oma omandi väljaüürimisest.
    Miinimumhind on seadusega kehtestatud madalaim hind, mis viib enamasti turu ülejäägile, mis tähendab, et pakutav kogus on nõutavast suurem. Näiteks Eesti puhul on soovitatud miinimumhinda kasutada põllumajanduses, tagamaks põllumeestele suuremat sissetulekut ja kindlustunnet . Euroopa Liidus viis selline miinimumhinna kehtestamine põllumajandus­saaduste ületootmisele, mis tingis vajaduse tootmist täiendavalt reguleerida.

  • Nõudluse – ja pakkumise dünaamika.


  • Nõudluse – ja pakkumise dünaamika e ämblikuvõrguteooria


    Turu uurimuse dünaamiline mudel – kus on 3 samaaegset turuhäiret: infopuudus; ressursside jäikus; ühe ajaperioodi teisega seostatus. Eeldused: Tootja ei koordineeri oma tegevust või tootja ei õpi oma vigadest.
    Alati tekib viivitus kui tootmisotsuse tegemine ja toote turule toomine ei lange ajaliselt kokku: kulla kaevamine ja tootmine võtab aega ja et tootmist suurendada, peavad tootjad olema veendunud, et kulla kõrgem hind jääb püsima. Tarbijad lähtuvad oma otsustest jooksvast hinnast . Tootmise planeerijad lähtuvad möödunud perioodi hinnast.
    Kui pakkumiskõver on nõudluskõverast järsem on tulemuseks konvergeeruv (sarnastuv) ämblikuvõrk, vastasel juhul divergentne (hargnev, hajuv), kui tõusud on ühesugused – ideaalne ämblikuvõrk.
  • Turu tasakaaluhind ja -kogus


    Turu tasakaaluhinna (ja tasakaalukoguse) kujunemise aluseks on nii kasulikkus (nõudluse pool) kui ka tootmiskulud (pakkumise pool). Kui vaadelda protsessi dünaamikas, võib täheldada, et nõudlus reageerib hinna muutustele kiiremini kui pakkumine. Käesoleva perioodi pakkumine kujuneb eelmise perioodi turuhinna mõjul. Dünaamilise turukäsitluse võtab kokku ämblikuvõrkmudel.
    Olgu turul üks hüvis, üks ostja ja üks müüja. Nõudlus ja pakkumisfunktsioonid olgu lineaarsed ( sirged ), sealjuures nõudlus sõltugu käesoleva perioodi , pakkumine eelmise perioodi hinnast ja kus tasakaaluhind on pos. e hind mille korral nõudlus ja pakkumine on tasakaalus (nõutavad ja pakutavad kogusehüvised on võrdsed).
    T-nda perioodi hinna ja tasakaaluhinnaerinevus sõltub pakkumis– ja nõudlusfunktsioonide tõusudest. Need omakorda määravad fikseeritud hinna ja koguse korral nii nõudluse kui ka pakkumise hinnaelastsuse .
    Turusituatsiooni kujunemise analüüsiks kasutatakse nõudluse ja pakkumise hinnaelastsuse vahekorda .
  • Kui elastsused on võrdsed, siis turutasakaalu ei kujune, kuna nii nõudlus kui ka pakkumine kõiguvad tasakaalupunkti ümber
  • Kui nõudluse hinnaelastsus on pakkumise hinnaelastsusest suurem, siis pakkumis- ja nõudlushinnad ning nõutavad ja pakutavad kogused lähenevad tasakaalupunktile.
  • Kui nõudluse hinnaelastsus on pakkumise hinnaelastsusest väiksem, siis läheneb hind oma max väärtusele ja tasakaalu ei teki.
    Seega määrab turuprotsessi koondumine lineaarse nõudlus- ja pakkumisfunktsioonide korral tõusude vahekord:
    1. kui nõudlusfunktsiooni tõusu ab väärtus on suurem, turuprotsess koondub ja kujuneb tasakaaluhind. Esialgsest tasakaalupunktist on turg läinud välja nõudluse suurenemise mõjul (nt sissetulekute suurenemise tõttu). Pakutav kogus osutub väikeseks ja hind tõuseb kõrgemale tasemele , sellele orienteerudes toovad pakkujad turule suurema koguse, mis müüakse tasakaaluhinnast madalama hinnaga, Kuna kujunenud situatsioon tingib jälle pakkumise vähenemise sest see kogus on tasakaalukogusest väiksem, tõuseb turuhind , kuid sedakorda vähem kui üle-eelmisel perioodil. Järgmistel perioodidel protsess kordub analoogselt.
    Perioodi tegelik turuhind pidevalt väheneb ja kujuneb teatud t-perioodi lõpuks.
    Hinna kõikumist üle ja alla tasakaaluhinna võib märgata mõnede põllumajandussaaduste tootmisel, ühel kevadel kartulid kallid siis järgmisel kevadel on need odavad, sest paljud tootjad on jätnud varude müümise kevadeks odavad

  • Nõudluse – ja pakkumise elastsus.


  • Nõudluse hinnaelastsus


    Sellega mõõdetakse nõutava koguse muutust, mis järgneb hinna muutusele. Elastsuse suurust väljendatakse elastsuskoefitsiendi abil, mis leitakse järgnevalt
    kauba nõutava koguse protsentuaalne muutus
    E= kauba hinna protsentuaalne muutus
    Nõudluse hinnaelastsuse koefitsient on alati negatiivne, sest iga hinna tõus toob kaasa nõutava koguse vähenemise, kuid enamasti opereeritakse siiski leitud suuruse absoluutväärtusega.
    Eristatakse kolme nõudluse hinnaelastsuse liiki:
    Kui nõutava koguse protsentuaalne muutus on väiksem kui hinna protsentuaalne muutus, on tegu mitteelastse nõudlusega. Sel juhul on nõudluse hinnaelastsuse koefitsient väiksem kui 1.
  • Kui nõutava koguse protsentuaalne muutus on suurem kui hinna protsentuaalne muutus on tegu elastse nõudlusega. Sel juhul on nõudluse hinnaelastsuse koefitsient suurem kui 1.
  • Kui nõutava koguse protsentuaalne muutus on võrdne hinna protsentuaalse muutusega, on tegu ühikelastse nõudlusega. Sel juhul võrdub nõudluse hinnaelastsus koefitsient 1-ga.
    Elastsuse täpsemaks mõõtmiseks kasutatakse sageli kaarelastsuse valemit. Selle valemi kasutamine on samaväärne punktelastsuse valemi rakendamisega punktile, mis asetseb kahe vaatlusega määratud vahemiku keskel. See meetod seisneb hinna ja koguse algväärtuse ja uue väärtuse aritmeetilise keskmise kasutamises.
    Kui nõudluskõver on horisontaalne sirge, on nõudluse hinnaelastsuse koefitsient lõpmatu ja selline kõver kajastab täielikult elastset nõudlust. Kui nõudluskõver on vertikaalne, on nõudluse hinnaelastsuse koefitsient null ning siis on tegemist täielikult mitteelastse nõudlusega. Üldistavalt võib öelda, et tavaliselt on nõudlus elastsem kõrgemate hindade ja vähemelastsem madalate hindade korral.
    Nõudluse hinnaelastsus huvitab tootjaid, kuna selle abil on võimalik välja selgitada, kuidas muutub nende kogutulu . Kogutulu on rahasumma , mida firma saab oma toodangu müügist.
    Selle suurus leitakse kaubaühiku hinna ja müüdud koguse korrutamisel.
    Siin on järgmised võimalused:
    Kui E on ühest suurem, siis hinna tõus vähendab kogutulu.
  • Kui E võrdub ühega, jääb kogutulu hinna tõusu korral samaks.
  • Kui E on ühest väiksem, siis hinna tõus suurendab kogutulu. Nõutav kogus hinna tõustes küll väheneb, aga proportsionaalselt vähem kui hind tõuseb..

  • Nõudluse elastsuse mõjurid


    Asenduskaupade rohkus - Mida rohkem ja mida lähedasemaid asenduskaupu saadaval on, seda suurem on antud kauba nõudluse hinnaelastsuse koefitsient.
    Hinnamuutusega kohanemise aeg - Aja jooksul kauba hinnaelastsuse koefitsient kasvab, sest mida pikem on kohanemisperiood, seda suuremad on kallima kauba asendamisvõimalused odavamaga.
    Hüvise tähtsus ehk hüvisele tehtavate kulutuste osakaal tarbija sissetulekus - Mida suurem on antud kaubale kulutatava sissetuleku osakaal, seda suurem on tema nõudluse hinnaelastsuse koefitsient.
    Nõudluse elastsuse iseloomustamiseks ei piisa alati ainult hinnaelastsuse näitajaist. Lisaks hinna muutusele võivad nõutavat kogust mõjutada ka tarbija sissetulekute muutumine või teiste kaupade hindade muutus. Selleks leitakse täiendavalt nõudluse sissetuleku elastsus , mis mõõdab nõudluse muutust vastuseks sissetulekute muutumisele. Sissetuleku suhtes mitte­elastsed on näiteks esmatarbekaubad ja elastsed näiteks enamasti luksuskaubad. Seda, kuidas ühe kauba nõudlus reageerib teise kauba hinna muutusele, mõõdab nõudluse ristelastsus. Selle näitaja arvväärtus võib olla positiivne, negatiivne või võrduda nulliga, sõltuvalt selllest , kas tegu on asendus-, täiend- või sõltumatute kaupadega.
  • Pakkumise hinnaelastsus


    Pakkumise hinnaelastsus mõõdab müüjate reaktsiooni hinna muutusele ja sellel on palju sarnast nõudluse hinnaelastsusega. Pakkumise hinnaelastsust iseloomustab samuti vastav koefitsient, mis leitakse pakutava koguse protsentuaalse muutuse ja hinna protsentuaalse muutuse jagatisega.
    Koefitsiendi arvväärtusest lähtuvalt võib pakkumise hinnaelastsus olla analoogselt nõudluse hinna elastsusega, kas mitteelastne , elastne või ühikelastne.
    Pakkumise elastsuse peamisteks mõjuriteks on aeg ja see, kas hüvise tootmisel on alternatiive või mitte. Samuti on oluline, kui kergesti saab tootmistegureid teise hüvise tootmisse ümber paigutada. Tavaliselt on pakkumine elastsem siis, kui aeg hinnamuutusega kohanemiseks on pikem ja hüvise tootmisel on rohkesti alternatiive.
    Kauba hinna muutumise korral vajavad tootjad tootmise ümberkorraldamiseks aega ja siin võib eristada kolme erinevat perioodi:
    Hetkeperioodi, s.o. situatsiooni, kus tootjad pole hinnamuutusega kohaneda jõudnud.
  • Lühiperioodi, s.o. ajavahemikku, mille jooksul firmad saavad tootmismahtu suurendada (vähendada) olemasolevaid tootmistegureid kasutades.
  • Pikka perioodi, s.o. ajavahemikku, mille jooksul olemasolevad firmad on jõudnud oma tootmisvõimsust suurendada ja uued firmad on jõudnud turule tulla (või mõned firmad on jõudnud oma tootmismahtu vähendada ja mõned firmad on harust lahkunud).
    Kokkuvõtteks saab elastsuse mõistet kasutada ka selleks, et analüüsida, kas maksukoormat kannavad ostjad või müüjad. Järeldus on see, et hinnast peaaegu olenemata kannab suuremat maksukoormat see grupp, kelle tegevus vahetusprotsessis on mitteelastsem.
  • Kasulikkuse teooriad.


    Tarbija valikuteooria põhialuseks on piirkasulikkuse analüüs. Piiranalüüs lähtub eeldusest, et tarbijad teevad hindade või sissetulekute muutudes oma tarbimisvalikutes pigem väikeseid kui suuri muudatusi.
    Nõudlus iseloomustab ostusoove, mis on tarbijatele taskukohased ja hinnalt vastuvõetavad. Kuna kõigi soovide rahuldamine ei ole võimalik, siis peab nende hulgas tegema valiku ja välja valima kõigepealt need soovid, mis pakuvad kõige enam rahuldust. Järelikult tuleb kindlaks määrata iga soovi kasulikkus oma tarbimiseelarves. Pärast seda on võimalik asuda tarbija käitumise mudeli koostamisele.
    Kasulikkus – rahuldus, mida inimene tunneb kaupa või teenust tarbides.
    Kauba või teenuse piirkasulikkus – lisanduv kasulikkus, mida tarbija saab, tarbides ainult seda ja ainult seda hüvist ühe ühiku võrra rohkem
    Majandusteoorias eristatakse kardinaalset kasulikkust ja ordinaalset kasulikkust. Kardinaalse ka­sulik­kuse kohaselt piirkasulikkus väheneb kui tarbitavate hüviste kogus kasvab ja seda seost tuntakse ka kahaneva piirkasulikkuse seaduse nime all. Kasulikkuse ordinaalse lähenemise korral ei oma piirkasulikkus olulist tähtsust. Ordinaalse kasulikkuse teooria eeldab, et tarbijad on võimelised järjestama erinevate hüviste kogumeid, see tähendab, et neil on eelisjärjestus.
    Kardinaalse ja ordinaalse kasulikkuse teooriat on palju kritiseeritud, sest
  • mõlemad teooriad eeldavad täieliku informatsiooni olemasolu, mida aga reaalses maailmas ei eksisteeri
  • kasulikkuse teoorias ei pöörata mingit tähelepanu sellele, milleks üht või teist hüvist kasutatakse
  • tarbijate kasulikkuse maksimeerimine ei ole praktilist kinnitust leidnud
  • ordinaalse kasulikkuse teooria eeldus, et tarbijad on erinevate hüviste kogumi suhtes ükskõiksed, ei vasta tegelikkusele
    Ostuvaliku tegemine on tarbija jaoks üks raskemaid otsuseid, sest raha nappus ja kaupade küllus ei võimalda alati õiget valikut teha. Iga krooni kulutamisel on lugematul hulgal alternatiivseid võimalusi. Seepärast tuleks hinnata kuivõrd soovitud ost rahuldab tarbijate vajadusi nii hetkeolukorrast kui ka tulevikuvajadustest lähtuvalt.
    Samasuskõver iseloomustab graafiliselt igas punktis kahe toote võrdväärseid kombinatsioone. Tarbijad otsustavad vaid seda , kui suurest kogusest ühest kaubast nad on nõus loobuma, et saada osta teist kaupa.
    Eelarvejoon näitab seda, mida kahe kauba erinevate kombinatsioonide korral on tarbija üldse suuteline ostma.
    Tarbimistasakaal väljendab niisugust hüvede kogumit, mis tagab tarbijale maksimaalse kasulikkuse. Seda tähistab graafiliselt samasuskõvera ja eelarvejoone puutepunkt
    Kõik me püüame oma tegemisi kasulikuks muuta. Kasulikkuse mõistet on majandusteaduses mitmeti tõlgendatud. Tsiteeriksin järgnevalt üht majandusteooria suurkuju Adam Smithi, kes jõudis järgmisele järeldusele: “Miski ei ole kasulikum kui puhas vesi, aga tema eest maksame me väga vähe. Teemandil vastupidi ei ole suurt kasutamisväärtust, aga ta on väga kallis” Selline paradoks on lahendatav piirkasulikkuse teooria abil, mis ütleb et mida piiratum on mingi kauba kogus, seda suurem on selle kaubaühiku piirkasulikkus. Piirkasulikkus oleks seega inimeste subjektiivne hinnang selle kohta, millist kasu annab mingi hüve tarbimisel viimane kasutatav ühik. Seejuures ei alane kõikide kaupade piirkasulikkus ühtlaselt, vaid võrdlemisi erinevalt, olenedes näiteks tarbimismudelist. Näiteks väikese sissetulekuga peredes on leiva väärtus hoopis suurem kui jõukates peredes.

    Kogukasulikkuse hindamisel käitub tarbija ratsionaalselt, soovides saada võimalikult palju rahuldust oma kulutuste eest. Maksimaalse kasulikkuse tagamiseks koostab tarbija ostukaupade eelarve selliselt , et tarbitavate kaupade iga ühik oleks kasulik. Täit rahuldust saades väheneb ühe ja sama hüvise kasutamisel iga järgneva ühiku piirkasulikkus, ehkki kogukasulikkus suureneb. Tarbimistasakaal saabub siis kui tarbija on kaupade ostuks ettenähtud raha kulutanud ja piirkasulikkus ühe krooni kohta on võrdne igal ostetaval kaubal

    Tihti on püstitatud ka küsimus, et kui vabad on tarbijad oma tarbimisotsustes ja kas tarbijate valikuid piiravad ainult sissetulekud ja turuhinnad. Majandusteadlaste hulgas puudub ka selge üksmeel reklaami mõjust tarbimisotsuste kujundajana.
    Tarbija võib oma kasulikkust maksimeerida isoleeritult, kuid tarbimisvalikuid põhjustavad lisaks endogeensetele teguritele ka eksogeensed ehk mittemajanduslikud tegurid, mille all võib vaadelda kaasajooksmisefekti, snobismiefekti ja Vebleni efekti.
    Kaasajooksmisefekt väljendub inimeste soovis tarbida seda hüvist, mida tarbivad teised. Näiteks avaldub see erinevate moevoolude puhul. Nimetatud efekti tugevus sõltub suuresti ühiskonnas olevast nn võtmegrupist, kes seda hüvist tarbib. Kui hüvise hind langeb, siis nõutav kogus suureneb tänu hinnaefektile. Võtmegrupp, kes antud hüvist varem tarbis, hakkab seda nüüd veelgi rohkem tarbima. Teine grupp, kes nimetatud hüvist varem üldse ei tarbinud, hakkab seda tänu hinna alanemisele nüüd tarbima. Tänu kaasajooksmisefektile suureneb antud hüvise tarbimine veelgi.
    Snobismiefekti toime on vastupidine kaasajooksmisefekti toimele. Snobismiefekt väljendub selles, et kui hinna alanemise tulemusena muutub hüvis kättesaadavaks suuremale hulgale inimestest, siis snoobid loobuvad antud hüvise tarbimisest, sest nende eesmärgiks on püüd eksklusiivsusele ja nad ei soovi sarnaneda massiga.
    Vebleni efekt väljendub selles, et mingi hüvise nõutav kogus suureneb, kui antud hüvise hind tõuseb. See on seotud nn. demonstratsiooni- e. prestiižiefektiga.

    Nimetatud efektid on majandusteooria seisukohalt kõrvalekalded teatud normist, kuid dünaamilises turuprotsessis tuleb nimetatud efekte arvestada. Eelkõige puudutab see neid tootjaid, kes pakuvad turule uut kaupa või teenust.


  • Ükskõiksuskõverad tootmises.


