Luule kõik värsskõnes teosed. Luule ja lüürika mõisted ei kattu, kuna luule võib olla ka eepiline ja dramaatiline. See pärast kasutatakse ka mõisteid proosaeepika ja värsseepika, ka värssdraama, et teha vahet seotud ja sidumata tekstidel. Lüroeepika lugulaulud lüüriline laad on eepilisega tasakaalus. Valmid, poeemid, ballaadid jne. Sisaldavad tihti ka dramaatilist vastuolu. Poeetiline tekst Kujundlik keelekasutus. Osutav ja poeetiline Ilukirjanduse loob kujundlik keelekasutus sisuline juurdepääs avaneb keele ja suhtluse olemuse tundmaõppimise kaudu. Saatja väljenduslik funkt. lüürika sõnum/tekst Saaja kõnetav funkt.- dramaatiline Kontekst osutav funkstsioon - eepiline Kontakt ühendav funkt. Keel keeleülene (metakeelne) poeetiline
dekodeerimine. 3. Keele funktsioonid (kogemuste vahendamine, suhtlemine jt.) ning omadused (struktueeritus, loovus, mõtestatus, osavus). Kogemuste vahendamine- keele keskne omadus. Tänu keelele suudame elu jooksul kujunevad kogemused siduda inimajaloo varasemate kogemustega ning täiendada seda kogemusvaru peaaegu lakkamatult uute teadmistega, arusaamade ja oskustega. Sõnaline mõtlemine- teise tähtsa funktsioonina võimaldab keel igapäevaste probleemülesannete lahendamiseks hädavajalikku sõnalist mõtlemist. Mõtlemisel vajame kõnet konkreetsete nähtuste üldistamiseks, aga ka asjade ja olukordade mõistmiseks. Seega täidab kõne mõtlemisel üldistavat ja signaliseerivat funktsiooni. Suhtlemise võimaldamine- keele kolmas ülesanne. Meie igapäevane suuline või kirjalik, otsene või kaudne(telefon) suhtlemine saab teoks üksnes tänu täisulikult väljatöötayud keeleliste märkide süsteemile.
märgisüsteemi ja vastuvõetud märkide lahtimõtestamine e. dekodeerimine. 3. Keele funktsioonid (kogemuste vahendamine, suhtlemine jt.) ning omadused (struktueeritus, loovus, mõtestatus, osavus). Kogemuste vahendamine keele keskne omadus. Tänu keelele suudame elu jooksul kujunevad kogemused siduda inimajaloo varasemate kogemustega ning täiendada seda kogemusvaru peaaegu lakkamatult uute teadmistega, arusaamade ja oskustega. Sõnaline mõtlemine teise tähtsa funktsioonina võimaldab keel igapäevaste probleemülesannete lahendamiseks hädavajalikku sõnalist mõtlemist. Mõtlemisel vajame kõnet konkreetsete nähtuste üldistamiseks, aga ka asjade ja olukordade mõistmiseks. Seega täidab kõne mõtlemisel üldistavat ja signaliseerivat funktsiooni. Suhtlemise võimaldamine keele kolmas ülesanne. Meie igapäevane suuline või kirjalik, otsene või kaudne(telefon) suhtlemine saab teoks üksnes tänu täisulikult väljatöötayud keeleliste märkide süsteemile.
(Vt ka videolõiku, kus Terry Eagleton seda nihet selgitab). Enne 1800 oli kirjandus kõik kirjapandud teadmised. Kirjandus kui fiktsioon al 18 saj lõpust. 4 põhisuunda kirjanduse kui mõiste määratluses. Milline neist tundub Sulle endale kõige olulisem? Miks? Kuidas sarnanevad või lahknevad sellega, kuidas kirjandusteaduses kirjandust määratletakse kirjanike ja luuletajate enda arvamused (vt valik näiteid slaididel)? Poeetiline keel o Muudab keelekasutust o Intensiivsem o Fookus keelel Väljamõeldis o Ei oma praktilist väärtust o Konstrueeritud kunstireeglite põhjal o Ei ole alati kujundlik Esteetilise väärtusega objekt o Ilusa, tõese ja väärtusliku seosed o Sisu ja vormi seosed o Kunst kunsti pärast, e eesmärgitu eesmärk
oli kirjandus: kirjutised, kirja pandud teadmised. Alates 18.saj. lõpust – kirjandus kui väljamõeldis fiktsioon. Kasutades tegelikkuse kirjeldamiseks sõnu muudame tegelikkust ja ka sõnu. Teadmisviisi paremaks edastamiseks on suuline väljendusviis. Olles pidevas muutuses, liikudes edasi minevikule toetudes ja olevikku nihestades tulevikule vastu, mistõttu on ka parim eneseteadmise viis muutuv ja nihkuv. 4 põhisuunda kirjanduse kui mõiste määratluses. Poeetiline keel – kirjandus kui teatud sorti keelekasutus. Muudab igapäevast keelekasutust; on selles intensiivsem; erineb/eemaldub sellest; fookus keelel, enamat kui tavatähendus. Väljamõeldis – kujutlusvõime abil loodud. Fiktsiooniline tekst ei oma praktilist väärtust; konstrueeritud kunstireeglite põhjal; väljamõeldislik pole alati kujundlik. Esteetilise väärtusega objekt – ilu teoses/lugeja silmades. Esteetika: ilusa, tõese ja väärtusliku
Operatsioonide tasemeid eristab eelnevatest süsteem. Viimastel tasemetel pole tunnetamine enam fragmentaarne – operatsioonid on omavahel seotud. 1)Sensomotoorne tase (0-2a): lihtsad liigutus- või tajuaktid, lapse kohanemine asjadega. Laps sõltub täiesti ümbrusest, sellest, mida tajub Ei suuda haarata sündmusi, sest ei peegelda neid mõtetes. 2) Operatsiooni – eelne tase (2-7a). Laps suudab opereerida ka kujutlusteda. Lapsel on arenenud kujundlik mõtlemine, mistõttu omab potentsiaalset võimalust haarata järgnevate sündmuste jada. Piaget´ järgi ei omanda laps sümboleid, märke, mida ta mõtlemisel kasutab, mitte sotsiaalset keskkonnast, vaid need tulevad isiklikust kogemusest. Esimesed sümbolid on väga isiklikud. · Lapse mõtlemisele on iseloomulikud egotsentrism, artifitsialism ja animism (neist mõistetest ja vastavast mõtlemise iseärasustest vt täpsemalt allpool). 3)Konkreetsete operatsioonide tase (7-11a)
Marksistlik narratiiv. Ohvri narratiiv me olene nii erilised, et keegi meid ei mõista, seega me peame kannatama; Parim kaitse on rünnak jne. Ühiste narratiivide loomine nõuab omavahelist kokkulepet, solidaarsust. Olude muutumisel võib muutuda ka lugude tõlgendamine, näiteks Jaan Krossi teosed. Keel Kirjanduslik keelekasutus. Proosa puhul rääkisid vene formalistid narratiivi võttest. Luule puhul oli kummastava võtte allikaks luule spetsiifiline keel, häälikute asetus ja kõnekuju, jaotamine värssideks. Poeetika Aristotelese teos luulekunstist, oligi vana-kreeka keeles Poeetika. Luule oli tema jaoks matkimiskunst. Uurib kuidas on kirjandusteosed tehtud (lähtub retoorilisest ideest võtab efekti aksioomiks ja hakkab uurima kuidas see efekt saavutati). Näiteks: Mis muudab selle jutustaja mitteusaldusväärseks? Miks tundub see lause irooniline? St. me aktsepteerimine selle iroonilisust aga uurima kuidas
Niisugust inimest kutsutakse prototüübiks. Karakteri kujutamise viisid · Otsene iseloomustamine antakse edasi vahetud iseloomujooned, samuti inimese välimus. · Kaudne iseloomustamine kasutatakse erinevaid vahendeid, mis esinevad tavaliselt üksteisega läbipõimitult, kusjuures mõni neist võib olla domineerival kohal. - tegelaste elulugu - käitumine - elamuste kujutamine - maailmavaade - suhtumine loodusesse - harjumused ja maneerid - tegelaskõne, keel ILUKIRJANDUSLIK TEOS Teose ainestik inimeste elu ja nende mitmekesine tegevus Teose sisu elu sel kujul nagu kirjanik on seda tunnetanud ja teoses vastavalt oma ideaalidele ja maailmavaatele kujutanud Teose vorm teose sisu väljendamiseks kasutatud vahendid oma kõigekülgsuses. Kirjandusteose vormi algelemendiks on sõna. Teema teoses käsitletav elunähtuste ring, nt armastus, sõprus, töö, kodumaa, loodus, sõda, võitlus jne. Teema ühendab sisu tervikuks
Kõik kommentaarid