TOAKÄRBES KLASS: Putukad SELTS: Kahetiivalised SUGUKOND: Päriskärblased PEREKOND JA LIIK: Musca domestica Välimus Hallikaspruun keha Pea, rindmik, tagakeha Suu asemel imilont Rindmikul üks paar õhukesi värvituid tiibu Pirinatekitajaks on sumistid (tasakaaluelundid) Peas on lühikesed tundlad ja suured liitsilmad Silmad on laiad ja punased, neil puuduvad silmalaud Muutke teksti laade Teine tase Kolmas tase Neljas tase Viies tase Kuus peenikest ja pikka jalga Küüniste ja kleepuvate padjakestega varustatud käpakeste abil saab kärbes ronida laes ja klaaspinnal Käppadel asuvad maitsmiselundid Koht ökosüsteemis
osas väga mitmekesine. Toakärbes on ilmselt üks kõige laiema levikuga putukas kogu maailmas. sugulased Päriskärblaste sugukond on liigirikas ning siia kuulub üsna erineva välimusega kahetiivalisi. Järgnevalt toon mõned näited. Päriskärbse üheks sugulaseks on nt harilik pistekärbes (Stomoxys calcitrans). Väliselt on ta toakärbsega väga sarnane, kuid liigub erinevalt toakärbsest vaid ühel kindlal ajal aastast - suve lõpu poole. Kärbes imeb verd ning võib edasi kanda haigusi. Päriskärblaste hulka kuulub ka tsetsekärbes, kes on tuntud koduloomadele haiguste levitajana. Tsetsekärbse vastne areneb kaua aega emase tagakehas ja nukkub otsekohe pärast sünnitamist. Stomoxys calcitrans Keha põhiosad ja iseärasused Kärbse hallikaspruun keha koosneb kolmest osast: peast, rindmikust ja tagakehast. Pea on liikuv. Peas on lühikesed tundlad ja suured liitsilmad. Suu asemel on kärbsel imilont.
Liblikad Karola Kaugema 8.k Liblikate välisehitus Liblikate keha on sale ja neil on peened jalad. Keha on kaetud karvadega, mis aitavad säilitada kehasoojust. Pea on liblikaliikidel eri suurusega, see kinnitub rindmikule peene kaelaga ja on liikuv. Pea kannab kahesuguseid jätkeid: suiseid ja tundlaid. Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid ürgsematel vormidel on need lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised. Hämarikuliblikate tundlad on aga niitjad, saagjad, kamjad, sulgjad jne. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ja kolmelülilised alahuulekobijad. Liblikate liitsilmad on hästi arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Liblikate rindmik koosneb kolmest omavahel tugevasti kokku kasvanud lülist
Pärak on kombitsa- pärja kõrval (sellest sammalloomade sünonüüm Ectoprocta, vastandina kummarloomadele ehk Entoprocta). On erilisi, kaitseotstarbelisi linnuk- ja piugloomikuid. Hingamis-, ringe- ja erituselundeid pole, närvisüsteem on lihtne. Paljudel on väline lubitoes. Munad arenevad kas emaloomiku sees või vabalt; merelistel on planktilisi vastseid. 25. Kõikidel esineb mingis elustaadiumis kidaline kärss. Jõhvussil vastne kärsaga; siilussil pikkade harjastega eesots(kidalise kärsa moodi), vastne sarnane; rüüloomal katavad harjased kogu pead, vastne sarnane, vähem okkaline; kidakärss ees kidaline kärss kinnitumiseks, vastne samasugune; keraskärss eesotsas sissetõmmatav ruljas ogaline kärss. 26. Alamatel ja kõrgematel ussidel on mitmeid ehituslikke erinevusi: kõrgematel ussidel esineb metameeria, vereringe ja teisene kehaõõs ehk tsöloom; alamatel ussidel need puuduvad. 27. Suu on esimese ripsmepärja taga, pärak tagaotsas
lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugadel sisemälutiteks tekkinud imilont ning kolmelülilised alahuulekobijad, ülejäänud suiste osad on neil taandarenenud. Imilondi pikkus on väga erinev. Valmikuna mittetoituvatel liikidel on see sageli täiesti kadunud. Troopilisel surulasel Macrosila morgani ulatub imilondi pikkus kuni 35 sentimeetrini. Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid kõige ürgsematel vormidel on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Tundlaid on väga mitmesuguse kujuga. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised, hämarikuliblikate tundlad on aga niitjad, saagjad, kamjad, sulgjad jne. Sageli esineb tundlate kujus suguline dimorfism, isaste tundlad on keerukamad. Rindmik liblikatel koosneb kolmest omavahel tugevasti kokku kasvanud lülist. Igale lülile kinnitub üks paar jooksujalgu. Käpp koosneb tavaliselt 5 lülist, küüniseid on 2
Jõevähk elab magevekogudes, kus on puhas vesi. Ta on öise eluviisiga loom. Päeval on ta peidus ja öösel tuleb toiduotsingutele. Jõevähk sööb üldiselt taimi ja väikseid loomakesi (tigusi, usse, väikseid kalu), kuid ta ei ütle ära ka surnud konnadest kaladest. Jõevähi keha katab pruunikas kitiinkest. Kehsaosad on pearindmik, tagakeha. Pearindmikul on seljakilp ja lõpused ning kolm paari lõugu, liitsilmad, mis koosnevad sadadest osasilmakestest, tundlad, sõrad. Tagakehal on ujulalad, käimisajalad, uim ja saba. Seedeelunditeks on suu, maohambad, magu, sooltoru. Vähk haarab sõrgadega toidu ja suunab selle suuava juurde. Lõugadega peenestab ta toidu vaid osaliselt. Toidu peenestamine jätub maos, selle seintes asuvate kitiinainest hambakestega. Vähil on avatud vereringe, sinikasroheline veri varustab kõiki kehaosi hapnikuga. Hingamiselundid on lõpused, mis on pearindmiku seljakilbi all, keha külgedel.
Saak muutub vedelaks. Mõne aja pärast tuleb ämblik oma saagi juurde tagasi ja imeb toidu oma pugusse. Esmalt säilitatakse toit suures sopilises pugus. Seedenõresid eritab maks. Ämbliku lõugtundel 37. Kuidas ja millega ämblikud hingavad? Ämblik hingab raamatkopsudega. See koosneb paljudest lehekestest. Õhk kopsudesse pääseb tagakeha alapoolel paiknevate hingeavade kaudu. Lisaks raamatkopsudele asuvad tagakehas veel lühikesed hingamistorukesed ehk trahheed, mis juhivad õhu otse siseelundite juurde. 38. Vähilaadsed Võib jaotada kahte rühma alam- ja ülemvähid. Alamvähid on mõõtmetelt väiksemad ja ehituselt veidi lihtsamad. Näited: vesikirp, sõudik on nii väikesed, et mahuvad mitmekesi ära ühte veetilka. Kuivatatult müüakse neid akvaariumikalade toiduks. Koonusekujulise skeletiga tõruvähid elavad kinnitunult. Ülemvähkide hulka kuuluvad mõõtmetelt suuremad ja keerulisema ehitusega vähid
On suguta sigimist (pungumine, paratoomia, sh. epitookia). Sugurakud lastakse enamasti otse vette. Näited: Eunice australis, Polychaeta, Sabellastarte spectabilis, liivatõlv (Arenicola marina), Tomopteris renata; Eestis: harilik harjasliimukas (Hediste diversicolor), Marenzelleria neglecta. 30. Väheharjasussid (Oligochaeta): põhirühmad, ehitus, eluviis, näiteid Eestist vihmauslased (Lumbricidae): ehitus: Kehasein paks ja veresoontest rikas, vöö tagapool suguavasid. Harjased lühikesed konksjad, lihtsa tipuga, kahekaupa kimbus. Eluviis: Mulla sööjad ja kobestajad. Kolm ökoloogilist rühma: kõdukihi, mineraalmulla kihi ja uru-ussid. Näited: Eestis 13 liiki. Kõige ohtram haritud mullas on harilik mullauss (Aporrectodea caliginosa), harilik vihmauss (Lumbricus terrestris), nelikant-kaldauss (Eiseniella tetraedra). valgeliimuklased (Enchytraeidae): ehitus: Harjased lihtsa tipuga, tihti rohkem kui kahe kaupa kimbus
Saak muutub vedelaks. Mõne aja pärast tuleb ämblik oma saagi juurde tagasi ja imeb toidu oma pugusse. Esmalt säilitatakse toit suures sopilises pugus. Seedenõresid eritab maks. Ämbliku lõugtundel 37. Kuidas ja millega ämblikud hingavad? Ämblik hingab raamatkopsudega. See koosneb paljudest lehekestest. Õhk kopsudesse pääseb tagakeha alapoolel paiknevate hingeavade kaudu. Lisaks raamatkopsudele asuvad tagakehas veel lühikesed hingamistorukesed ehk trahheed, mis juhivad õhu otse siseelundite juurde. 38. Vähilaadsed Võib jaotada kahte rühma alam- ja ülemvähid. Alamvähid on mõõtmetelt väiksemad ja ehituselt veidi lihtsamad. Näited: vesikirp, sõudik on nii väikesed, et mahuvad mitmekesi ära ühte veetilka. Kuivatatult müüakse neid akvaariumikalade toiduks. Koonusekujulise skeletiga tõruvähid elavad kinnitunult. Ülemvähkide hulka kuuluvad mõõtmetelt suuremad ja keerulisema ehitusega vähid
Seda maiust on ta tavaliselt sunnitud jagama teiste koerlibliklaste ja herilastega. Kõikidel koerlibliklastel on eesjalad lühenenud ning harjataolised ja neil paikneb eriline maitsmiselund. Esialgu hoitakse maapinnast kõrgemal , pea lähedal. Admiralil on see maitsmiselund eriti tundlik: liblikas on võimeline eristama puhast vett nii nõrgast suhkrulahusest, et selle magusast maitsest inimesel aimugi pole. Areng Emased koerlibliklased munevad oma munad paljudele taimeliikidele. Admiral otsib nõgeselehti, mõnikord valib ka ohakad. Iga muna on üksikult lehe ülapoole külge kinni kleebitud. Kui munast koorub röövik, hakkab see rullunud lehest endale varjualust kujundama. Ta ühendab leheservad siidja kiuga ja tõmbab enda poole. Niimoodi varjab ta end vaenlaste pilkude eest ning võib ohutult lehe peal maiustada. Suuremaks kasvades siirdub ta lehel teatud kohta, harilikult lehetippu ning
Putukatel jaguneb keha peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Liblika keha on sale ja tal on peened jalad. Liblika keha on kaetud karvadega, mis aitavad säilitada kehasoojust. Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Pea kannab kahesuguseid jätkeid: suiseid ja tundlaid. Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid kõige ürgsematel vormidel (näiteks esikedriklastel) on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised, st tundla tipp on paksenenud, hämarikuliblikate tundlad on aga niitjad, saagjad, kamjad, sulgjad jne. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ning kolmelülilised alahuulekobijad, ülejäänud suiste osad on neil taandarenenud.
Pea: Putukate pea koosneb 6 lülist, mis aga valmikul kokkukasvanud - lülide piire neil näha enam ei ole. Putukate pea tagumist osa nimetatakse kuklaks, pea eesmises osas on ülalt alustades kiirmik, tundlate vahel asuv laup ja tunnaldest allpool asuv näokilp. Pea eesmises osa külgedel asub paar liitsilmi, mis koosnevad ommatiididest. Lisaks sellele on putuka pea ülaosas paar liht- e. täppsilmi. Tundlad- pea eesosas asub paar tundlaid e. antenne (v.a. tõukjalalised). Tundlad koosnevad tavaliselt kolmest osast. Basaalsegmendi e. aluslüli abil kinnitub tundel pea külge, sellele järgneb pöördlüli, millel asub Johnston'i elund. Johnston'i elund annab informatsiooni putuka kehaasendi ning õhu või vee liikumise suuna kohta. Mõned kahetiivalised võtavad Johnston'i elundi kaudu ka helisignaale vastu. Pöördlülile järgneb tundlapiug, mis koosneb väga erineva arvuga tundlalülidest. Sõltuvalt funktsioonist, esineb putukatel väga erinevaid tundlatüüpe
Nad kaitsevad siseorganeid ja moodustavad jäsemete mehhaanilise toe. Putukate skleriidid ja lihased moodustavad lahutamatu terviku; kõikide liigutuste aluseks on skleriitide ja lihaste koostöö. Mitmekesisus putukate väliskujus põhineb välisskeleti erinevustel (oluline määramisel). 2. Putuka keha üldine välisehitus Putuka keha koosneb kolmest põhiosast: pea (caput), rindmik (thorax) ja tagakeha (abdomen). Pea (caput) külge kinnituvad putuka suuorganid e suised (trophi) ja tundlad (antennae), pea külgedel asetsevad liitsilmad (oculi) ning nende vahel võib olla kuni kolm lihtsilma (ocelli). Tugevasti sklerotiseerunud, täiskasvanud putukal ei ole segmentide piire. Kukal – occiput; kiirmik – vertex; laup – frons; näokilp – clypeus; ülahuul – labrum; põsk – gena; Ülalõug – mantibula; alalõug – maxilla; tundel – antennae; liitsilm; lihtsilm – ocellus. Rindmik koosneb kolmest lülist: ees-, kesk- ja tagarindmik (pro-, meso- ja metathorax). Igale
jäänustest. Nemad on olulised orgaanilise aine ümbertöötlejad. Selle tulemusel moodustuvaid anorgaanilisi aineid saavad taimed uuesti kasutada. Sedasi toituvad paljud ussid (nt vihmauss), vähikesed, ämblikulaadsed (nt lestad), putukad ja nende vastsed. Suur osa neist loomadest elab mullas või veekogu põhjamudas. Pilt ja alltekst: Vahemere maades ja Põhja-Aafrikas elav püha-sõnnikumardikas veeretab toiduvaruks sõnnikust kerakesi. Nendesse munevad nad ka munad, et kooruvatel vastsetel oleks toidulaud kohe kaetud. Vana-Egiptuses peeti seda putukat pühaks loomaks. * Mis tähtsus on ökosüsteemis sõnnikutoidulistel mardikatel? Teadlastelt Paljud sellised putukad ja nende vastsed, kes toituvad kultuurtaimedest, toovad inimesele suurt kahju. Kahjurputukatele on põld suurepärane toitumispaik ja seepärast hakkavad nad seal massiliselt paljunema. Nad vähendavad saagikust ja rikuvad saagi kvaliteeti
surnud organismide osakesi. Karbid kuuluvad kalade, lindude, imetajate, krabide ja meritähtede menüüsse. 7. Hk lülijalgsed: iseloomulikud tunnused ja esindajad (võrrelda omavahel: alamhõimkond vähid, kl ämblikulaadsed ja kl putukad). Välimuselt küll väga erinevad, kuid ka ühiseid jooni: • lüliline keha; • kitiinainest kest; (Kitiinkest kaitseb ja toestab, kaitseb looma kuivamise eest.) • lülilised jätked (jalad, tundlad jm). VÄHID Esindajad: jõevähk, vesikirp, tõruvähk, krabid, krevetid, homaarid, loomhõljumid (vesikirbud, aerjalalised), keldrikakand Elukoht: mage või soolane vesi, ka maismaal (keldrikakand). Liikuvus: Liiguvad vabalt / liikumatud (tõruvähid) Hingamine: lõpustega , ka maismaal elavad Suurus: 0.1mm - 4 m Keha: kolm piirkonda: pea, rindmik, tagakeha. Pea ja rindmik kokku kasvanud, katab kilp Tundlad: 2 paari
moodustab koos tipulüliga sabauime. Vähk kõnnib pea ees, aga ujub saba ees. Vähil on kolm paari lõugu ja kolm paari nn lõugjalgu, mis on lõugadele abiks. Vähil on liitsilmad, mis paiknevad lühikestel liikuvatel varrekestel. Ohu korral saab ta need Seljakilbi alla tõmmata. Tundlaid on kaks paari (lühikesed eesmised ja pikad tagumised). Nendega ta haistab, tunneb maitset ja kombib[4]. Vähi keha pikkust mõõdetakse nokisest ehk otsaorgist laka viimase keskmise kilbise välisservani. Emased vähid võivad olla kuni 18 cm, isased kuni 25 cm, enamasti nad siiski nii suureks ei kasva. Vähkide värvus võib olla pärilik, kuid see oleneb ka toidu koostisest ja põhja värvusest: liivase põhjaga veekogus on vähid heledad, mudase põhja ja rohke taimestikuga veekogus aga sinakasmustad[1, 2, 5]. 6.2 Siseehitus Peaaju on väike, kuid kõhtmine närvikett üsna pikk. Seedeelundkonna ehitus ja vähi toitumine on üsna omapärased
Keha on lai, lihaseline ja mõnikord isegi väga lame. Enamik röövtoidulised või parasiidid. Hingavad difusiooni teel või anaeroobselt. Enamasti hermafrodiidid, areng otsene või keerulisem, läbi mitmete vastsestaadiumide. Elavad praktiliselt kõikjal, kaasaarvatud kõrgemate organismide sisemus. Liikide arv: 304, võiks olla 500 Klass: Ripsussid (Turbellaria) Vabaltelavad, välimuselt puulehte meenutavad mitmesuguse pikkusega (1 kuni 10 mm) loomad. Elavad vees. Nende keha katavad arvukad lühikesed liikumist tagavad ripsmed, millest ka klassi nimetus. Eesti vetes elavad ripsussid on valkjad või mustad. Kehal on väga palju limanäärmeid. Lima kasutatakse enesekaitseks, liikumiseks ja ka saagi püüdmiseks. Sooltorul on ka toidu jaotusfunktsioon, mistõttu on sellel kehas arvukalt jätkeid. Eestis tuntud valkjas, hapupiimatükikest meenutav piimjas valgelamelane Dendrocoelum lacteum, kes elab väikestes aeglase vooluga ojades, jõgedes aga ka seisuveekogudes.
Väikestel vormidel tiivasoonestus tavaliselt kas peaaegu või täielikult puudub. Kiletiivaliste suised on haukamis- või libamistüüpi. Viimasel juhul on alahuul ja alalõuad pikaks veninud ja moodustavad imikärsa. Taolisi suiseid kasutatakse nektari imemiseks õitest. Kõikidel kiletiivalistel on hästi arenenud ülalõuad, millega tahket toitu närida, kaevata või pesamaterjali koguda. Mõningatel sipelgaliikidel on ülalõuad peast pikemad. Peas on tundlad, mille lülide arv varieerub kolmest seitsmekümneni. Peas asub ka paar liitsilmi ja 3 lihtsilma. Mõned sipelgad on täiesti pimedad. 8 Jalad on enamasti lihtsad jooksujalad, vaid mõnedel liikidel on ees- või tagajalad muutunud plaatjateks kaevejalgadeks. Kiletiivaliste käppadel on 5 lüli. Osadel liikidel on säärel ja käpal spetsiaalne seadeldis tundlate puhastamiseks nn. kabetamissälk.
iiveldus, mis mõne aja möödudes taanduvad. · võib esineda ka kõhuvalu ja isegi soolesulgust. · mõnikord tekib nahale punetav lööve. · tugevasti väljendunud sümptomid tekivad alles siis, kui solkmed on sattunud kopsu. · võib tekkida palavik ning köha- või hingeldushood, mida vallandab sügav hingamine. · vahel võib röga sisaldada verd. Tekkepõhjused ja mehhanismid: Täiskasvanud solge elab peensooles. Emased on väga viljakad, munedes kuni 240 000 muna ööpäevas. Munad satuvad väljaheitega pinnasesse, kus nad küpsevad edasi ning on eluvõimelised aastaid. Pinnasest satuvad solkmemunad edasi inimese seedekulglasse. Seal tungivad nad peensoole limaskesta kaudu verre, edasi aga kopsu. Oluline on teada, et kui ühel pereliikmel avastatakse solkmetõbi, siis võivad nakatunud olla ka teised. Nakatumise vältimiseks: pese hoolikalt puu- ja aedvilju;
mitmeaastastel taimedel varuainete säilitamine. Juurekübar- taime kasvades pikeneb ka tema juur. Hõõrdumisel mullaosakeste vastu, kaitsevad juurekübara välimised rakud kasvukuhiku rakke, mille tõttu pikenebki juur ning uuenevad ka juurekübara rakud. Kasvuvööde- kasvavad noored juurerakud. 10 Imevvööde- imevvöötme moodustavad lühikesed juurekarvad. Külgjuurte vööde- moodustuvad külgjuured, mis võivad omakorda haruneda. 11 Taimed suudavad omastada ainult vees lahustunud aineid. Mullast tungivad vesi ja selles lahustunud mineraalained juurekarvadesse. See toimub osmoosi abil. Osmoosiks nimetatakse lahusti (vee) liikumist läbi poolläbilaskva kile kangema lahuse poole.
TOITLUSTUSETTEVÕTTES ESINEVAD KAHJURID 1......närilised.....-hiired, rotid 2...insektid.......-kärbsed, herilased, prussakad, puuviljakärbsed, porikärbsed 3...linnud......-tuvid, varblased, kuldnokad, kajakad 4......koduloomad....-koerad, kassid KAHJURITÕRJET ON VAJA TEHA, SEST KAHJURID: Levitavad haigusi Saastavad toiduaineid ja valmistoitu nukkude, munade ja laipadega (insektid) Levitavad karvadel, jalgadel ja kehal olevaid mikroorganisme Söövad toiduaineid ja valmistoitu (närilised, linnud) Ummistavad pesadega renne ja vihmaveetorusid (linnud) Saastavad toitu uriiniga (närilised) TUNDEMÄRGID NÄRILISTE OLEMASOLU KOHTA: 1. Väljaheited 2. Närimistunnused 3. Mahaaetud või määrdunud esemed 4. Näriliste uriiniloigud 5. Otsene nägemine, häälitsused, lõhn. KAHJURITE ENNETAMINE 1
säilitada ega pöörduda tagasi endistele turgutumisaladele. (Mikelsaar, 1984) Märgistamiskatsete andmed demonstreerivad peamiselt toitumisaladel viibinud lestade rändeid kudealade poole, kõikjal üldiselt läände, s.o. soolasema avavee suunas. Kudejärgsel toitehulgul toimub lestade liikumine üldiselt ida suunas. Alates augusti- septembrikuust võib konstateerida juba vastupidiseid, läänesuunalisi rändeliikumisi. Rannikukudulestade emased koevad esmakordselt 4 aasta vanuselt, isased 3 aasta vanuselt. Süvikukudulestad koevad veidi suuremates mõõtudes. Suguküpsemine algab nii isastel kui ka emastel augustikuus. Sugupooled ilmutavad käitumises erinevusi. Isased viibivad kestvamalt kudealadel ja hoiduvad sageli sügavamale. (Mikelsaar, 1950) Eesti vete lestavarude tuumiku seos Gotlandi süvikualaga ja selle pôhjaosaga on märgistamisega hästi tôestatud ja on ilmselt omane ka osale Soome vete lestadest.
Ihtüpatoloogia on veterinaaria osa, mis käsitleb kalade haigusi (sh nakkushaigusi ja invasioonihaigusi) ja mürgistusi. Seega ihtüpatoloogia on kalade patoloogia. Patoloogia ehk haigusõpetus on arstiteaduse ja veterinaaria haru, mis uurib haiguste põhjusi, teket ja nähte ning organismi haiguslikke muutusi. Paaljudele haigustele iseloomulikke üldisi seaduspärasusi käsitleb üldpatoloogia, eri haiguste probleeme eripatoloogia ehk kliiniline patoloogia. Haigus on bioloogiliste (bakterite, viiruste, parasiitide), mehaaniliste, füüsikaliste, keemiliste, toiteliste või muude tegurite toimel tekkinud häire organismi normaalses elutalituses. Haiguse kulus eristatakse 4 järku: 1) Peiteehk latentsusjärgus (nakkushaiguste puhul lõimetus ehk inkubatsioonijärk) kliinilised tunnused puuduvad ning loom näib olevat terve. 2) Eelehk prodromaaljärgus ilmnevad esimesed haigustunnused, mis on paljude haiguste puhul ühesugused kehatemperatuuri tõus, hing
Looduslikke vaenlasi on põdral küllaltki vähe. Peamisteks vaenlasteks on karu ja hunt. METSKITS (Capreolus capreolus) on hirvlaste sugukond, metskitse perekond, sõraline. Välimus - Metskitsel on kerge keha ning tugevad, kuid peenikesed jalad. Soojadel aastaaegadel on metskitse karvastik punakaspruun, talvel hallikas. Metskitse saba ümbritseb valge ala, mida nimetatakse sabapeegliks. Isasloomad kannavad suurema osa aastast sarvi ning võivad kaaluda kuni 35 kg, emased on väiksemad. Sokud kannavad enamuse aasta jooksul kahe harulisi sarvi, millega uhkustatakse paaritumisperioodil. Metskits on levinud peaaegu kogu Euroopas. Elupaigana eelistab põldudevahelisi metsatukki ja metsaservi, vältides suuri metsi. Seetõttu on ka nende arvukus näiteks Alutaguse põlistes metsades olnud alati madal, samas kui see mujal Eestis on enamasti üsna kõrge olnud. Isaseid metskitsi nimetatakse sokkudeks, emased on lihtsalt kitsed.
Põhikooli bioloogia eksamiks kordamine. Bioloogia-teadus elusorganismide ehitusest, talitlusest ja suhetest keskkonnaga. Palju harusid: taimed-botaanika, loomad-zooloogia Riik Enamasti jaotatakse elusloodus viide riiki : Seened, loomad, taimed, bakterid, algloomad Hõimkond Riigist järgmine taksonoomia suurüksus Näiteks: Keelikloomad(inimene) Lülijalgsed(kõrvahark) Katteseemnetaimed(võsaülane) Klass Selgroogsed loomad jaotatakse viide klassi: Kalad, kahepaiksed, roomajad, imetajad, linnud Selgrootute loomade puhul eristatakse : Käsnas(jõekäsn), ainuõõssed (meririst), ussid (vihmauss), limused (piklik jõekarp), lülijalgsed (kollane loigukiil) Katteseemtaimede puhul eristatakse: Üheidulised(nisu), kaheidulised(harilik hiirehernes) Selts Selgroogsete loomade klassid jaotatakse seltsideks: Kiskjalised, närilised, jäneselised Seltside nimed moodustatakse loomade puhul liitega –lised. Taimede ja seente puhul moodustatakse
piirkondades on seda patoloogiat sagedamini. Akuutsete v paranevate haavanditega kalu, eriti selliseid, kes on tugevalt kõhnunud, tuleb lugeda inimtoiduks kõlbmatuks. 3) Karpkalade filometroidoos Filometroidoos on karpkala, sasaani ja nende ristandite kehapinna, lihaskoe ning siseorganite kahjustustega kulgev liigispetsiifiline invasioonihaigus, mille tekitajaks on ümaruss Philometroides lusiana. Selle parasiidi emased isendid on valkjaspunase värvusega, kuni 160 mm pikad ja 1 mm läbimõõduga vivipaarid. Nad paiknevad soomustaskutes kala pea ja rinnauimede piirkonnas. Isased isendid on emastest tundu valt väiksemad, 33,5 mm pikad, läbimõõduga 0,030,04 mm, valkja värvusega ning paiknevad ujupõieseinas. Filometroideste areng toimub ühe vaheperemehe, sõudiklase osavõtul (joonis 60). Filometroidoos esineb nii tiigimajandeis kui ka
keskmiselt on kahesuvised signaalvähid umbes 8 cm pikkused ja kolmesuvised ligikaudu 10 cm pikkused. Vähi kestumiste sagedus sõltuvalt vanusest Vanus Kestumiste arv aastas Ühesuvised 47 Kahesuvised 24 Kolmesuvised 23 Neljasuvised 2 Täiskasvanud isased 12 Täiskasvanud emased 01 Vanad vähid Üle aasta Suguküpsus Vähi suguline küpsemine sõltub kasvukiirusest. Näiteks Lõuna- ja Kesk-Soomes saavad isased jõevähid hõreda asustusega populatsioonides heade tingimuste korral suguküpseks 3 suvisena (signaalvähi isased 2 suvistena), umbes 6-7 cm pikkustena. Emased saavad suguküpseks keskmiselt aasta hiljem - umbes 7-8 cm pikkustena.
KALAKASVATUSE ERIALA Kordamisküsimused bakalaureuseastme lõpueksamiks kalakasvatuse erialale Kalakasvatus 1. Akvakultuuris kasvatatavad organismid, nende toodangu maht ning levik maailmas. a. 2011 andmetel : vees elavad loomad (va kalad) 780 tuh tonni; veetaimed 21mln tonni; peajalgsed 3 tonni; vähilaadsed 6mln tonni; merekalad 1mln tonni; magedavee kalad 40 mln tonni; molluskid 14 mln tonni. Kõiki kokku kasvatati Aafrikas 1,5mln tonni; Ameerikas 3 mln tonni; Aasias 76 mln tonni; Euroopas 2,7 mln tonni, Okeaanias 0,2 mln tonni. 2. Eestis kasvatatavad veeorganismid, nende toodangu maht ja väärtus aastas. a. Müügiks kasvatatavad: Vikerforell ca 800 tonni (10mln kr); karpkala 70 tonni (ca 2mln kr); siberi ja vene tuur 30 tonni (); angerjas 30 tonni (ca 2mln kr); jõevähk 1 tonn (); teised kalaliigid paarsada kilo ().Need on 2009 aasta andmed. b. 2011 Vähk 1 tonn (33000USD); kasvata
EESTI ELUPAIGAD, KASVUKOHAD, TAIMEKOOSLUSED KASVUKOHT ehk ÖKOTOOP on abiootiliste tegurite kompleks koosluses: muld, veereziim, mikro- ja mesokliima KOOSLUS ehk BIOTSÖNOOS on ökotoobi elustik, see tähendab enam-vähem ühesuguste keskkonnatingimustega alal elavate organismide kogumit. ELUPAIK ehk HABITAAT on sarnaste keskkonnatingimustega ala, mida asustab stabiilne kooslus (biotsönoos) ÖKOSÜSTEEM kooslus ja abiootiliste tegurite kompleks moodustavad tervikliku isereguleeruva ja areneva terviku KASVUKOHATÜÜP erinevates paikades korduvad sarnased keskkonnategurite kompleksid. ELUPAIGATÜÜP ka kooslus on sarnane. Tüüp on klassifitseerimise, tüpologiseerimise alus. Pinnakate ehk kvaternaarisetted lasuvad aluspõhjal. Eesti pinnakate on kujunenud mandrijäätumise ja liustike tegevuse tulemusel. Ta koosneb põhilisest moreenist, lisaks liiv, savi, turvas, graniitsed rahnud. Moreen on materjal, mis on liustiku liikudes kaasa haaratud ja sulades maha jäetud. Pinnaka
Capreolus capreolus) Metskitsel on kerge keha ning tugevad, kuid peenikesed jalad. Soojadel aastaaegadel on metskitse karvastik punakaspruun, talvel hallikas. Suvel lopsaka alustaimestikuga värvikirevas metsas mõjub punakaspruun karvastik suurepärase varjevärvusena. Talvel toimib hall karvastik ideaalselt raagus põõsastike taustal. Metskitse tagaosa ja sabapiirkonda kaunistavad valged karvad, mida nimetatakse rahvakeeli "sabapeegliks". Isaseid metskitsi nimetatakse sokkudeks, emased on lihtsalt kitsed. Sokud kannavad enamuse aasta jooksul mitmeharulisi sarvi, millega uhkustatakse paaritumisperioodil. Sarved kasvavad sokkudele talvel ja varakevadel ning heidetakse maha novembris. Sarvede esmane funktsioon ei ole kindlasti kaitsta kiskjate eest, sest talvel, mil metskitsed enim kaitset vajavad, on sokud sarvitud. Küll aga on sarved olulised turniirirelvad, et tõestade teistele sokkudele oma üleolekut. Kasvavatel karvastel sarvedel on veel üks roll täita:
sügavkülmutatud linnulihast võib olla Salmonella kandja), töötlemata piim, munad ja koorikloomad, näiteks austrid. Toorest toitu tuleks alati hoida lahus 22 kõrge riskiastmega toidust. Sügavkülmutatud toitude, eriti sügavkülmutatud linnuliha sulamisvedelikul ei tohi lasta saastada lappe, kõrge riskiastmega toite ega nende puhul kasutatavaid seadmeid. 3. Putukad. Mitmed putukad võivad edastada toidumürgistust tekitavaid baktereid toidule. Kärbsed ja tarakanid kujutavad suurimat ohtu oma toitumisharjumuste ning kohtade tõttu, kus nad käivad. Kärbsed maanduvad sageli looma välja- heidetel, kust nad koguvad oma karvastele kehadele suure hulga baktereid. Lisaks roojavad ja oksendavad nad söömise ajal oma eelnevalt söödud road tagasi toidule. Putukamürkide hooletu kasutamine võib põhjustada surnud putu- kate sattumise toitu. Tarakanid elavad sageli kanalisatsioonitorudes ning toitu-
krabid, austrid, merestiilikad, meritähid). Vee liikumine Nõrk lainetus paneb org aine horisontaalsuunas liikuma kuni jõuab vaiksesse vette, kus ta settib põhja. Need sisaldavad palju org ainet ja sellest toitujaid. Mõõdukas vee liikumine võib kerget org ainet lahti uhtuda jättes alles liivased põhjad, kus epifauna organismid on eelistatumas olukorras. Jõgedes, kus vool ühesuunaline, on filtertoidulised + larvid – 2tiivalised kärbsed, puruvanad. Lahustunud org aine kondenseerub kividele, kattes need limaja kihiga – neid armastavad bakterid ja neid omakorda mikroskoopilised vetikad (kihiti) ja neid putukate larvid ja ussid. Tugeva voolu vöi lainetusega põhjad bentosevaesed. Looded mõjutavad orkaanitugevusega bentost. Võimas põhjataimestik murrab laineid. Aeglase vooluga jõed organismirikkad – rikkalik infauna. Keskmise vooluga – domineerivad filtraatorid? Väga kiire vooluga – pole midagi eriti.
Erinevad infokandjad: 1. FOTORETSEPTSIOON – Võime vastu võtta optilisi signaale erinevates lainepikkustes. Elektronmagnetkiirguse tajumine. Silm – kõige võimsam kaheksajalal. Lindudel on silmad väga erineva võimekusega ja ehitusega 2. MEHHANORETSEPTSIOON – Puutetundlikud retseptorid. Kaladel on küljejooneelund – sinna on koondunud retseptorid elundiks, mis tunnetab vee liikumise suunda ja rõhkude vahet. Putukatel – tundlad Kassil – vurrud NB! Nahk pole mehhanoretseptor, sest naha eesmärk on teine. 3. AUDIORETSEPTSIOON – Võime võtta vastu helisignaale, mehhaanilisi võnkumisi. Bioloogilises maailmas haruldane. Audioretseptsioon on vaid imetajatel, lindudel ja teatud putukatel. Kehtib reegel: kes teeb häält, see kuuleb häält. Nt: ritsikad Leidub ka praktiliselt kurte linde – raisakotkad. Vaid nahkhiired kasutavad kajalokatsiooni
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
