sellega, et inimeses, nagu kogemus meile kinnitab, võivad samaaegselt esineda mitu vastandlikku püüdlust. Näiteks võib inimene tunda suurt janu, kuid sellele vaatamata mitte juua ükskõik millisest veekogust. Ta ei tee seda sellepärast, et ta teab võimalikke ohte, mis teda sel juhul võivad varitseda. Nii aga on inimeses üheaegselt kaks teineteist välistavat püüdlust: juua ja mitte juua. Seetõttu tuli Platoni järgi eeldada hinges erinevad hingejagusid, mis neid erinevaid püüdlusi justkui kannavad. Põhjendamata jääb küll miks neid hingejagusid peaks just kolm ja mitte näiteks rohkem olema. Samas jääb hing ikkagi üheks olemuseks ega jagune mitte kolmeks iseseisvaks hingeks – tegemist on liigendumisega ühe hõlmava ühtsuse sees. Need kolm on: mõistuslik hingejagu, logistikon, söakas (raevukas) hingejagu, thymos, ihalev hingejagu, epithymetikon.
tõde pole olemas, sest iga asja kohta võib esitada vastupidiseid väiteid. Nad said kuulsaks oma sofismidega, mida Platon nimetas sõna väänamiseks. Partnerilt tuleb küsida, kas sa oled kaotanud sarvi. Vastus on harilikult ei. Siit järeldus, siis oled sa arvekandja, sest see mida sa kaotanud pole, on sul olemas. 05.09.11 KLASSIKALINE FILOSOOFIA Sokrates (469 399) ta ise ei kirjutanud ühtegi rida, tunneme teda põhiliselt tema õpilase Platoni järgi. Esimene filosoof, kes arvas, et filosoofia ei pea uurima loodust ega arutlema maailma üle, vaid peab uurima inimhinge, tunnetama iseennast ja lahendama elulisi probleeme filosoofia peab olema õpetus, kuidas elada. Sokratese tarkus tark on see, kes tunnetab oma mitteteadmist (ma tean, et ma mitte midagi ei tea). Tark on ainult jumal, inimene saab olla ainult tarkuse armastaja filosoof, kes paikneb targa ja rumala vahepeal. Sokratese meetod ehk dialektika
kui vabaduse jaatamine pealesunnitud olukorras viib vabaduse eitamiseni. 2 Lühemalt öeldes vabadust nähakse seal, kus seda tegelikult ei ole. Õigusteaduse üliõpilasena tean, et mõisted nagu vabadus, heas usus, tervis, armastus jne on meie erialas defineeritud kui määratlemata õigusmõisted. Et veidikenegi selgitada enda jaoks ühte määratlemata õigusmõistet, teen lühikokkuvõtte mõnede filosoofide arvamusest vabaduse kohta. 1.1 Vabadus Spinoza järgi Juudi päritolu hollandi filosoof Spinoza kirjutab 1674 aastal nii: ,,Ma nimetan asja vabaks, kui see eksisteerib ja teotseb vaid oma loomuse vajalikkusest, ja sunnituks nimetan sellist asja, mida määrab miski muu täpselt ja kindlalt olema ja tegutsema. Nii eksisteerib näiteks Jumal paratamatult, kuid ometi vabalt, sest ta on olemas vaid oma loomuse paratamatusest. Samuti tunnetab Jumal iseennast ja kõike muud vabalt, sest ainult tema loomuse paratamatusest järeldub, et ta kõike tunnetab
le teselt otsustamiseks ja nende mitmekesisuses ning muutlikkuses orienteerumiseks. Veel enam meeleliselt tajutav maailm peaks oma muutlikkuse tttu ilmselt ka muudetav olema, iseranis kui soovitakse teda muuta sarnasemaks tema olemusphjustele. Meeltega tajutava maailma mberkorraldamine eeldaks aga teadmise omamist ideede-tasandi kohta. Platoni epistemoloogia petabki, et see teadmine, ehkki raskesti, on siiski saavutatav kui inimesel on vastav aprioorne teadmise- potentsiaal hinges. Lisaks vastavatele intellektuaalsetele eeldustele on selleks nutav ka haridus, mis kujundaks inimeses ige hoiaku orientatsiooni mistuslikule elule. Paraku pole niisuguseid eeldusi mitte kigil inimestel, ja ka neil, kes seda potentsiaali siiski omavad, mitte samal mral. Seetttu tuleb enamikul maailmas orienteeruda meeltetunnetuse kaudu kujunenud arvamustele toetudes. Viimased on Platoni epistemoloogia kohaselt muutlikud ja relatiivsed kige suhtes, mis vljendub samade asjade kohta kujunevate
Emotsionaalne (toetavad julgus) Riigimehe elu: õnnelik, kui rakendab õiglus ja julgust, aga mitte Instinktid(ohjeldamatud,mõõdukus!) tarkust. Rakendab voorusi ebat. ühiskonnas. Hea, kui hing juhitud mõistuse poolt- õiglane hing toimib õiglaselt teiste Filosoof: tarkuse voorus, täiuslik ühend hingede vastu. Poliitika eesmärk: õnneliku elu võimalus. Polis vajab filosoofi ja vastupidi. Ilupüüdlus (armastus): subj naudingutunne – meelelised ja vaimsed!Õnnelik rahvas: kodanikud osalevad poliitikas ning toimivad vastavalt Vaid see, kes armastab ilu, elab elamisväärset elu. loomutäiusele; suur keskklass
ontoloogiliselt iseseisvat staatust. Tõsi küll, ükskõik milliseid hüvelisi ümberkorraldusi on siin raske alal hoida, kuna – nagu Platon toonitab – see valdkond on pidevalt muutlik ja ebastabiilne. Osutatud ümberkorraldamine eeldaks aga seda, et reformija omab teadmist tegelikkuse olemustasandi kohta. Platoni epistemoloogiale toetudes võibki eeldada, et selline teadmine, ehkki raskesti, on siiski saavutatav kui inimesel on vastav aprioorne teadmise-potentsiaal hinges, st kui hing on olnud osavõtus tegelikkuse olemus-struktuurist. Siis on anamnesis`e ja dialektika kaudu võimalik endas niisugune teadmine välja kujundada. Lisaks vastavatele intellektuaalsetele 1 Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. eeldustele on selleks nõutav ka haridus, mis kujundaks inimeses õige hoiaku – orientatsiooni mõistuslikule elule. Paraku pole niisuguseid eeldusi mitte kõigil
hoolitseda oma ihu ja hinge eest Inimene: osa ühiskonnast (riigist), hierarhilisest süsteemist, mille eri osad täidavad eri funktsioone. Seega hea elu on poliitiline küsimus Valitsejad ülesanne? Seadused -> voorused Tõeline voorus: vaimne. Seega: kirik ülem riigist Ka valitsejate vooruse tasuks on igavene elu, mitte maised hüved 7. Thomas Hobbesi subjektiivne õnnekäsitus Inimesed, nagu kõik kehad, alluvad liikumise seadusele Inimese panevad liikuma ihad Hea ja kuri on seotud inimeste ihadega: ei ole absoluutset ega loomupärast head ja kurja, vaid hea ja kuri on nimed, mille inimesed annavad asjadele vastavalt sellele, kas nad ihaldavad või väldivad neid asju "Õnn (felicity) on pidev õnnestumine nende asjade saavutamisel, mida inimene erinevatel aegadel ihaldab. [---] Ei ole olemas sellist asja nagu meelerahu, seni kuni me siin maailmas elame; sest elu ise on liikumine, ja ei
demokraatliku riigi üks põhi iseloomustaja, on rahva väärtuslikum hüve oma soovide ja mõtete väljendamiseks, ehitamaks paremat ja täiuslikumat riiki läbi debattide, avaliku arvamuse avaldamisega ja läbi kahekõne riigiisade ja rahvaga. Vabadusest saab halvim illusioon siis, kui vabaduse jaatamine pealesunnitud olukorras viib vabaduse eitamiseni. Lühemalt öeldes vabadust nähakse seal, kus seda tegelikult ei ole. Spinoza arusaamine vabadusest Juudi päritolu hollandi filosoof Spinoza kirjutab 1674 aastal nii: „Ma nimetan asja vabaks, kui see eksisteerib ja teotseb vaid oma loomuse vajalikkusest, ja sunnituks nimetan sellist asja, mida määrab miski muu täpselt ja kindlalt olema ja tegutsema. Nii eksisteerib näiteks Jumal paratamatult, kuid ometi vabalt, sest ta on olemas vaid oma loomuse paratamatusest. Samuti tunnetab Jumal iseennast ja kõike muud vabalt, sest ainult tema loomuse paratamatusest järeldub, et ta kõike tunnetab
määral võimalik. Inimene on osa ühiskonnast, hierarhilisest süsteemist. Inimestel eri funktsioonid. Hea elu on poliitiline küsimus. Valitseja ülesanna seotud seadustega, mis võimaldavad voorust? Tõeline voorus on vaimne: seega kirik on riigist ülem. Ka valitseja vooruse tasuks igavene elu, mitte maised hüved. 7. Thomas Hobbesi subjektiivne õnnekäsitus Inimesed, nagu kõik kehad, alluvad liikumise seadusele. Inimese panevad liikuma ihad. Hea ja kuri on seotud inimeste ihadega: inimesed kas ihaldavad neid või väldivad. Õnn (felicity) on pidev õnnestumine nende asjade saavutamisel, mida inimene erinevatel aegadel ihaldab. "Ei ole olemas sellist asja nagu meelerahu, seni kuni me siin maailmas elame; sest elu ise on liikumine, ja ei saa kunagi olla ilma iha ega hirmuta, nagu ta ei saa olla meelteta." 8. Shaftesbury subjektiivsest õnnest
Käbinääre oleks see koht, kus kaks substantsi teineteisega kokku saavad. See aga pole mingisugune lahendus. Küsimus taandub sellele, kuidas mitteruumiline, mittemateriaalne vaim saab põhjuslikult mõjutada ruumilist, materiaalset kilpnääret. Üks võimalus probleemi lahendada on väita, et põhjuslik vastasmõju keha ja vaimu vahel on sui generis: n.ö. unikaalne, eriline põhjuslikkuse liik- mitte see ,,naturaalne" põhjuslikkus, mis esineb materiaalses maailmas. Prantsuse filosoof Nicolas Malebranche pooldas seisukohta, mida nimetatakse okasionalismiks (ld occasio ´juhus´, ´juhtum´, ´ajend´). Ta arvas, et hinge ja keha vahel ieo le mingeid põhjuslikke seoseid. Malebranche seletas nimetatud seaduspära Jumala sekkumisega. Keha ja hing on omavahel kooskõlas tänu sellele, et Jumal neid pidevalt kooskõlastab. Ka siin jäi probleem lahendamata. Probleem seisnes selles, kuidas saab miski,
3. Inimesel on omane väga kõrge enesehinnang. Küünikud leidsid, et õnn ei seisne välistes asjadesnagu raha ja võim, vaid eelkõige hingerahu olemasolus. Selline õnn polnud nende arvates haavtav ja samuti ei kadunud ta kuhugi, kui oli juba saavutatud. Aristoteles- 384-22 eKr. Õppis Platoni akadeemias oli Aleksander Suure koduõpetaja. Peale rännakuid asutas Athenas oma Lykeion'i. Oli esimene süsteemne filosoof, võttis läbi kõik olulised valdkonnad. Jagas kõik teadmised kolmeliiki: 1. Teoreetilised ( filosoofia, matemaatika, füüsika) 2. Praktilised (eetika, poliitika) 3. Loomingulised (kunst ja käsitöö) Loogika-ta tegeles definitsiooniga ja näitas, et sellel on 2 osa: 1. Ta paigutas mingi objekti mingisse suuremasse gruppi, mille tunnused on ka tema omad 2. Ta näitas, et definitsioon peab välja tooma ka erisuse
tungid, vaid verejanu ja kättemaksuhimu. Kurjus ei seisne mitte tegudes, vaid kavatsustes tegude taga seisnevates patustes soovides. (Sealjuures ei ole oluline, kas tegu õnnestub läbi viia või mitte). Oma elu kaitsmine on vale tung, sest õnn seisneb hinge päästmises. Armastada tuleb asju, mida me ei saa endast sõltumatult kaotada. Õnn on suunatud teispoolsusele. Järelikult on omavoliline vägivalla kasutamine keelatud, sest ei suudeta ihasid alla suruda. Seadus küll lubab end kaitsta, kuid tegelikult on see patt. Inimene peab ära pöörduma maistest asjadest ja naudingutest. Jumala armastus on igavese armastuse vastu. Augustinus õiglasest sõjast: Vaja võidelda kurjusega, kaitsta teisi ja kogukonda. Seda sai teha vaid valitsejate korraldusel ja raske südamega. Tapmine seaduse nimel, ihadeta. Halastuse mõõde Riigi eesmärgiks kord, et patused ei kahjustaks üksteist. Valitseja teostab Jumala tahet maa peal
asi , mis on saavutatav ühiskondliku tegevuse kaudu. Individualism (Montaigne) rõhutas tagasitõmbumist poliitilisest elust, elada endasse süüvides. Õnne jaoks on tähtsad oma lähedased inimesed tõelised sõbrad. (Neo-)augustiinlus (Pascal) Samuti distantseerusid poliitikast. Subjektiivse õnnekontseptsiooni kujunemine 17. sajandil: Thomas Hobbes. Inimesed, nagu kõik kehad, alluvad liikumise seadusele. Inimese panevad liikuma ihad. Hobbes väidab, et ei eksisteerigi loomupärast head või kurja, need mõisted on seotud inimeste ihadega (kui miski meid tõmbab, siis nimetame seda halvaks). Hobbesi arvates ei saa õnne objektiivselt defineerida. Võimutaotlus, pidev rahuldamatu seisund, pidev püüdlus suurema võimu- õnne poole. Shaftesbury ja Leibnizi vastus Hobbesi subjektivismile Shaftesbury ,,Me kõik nõustume, et õnne poole tuleb püüelda ning, et seda tõepoolest ka alati tehakse"
Euroopa ideede ajalugu I loeng 07.09.2012 Inimene kui ühiskondlik olend. Moraalsed ja poliitilised ideed kuidas on seotud? Kes on inimene ja mis on tema eesmärgid, ihad? Üksikisiku tegutsemise sfäär ehk moraalsed ideed õnn, au etc Poliitilised ideed riik, demokraatia etc Moraalifilosoofia Varauusajal räägiti praktilisest filosoofiast, mis jagunes kolmeks eetikaks (üksikisiku elu), ökonoomikaks (perekonnaelu) ja poliitikaks (ühiskondlik elu). Eetika inimestevahelised suhted (õnn, au...), teaduslik lähenemine sõprusele (mis hoiab sõprussidemeid koos, sõprus erinevate klasside vahel jne). Kuidas see mõjutas poliitilist filosoofiat
vastandina Spinoza monismile. Leibnizi olulisim veendumus: ,,Tegelikkus koosneb ühikutest, üksikutest individuaalselt eksisteerivatest osakestest. Tegelikkus ei ole oma äärmistel piiridel mingi hägune ja kõikehõlmav mass, millesse upub kõik individuaalne.". 6. Intuitivistlik tunnetusteooria(H.Bergson) Iga ehtne metafüüsika põhineb mõnel põhielamusel, mõnel enam-vähem konkreetsel intuitsioonil, mida asjaomane filosoof peab küllalt sobivaks ja viljakaks, et teda rakendada maailma mitmekesiste nähtuste selgitamisel. Bergson arvab, et elu on oluliselt pidev kestus, pidev saamine. Seda tõelist tegelikkust ei saa me tunnetada mitte intellektiga, vaid ainuüksi intuitsiooniga. Tõelise tegelikkuse tunnetamisorganiks on intuitsioon mitte intellekt. Intellekt on võime, mis saab meie praktiliste eesmärkide saavutamise vahendiks
Simmiasele ja proovige anda Sokratese kõnele argumendi kuju. Neil, kes on enda elu elanud hästi ning ausalt ja sisutanud selle filosoofiaga, on Hades ees ootamas suured hüved. Nemad jõuvad Jumalate juurde. Surm tähendab hinge eraldumist kehast. Ent see ongi ju see, millega filosoofid igapäevaselt tegelevad keha juhib hinge õigelt kursilt kõrvale ning läbi tajude ning ihade teeb keha hinge jaoks tõeni jõudmise keerulisemaks. Kui hing saab eraldatud keha ihadest, on filosoof jõudnud pärale tõeni. 3. Sokratese kaitsekõne oma surmaotsusega leppimiseks on veenev juhul kui on õige üks selle kaitsekõne eeldustest: et hing on surematu. 70a küsib Kebes Sokrateselt, kas on võimalik tõendada, et surnud inimese hing jääb alles ja ei haihtu pärast surma koos kehaga (70a-b). Vastuseks esitab Sokrates järgmise tõestuse, mille keskne tees on vastandite sündimine vastanditest (70c-72d). Esitage see tõestus argumendi kujul.
Igavik aeg Ruum aeg Juhuslikkus paratamatus (täppisteadus juhuslikkust ei aksepteeri) Võimalikkus tegelikkus Kvaliteet kvantiteet Sisemine välimine Olemine saamine Näivus reaalsus Eesmärk vahend Tarkus kaastunne 2.tunnus : "ultimatiivsed väited". Filosoofia on pigem "ükskõik mille teooria" kui "kõige teooria" (omane täppisteadusele). Filosoofia tekke üheks eelduseks oli mütoloogiast vabanemine. Filosoof püüdles tarkuse (teoreetilise tarkuse mõistmise) poole. Enne 17. saj - filosoofia ja teadus sünonüümid. 17. saj alguses tekkisid teadused (Galileo Galilei teleskoop ehk pikksilm; Newton) ning nüüd küsimus, mis tarkuse poole nüüd filosoofia püüdleb? Asemele tekib uut tüüpi filosoofia. Üldse on 3 liiki küsimusi: 1) Saab vastata kogemuse põhjal 2) Saab vastata deduktiivse arutluse teel (matemaatika, loogika)
kõnelevad, siis pidi inimese hing olemas olema ka enne konkreetse inimese sündi ja juba eelnevalt mitmeid sünde läbi elanud. Seetõttu peab ta olema näinud kõike nii Hadeses, hauataguses maailmas, kui ka siinses maailmas. Tegemist on Platoni varasemasse loomingu perioodi kuuluva teosega, kus ei ole veel ideedevaldkonna terminit, kuid antud juhul võib tema vaadete hilisemat evolutsiooni silmas pidades samastada Hadest ideedevaldkonnaga. Niisiis on hinges sünni-eelne teadmine ideedest, mis aga sünni momendil “ununeb”. Sünd tähendab antud juhul surematu hinge ühinemist kehaga. Kehaga koos omandab hing ka meeleorganid. “Unustust”, millest siin kõneldakse, võiks seetõttu interpreteerida selliselt, et sünni-eelne ideede-teadmine mattub kehastumise järel hinge tulvavate meelemuljete alla – kuid ei kao. See on hinges kadumatult olemas, kuigi mitte selgelt teadvustatud. Sellisena on see
,,Haridus teeb vabaks" see sentents mind. Kui õpetaja armastab õpilasi, on omistatakse Vana-Kreeka filosoofile õpilased vabad, ja vastupidi, kui õpetaja Epictetusele. Kui kirjutada Interneti otsimootorisse juhtumisi ei armasta õpilasi, siis on nad only educated are free (ainult orjad. haritud inimesed on vabad), saame teada, et Vana-Kreeka stoikust filosoof HARIDUS TEEB VABAKS Epictetus (55 ca 135), kes nii ütles, HARIDUS 12/2009 sündis orjana, oli pealegi veel füüsilise Veel kaks näidet selle kohta, kui puudega ja vaevalt ta õnnelik oli. Aga konkreetne tähendus sõnadel algselt kuna ta õppis filosofeerima ning hakkas võis olla. Surprise (üllatus) tähendas
Jagab hinge kolmeks osaks: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa. Harmoonia tähendab seda, et need osad on õiglases vahekorras ja ükski osa ei sega vahele teise toimimisele, igaühel on oma funktsioon. Mõistus valitseb hinge oma tarkusega, emotsioonid toetavad mõistust ja annavad tegutsemiseks jõudu, instinktid on ohjeldamatud, need peavad olema kontrollitud, st peab olema mõõdukalt. Kui iga osa täidab oma funktsiooni, on hinges õiglus ja see tingib ka voorusliku käitumise teiste suhtes. Hilistes dialoogides (nt Pidusöök) räägib Platon, et vooruslik elu sünnib ilu püüdlusest ehk armastusest. Aristoteles väitis, et õnn on hinge toimevõime vastavalt loomutäiusele tervikuna. Üldiselt lahtiseletatuna tähendab see inimese oskust toimida mõistuspäraselt. Suurim hüve on oma 1 funktsiooni teostamine parimal viisil
Channelling Jesua Teadvuse muutumisest Pamella Cribbe 04.01.2008 Varem oleme me kirjeldanud Valgusetöölise reisi, egokeskse teadvuse juurest südamekeskse teadvuse juurde, ajaloolisi tagamaid.See osa saab tervenisti pühendatud muutuste psühholoogilistele karakteristikutele. Me jagasime selle protsessi neljaks sammuks või etapiks, mis me siinkohal ära märgime: 1. rahulolematus sellega, mida pakub egokeskne teadvus, "millegi veel" otsing: lõpu algus. 2. egokeskse teadvusega seotuse tunnetamine, enda vabastamine egoga seotud mõtetest ja emotsioonidest: lõpu keskpaik. 3. egoga seotud vanadest energiatest vabanemine, kookoni mahajätmine, uue mina tekkimine: lõpu lõpp. 4. südamekeskse sisemise teadvuse ärkamine, armastuse ja vabaduse motivatsioon, muutumise lõpuga teiste aitamine. I Etapp: Ego ei rahulda enam. Teadvuse muutumine egokesksest südamekeskseks algab sisemise tühjuse tunnetamisest. Asjad, mis huvitasid varem, või situatsioonid, mi
Arendasid edasi grammatikat ja ka loogikat ning töötasid välja terve rea sofisme ehk sõna väänamisi. Sarvik! - Kas sa oled kaotanud sarvi? (Ainult vastus ei või jaa). Ei (vastus reeglina), siit järeldus kuna sarvi kaotanud ei ole, järelikult sarvekandja ehk sarvik. KLASSIKALINE ANTIIK-KREEKA PERIOOD Sokrates (469-399 e.Kr) Ta ise ei kirjutanud ühtegi rida ja tema mõtteid tunneme tema õpilaste tööde järgi, eriti Platoni töödest. Ta oli esimene filosoof, kes ütles, et filosoofia ei pea tegelema loodusega vaid inimhingega ja peab õpetama vooruslikult elama. Sokratese tarkus tarkus seisneb selles, kui inimene teadvustab endale oma mitteteadmist, saab aru kui vähe me tegelikult teame kui vähe me maailmast teame. Sokratese meetod ehk dialektia so vestluskunst, arukus vaielda ja argumenteerida, küsida ning vastata nii, et tulemuseks oleks probleemi sügavam mõistmine. Kasutas 4 võtet: IROONIA
meelelisest tajust või igal juhul ei teostu ilma tajuta … Ja üldiselt ei ole ühest mõistest leida midagi sellist, mille tundmist ei omataks meelelisest antusest.” (SVF II 88) Hing on sünni momendil sarnane tabula rasa`le, puhtale tahvlile, mis alles meelte vahendusel täidetakse tunnetusliku sisuga. Taju üldjuhul ei eksi, eksimused tulenevad peamiselt mõtlemise vildakusest. Tunnetusprotsess saab alguse sellest, et meeli mõjutatakse väliste nähtuste poolt, ja seeläbi tekib hinges “ettekujutus”, phantasia, kui “jäljend hinges”, typosis en psyche. Etteruttavalt tuleb ütelda, et stoikute ontoloogia kohaselt on kõik, mis on, kehaline. Nii on kehaline ka inimese hing – tunnetusinstants inimeses. Taju käsitlesid stoikud vastasmõju tulemusena, mis leiab aset kehalise hinge ja selle suhtes väliste kehalise mõjutajate vahel. Väline mõjutus jätab hinge jälje, pressib selle hinge nagu tempel jätab jälje vahasse
Inimene on osa ühiskonnast (riigist), kus kehtib hierarhia, selle eri osad täidavad erinevaid funktsioone. Hea elu on seega poliitline küsimus. Valitseja ülesanne on luua seadused, mis on kooskõlas voorustega. Tõeline voorus on vaimne. Seega on kirik ülem riigist. Ka valitseja tasuks on igavene elu, mitte maised hüved. 2 7. Thomas Hobbesi subjektiivne õnnekäsitus Inimese panevad liikuma ihad. Hea ja kuri on seotud inimese ihadega, ei ole absoluutset ja loomupärast head/kurja. Hea ja kuri on nimed, mille inimesed annavad asjadele vastavalt sellele, kas nad ihaldavad või väldivad neid. "Õnn (felicity) on pidev õnnestumine nende asjade saavutamisel, mida inimene erinevatel aegadel ihaldab. [---] Ei ole olemas sellist asja nagu meelerahu, seni kuni me siin maailmas elame; sest elu ise on liikumine, ja ei saa kunagi olla ilma iha ega hirmuta, nii nagu ta ei saa olla meelteta." 8
Ainult hädavajalikuga leppiv inimene ei saagi mugavust hinnata, sest tal pole seda kunagi olnud. Ta võib arvata mugavusest mida tahes, aga tegelikult ta ei tea, sest pole seda kunagi kogenud. Kui aga rikas kaotab varad ja mugavused, on ta masendunud ja ei oska (ja ega eu tahagi) vähesega toime tulla. Ta on rikutud. Samas rikkus ei pruugi muuta inimest mitte mõtlevaks. Ta suudaks sama hästi arutleda filosoofiliselt kui vaesem askeetlikum filosoof. o Olen nõus Seneca seisukohtadega. Ta väidab, et mida rohkem inimene omab (enamasti materialistlikku), seda rohkem ihkab ta veel saada. Seneca räägib rahvale, et nad väldiksid seda, mis lihtrahvale meeldib ja mida juhus pakub. Et nad jääksid kahtlevaiks ja kartlikeks iga juhusest tuleneva hüve puhul. Et nad põlgaksid kõike, mis esineb ehte ja kaunistuse kujul. (Mõtelge sellele, et
Stoitsismi üldine definitsioon: hellenistliku ja rooma filosoofia (3. saj eKr 2. saj kp eKr 6. saj pKr) suund, mis pooldas mõistuse järgimist. Kreeka kunst, filosoofia ja usund avaldasid suurt mõju rooma ideoloogiale, kuid omandatavaid kultuuriväärtusi kohandasid roomlased oma vajadustele ja arendasid edasi. Nii juhtus hiljem ka stoitsismiga. Rooma kujunes juba vabariigi lõpul üheks stoitsismi leviku peakeskuseks. Stoikud moodustasid koolkonna, mille rajajaks oli Vana-Kreeka filosoof Zenon Kitionist (umbes 336 264 e.m.a). Stoikute koolkond teeb oma ligi viiesaja-aastalise kestvuse vältel läbi kolm üksteisest eralduvat perioodi. Koolkonna vanem ajajärk, vanem stoiklus, kannab klassikalist ilmet ja on suhteliselt sõltumatu teistest filosoofilistest vooludest. Sellele järgnev keskmine stoiklus on juba eklektilise iseloomuga ja mõjutatud enim platonismist. Noorem stoiklus kuulub Rooma
nad ihaldavad või väldivad "Õnn (felicity) on pidev õnnestumine nende asjade saavutamisel, mida inimene erinevatel aegadel ihaldab. [---] Ei ole olemas sellist asja nagu meelerahu, seni kuni me siin maailmas elame; sest elu ise on liikumine, ja ei saa kunagi olla ilma iha ega hirmuta, nii nagu ta ei saa olla meelteta." 8. Shaftesbury subjektiivsest õnnest Shaftesbury väidab, et õnn on vaid teatavas mõttes subjektiivne. Tema jaoks on tähtis tunnete harmoonia hinges, mis viib vooruslikule tegutsemisele ja tagab ühiskondliku harmoonia, see tingibki õnneliku elu. Lahtiseks jääb, millist rolli mängivad välised asjad õnnes, ent on kindel, et õnnelik elu on ühiskonna teenistuses. Voorus on õnne paratamatu tingimus. 9. Rousseau moodsa inimese hingehaigusest Rousseau eristab kahesuguseid inimesi: loomulik inimene vs ühiskondlik inimene. Loomuliku inimese keskseks mõisteks on enesearmastus (amour de soi) - põhivajaduste rahuldamine
oskate neile vastata, siis oskate vastata, siis oskate tõenäoliselt vastata ka eksamiküsimustele.) Küsimused Camus' Sisyphose müüdi kohta: Kuidas kirjeldab Camus absurditunde avaldusi? o Absurditunne võib ükskõik kellele ükskõik missugusel tänavanurgal näkku karata. Niisugusena nagu ta on oma ahastamapanevas alastuses, oma särata valguses on ta hõlmamatu. o Kui meilt vahel küsitakse, mida me mõtleme, ja me vastame: ,,Ei midagi", siis võib see mõnel puhul olla vale. Armastajad teavad seda väga hästi. Aga kui vastus on siiras, kui ta kajastab seda isepäralikku hingeseisundit, kus tühjus muutub kõnekaks, kus argipäevaste toimingute ahel katkeb, kus süda otsib asjata siduvat lüli, siis see on absurdi esimene märk. o Absurdi tunne on mõtlemine, et elamine on naeruväärne harjumus. Enesetapp
Antiikfilosoofid nõustusid, et ilma vooruseta ei ole õnne. Platon väitis esialgu, et ainult voorusest õnneks ei piisa, hiljem jõudis järeldusele, et piisab. Vooruslik elu tuleb hinge harmooniast, elu pole väärt elamist, kui hing on haige. Jagab hinge kolmeks osaks: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa. Mõistus valitseb hinge oma tarkusega, emotsioonid toetavad ja annavad jõudu, instinktid on ohjeldamatud, neid peab olema mõõdukalt. Kui iga osa täidab oma funktsiooni, on hinges õiglus ja see tingib ka voorusliku käitumise teiste suhtes. Aristoteles väitis, et õnn on hinge toimevõime vastavalt loomutäiusele tervikuna. Suurim hüve on oma funktsiooni teostamine parimal viisil. Inimese hinge funktsiooniks on toimida mõistuspäraselt kogu elu jooksul. 2. Aristoteles, Platon ja stoikud õnne ja väliste hüvede suhtest Platon väitis, et esikohal on vaimsed naudingud, neist piisab õnneks(,,Pidusöök", varem väitis vastupidist)
Sõna sofia käib teoreetilise teadmise tüübi juurde, sest tarkus on midagi, mida on vaja iseendale. 2. Milline on klassikaline ettekujutus teadmise tüübist, mida kutsutakse tarkuseks? Tarkus- teadmine jumalikest ja inimlikest asjadest ehk siis teadmine taevalikest, mis jaguneb kehalisteks ( kõik kehalisi nähtusi uurivad teadused- astronoomia, bioloogia, anatoomia, füüsika) ja kehatuteks asjadeks (kõik kehatuid asju uurivad teadusharud- teoloogia, psühholoogia, matemaatika), ja maistest asjadest (eetika, riigiteadus). 3. Kuidas filosoofiaga alustada?Milliste filosoofide seisukohta selles küsimuses te teate? Filosoofia saab filosoofide arvates alguse erinevalt- kas meeleolu, kahtluse või mingi tunde ajel. Mõned neist arvavad isegi, et filosoofiaga polegi võimalik algust teha. · Hegel ja Heidegger arvasid, et filosoofiaga polegi võimalik algust teha, filosoofia algust metoodika mõttes pole olemas
Mõtteteadus - elu liigub mõtte jõul edasi. Kui mõte on loid, siis nii liigub ka elu. Filosoofias on erinevaid vaateviise ühele ja samale asjale. Filosoofia lätteks on kõrgem uudishimu, mis Vanas-Kreekas liikus kahes suunas: 1)Joonia koolkond (praeguse Türgi, Väike-Aasia rannik) - esitatakse küsimus asjade algusest (arhe); 2)Sofistide ajastu - neid ei huvita asjade algus, nende mõtete keskmes oli inimene (antropos). Need kaks suunda võttis kokku suur Kreeka filosoof Platon. Ta leiab, et tarkus voolab mõlemast allikast - maailmast ja me endi sügavusest. Platon esitab filosoofia 3 põhiküsimust: 1)Mis on tõene?; 2)Mis on hea? (eetikaküsimus); 3)Mis on ilus? (esteetika). Immanuel Kant on viimane suur valgustaja, suur kriitik. Immanuel Kant sõnastab 4 küsimust: 1)Mida ma võin teada? (sellele vastaks metafüüsika); 2)Mida ma pean tegema? (moraali- või eetikaküsimus); 3)Mida ma võin loota? (religiooniküsimus); 4)Mis/kes on inimene
Jumala ajavoolule. armastus äratab inimese. · Maailm ja aeg kuuluvad alati kokku. · Jumala armastus valatakse inimesse (infusio · "Koos ajaga loodi ka maailm ja koos sellega algas caritatis) vt. Ro 5,5. liikumine ja seisundite muutus." · Tänu Jumala ligiolule suudab inimene ületada · Siin on kaasaegseid relatiivsusteooria ja kurja ja tühiseid ihasid. kosmogoonia sugemeid. · Jeesus on eeskuju ja tervendav rohi meie hingele. · Inimene Ta on inimese juures Püha Vaimu läbi. · Inimene on "ihust ja hingest koosnev mõistusega · Tõe otsimise tee substants". Seejuures Augustinus eelistab hinge. · "Miks sa tahad väljas hulkuda? Pöördu · Inimene sisemaailm koosneb teadvuse (memoria),
Seega naissugu, kuninglik päritolu eraldivõetuna on tarvilikud, aga ainult koos on nad piisavad. Ehk miski on printsess siis ja ainult siis kui ta on naine ja kuningliku päritolu. 13. Selgitage filosoofiliste probleemide iseloomu I. Berlini järgi! Filosoofilised küsimused ei ole kogemustel põhinevad Nt ''Kas Peetril on prillid ees? Ega formaalsed (vormist lähtuvad) Palju on 3+3? Samuti ei tea filosoof ette, kuidas ta peaks küsimusi esitama. 14. Miks võiks varakeskaegset astronoomiat pidada filosoofiliseks distsipliiniks? Kuna fookuses olid pigem filosoofilis-teoloogilised kosmoloogiaalased arutlused kui konkreetselt vaadeldud taevasündmused. Nt Põhjalikult arutati erinevaid taevasfääride mudeleid, mis leidusid näiteks Aristotelese ja Ptolemaiose taasavastatud teostes. Kõne
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