    Ükskõiksuskõver väljendab kõikide nende hüviste geomeetrilist kohta, mille suhtes tarbijad on ükskõiksed. Tarbijad on erinevate hüviste kogumite suhtes niikaua ükskõiksed, kui ühe hüvise tarbimise suurendamine on võrdne teise hüvise tarbimise vähendamisega, kusjuures kasulikkus ei muutu. Põhimõtteliselt on meil tegemist Pareto efektiivsusega. Ükskõiksuskõveraid kasutatakse mikroök uurimaks indiviidide eelistusi ja tarbimiskäitumist.Tarbija käitumise uurimisel eeldatakse, et suuremat rahulolu annab see hüviste kogum, mis sisaldab rohkem hüviseid. Iga ükskõiksuskõver väljendab teatud rahulolu taset, kusjuures mida kaugemale koordinaatide alguspunktist oleval ükskõiksuskõveral hüviste kogumid asuvad, seda eelistatumad nad on. Tarbija on ükskõikne ainult ühel ja samal ükskõiksuskõveral asuvate hüviste kogumite suhtes. Graafikut , millel on kujutatud erinevaid ükskõiksuskõveraid, nim ükskõiksusväljadeks. Üldjuhul on ükskõiksuskõverad kumerad koordinaatide alguspunkti suhtes . Ükskõiksuskõveratell on iseloomulik ka asjaolu, et nad kunagi omavahel ei lõiku. See oleks vastuolus eespool toodud eeldusega, mille korral eelistatum on see hüviste kogum, mis sisaldab kas mõlemat või ühte hüvist rohkem. Ükskõiksuskõverad kulgevad suunaga vasakult ülalt alla paremale, mis tähendab, et suurendades ühe hüviste kogumis oleva kauba tarbimist, tuleb vähendada teise hüviste kogumis oleva kauba tarbimist. Määra, mis näitab, mitmest ühikust ühest hüvisest tuleb loobuda, et saada juurde üks ühik teist hüvist nim asenduse piirmääraks. Kui meil on tegemist täielikult asendatavate kaupadega, siis sellisel juhul on meil tegemist täielikult asendatavate kaupadega, siis sellisel juhul on ükskõiksuskõverad sirged. Täiendkaupade nt auto ja bensiin korral me saame rääkida kasulikkusest ainult sellisel juhul, kui neid kaupu tarbitakse koos.
  • Tarbimise optimeerimine.


    Tarbija käitumise uurimisel eeldatakse, et suuremat rahulolu annab see hüviste kogum, mis sisaldab rohkem hüviseid. Määra, mis näitab, mitmest ühikust ühest hüvisest tuleb loobuda, et saada juurde üks ühik teist hüvist nim asenduse piirmääraks (MRS) . Võrrand : MRS = -∆Y/∆X. Asenduse piirmäär kirjeldab liikumist mööda ükskõiksuskõverat, kusjuures y teljel asuv muutuja ja x teljel asuv muutuja muutuvad vastupidises suunas(ühe kasvamisel teine kahaneb) ning seetõttu on valem “-“ märgiga. Ükskõiksuskõverad on üldjuhul kumerad. Kui meil on aga tegemist täielikult asendatavate kaupadega, siis sellisel juhul on ükskõiksuskõverad sirgjoonelised. Asenduse piirmäär on sel juhul konstantne .
    Kui meil on tegemist täiendkaupadega, saame kasulikkusest rääkida ainult siis kui neid tarbitakse koos. Tarbimisest saadav rahulolu suureneb, kui suureneb mõlema hüvise tarbimine. Bensiini ja auto näide .
  • Tarbimise tasakaal ja eelarvejoon.


    Eelarvejoon näitab mida kahe kauba erinevate kombinatsioonide korral on tarbija üldse suuteline ostma.
    Tarbimistasakaal väljendab niisugust hüvede kogumit, mis tagab tarbijale maksimaalse kasulikkuse. Seda tähistab graaf samasuskõvera ja eelarvejoone puutepunkt.
    Kasutades ükskõiksuskõveraid ja eelarvejoont , saame leida tarbimise tasakaalu: see näitab meile optimaalset hüviste kogumit., mis asub eelarvejoone ja ükskõiksuskõvera puutepunktis.
    Hüviste kogum, mida kajastab puutepunkt, asub kõige kõrgemal kättesaadaval ükskõiksuskõveral. Tarbimine on tasakaalus tingimusel, kus erinevate hüvistele kulutatud viimase rahaühiku piirkasulikkused on võrdsed. Kui tarbija ostab ainult hüvist y, siis y maksimaalne kogus on punktis, kus eelarvejoon lõikub vertikaalteljega. Kui tarbija ostab ainult hüvist x , siis x maksimaalne kogus on punktis, kus eelarvejoon lõikub horisontaalteljega. Kõik teised punktid kujutavad endast x ja y erinevaid kombinatsioone. Kuid ainult kõik need punktid, mis asuvad eelarvejoonel, on sellised hüviste kogumid, mille korral tarbijad kulutavad kogu oma sissetuleku. Eelarvejoone tõus määratakse hüvise negatiivse hinnasuhtega ja ta näitab, kui suurest hulgast y –st peab loobuma , et saada juurde veel üks ühik hüvist x.
  • Sissetuleku-tarbimise kõver.


    Tarbija alternatiivsete käitumismudelite käsitlemisel on vaatluse all variandid, kus muutuvad mitmed tarbimis käitumist mõjutavad parameetrid, näiteks tarbija eelarve või ka tarbitavate kaupade ühikuhinnad. Vastavalt uuritud muutustele võime tarbija käitumist kirjeldada nii sissetuleku-tarbimise kõvera kui ka hinna-tarbimise kõvera abil.
    Sissetuleku-tarbimise kõver näitab tarbija sissetulekute ( tarbimiseelarve ) muutuste mõju tarbimisvalikutele.
    Engeli kõver näitab mingi kauba tarbimist (tarbitavaid koguseid) kui funktsiooni tarbija sissetulekutest (tarbimiseelarvest) juhul kui hüvise ühikuhind on konstantne, ceteris paribus.
    Sissetuleku (tarbimiseelarve) mõju hüvise nõutavale kogusele võib olla erinev, mis väljendub ka Engeli kõvera kujus. Kui tarbimiseelarve suureneb, siis hüvise nõutav kogus normaalkaupade korral suureneb, kuid inferioorsete kaupade korral hoopiski väheneb. Normaalkaupade ühe liigi, luksuskaupade korral suureneb hüvise nõutav kogus suhteliselt rohkem võrreldes sissetuleku kasvuga (sissetuleku elastsuskoefitsient on suurem kui 1). Inferioorsetel kaupadel on aga sissetulekuelastsuskoefitsient negatiivne. Järelikult Engeli kõver võimaldab kajastada sissetuleku elastsust (vt ka vastav elastsuskäsitluste osa).
  • Tarbija valikuteooria rakendusi.


    Tarbija valik on tarbija otsustus , mida paljude võimalike pakutavate ja vajadusi rahuldavate hüviste seast valida. Tarbija tegelik valik määrab ära tegeliku tarbimisnõudluse mahu ning suunad. Tarbija valikut mõjutavad nii tema enda (subjektiivsed) eelistused kui ka ühiskonnas ja turgudel toimivad protsessid. Tarbija tegeliku valiku (e teisisõnu kauba nõudluse) käsitlemisel tuleks arvestada, millised on:
    • tarbijate eelistused, maitse, harjumused, tõekspidamised;
  • • pakutavate kaupade ning teenuste hinnatase, sh relatiivsed (suhtelised) hinnad; kaubavalik, hüviste kättesaadavus, asendus- ja täiendkaupade olemasolu;
  • • tarbijate tulud (sissetulek), konkreetne tarbimiseelarve;
  • • sotsiaal-majanduslikud mõjurid ja tarbijate sotsiaal-majanduslik positsioon ühiskonnas;
  • • tarbijate tulevikuootused;
  • • finantseerimisvahendite (tarbimiskrediidi) kättesaadavus potentsiaalsetele tarbijatele.
    Kuna turumajanduses on hinnamehhanismil keskne osa, on tarbija valiku majanduslik analüüs suuresti keskendunud kaupade hinna kui turul nõutavate (ja tegelikult ostetavate) koguste kujundaja rolli selgitamisele.
    Tarbija eelistusi ei tohi segamini ajada tarbija tegeliku valikuga, st sellega, mida tarbija tegelikult kaubaturgudelt soovib ning suudab osta ja mida ta lõppkokkuvõttes ka ostab.
    Kasulikkuse teooria. Piirkasulikkuse teooria põhiseisukohad
  • Piirkasulikkuse teooria


    Majandusteadlaste poolt tarbimisnõudluse selgitamiseks loodud tarbija valikut üldistav teooria, mis omataoliste seas on üks vanimaid (kujunes välja 19-nda sajandi viimasel kolmandikul) ning üksikasjalikumaid.
    Piirkasulikkuse e marginaalkasulikkuse teooria on majandusteoreetiliste vaadete süsteem, mille kohaselt kaupade hinnad kujunevad vastavalt tarbijate subjektiivsetele ja muutlikele hinnangutele ostetavate hüviste kasulikkuse (e tarbitavast hüvisest saadava rahulduse ) suhtes.
    Piirkasulikkuse teooria on rajatud neljale põhilisele eeldusele: Hüviste hankimine ja tarbimine toob kaasa vajaduste rahuldamise, mingi rahulduse, mida tarbija kogeb kasulikkusena. Kasulikkus (utility U) on funktsioon tarbitavatest hüvistest X ja Y, seega U = U (X,Y); Tarbijad kasutavad oma piiratud vahendeid selliselt, et nende poolt omandatud hüviste tarbimine annaks neile võimalikult suure rahulduse, s.t saadav kogukasulikkus TU oleks maksimaalselt suur; Tarbitud hüviste koguste kasvades kogetav rahulolu ja kogukasulikkus TU suurenevad (vähemalt mingi piirini e küllastuspunktini), kuid mingi konkreetse hüvise täiendava ühiku tarbimisest saadav täiendav kasulikkus (e piirkasulikkus MU) väheneb suhteliselt; Saadav rahulolu (rahuldus) e subjektiivne kasulikkus on mingite konkreetsete mõõtühikutega määratav suurus (kardinaalkasulikkus).

  • Kasulikkus


    Näitab tarbija poolt saadavat rahuldust, täpsemalt mingi hüvise tarbimisest või sooritatavast toimingust kogetavat subjektiivset heakäekäiku või rahulolu. Kasulikkuse mõiste on mõttekonstruktsioon, mis lubab näidata, kuidas ratsionaalselt käituv tarbija jagab oma piiratud vahendeid, et maksimeerida tarbimisest saadavat subjektiivset kogukasulikkust TU.
  • Kogukasulikkus TU


    Kaupade ja teenuste tarbimisest saadav summaarne rahuldus, kogu see subjektiivne kasu, mida tarbija tunneb end mingi teatud koguse hüviste tarbimisest saavat.
    Kogukasulikkus (TU) näitab tarbija kogurahulolu mingi hüvise tarbimisest.
    Tegu on subjektiivse mõistega, mis varieerub sõltuvalt tarbijast. Rõhutame, et nõudlusteooria neoklassikaline käsitlusviis (piirkasulikkuse teooria) eeldab, et kogukasulikkust saab absoluutsetes (ka rahalistes) ühikutes mõõta (kardinaalkasulikkus).
  • Piirkasulikkus e marginaalkasulikkus MU


    Täiendav rahuldus hüvise täiendava ühiku tarbimisest e kogukasulikkuse muut ∆TU tarbitava hüvise üheühikulise muudu (∆Q*) korral, kui kõigi teiste tarbitavate hüviste kogused jäävad samaks. QTUMU∆∆= (valem 1) kus TU on kogukasulikkuse muut ning Q tarbitava hüvise koguseline muut.
    Piirkasulikkus (MU) näitab järjekordse täiendavalt tarbitud hüviseühiku kasutamisest tingitud kogukasulikkuse (rahulolu) muutust.
    Mida rohkem mingit hüvist tarbitakse, seda väiksemaks kujuneb iga järgmise hulga tarbimise (lisanduv) kasulikkus, mistõttu ka sellise hüvise nõudlus väheneb ja nõudluskõver langeb (alla paremale). Üldiselt on iga lisanduva hüviseühiku piirkasulikkus seda väiksem, mida suuremale tarbitava hüvise hulgale see ühik lisandub.
    Gosseni esimene seadus e küllastusseadus näitab, et ühe ja sama hüvise tarbimisel kasvab tarbitavate koguste suurenedes tarbija kasulikkus (rahulolu) seni, kuni on saavutatud küllastuspunkt e kogukasulikkus TU on maksimaalne.
    Küllastuspunkt saavutatakse tingimusel, et kui MU = 0, siis TU on maksimaalne.
    Sellisel juhul kogukasulikkus enam ei suurene, vaid tarbitava hüvise koguste kasvades hakkab hoopiski vähenema ning piirkasulikkus muutub negatiivseks (tarbitav hüvis muutub liigsel tarbimisel kasulikust kahjulikuks).
  • Kahaneva piirkasulikkuse seadus


    Näitab, et hüvise piirkasulikkus MU kahaneb mingist tarbitavast hüvise kogusest alates iga kord, kui tarbija omandab täiendava koguse seda kaupa. Teisisõnu, mida rohkem mingit hüvist tarbitakse, seda väiksem on kogukasulikkuse juurdekasv (muut) ∆TU hüvise täiendava ühiku tarbimisel. Seadus aitab selgitada TU ja MU kõverate kuju ja kaldeid.
    Tänapäevaselt käsitletakse Gosseni esimest seadust kui kogukasulikkuse maksimeerimise esimest reeglit. Kui küllastuspunkt (rahulolutipp, kus TU on maksimaalne) on saavutatud, siis ei tohiks piisavalt informeeritud ja ratsionaalselt käituvad tarbijad enam rohkem raha hüvise X ostmiseks ja tarbimiseks kulutada.
    Seega väljendab Gosseni esimene seadus seost piirkasulikkuse MU ja hüvise nõutava koguse Q vahel Vastavalt Gosseni esimesele seadusele; kui piirkasulikkus MU on suurem kui 0 (positiivne) ning kasvab, kasvab kogukasulikkus TU suurenevas (kasvavas) ulatuses; kui piirkasulikkus MU on suurem kui 0 (positiivne) ning väheneb, kasvab kogukasulikkus TU kahanevas (järjest vähenes) ulatuses; kui piirkasulikkus MU võrdub nulliga, on kogukasulikkus TU maksimaalne; kui piirkasulikkus MU on väiksem kui 0 (negatiivne) ja absoluutväärtuses suureneb, kahaneb kogukasulikkus TU hüvisekoguse suurenedes kasvava määraga.
    Tarbija poolt kogetav kogukasulikkus on maksimaalne, kui ta ostab etteantud turuhindade juures sellise koguse kaupa, mille piirkasulikkus on sama suur kui hind.
    Kui me eeldame, et tarbija suudab väljendada kogetavat kasulikkust ja selliselt ka piirkasulikkust rahamäärana, on rahas väljendatud piirkasulikkuse kõver tarbija (individuaalseks) nõudluskõveraks. Nõudlusotsust tegev ratsionaalne tarbija võrdleb seega omavahel hüvise eest makstavat hinda ja hüvise poolt toodavat kasulikkust.
    Tavaliselt ei tee aga inimesed tarbimisvalikuid mitte ühe hüvise piirides, vaid nad peavad valima mitmete erinevate hüviste vahel. Lisaks sellele on tarbijal tavaliselt ka eelarveline piirang, see on raha hulk, mida soovitakse ning mida tegelikult on võimalik kulutada mingite hüviste muretsemiseks.
    Vastavalt Gosseni teisele seadusele käituvad tarbijad ainult siis ratsionaalselt, kui tehtud tarbimisvaliku korral on tarbitavate hüviste viimaste ühikute piirkasulikkused võrdsed Käsitledes Gosseni teist seadust kui maksimeerimise teist reeglit, tuleb tarbijal jaotada oma raha (piiratud eelarvet ) erinevate hüviste vahel nii kaua, kui nende hüviste piirkasulikkused rahaühiku kohta on võrdsed. Muidugi ei pea mõõtühikuks, mille kohta tulevat piirkasulikkust MU hinnata, olema ilmtingimata raha, selleks võiks olla ka näiteks aeg. Kui aga võtta ühiseks mõõtühikuks raha, siis jagatakse erinevate hüviste piirkasulikkused MU läbi nende hüviste ühikuhindadega.
  • Tootmisfunktsioon ja ressursside jaotus tootmises.


    Tootmisfunktsioon on matemaatiliselt kirjeldatud tootmismudel, mis väljendab kulutatud tootmistegurite ja toodangu suhet arvestades reaalseid tootmistingimusi e kui palju toodangut saame tootmisisendite kaudu.
    Tootmisfunktsioon näitab seega, kuidas ühe või teise tootmisteguri muutus mõjutab kogutoodangu e tootmise väljundi suurust. Tootmisfunktsioonid ja neid kirjeldavad isokvandid iseloomustavad konkreetset tehnoloogiat. Tehnoloogia täiustamine tingib isokvantide nihke koordinaatide alguspunkti suunas. Analüüsides tootmissisendite ja -väljundite mahtude vahekordade muutusi, tuleb alati silmas pidada ajavahemikku, perioodi, mille vältel muutused aset leiavad. Majanduse arengu seisukohalt on need kas pikaajalised v lühiajalised. Lühiajaline on see ajaperiood , mille jooksul mõnede tootmistegurite hulk ei saa muutuda. Pikaajaline on periood, mis on piisavalt pikk selleks, et kõigi tegurite hulk võiks muutuda.
  • Ressursside jaotus


    Ükskõik millise hüvise tootmiseks vajatakse erinevaid ressursse. Tootmises kasutatavad ressursid koosnevad: Inimressurssidest -töö. Töö on inimeste vaimsete ja füüsiliste võimete kogusumma, mida nad rakendavad kaupade tootmisel ja teenuste osutamisel. Kaubad ja teenused kokku moodustavad hüvised; Ainelistest ressurssidest: looduslikud- maavarad, metsad, põllumajanduslik maa jne. kuid maj teoorias sageli kasutatakse nende puhul koondnimetust maa; mittelooduslikud- kapital. Kapitali all ei mõisteta mitte ainult raha vaid see on märksa laiem mõiste. Peetakse silmas peamiselt reaalselt füüsilist kapitali nagu nt teiste hüviste tootmiseks ja et kapital ise on inimese töise tegevuse tulemus. Uue kapitali tootmis-ja akumuleerimisprotsessi nim investeerimiseks.
  • Mastaabiefekt ja isokvant.


    Tootmise sisendite üheaegset muutumist samas vahekorras(nt kahekordselt) nimet tootmise mastaabi muutuseks. Mastaabiefekt mõjutab oluliselt ettevõtte kulukõverate kuju. Tegur-toodang suhetes on sisendite mahu võrdsel suurenemisel kolm võimalust: Püsiv mastaabiefekt: Toodang suureneb sisenditega samas mahus ; Kasvav mastaabiefekt: Toodang suureneb ennaktempos; Kahanev mastaabiefekt: toodang suureneb vähem kui sisendite maht.
    Teisel ja kolmandal juhul isokvantide kogus üksteisest kas väheneb(kasvav mast ef) või suureneb (kahanev mast ef).
    Tootmisfunktsiooni kirjeldatakse isokvantide (isoquant) ehk samasuskõverate abil. Isokvant on kõver, mis näitab erinevaid tootmistegurite kombinatsioone, mida firma saab kasutada teatud tootmistaseme saavutamiseks e see on kindla toodangu koguse valmistamiseks vajalike tootmissisendite tehniliselt efektiivsete kombinatsioonide kirjeldus.
  • Kahaneva piirtoodangu seadus.


