100 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
~ 1 leht
Lehekülgede arv dokumendis
2013-03-12
Kuupäev, millal dokument üles laeti
21 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Laurman
Õppematerjali autor
„Käitumist klassiruumis“ (mis ilmus küll eelmisel aastal, kuid levis mõnda aega vaid erialaste sündmuste kutsuda teda töötuba või koolitust läbi viima. raames), näen ma õpetajaid – ning omaenda juhtimis- ja vanemaoskusi – nii eredalt, nagu oleksin ette pannud oma esimese paari prille. Selline ongi käesoleva raamatu mõju: see annab õpetajatele jõudu ja energiat ning see on kohustuslik igale osakonnale ja koolile.“ Professor Tim Brighouse / Birminghami Haridusameti juht Times Educational Supplement, 19. aprill 2002 „Mulle kui äsja kvalifitseerunud õpetajale oli see tekst äärmiselt kasulik oma põhiliste õpetamisoskuste arendamisel – eriti „trotslikumate“ klasside õpilaste-õpetajate käitumise ja tegevuste mõtestamisel.“ Bill Harris / Scottish Support For Learning
oli, ausõna, lõbustuspark. Koristajale jäime ka keset keerutamist vahele. Mõtlesime, et saame noomida, aga too ütles hoopis, et proovige, äkki järgmise trepi pealt saate suurema hoo. Koristaja oli meil ka vahva, alati tõi naeratuse näole. Jälle on kahju, et iga töötaja kohta midagi meenutada ei saa, sest maht saab täis, tahaks küll. Üks asi mida veel nautisin oli see, et osadele õpetajatele oli tähtis, et lastel oleksid kõhud täis ja nii sain paar korda ühelt õpetajalt loa magustoit sööklast tundi kaasa võtta kuna ma vahetunnis "ei jõudnud" ja tundi mingi hinna eest hilineda ei tahtnud. Tingimus oli muidugi, et süüa võin kui tunnitöö tehtud ja ega ma siis ikka pingutasin ka selle nimel, win-win olukord minu arvates.
I. Esimest korda elus Indrek tundis end tõesti üksikuna, mahajäetuna ja nagu maailmast eraldatuna, niipea kui vagunirattad hakkasid põrisema, tagudes mingisugust tundmatut takti. Kogu minevik tõmbus millegi pärast Vargamäele kägarasse kokku ja muutus nagu unenäoks, muinasjutuks, peaaegu olematuks. Mis olnud, tundus kõik tähtsusetuna; mis tulemas, nii tähtsana ja suurena, et tal puudus alles peaaegu igasugune sisu. Ta oli endalegi võõras selles võõras ümbruses. Võhivõõrad inimesed kiilusid ta vaguninurka. Ainuke lohutus, et võis aknast välja vahtida, kus vilksatasid mööda valgete kannudega traate kandvad postid lagedal või poolraagus põõsaste vahel, niidud aedadest piiratud heinakuhjadega, metsad, sood, rabad, viljarõukudega tipitud põllud. Siin-seal kirju kari, tule ääres seisev karjapoiss ja koer, kes sibas põriseva rongiga kaasa, kadudes mahalangevasse vedurisuitsu. Aga need tuttavadki asjad jätsid külmaks ja ei äratanud huvi. Valitses mingisugune h
3 Sissejuhatus. Valisin oma kursusetöö teemaks ,, Indigolapsed" . Miks selline teema? Töötan lastega ning neid vaadeldes ja samas kirjandust lugedes jääb mulje, et kõik lapsed, kes saadetakse psühhiaatriahaiglasse ravile, ei pruugi alati olla kas aspergerid või hüperaktiivsed. Vahel jääb tunne, et neid lapsi ei mõisteta ja neil on lihtsalt väga, väga raske siin ilmas hakkama saada. Muidugi valisin ka sellise teema sellepärast, et jäi alul arusaamatuks mõiste indigolaps. Konkreetselt uurimustööd ma selle kursusetöö jaoks ei tee, sest kui mulle töö alul on selgusetu, kes või mis on indigolapsed, siis pole ka mõtet oodata uurimustööd. Töö lõpus toon ma välja mõningad oma järeldused, mida ma isiklikult arvan indigolaste teooriast, sest võrdlen kahte last indigotunnuste ja diagnoosi omapäradega. Püüan võrrelda ja leida sarnasusi ning teha järeldusi, et
harjumust, 12 eksles, kui nii võib öelda, kahvatu naeratus huulil. Sel korral polnud enam mingit kahtlust: d'Artagnani solvati tõepoolest. Selles täiesti veendunud, vajutas ta bareti sügavamale pähe ja püüdes matkida kõrki ilmet, mida oli mõnikord näinud Gascogne'is reisil viibivatel suurnikel, astus ta lähemale, üks käsi mõõgapidemel ja teine puusas. Õnnetuseks, mida kaugemale ta sammus, seda enam pimestas teda viha, ja väärika ning kõrgi kõne asemel, milles ta tahtis esitada väljakutset, tuli tal keelele ainult viisakusetu, vihasest käeliigutusest saadetud jämedus. «Hei, härra!» hüüdis d'Artagnan. «Teie seal, kes te luugi taha poete! Jah, teie! Ehk kõnelete ka mulle pisut, mille üle te naerate -- siis naerame koos.» Aadlik tõstis aeglaselt silmad hobuselt ratsanikule, otsekui oleks ta aega vajanud taipamiseks, et nii kummaline etteheide oli määratud temale. Kuna tal ei olnud enam
tagastad. KURBUS/VALU: Ärge valage värskeid pisaraid vanade kurvastuste peale! Elu ilma valuta ja kurbuseta, pole see õige elu. Parim kättemaks vihale, on naer! Ma pole pika vihaga - maksan kätte ja unustan! Kurbuse kõige kõrgemal astmel pisarad puuduvad. Kui see oleks paljalt valu, ta sulaks läpipaistvaiks pisaraiks, peegeldades oma sisimat saladust ilma ühegi sõnata. Vihasena võib pidada parima kõne, mida kunagi kahetseda tuleb. Mitmekordse haiget saamise tulemuseks on usalduvuse kadumine Kunagi ära ole oma valuga üksi, sest kui kellegile räägid, on valutum. Vahel naeratad ka siis, kui süda tegelikult nutab. Kui sa pole kunagi kurb, siis sa pead end muutma, sest inimene, kes pole kunagi kurb, sel pole ka süda. See võltsnaeratus varjab pisaraid, mis mu südames jõgedena voolavad. Kurbuse varjamiseks on mul rõõmus suu ja silmad, mis säravad kas naerust, pisaratest või alkoholist.
Kõige hullem viis kedagi igatseda on olla tema kõrval ja teada, et sa ei saa teda kunagi. Selle asemel, et igatseda vanu aegu, tuleks võtta kõik praegusdest aegadest, sest ka need muutuvad ajapikku vanadeks aegadeks ja siis on meil mida mäletada. Igatsus armsa sõbra vastu tunned alles siis, kui olete lahkunud. Vahepeal igatsen Sind nii palju, et mul hakkab paha. Inimesed, kes tõeliselt igatsevad on hoopiski teistsugused, nemad ei ütle välja seda, just nemad istuvad keskööni üleval, just need püüavad sõprade juures naerda, käivad mälestustemaal ning tänu sellele on igatsus nii tohutult valus neile! Igatsen sind hoolimata sellest, et sa murdsid igaveseks mu südame. Igatsedes ei suuda olla Mina ise, pole isu, ei maga, ei taha midagi... nagu oleks haigus keha vallutanud. Keegi ei saa minna tagasi ja alustada uuesti algusest, kuid igaüks saab alustada täna ja teha uue lõpu. Mäletad, kuidas sa naeratasid mulle esimest korda? Mina istusin pingil, sina istusid uk
Inspiratsiooni eest soovin tänada endist Riigikogu liiget ning Euroopa Ökokogukondade Ühenduse juhatuse liiget, Toomas Trapidot. Samuti tänan kõiki inimesi Eesti ökokogukondade liikumisest, kes on panustanud, et käesolev töö saaks valmida. Väga tänan Euroopa ökokogukondi ja Eesti kogukondi ning alternatiivseid koole ja lasteaedu, mida uurimistöö raames oli võimalik viimase paari aasta jooksul külastada ja kellelt on olnud suur au õppida uue loomist. Suur tänu kõigile õpetajatele, kes võtsid aja hinnata metoodilist materjali. Aitäh! 8 1. BAKALAUREUSETÖÖ TEOREETILISED LÄHTEKOHAD Brügge, Glanz ja Sandell toovad välja, et inimene on oma evolutsiooni ja arengu kestel õppinud suure osa ajast õues, kogemusest ja suulisest pärimusest. Tehnoloogiline areng ja linnastumine on vähendanud kokkupuudet looduskeskkonnaga ning loomuliku õppekeskkonnaga
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid