Kuulmis ja kõneelundite anatoomia füsioloogia patoloogia kordamisküsimused (0)

1. Nina anatoomia ja füsioloogia 
Inimese nina koosneb:  
  luulise ja kõhrelise toesega välisninast,  
  näokoljus paiknevast ninaõõnest,  
  mida suuõõnest eraldab kõva suulagi.  
Nina vahesein  jaotab ninaõõne kaheks pooleks; need 
jaotuvad kolme ninakarbikuga omakorda kolmeks ninakäiguks (ülemiseks, keskmiseks ja alumiseks).  
Nina ülaosa seinas on haistmispiirkond, ninakäiku avanevad koljuluudes paiknevad nina kõrvalurkad 
(kiilluu -, otsmiku  - ja ülalõuaurge ning sõelluurakud), alumisse ninakäiku avaneb  nina pisarakanal. 
Paksu veresoonerikka limaskestaga ninaõõne ülesanne on sissehingatava õhu haistmine, 
soojendamine , niisutamine ja puhastamine. 
2. Kõrva anatoomia ja füsioloogia 
Kuulmisanalüsaator koosneb: 
1. Väliskõrvast 
2. Keskkõrvast 
3. Sisekõrvast 
4. Peaajus olevatest juhteteedest ja 
peaajukoores (oimusagaras) asuvast 
kuulmiskeskusest. 
Helilained kanduvad kõrvalesta ja välise kuulmekäigu kaudu trummikilele, mis hakkab 
võnkuma. Keskkõrvas olevad kuulmeluukesed suunavad helivõnked sisekõrva, kus karvarakkude abil 
tekitatakse närviimpulsid, mis liiguvad kuulmisnärvi kaudu ajutüvesse ja edasi juhteteede abil 
oimusagara kuulmiskeskusesse. Nii kuuleme helisid  ja kõnet. 
Kuulmiselundiks on kõrv, millel eristatakse: väliskõrva, keskkõrva, sisekõrva. 
Väliskõrv koosneb kõrvalestast ja oimuluuse minevast kuulmekäigust. Kuulmekäigu pikkuseks on 
umbes 3 cm. Seal paiknevad kõrvavaigunäärmed ja vahel 
ka karvad . 
  Kõrvalesta ülesandeks on püüda helisid ja suunata need kuulmekäiku. Inimene ei 
ole võimeline oma kõrvalesta heliallika poole pöörama.  
  Kuulmekäigu lõpus on õhuke pingul nahk - trummikile. Kuulmekäiku sattunud helid panevad 
trummikile võnkuma. Trummikile ülesandeks on anda võnkumine edasi keskkõrvas asuvatele 
kuulmeluukestele. Lisaks on trummikile ülesandeks kaitsta keskkõrva külma ja 
haigustekitajate eest. 
Keskkõrv kujutab endast õhuga täitetud õõnt, kus paiknevad kolm väikest  luud , 
mida nimetatakse kuulmeluukesteks. 
Kuulmeluukesed -  vasar , alasi ja  jalus  on inimese kõige väiksemad luud. Vasar on kokku kasvanud 
trummikilega. Jalus on seotud teoga. Nende vahele jääb alasi. Kuulmeluukeste ülesandeks on 
trummikilelt saadud heli võimendamine ja edasiandmine sisekõrva. 
Keskkõrvast algab kitsas umbes 3-4 cm  pikkune õhuga täidetud kanal  - kuulmetõri. 
Kuulmetõri viib neelu  ja selle kaudu on keskkõrv ühenduses välisõhuga. Kuulmetõri 
ülesandeks on hoida õhurõhk mõlemal pool trummikilet ühesugusena. 
Sisekõrv koosneb kolju sees asuvatest õõntest, milles on juhad ja kotikesed. Ühes 
õõnes on kuulmiselund  ja teises õõnes  tasakaaluelund . Seega on sisekõrv peale kuulmiselundi ka 
tasakaaluelund. 
 Sisekõrva kuulmiselundiks on tigu. See on spiraalne  torukujuline ja luustunud õõs. 
Teos on kaks omavahel membraanidega eraldatud ja vedelikuga täidetud kanalit. 
Poolringjuhades, mõigus ja kotikeses asub tasakaalu - e. vestibulaarelund. Teojuha on umbselt 
lõppev kolmekandiline spiraalne toru, mille üks sein asetseb põigiti teo valendikus. Teojuha 
basilaarmembraanis on paralleelsed kiud, nn. kuulmekeeled (u. 24 
000).  
3. Kõri anatoomia ja füsioloogia 
 
Kõri paikneb 4.-6. kaelalüli kõrgusel. Häälepilu asetseb 5. kaelalüli 
kõrgusel. Lastel paikneb kõri kõrgemal kui täiskasvantuel, naistl 
kõrgemal kui meestel. Kõri on ülalt ühendatud sidemetega keeleluuga 
ja alt rinnakuga, kõri liigub aktiivselt üles alla ja passivselt külgsuunas 
(elastne ühendus neeluga). Alates 20. aastast hakkavad kõri kõhred 
luustuma ja nende elastsus  väheneb. Kõri koosneb 4 anatoomiliselt 
osast: 1) kõhreline skelett , 2) seesmised lihased, 3) välimised lihased, 
4) kattev  limaskest . 
Kõri kõhred- kilpkõhr, sõrmuskõhr, kõripealiskõhr.(paaritud) 
Pilkkõhred, talbkõhred, sarvikkõhred (paaris) 
Seesmised lihased- funktsiooniks häälepaelte kuju, pinge ja asetuse 
muutmine 
Välimised lihased e kaelalihased-  fikseerivad , tõstavad ja  langetavad  
kõri. Kõrgete helide korral ja neelamisel  kõri tõuseb, madalate helide korral kõri langeb. 
Epiglottis e kõripealis- peamine ül. on aspiratsiooni vältimine neelamisel. 
Kõri füsioloogia – takistab võõrkehade, toidu sattumist alumistesse hingamisteedesse, jõuliselt 
eemaldama hingetoru ohustavaid võõrkehi(köhimine). Artikuleeritud hääle moodustamine, heli 
genereerimine ja resoneerimine e  laulmine . 
Kõri on hingetoru ülemises osas paiknev kõhreline hääletekkeelund. Kõris paiknevad häälekurrud ja 
häälepilu. Õhi liikumisel häälekurrud võnguvad ning tekib heli. 
 
4. Suu, neelu ja söögitoru anatoomia ja 
füsioloogia 
Suuõõs on seedekanali  algusosa, mille seinteks on 
huuled, põsed, suupõhi ja suulagi. Eest piiravad 
suuõõnt lihaselised huuled, mis on eest kaetud naha 
ja tagant limaskestaga. Suupõhja moodustavad 
mitmed suupõhja lihased. Suulagi moodustab 
suuõõne ülemise seina. Suulagi jaguneb 
limaskestaga kaetud luuline kõvasuulagi ja lihaseline 
pehmesuulagi. Pehmesuue tagumine osa moodustab 
suulaepurje, mis lõpeb kurgunibuga. Neelamisel tõstetakse suulaepuri üles, millega suletakse ühendus 
ninaneeluga. Suuõõnes peenestatakse toit mehaaniliselt lõike- ja purihammaste abil. Keele, põskede 
ja huulte  abil toimub toidu  segunemine süljega (algab süsivesikute lõhustumine amülaasiga. Sülg 
muudab toidu libedaks ja neelatavaks (ööpäevas tekib 1-1,5 liitrit leeliselist sülge).  
Keel on suuõõnes paiknev piklik-laberik limaskestaga kaetud lihaseline  elund . Keel koosneb kolme 
suunas kulgevatest vöötlihastest. Keelde suunduvad lihased ka kõrvalasuvatelt luudelt. Keeles on 
näsad ja maitsmisretseptorid. Keele abil toimub toidu  segamine  ja hääle moodustumine. 
Neel  on lehtrikujuline lihaseline elund (umbes 12 cm pikkune), mis algab ninaõõnest ning kulgeb 
mööda kaela söögitorusse. Neel täidab nii  seede - kui ka hingamisülesandeid. Neelus paikneb neli 
lümfoidkoest moodustunud mandlit (2 suurt ja 2 väikest).  Mandlid kaitsevad organismi suu ja nina 
kaudu sisenevate mikroorganismide eest. Neelamine esimene etapp on  tahtlik  sellele järgnevad etapid 
on reflektoorsed. Neelamisel sulgub kõripealis, et toit ja  jook  ei  satuks hingamisteedesse. Neelamine 
toimub ka pea alaspidi seistes. 
Söögitoru on lihaseline 25 - 30 cm pikkune toru, mille kokkutõmbumiste ja lõtvumisteabil liigub toit 
neelust makku. Söögitoru algab 6. kaelalüli kõrgusel, läbib diafragma ja suubub 11. rinnalüli kõrgusel 
makku. Söögitorus on kolm kitsust, millesse võivad allaneelatud võõrkehad kinni jääda. Ülemine ja 
alumine kitsus toimivad sulguritena (on normaalselt suletud, va  neelamise  ajal).