Mis on minu kui noore jaoks oluline?
Lugupeetud õpetaja, kallid klassikaaslased
Täna räägin ma teile teemadel , mis mõjutavad iga noore inimese elu, kuid
mida vahel ei käsitleta vajalikul määral. Kas olete kunagi mõelnud kui
palju meil tegelikult vedanud on?
Vabadus on meie generatsiooni jaoks enesestmõistetav . Me saame näha
maailma ja kogeda tähtsaid sündmuseid . Meil on üldjuhul ka vabadus teha
ise oma otsuseid ja kujundada oma maailmapilti. Loomise ja ideede
avaldamise vabadus: see on võimalus nii kritiseerida kui luua midagi
imelist, ilma, et keegi neid kontrolliks. Me vanematel polnud
valikuvõimaluse omamise privileegi. Neilt oodati et nad jääksid kindlatesse
raamidesse, toimus ühiskondlik seisak. Loovus oli piiratud ning mõtlev
inimene ei saanud toimida vabalt. Aga minul kui noorel on vabadus oluline
just seetõttu, et ma saan avaldada oma arvamust ja mitte elada kinnises
ühiskonnas, kus ma ei kuule teiste mõtteid.
Kas teie olete kunagi mõelnud, et miks me räägime koolikohustusest mitte
koolivabadusest? Mida saame meie, noored, teha, et teadustada endale
kui suur privileeg on omada haridust. Kui me tõuseksime hommikul üles ja
ei mõtleks enam, et me läheme kooli, sest me peame seda tegema, vaid
me läheme kooli, et saada iga päeva ja iga tunniga üha rohkem aru
maailmast meie ümber ja iseenda kohast selles, siis ongi noorte inimeste
jaoks muutus juba toimunud. Me oleme ise võimaldanud endale rohkem
valikuid ja oleme seevõrra vabamad . Ära ei tohiks unustada ka seda, et
meil on võimalus saada haridust kõigis valdkondades ja teha valik oma
lemmikala kasuks. Täna oleme me valinud olla siin.
Kõikide inimestega, kellega me oma elus kohtume , oleme määratud
kohtuma teatud eesmärgil. Ei ole vahet, kui kaua nad meie elus
figureerivad. Absoluutselt igal inimesel on meile midagi õpetada. Kui me
kohtume inimesega, kes meile ei meeldi ja kes meid ärritab või vihastab,
siis näitab see lihtsalt seda, kui palju on Sinul veel õppida - kannatlikust,
mõistmist, tolerantsust, empaatiat. Noorte jaoks on tähtis saada uusi
kogemusi inimestega, kes on sootuks erinevad neist endist. Meile antud
vabadus võimaldab meil kohtuda erinevate inimestega, seega ma
julgustan teid, noored, mitte lähtuda eelarvamustest, vaid hoopis õppida
tundma inimesi ning saada aru, mis on nende koht teie eludes.
Hinnake seda, mis teile on antud, ja kasutage seda maksimaalselt ära.
Tänan teid kuulamast.
suunaks või karistaks. Aga kas olete kunagi mõelnud kui palju meil tegelikult vedanud on? Minu vanavanematel polnud neid samu enesest mõistetavaid valikuvõimalusi. Nemad pidid jääma oma mõtetes ning tunnetes kindlatesse raamidesse. Loovus oli piiratud ning iseseisvalt mõtlev isik oli ühiskonna vastane. Minule ning ilmselt ka enamus kuulajatele on selline perspektiiv võõras või lausa ebainimlik. Seetõttu on isikuvabadus minu jaoks üks olulisemaid privileege, mida ei tasu unustada. Kas olete kunagi mõelnud, miks tihtipeale kõneldakse koolikohustusest, aga mitte vabadusest käia koolis? Millegi pärast on nii, et vabadusega kaasnevad kohustused justkui kustutavad igasuguse privileegi tunde. Isegi kui need kohustused on aluseks hariduslikule vabadusele. Kujutage ette hommikut, kus ärkate mõttega, et täna on mul privileeg minna kooli, et üha enam mõista maailma meie ümber ja oma rolli selles. Tahan eelkõige
Kahjuks me tekitame endale tundeid negatiivses suunas. Egiptuses oli see nõue, et kui õpilane tahtis pühitsuse läbi teha, siis ta pidi oskama tundeid kustutada ja tundeid luua. Meie oleme rääkinud pikka aega tunnete kustutamisest. Oleme rääkinud, et kui teil on ebameeldiv tunne, siis vaadelge seda tunnet aga ärge samastuge selle tundega. Aga tavaliselt on nii, kui teil on ebameeldiv tunne, siis saate üheks selle tundega. Ütletegi mõttes endale, et see ongi minu tegelik reaalsus - nii ebameeldiv, nagu ma praegu tunnen. Selle asemel, et öelda: ma praegu kogen seda ebameeldivat energiat ehk tunnet. Me siin kahe jalaga maa peal kõndides oleme ära unustanud, et me kõik oleme inglid. Üks naine küsis nõu: mis ma pean oma lahutatud mehega tegema, kes on mulle nii palju halba teinud? Vastasin ilmsüütult: no mis sa siis teisele inglile ikka teed olete ju mõlemad inglid. Te tulite ju siia maapeale kogemusi looma
elamisvõimelised ning järglasi saajad, haigusi edasi kandvad osad loodusest. Soov ei olnud kedagi hirmutada. Lihtsalt hoida teid reaalse mõtlemise tasandil, et minna edasi selgitamaks, kuidas meil, looduse osakestel on tegelikkuses vaatamata oma erinevatele haigustele ja nõrkustele olemas suur jõud ühiskonnas. Sõna haiguse kasutamine inimese iseloomustamise juures tõi kindlasti teis kõigis esile negatiivse tunde ja osaliselt ka trotsi minu kui uurimistöö kirjutaja osas. Kuid see oli teadlik lähenemine, ärritamaks teid. See sõna haigus mõjus ning pani teid mõtlema, looma eelarvamusi ning läbi teadmatuse ka hirmutab, kuna me küll kõik teame, et oleme sellised nagu oleme, kuid kindlasti ei soovi me kellegi teise sõnade läbi kinnitust saada, et me ei ole need, keda me välja paista laseme. Tegelikkuses lohutan teid koheselt. Haigusi pole olemas. On olemas vaid sõna, mille
3 4 ROLAND: Kui rahas on küsimus, siis ma LAURA: Ma ei saa mitte midagi aru! Ma maksan peavarju eest viietärnilise hinna. tahaksin küsida... OSVALD: Miks sa siis hääletad? OSVALD: Väga hea! Teeme nii, et sina LAURA: Juhtus niimoodi. Me tõesti küsid minu käest ja mina vastan sulle. maksame! LAURA: Jah, ma ei saagi aru, et miks te nii ROLAND: Läks meelest pakkuda, tundus, et väga... siin metsas ei maksa raha midagi. (Naerab OSVALD: Mina räägin ju „sina“. Ma olen rõõmust. Kallistavad Lauraga.) No nii, kui sulle algusest peale „sina“ ütelnud! Kas sa palju te olete mõelnud? (Võtab rahakoti. nüüd hakkad taipama? Mõtle ka ikka natuke
LAURA: Juhtus niimoodi. Me tõesti maksame! ROLAND: Läks meelest pakkuda, tundus, et siin metsas ei maksa raha midagi. (Naerab rõõmust. Kallistavad Lauraga.) No nii, kui palju te olete mõelnud? (Võtab rahakoti. Osvald pöörab selja ja läheb akna juurde. Paus.) OSVALD: Trall-lall-laa, trall-lall-laa. (vaikselt) Laura jääb hommikuni siia kuivama ja kosuma, aga sina lähed nüüd õue... ja tuled hommikul. ROLAND: (Laurale.) Ma ei tea. Ma lähen ja kõnnin siis natuke? LAURA: Võta minu sall. ROLAND: Laura... (teeb ukse lahti) LAURA: Roland... OSVALD: (Rolandile rõõmsalt) Lased külma tuppa! Mine juba, mis sa jutustad! (Roland lahkub.) 2 stseen Osvald variseb kokku, jääb lamama. Hingab kiiresti. LAURA: (vaikselt) Appi! ROLAND: (kargab tuppa) Nii! OSVALD: (tõuseb rahulikult püsti) Kukkusin! ROLAND: Mina jään siia. (Keegi ei lausu midagi. Roland väljub.) OSVALD: (Laurale) Istu. Võta saapad ära
NIKOLAI POLEVOI, "Telegraafi" toimetaja NATALIE BEYER, proua Beyeri tütar PJOTR TSAADAJEV, filosoof STEPAN SEVÕRJOV, "Moskva Vaatleja" toimetaja DJAKOV, ratsaväeohvitser KATJA, Belinski armastatu PUSKIN, poeet ROOSTEKARVA KASS 3 ESIMENE VAATUS SUVI 1833 Premuhhino, Bakuninite mõis 150 miili Moskvast loode poole. Interjöör, veranda, aed. Aias on kohad istumiseks ja võrkkiik. Esimese vaatuse jaoks on ette nähtud üks lavakujundus. Perekondlik õhtusöök hakkab lõpule jõudma. Laua ääres on: Aleksander Bakunin (65) ja tema naine Varvara (42), nende tütred Ljubov (22), Varenka (21), Tatjana (18) ja Aleksandra (17); miss Chamberlain, noor inglannast guverness ja parun Renne (36), mundris ratsaväeohvitser. Teenijad (pärisorjad), eelkõige ülemteener Semjon, teenendavad laudkonda vastavalt vajadusele. Ingliskeelset dialoogi kõneldakse vene aktsendiga, v.a. miss Chamberlain
HEESKA Kes sul käskis metsa minna? HIRMUS ANTS Mida? HEESKA Ei midagi. HIRMUS ANTS Tead, Johannes… Ah, kurat… HEESKA No mis? HIRMUS ANTS Ei midagi. HEESKA Mida sa kurat mölised mu venna pärast? Ega ta ise punaväkke ei läinud. Ise tõmbasid saksa sõjaväest minema ja arvad, et nad sulle halastavad. HIRMUS ANTS Ma tulin ära, jah. Kurat, ega ma Saksamaa eest sõdinud! HEESKA Kelle eest siis? HIRMUS ANTS Sinu, minu, meie eest! Mida sa tahad? HEESKA Ma tahan rahulikult magada ja hommikul ärgata ja õunapuu alla kusele minna ja ma tahan su õe endale naiseks võtta ja ma tahan lapsi ja ma tahan et mu isa ja ema saaks rahulikult pärna all surra ja ma tahan et sa metsast välja tuleks ja ma tahan saunas suga viina võtta ja ma tahan grammofoni ja ma tahan, kurat, mesilase käest nõelata saada, kui ma tikreid nopin, ja ma tahan… HIRMUS ANTS Aga sa ei saa ju. HEESKA
ning rõõmsana ka tuhat aastat. Täna hommikul ärkasin ma, tundes harrast tänumeelt oma sõprade, nii uute kui vanade eest. Kas ei peaks ma siis nimetama Jumalat Ilusaks, kui ta end päevast päeva mulle niimoodi ilmutab oma andides? Ma olen tõre seltskonna suhtes, andun üksindusele, ja ometi pole ma nii tänamatu, et ei näeks tarku, kauneid ja üllaid, kui nad aeg-ajalt mu väravast mööduvad. Kes mind kuuleb, kes mind mõistab, see saab minu omaks minu omaks igavesti. Ka ei ole loodus nii vaene, et ta ei võiks pakkuda mulle seda rõõmu palju kordi, ja nii ketrame endile oma sotsiaalseid niite, koome suhetevõrke; ja sedamööda, kuidas paljud mõtted üksteise järel endale ainelise kesta leiavad, jõuame ajapikku uude, enda loodud maailma ega ole enam võõrad ja majalised sel tavapärasel maamunal. Mu sõbrad on tulnud mu juurde palumata. Suur Jumal andis nad mulle
Kõik kommentaarid