    Piirprodukt - koguprodukti muutus, mille põhjustab mingi ressursi ühe täiendava ühiku kasutuselevõtmine.
    Kahaneva piirtoodangu seadus ütleb, et kui antud suurusega püsiressurssidele lisatakse ikka rohkem ja rohkem muutuvressursse, siis teatud punktist alates hakkab igast täiendavast muutuvsisendi ühikust saadav lisatoodang vähenema (s.t. piirprodukt väheneb). Seda seadust tuntakse ka kui kahanevate tulude seadust. Kui tootmise suurenemine jätkub, jõuab üha rohkem firmasid oma võimete piirini ja iga lisaühik tootmistegureid annab vähem toodangut. See vastab mikroökonoomikast tuttavale kahanevate tulude seadusele. Tootmismahu suurendamine läheb üha kulukamaks. Tulemuseks on kogupakkumiskõvera ülespoole suunatud nihe . Kogupakkumiskõver muutuda täiesti vertikaalseks.
    Normaalkujuga kogupakkumiskõver väljendab positiivset seost reaalse kogutoodangu ja hinnataseme vahel, ceteris paribus. Kui toimub muutus tootmistegurite pakkumises või tehnoloogias , siis vastavalt muutumissuunale toimub kas kogupakkumise suurenemine või vähenemine Kui kogupakkumine suureneb, siis kogupakkumiskõver nihkub paremale, vastupidisel juhul nihkub kogupakkumiskõver vasakule
    Näide: Võtame näiteks tavalise, tehases konveieri ääres töötava töölise. Piltlikkuse mõttes olgu selleks limonaadi villimise liin . Kui terve villimisliini peale on ainult üks töötaja, siis selle liini suurusest olenevalt toob järgmise inimese lisandumine kaasa kindlasti tootlikkuse tõusu (nad jõuaksid kahekesi rohkem). Kolmanda ja neljanda lisandumisel oleks tõenäoliselt sama efekt, võib-olla lisaks tootlikkust veel ka kümnenda töötaja juurdetulek. Nüüd küsime: kui kaua selline tootlikkuse tõus kestab? Teatud piirist (jällegi piirprintsiip) alates hakkavad üha uued töötajad üksteist segama ja villitud pudelite arv ühe töötaja kohta vähenema. Muud tingimused jäävad samaks: villimisliini ei tehta pikemaks, ei moderniseerita, ei suurendata selle kiirust jne. Kui üheteistkümnes inimene natuke segaks teisi töötegemisel, siis kahekümnes lisanduja ei mahuks lihtsalt enam liini äärde seisma, rääkimata töötegemisest. Sajanda töölise juurdetulekul avaneks meile aga sootuks koomiline pilt: iga töötaja selja taga seisaks kümme inimest ja ootaks närviliselt oma järjekorda, millal ta saaks kah natuke tööd teha ( planku värvida). Mida rohkem on töötajaid, seda rohkem tuleb neile ka palka maksta. Tekkinud olukord pole mitte nende, vaid tootmisjuhi süü, kes palkas liiga palju tööjõudu. Kui toodang väheneb või jääb endiseks, aga kogu palgakulu suureneb, siis hakkab tootlikkus langema . Ettevõtja kulud suurenevad kiiremini kui tulud, mida ta toodangu müügist saab. Praegu me vaatlesime kahanevate tulude seadust tootmise poole pealt. Sama seadus kehtib kahaneva kasulikkuse seaduse nime all ka tarbimise puhul. Igast täiendavalt tarbitud kaubaühikust saadav kasulikkus on kahanev, kuni muutub ühest punktist alates hoopis negatiivseks, s.t. kasulikkus asendub kahjulikkusega. Kas olete proovinud süüa korraga ära kaks võikreemitorti, või juua korraga 12 pudelit limonaadi? Proovige ja otsustage, kas kahaneva kasulikkuse seadus kehtib või mitte.
  • Kulude kujunemine tootmises.


    Ettevõtte jaoks on oluline teada kahte asja: palju läheb maksma antud produkti
  • 80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
    Vasakule Paremale
    Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #1 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #2 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #3 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #4 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #5 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #6 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #7 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #8 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #9 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #10 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #11 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #12 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #13 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #14 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #15 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #16 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #17 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #18 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #19 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #20 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #21 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #22 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #23 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #24 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #25 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #26 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #27 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #28 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #29 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #30 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #31 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #32 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #33 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #34 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #35 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #36 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #37 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #38 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #39 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #40 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #41 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #42 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #43 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #44 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #45 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #46 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #47 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #48 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #49 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #50 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #51 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #52 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #53 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #54 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #55 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #56 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #57 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #58 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #59 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #60 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #61 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #62 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #63 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #64 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #65 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #66 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #67 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #68 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #69 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #70 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #71 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #72 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #73 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #74 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #75 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #76 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #77 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #78 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #79 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #80 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #81 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #82 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #83 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #84 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #85 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #86 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #87 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #88 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #89 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #90 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #91 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #92 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #93 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #94 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #95 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #96 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #97 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #98 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #99 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #100 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #101 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #102 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #103 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #104 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #105 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #106 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #107 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #108 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #109 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #110 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #111 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #112 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #113 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #114 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #115 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #116 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #117 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #118 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #119 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #120 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #121 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #122 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #123 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #124 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #125 Lõpueksami küsimused ja vastused 2008 #126
    Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
    Leheküljed ~ 126 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2010-02-10 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 486 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor Rainer Tok Õppematerjali autor

    Lisainfo

    Lõpueksami küsimused ja vastused(2008)
    finantsjuhtimine

    Mõisted

    suhteline eelis, võimaluse kohaselt, tööjõud, loodusressurssideks, majandusteaduslikus terminoloogias, kapitaliressursside, tootmise sisendiks, sisenditegurite ülesandeks, tootmisvõimaluste kõver, majandusteaduse uurimisobjektiks, normatiivne analüüs, endogeensed muutujad, eksogeensed muutujad, voog, hüpoteesi näol, internetiturust, nõudlus, nõudlusseaduse kohaselt, või palju, ostuvaliku tegemine, riist, hinna langusel, vastupidine mõju, esimese puhul, turu tasakaal, maksimumhind, miinimumhind, 18 nõudluse, 1 nõudluse, esialgsest tasakaalupunktist, 19 nõudluse, kogutulu, asenduskaupade rohkus, hüvise tähtsus, kasulikkuse mõistet, snobismiefekti toime, demonstratsiooni, nimetatud efektid, ükskõiksuskõverad, asenduse piirmäär, hulgast y, inferioorsetel kaupadel, tarbija valik, omataoliste seas, piirkasulikkuse teooria, kasulikkuse mõiste, lisaks sellele, tootmisfunktsioon, isokvant, piirprodukt, antud produkt, muutuvkuludeks, amortisatsiooni arvutamiseks, lühiperiood, lühiperioodi kulukõverad, püsivkulu lühiajas, vaadeldes muutuv, regressiivne kulukõver, pikaajaliselt, mittetäielik konkurents, monopol, monopolidel, peamine puudus, monopolistlik konkurents, oligopol, oligopsel turul, monopson, hinnaliider, kasumi maksimeerimine, tööturg, tööjõud, tööjõuturg, tööjõu pakkumine, tööjõu nõudlus, kapitaliturg, aktsia, obligatsioon, arenenud väärtpaberiturul, optsioon, olemuselt, maaturg, üro andmetel, juba praegu, aatomienergeetika puhul, üheks põhjuseks, igas riigis, gini koefitsient, makroökonoomika uurimisobjektiks, investeerimiskulutused, mõõdavad investeerimis, residendid, 39 tulude, arenenud ühiskonnale, keskkonna saastatus, paljudes riikides, tarbija ostukorv, majandustsükkel, pikemat tsüklit, eratarbimis, netoeksport, isiklik tarbimine, tarbimisfunktsioon, investeeringud, tootmislik tarbimine, investeeringud, investeeringud, samasugune, investeeringud, investeeringute aluseks, kogupakkumiseks, kogupakkumise näitajaks, kogupakkumise kõver, kogupakkumise puhul, horisontaalset lõiku, tootmisressursside alakoormatus, poliitikud, keynesi väitel, pakkumise šokiks, tööpuuduse määr, üksikisiku seisukohalt, siirdetöötuse korral, tööturupoliitika rõhud, teiseks põhjuseks, hädaabitööd, inflatsioon, ameerika põhja, 2 varjatud, ratsionaalsed ootused, isegi 3, 2 jooksev, hindade külmutamine, enam levinumad, ostukorvi, reaaltulu säilitada, inflatsiooni ohjeldamist, klassikaliselt, inflatsioon, valitsuse ostud, maksusüsteemil, neutraalsus, suunatus, vältimine, võrdsuse määratlemisel, horisontaalne võrdsus, vertikaalne võrdsus, kaudsed maksud, majandusteadlaste arvates, maksukorralduse stabiilsus, oluline mõjutaja, seadusandjad, raha ise, raha säästufunktsioon, rahaturg, rahaturud, rahapakkumise kujundamisel, finantsvahendaja, diskontomäär, sissetulekutelt, riigivõlg, maksud, maj, põlmaj, põlmaj, reservide olemasolu, ev seisukohalt, reformid, tootmissisenditeks, aktiivsed sisendid, algseteks teguriteks, lihtne taastootmine, laiendatud taastootmine, ressursid, põllumajanduse bioressursid, maa kasutamine, tööjõuressursid, mehed 16, tehnilised ressursid, materiaalsed ressursid, valmistoodangule järk, käibevara, tootmisvarud, lõpetamata toodang, taastootmisteooria, hüvitamine uutega, põllumajanduse ostuvõime, kapital, tööväärtusteooria järgi, turuväärtusteooria järgi, kapital, kapitali väärtus, kapital, põhikapital, kapitaliprotsent, majandusarvestus, o kulu, väljaminekud, käitiskulu, tootmiskulu, alternatiivkulu, kogukulu, piirprodukt, progressiivne kulukõver, rahaline sissetulek, puhastulu, kaubalisuse näitaja, kaasnev toodang, kõrvaltoodang, kogutoodang, majandamise lähtealuseks, ostuvõime, intensiivistamise võimalused, loomakasvatuses, naturaal, horisontaalne integratsioon, efektiivsusteooria olemus, tootmisvõimaluste kõveraks, suhted tegur, suhted toodang, max, tehn efekt, maj efektiivsus, efek, tehnoloogiaefekt, ressursid, taimekasvatuses, teaduslik uurimistöö, masinatööl, tõhusus, näitajates, tootmistehnoloogia, taimekasvatuses, töötahe, töövõime, tööoskus, tööjõudlus, tööviljakus, meetodi puuduseks, ajafond, töö intensiivsus, töö kvaliteet, kogutulu kaudu, vararentaablus, kattetulu, uurimine tootmis, selgitatakse milliseks, kusjuures aluseks, investeerimine, investeerimine kitsamalt, puhasinvesteering, laenukulu, tasuvuse uuring, lõpetav rahavoog, baasrahavoog, võimaluste valikul, kasumiindeks, sisemine rentaablus, investeeringu piirefektiivsus, eelarvestamise otsus, invest, kultuuride viljelemine, väärinduhind, müügihind, taimekaitse, raamatupidamisbilanss, summade kokkuvõtet, kontodevahelisi seoseid, aktiva, liigitusaluseks, liigitusaluseks, liigitusaluseks, liigitusaluseks, kontraarsel kontol, kontrapassiva konto, üksikud tulu, püsivkontod, sünteetilisteks kontodeks, analüütilisteks kontodeks, deebeti, lihtkirjendis, kahekordne kirjendamine, raamatupidamiskohustuslane, raamatupidamislausend alg, milledes, avansi, raamatupidamise sise, majandusarvestus, finantsarvestus, juhtimisarvestus, raamatupidamise seadusega, suurendavad rk, raamatupidamise sise, auditeerimise kohustus, auditeerimise õigus, kolmest näitajast, bilanss, raamatupidamise sise, lausend, hindamise aluseks, põllumajanduslik toodang, põllumajandustoodang, pm min, loomade massi, müümisel, muu väljaminek, arvestusleht, häda, diskont, põhiv, palga mõiste, palga arvut, puhkuse arvestamiseks, tulu selgitamine, kuluarvestus, muutuvkulud, juhtkond, palgakulud astmelis, otsekulud, liigitamise alused, tootegrupi puhul, juhtimisotsuste vastuvõtmisel, olulised kulud, kontrollitav, kulukohtade arvestus, perioodkulukandja, peamised ülesanded, peamine vajadus, kulukäitur, mahupõhised käiturid, nüüdisaja tootmises, turustuskulude kasv, finantskulude kasv, eelarved, eelduseks, otsustamise eesmärgil, lisaks eelnevale, ettevõtte struktuur, detsentraliseerimise käigus, planeerimis, planeerimis, tasakaalupunkti mahtu, jääktulumäär, vastutuspõhine arvestus, vastutuspõhine arvestus, vastutuskeskus, planeerimine, võtmesõna, planeerimine, retrograadne planeerimine, progressiivne planeerimine, vastassuunaline planeerimine, eelarvestamine, prognoosimine, projekteerimine, eelarvevalem, vastutuskeskustest, ettenähtud arvnäitajatest, plaani taga, analüüsi tulemused, päevaaruannetena, tasutud rendi, fie, kassaraamatus, ülejäänud kontodel, mobiiltelefonist, maksumaksja, rahavoog, maksuobjekt, fie, maksuametil, fie

    Kommentaarid (1)

    veronja20 profiilipilt
    veronja20: hea materjal, igati kasuks
    22:03 31-10-2011


    Sarnased materjalid

    528
    doc
    Keskkonnakaitse lõpueksami küsimused-vastused
    16
    doc
    Majanduse eksami küsimused ja vastused 10-klass
    51
    odt
    Infoteaduse lõpueksami küsimused ja vastused
    5
    doc
    1-KT küsimuste vastused
    9
    doc
    Turunduse eksami küsimuste vastused
    21
    docx
    Ärilogistika eksamiküsimused ja vastused TTÜ
    116
    pdf
    Sissejuhatus majandusteooriasse
    28
    doc
    Ettevõtluse kordamisküsimuste vastused



    Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
    Kasutajanimi / Email
    Parool

    Unustasid parooli?

    UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
    Pole kasutajat?

    Tee tasuta konto

    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun