Plaanid puhkusele minna? Võta endale majutus AirBnb kaudu ja saad 37€ kontoraha Tee konto Sulge
Facebook Like

Kultuuridevaheline kommunikatsioon (1)

1 Hindamata
Punktid
 
Säutsu twitteris
Kultuuridevaheline kommunikatsioon
„Kultuur on mõistuse (mind) kollektiivne programmeerimine “ (Geert Hofstede)
Culture is how things are done here” (John Mole)
Kultuuri määrab suuresti see, mis temas on või ei ole problemaatiline.
Etümoloogiliselt indo-euroopa “kultuur” ja “kommunikatsioon” ei paista olevat seotud.
  • kwel – püsivalt elama, siit: harima
  • mei – liikuma, kaupu vahetama , siit: ühine (ladina communis, inglise common, vrld ka ladina munus – kingitus)
“Kommunikatsioon” on kultuur pigem laiemas tähenduses, “kultuur” pigem tsivilisatsiooni/kõrgkultuuri tähenduses.
Kanooniline suhtlussituatsioon (John Lyons): Suuline suhtlus kahe lähestikku seisva inimese vahel, kes teineteist näevad ja kuulevad, loomuliku keele märkide abil. Kanoonilisest situatsioonist hargnevad edasised: kirjalik suhtlus osapoolte vahel, kirjalik suhtlus kujuteldava osapoolega, suuline suhtlus erinevate meediumite, nt televisiooni, kaudu jne. Põhijooned kõigil liikidel ühised (siit teksti lai määratlus semiootikas).
Kognitiivne lingvistika : abstraktseid ja keerulisi nähtusi mõistetakse konkreetsetega võrdlemiseteel, nn generatiivsete/kontseptuaalsete metafooride abil. Igasugune mudel põhineb mingil metafooril.(Nt inimmõtlemise metafoorideks on olnud kellamehhanism, telefonisidesüsteem, arvuti).
Metafoor on generatiivne , sest võimaldab luua samal võrdlusalusel uusi, aga samas mõistetavaid väljendeid (“aeg on ammendatud /läbi/otsas”, “mitu tundi tuulde visatud”, “aega laialt käes/raha laialt käes”). Metafoor on generatiivne ka teises mõttes: lähtevaldkonna seosed ja omadused kantakse üle sihtvaldkonnale, mõnikord õigustatult (muidu metafoor ei toimiks), mõnikord mitte.
Nt aega pole tegelikult võimalik säästa samal viisil kui raha. Generatiivsed metafoorid ühtlasi keeleti/ kultuuriti erinevad (ingl. “spend time” – eesti “aega veetma ” – st mitte tingimata “kulutama”). Aega saab samas võrrelda ka nt teega ( minevik taga, tulevik ees) või nt punktiga , kus punkt on olevik (polükroonsetes kultuurides). Aeg ka jõgi (“aeg voolab”).
Oluline: abstraktseid/keerulisi asju metafoorideta/mudeliteta mõista võimatu. Siit ka generatiivse metafoori nimetamine kontseptuaalseks metafooriks. Isegi füüsika mõisted (“jõud”, “põhjus”) metafoorsed, sageli on konkreetne valdkond inimese keha. Samas on metafoorid alati ühekülgsed.
Kuidas me mõistame kommunikatsiooni – millega me seda võrdleme, milline on kommunikatsiooni metafoor? Nähtub sellest, kuidas me sellest kõneleme.
Michael Reddy 1979 (“The conduit metaphor: A case of frame conflict in our language about language”): rahvamudel suhtlusest põhineb “torumetafooril”.
TORUMETAFOOR: Saatja pakib sõnumi (konteinerisse), pakk saadetakse ühendustoru mööda saajani, saaja avab paki , saab sõnumi kätte. Tähendus on sõna/teksti sees, kontekst pole oluline.
Torumetafoor ei arvesta, et tegelikult liiguvad inimeste vahel kas hääle- või valguslained , mis aktiveerivad protsessid vastuvõtja ajus. Isegi taju tasemel pole vastavus lainete ja ajuprotsesside vahel üks-ühene (näomaskinõgus pool tundub kumerana), tähendusetasandist rääkimata.
Kui sisu on teksti “sees”, siis on näiteks olemas ainult üks õige ajalugu, mis on türikutesse peidetud ja tuleb sealt “välja lugeda”, õigustekstid on “absoluutsed”, ühetähenduslikud (milleks sel juhul advokaadid, Ülemkohus jne?), kirjandusteosel on üks õige tähendus jne.


Interferentsiaalne mudel: kommunikatsioon kui tõendite esitamine:
Oma mitmetes vormides on kogu pragmaatika aluseks ( Grice jt). Reddy kirjeldab seda “tööriistavalmistaja” (toolmaker’s) metafooriga. Sperber ja Wilson räägivad sõnumi (taas)loomisest tõendite põhjal: kommunikatsioon kui tõendite esitamine.
Sõnumi saaja alustab akustiliste või visuaalsete signaalidega ning alustab sealt sõnumi (taas)loomist, tarvitades (Reddy sõnastuses) “materjale” omaenese peas. See eeldab rikast sisemist keelt.
Relevantsusteooria sõnastuses antakse inimeselt tõendmaterjali, mille alusel ta püüab järeldada materjali andja kavatsusi (sh kavatsust mingit informatsiooni edasi anda), kasutades selleks igasugust konteksti, mida tarvilikuks peab.
Tõendmaterjal on alati poolik, muuhulgas seepärast, et kood on lõplik, maailm lõpmatu. ( Umberto Eco väide tekstist kui „laisast mehhanismist).
Katsed luua ideaalset ühetähenduslikku koodi ( Russell jt loogilised positivistid) on luhtunud.
Lõpmatut tegelikkust pole koodi abil kunagi võimalik täielikult peegeldada (vastandina mesilaste võrdlemisi lõplikule tegelikkusele, kus on ainult kaks referenti: suund õite poole ja õite kaugus).
Kood on lõplik, tegelikkus lõpmatu.
Semantiline kolmnurk
Tähistaja („laud“)
Tähistatav Referent
Detonaat
(LAUD)
1. Isegi õige laua valik tegelikkuses nõuab rohkem kui koodi tundmist, nõuab konteksti, mida kannab inimeste rikas sisemine keel. Tegelikkuse lõpmatus viib tähenduse piiride hägususeni praktiliselt kõigi tähistajate puhul, mitte ainult traditsiooniliselt mitmetähenduslike sõnade puhul. “Võtsin kuke kirbule, aga kukk ei kuulanud sõna” (Ülar Ploomi näide, selge kahetähenduslikkus) Aga kukk kirikutornis? Kägu looduses ja kellakägu?
2. Seega ka koodi ei jaga kaks inimest täielikult, kontekstist rääkimata.
Keel on loomu poolest mitmetähenduslik:
Scollon and Scollon (2000):
  • There is a man at the door (vrdl eesti Ukse taga on keegi mees)
  • There is a taxi at the door (vrdl eesti Takso on ukse ees)
  • There is coffee in the cup. (Tassis on kohvi)
  • There is a pencil in the cup. (Tassis on pliiats)
Kontekts: Tähendus (taas) luuakse (või teisisõnu, aktualiseeritakse üks potentsiaalsetest tähendustest, mis enamasti välistab teised) koodi (st laiemas mõttes keele) ja konteksti koostoimes, kusjuures kontekst ei ole midagi fikseeritut, vaid valitakse tähenduse (taas)loomise käigus. (“Kontekst”, “ko-tekst”, “ kaastekst ” eri autoritel ja eri distsipliinides erineva tähendusega. Keeleteaduses “ko-tekst” – tekst sõna/fraasi/lause ümber, “kontekst” – laiema tähendusega – kõik ümbritsev – niihästi inimese peas kui tema ümber – mida oluliseks peatakse. Semiootikas (nt Umberto Eco) “kontekst” seotud keelelise koodiga (st lingvistika mõistes “ko-tekst”), “kaastekst” kultuurilise koodiga (st keeleteaduse mõttes “kontekst”))
Inimeste “peades” on palju ühist (siit ka rahvamudeli ning sellel põhineva kodeerimis /dekodeerimismudeli elujõulisus).
Samas pole kahte täpselt ühesugust inimest. Isegi sama keel on igaühel veidi erisugune, kõnelemata taustateadmistest (igaühe “personaalsest entsüklopeediast”), aga samuti sellest, mida märgatakse ümbruses, st kuidas sõnumile kujuneb (osaliselt) kontekst (seega rohkem kui kultuuriline kood).
Relevantne on informatsioon, mis tekitab maksimaalse kognitiivse muutuse – täiendab olemasolevaid arusaamu, lükkab neid ümber või tugevdab neid oluliselt – minimaalse kuulajapoolse jõupingutusega.
Kultuuridevahelises suhtluses jäävad arusaamatused eriti tihti teadvustamata ja seega ka lahendamata . Inimene lahkub maalt ja imestab, miks suhted ei jätku.
Juri Lotmani näide “Hamleti” erinevatest tõlgendustest:
  • 18. saj. – Shakespeare oli barbar
  • 19. saj. romantikutele – geenius, kes annab edasi siiraid tundeid, murrab konventsioone
  • 20. saj. – renessansi universaalvaim, kasutab ka kõiki tollaseid teadussaavutusi. (“Autor loob teksti, kuid tekst loob ka autorit ”).

Camus, st autor ise, kõikus suuresti “Võõra” nimitegelase hindamisel, jõudis lõpuks võrdluseni Jeesusega (1942 tegelane, kes “määratleb enda negatiivselt”, mitte potentsiaalselt kangelaslik > 1955 “ainus Jeesus , keda me väärime”, ainult kergelt irooniliselt).
Läti Henriku kärajad ( Harjumaal Raikkülas): “võiks öelda, et see oli meie esimene parlament ” – lähtutakse enam-vähem kaasaegsest kontekstist, kuid see asjaolu on teadvustamata. Tekib üks ajaloo variant.
Hvostov: lähtub pigem 13. sajandi kontekstist või püüab seda taastada, kokkusaamine toimus ainult lähikülade vanemate vahel ja ainult linnuse ehitamise/parandamise küsimuses. Tekib teine ajaloo variant.
Kumbki variant pole lõpuni tõestatav. Oluline oleks olla teadlik mitme variandi võimalikkusest.
Samas: vajaliku kontekstita ei märgata vahel sõnumit üldse (Sarkozy!) või mõistetakse vääralt viisil, mis viib negatiivsete tagajärgedeni. Et konteksti tundmist ei peeta tavaliselt keeleoskuse osaks (tavatähenduses keel= hääldamine, grammatika, sõnavara), siis omistatakse negatiivsed omadused suhtlejale kui isiksusele (psühholoogia terminites: dispositsiooniline, mitte situatsiooniline atributsioon ).
Kood ja kontekst kultuuridevahelises kommunikatsioonis:
Ehk täpseim kultuuridevahelise kommunikatsiooni määratlus: interplay between human interaction and culture. (Milton Bennett 1998) (inimsuhtluse ja kultuuri koosmäng ja vastasmõju). Kultuur määrab suuresti konteksti ning mõjub ka koodi tasandil.
Mingi mõiste prototüüpne esindaja on see isend /alaliik, mis kerkib inimesele silme ette vastava mõistega kokku puutudes. Mõiste tähistab ka paljusid teisi referente, mis on prototüübist kaugemal (tibu, jaanalind )
Ühe kultuuri sees erinevad prototüübid inimeseti, kuid suuremad erinevused on kultuuride vahel. Nn prototüüpne lind eri inimestel erinev, eri kultuurides eriti.
Seega sõnade sõnastikuvastete tähendus kultuuriti erinev (see kehtib mingil määral peaaegu kõigi sõnastikuvastete kohta!) Näiteks inglise “fantastic” ja eesti “ fantastiline ” tähenduses “suurepärane”: iseäranis ameerika inglise keeles “fantastic” väga sage, tihti kasutatavate sõnade tähendus konventsionaliseerub, “banaliseerub”, tugevus/mõju väheneb.
Prototüüpne “abielu” kultuuriti erinev (konnotatsiooniline e. väärtustähendus). Sõnade assotsiatsioonitehnika abil saadud tulemused:

Pragmaatika: keeleteaduse haru, mis uurib keelt kasutuses, seda, kuidas me väljendame rohkem või midagi erinevat sellest, mis ütleme. Sõltumata koolkonnast põhineb pragmaatika alati interferentsiaalsel (järelduslikul) kommunikatsioonimudelil.
  • Relevantsusteooria on ainult üks pragmaatika koolkondadest – koolkondade erinevus seisneb suuresti selles, kuidas püütakse formaliseerida keele ja konteksti koosmõju

  • Lokutsioon – lause nii, nagu seda öeldakse. Lokutsioon kannab lause tähendust (= semantiline representatsioon = loogiline vorm). Rikastatud (enriched) lokutsioon on aluseks
  • propositioonile=väitele (mis võib olla vale või õige) Propositsioon on aluseks.
  • illokutsioonile, mis kannab kõneleja tähendust.
    Ka kõneleja tähenduseni jõutakse kontekstiabil. Kultuuriti (aga ka kultuurisiseselt) erineb näiteks see, kui kaudselt või otseselt kõneleja oma kavatsust väljendab. Deborah Tanneni näited autori enda sõnul seotud eelkõige erinevustega kaudsuses/indirektsuses.

    Kultuuri mõiste ja olemus


    Kultuuri definatsioone:
    • Matthew Arnold (1822-1888):
    • ‘parim, mida on maailmas mõeldud ja öeldud’
    • Sir Edward Burnett Tylor (1832-1917):
    • ‘Kultuur on kompleksne tervik, millesse kuuluvad teadmised, uskumused, kunst , moraal, seadused, tavad ja kõik muud võimed või harjumused, mille inimesed on ühiskonna liikmetena omandanud.’
    • Europotsentristlik , universalistlik, evolutsionistlik, ‘madalat’ ja ‘kõrget’ kultuuri eraldav mudel
    “Kõrgkultuur” – Kultuur suure tähega
    Karl Marx : Klassiühiskondades on valitsevad ideed alati valitseva klassi ideed.
    Lorenzo Canas Botos (Vikerkaar 1/2 2009, Mõned põhjused, miks ma ei kasuta kultuuri mõistet): “Kultuur (suure K-ga ja ainususes) on valitseva klassi kultuur” Kultuur suure tähega alati nähtav, ilmutab end Ministeeriumides, Ooperiteatrites, Muuseumides, UNESCOs. “Pealegi varitseb ta lakkamatult juhust, et allutada, kodustada ja standardiseerida mis tahes kultuurilisi moodustisi, mida vaid endale sobivaks toiduseks peab” (vrd nt lauakombed jm etiketiõpikutes sisalduv)
    Kultuuri viimine metslastele (Kipling: “Valge mehe koorem ”) – teadvustatud väärtused ja teadvustamata väärtused? Või avalikustatud ja avalikustamata väärtused?
    Domineerivad kultuurid vastasseisus: Rahvuskultuurid. Oma/võõras (Teine).
    Tegelikult need kultuurid mitte loomulikud, vaid loodud poliitiliste ja sotsiaalsete jõudude poolt, kes sätestavad ka need kategooriad, mille kaudu tunneme neid “loomulikena”.
    Kultuuri (väikse tähega) definitsioone:
    • Franz Boas (1858-1942):
    • „Kultuur hõlmab kõiki mingi kogukonna ühiskondlike tavade väljendusvorme, üksikisikute reaktsioone selle rühma tavadele, mille järgi ta elab ja nende tavade poolt määratletud inimtegevuse vilju .“
    • Ajalooline partikularism /kultuuriline relativism
    • Vrd Raymond Williams (1921-1988): „kultuur on tavaline“.
    Kultuur = inimtegevus ja sümboolsed struktuurid, mis sellele tegevusele tähenduse annavad.
    Nt. Clyde Kluckhohn (1947): Kultuur on teatavat laadi tööjoonis kõigiks kogukonna elutegevusteks.
    Hõlmab sotsialiseerumise käigus omandatud eluviisi tervikuna (ühiskondlikku pärandit, tavasid, uskumusi, moraalseid tõekspidamisi, jne.), mida põlvest-põlve edasi antakse, kuid mis on samas ka pidevas muutumises.
    Clifford Geertz (1926-2006): „Inimene on loom, kes ripub tema enda poolt punutud tähenduste võrgus. Minu jaoks on kultuur see võrgustik ning selle uurimine ei peaks olema eksperimentaalne teadus, mille eesmärk on leida tõde, vaid interpreteeriv teadus, mille eesmärk on otsida tähendust.“
    Kultuur = vaimne/ semiootiline fenomen , mis väljendub sümbolites
    „Kultuur on mõistuse (mind) kollektiivne programmeerimine“ - Geert Hofstede
    Kultuuri määrab suuresti see, mis temas on või ei ole problemaatiline. Näide: USA: lapsed peavad varakult iseseisvuma, eraldi magamistoad.
    Kultuuriline relativism/ universalism :
    1) Tugev universalism (Mentalese – universaalne mõtlemiskeel, millest tõlgitakse konkreetsetesse keeltesse); kultuurideülese teooria saab tuletada omaenese kultuurist; inimkonna bioloogiline ühtsus, ühised süvastruktuurid.
    2) Nõrk universalism. Kultuurideülene teooria võimalik, kuid pole tuletatav ainult omaenese kultuurist; tekste saab tõlkida sisutasandil, kuid mitte kognitiivse tuuma tasandil.
    3) Nõrk relativism (vrd Wittgensteini Familienähnlichkeit – perekondlik sarnasus; religioonid praktiliselt igas kultuuris, kõiki neid hõlmavaid ühisjooni pole). Teiste kultuuride kohta saab luua teooriaid iseenda tarbeks, kuid need kultuurid ei pruugi neid teooriaid aktsepteerida.
    4) Tugev relativism. Iga kultuur adekvaatselt seletatav vaid selle enese mõistetes. Kuigi teatav osa inimloomusest bioloogiliselt määratletud, see osa on meile kättesaadav vaid kultuuri vahendusel. Peame leppima iga kultuuri enesepeegeldusega.
    Kultuur: kaasasündinud või omandatud?
    Valitsev seisukoht: kultuur nii kitsas kui ka laias tähenduses omandatakse, ei ole geneetiliselt määratud.
    Uuemad uurimused (Jonathan Pritchard): genoom muutub evolutsiooniliselt kiiremini, kui seni arvatud (keskmiselt 6000 aastat, isegi alla 1000 aasta), sh ajutegevust mõjutavad geenid. Võimalik, et omadused nagu usaldusvõime versus paranoia/ agressiivsus geneetiliselt päritud (oxytocini tase).
    Kognitiivsed võimed geneetiliselt päritud, keskmiselt kõrgemad rahvaste/kogukondade juures, kus vaimsed võimed eduks kriitilise tähtsusega (nt. vanad Aasia kultuurid, jne) ( Gregory Cohran, Henry Harpending) – praegu hüpoteesi tasemel.
    Kultuuri ja geograafia seos (nt põhjamaade kliima) – John Berry juhitud käimasolev uurimus.
    Kultuur kui jada – kultuuri heterogeensus :
    Kultuuri kirjeldamisel lähtume sageli (ideaalis) kesktendentsidest. Samas, mida tähendab “keskmine eestlane”? Millise astme erinevust suudab üks või teine kultuur taluda? Kes määrab piirid (oma/võõras)?
    Kultuurikogukond erinevatel tasanditel:
    • Etniline kultuur
    • Rahvuskultuur
    • Korporatsioonikultuur
    • Professionaalne kultuur
    • Sugu kui kultuur
    • Põlvkond kui kultuur
    • Regionaalne kultuur
    • Subkultuur
    • Sotsiaalne klass kui kultuur jne. (Osa loetletutest pikemalt käsitletud Scollon and Scollon 1995)
    Üks ja seesama inimene kuulub seega väga erinevatesse kultuuridesse. Scollon ja Scollon eelistavad terminit “diskursuskogukond” (discourse community) ja “diskursussüsteem”.
    Diskursussüsteem Scollonite järgi:
    Sellises süsteemis mõistetakse ideoloogia all valitsevat (“tervemõistuslikku”) maailmanägemist (sh väärtusi).
    Face – “sotsiaalne mina” – vastav süsteem määrab suuresti inimestevahelised suhted, viimased omakorda nõutavad diskursusvormid.
    Sotsialiseerumine süsteemi: informaalne ja formaalne .
    Scollonite näide: uus töötaja kompaniis. Vrd. Tõnu Viigi kirjeldus essee kirjutamisest “Vikerkaarde”.
    Kultuuri muutumine ajas:
    Isegi amishid muutuvad kiiremini, kui arvatakse. “Kultuur” kui nimisõna eksitav – kultuur pole tahke plokk! Pigem: kultuurilised protsessid, kultuuriline kontroll, kultuurilised konfiguratsioonid.
    Raskused kultuuri kirjeldamisel:
    Kasutame termineid, mis on ühtlasi tavakeele sõnad. Pierre Bourdieu : praktiline teadmine pole sama, mis praktikateooria. Põhiliselt toimib kultuurielu sellepärast,
  • 80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
    Vasakule Paremale
    Kultuuridevaheline kommunikatsioon #1 Kultuuridevaheline kommunikatsioon #2 Kultuuridevaheline kommunikatsioon #3 Kultuuridevaheline kommunikatsioon #4 Kultuuridevaheline kommunikatsioon #5 Kultuuridevaheline kommunikatsioon #6 Kultuuridevaheline kommunikatsioon #7 Kultuuridevaheline kommunikatsioon #8 Kultuuridevaheline kommunikatsioon #9 Kultuuridevaheline kommunikatsioon #10 Kultuuridevaheline kommunikatsioon #11 Kultuuridevaheline kommunikatsioon #12 Kultuuridevaheline kommunikatsioon #13 Kultuuridevaheline kommunikatsioon #14 Kultuuridevaheline kommunikatsioon #15 Kultuuridevaheline kommunikatsioon #16 Kultuuridevaheline kommunikatsioon #17 Kultuuridevaheline kommunikatsioon #18 Kultuuridevaheline kommunikatsioon #19 Kultuuridevaheline kommunikatsioon #20 Kultuuridevaheline kommunikatsioon #21 Kultuuridevaheline kommunikatsioon #22 Kultuuridevaheline kommunikatsioon #23 Kultuuridevaheline kommunikatsioon #24 Kultuuridevaheline kommunikatsioon #25 Kultuuridevaheline kommunikatsioon #26 Kultuuridevaheline kommunikatsioon #27 Kultuuridevaheline kommunikatsioon #28 Kultuuridevaheline kommunikatsioon #29 Kultuuridevaheline kommunikatsioon #30 Kultuuridevaheline kommunikatsioon #31 Kultuuridevaheline kommunikatsioon #32 Kultuuridevaheline kommunikatsioon #33 Kultuuridevaheline kommunikatsioon #34
    Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
    Leheküljed ~ 34 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2014-11-02 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 28 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor mgjs Õppematerjali autor

    Lisainfo

    Mõisted


    Meedia

    Kommentaarid (1)

    mikk10101 profiilipilt
    mikk10101: (Y)
    11:59 18-02-2015


    Sarnased materjalid

    5
    doc
    Kultuuridevaheline kommunikatsioon
    4
    doc
    Kultuuridevaheline kommunikatsioon 2010
    5
    doc
    Kultuuridevahelise kommunikatsiooni test
    5
    doc
    Kultuuridevaheline kommunikatsioon-vastatud eksamiküsimused
    4
    doc
    Kultuuridevaheline kommunikatsiooni kordamisküsimused
    5
    doc
    Kultuuridevaheline kommunikatsioon
    3
    doc
    Kultuuridevaheline kommunikatsioon
    198
    doc
    SOTSIOLOOGIA LOENGUKONSPEKTID



    Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
    Kasutajanimi / Email
    Parool

    Unustasid parooli?

    UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
    Pole kasutajat?

    Tee tasuta konto

    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun