Kuidas seletada kiriku poliitilist rolli ja arengut läbi ajaloo?

Ühiskond | Akadeemiline | 25 punkti | 847 vaatamist | 03:15 15/01/15

Kuidas lahtiseletada kiriku poliitilist rolli ja arengut läbi ajaloo.Lähenedes teemale sellest vaatevinklist et tegu on kas konkureeriva või juhtiva ideoloogiaga.Sisesegaduste religioosne tõlgendamine.Varakristluse tunnusjooned ja pale

Vastuse lisamiseks pead sisse logima










Tead vastust? Vasta küsimusele
Vastused


KIRIKUD JA EESTI ARENG
01.03.2010 „Jahrbuch Gerechtigkeit IV. Armes reiches Europa. Die neue Spannungen von Ost und West überwinden”


Kuidas kirikud tajuvad sotsiaalset ja majanduslikku situatsiooni Eestis ning milline on nende sotsiaalne ja poliitiline roll?

Kirikud on osa ühiskonnast, samas reflekteeriv ja kriitiline osa. Kuigi ka kirikud peavad arvestama reaalsete võimalustega, on neil kindlasti oma nägemus eesmärkidest. Neile kohaste vahenditega saavad nad nende eesmärkide saavutamise heaks ka midagi ära teha. Vaatlen järgnevalt kirikute tegevust Eesti üldise arengu kontekstis.

I. Eduka liberaalse majanduse kujunemise põhjused.

Iseseisvuse taastamise käigus 90. aastate algul võttis Eesti kiiresti parempoolse ja liberaalse orientatsiooni. Enamik sotsialismiaja funktsionääre asus toetama vabaturu põhimõtet, väljendades seega rahva sisemist tõrksust nõukogude mudeli suhtes. Seda arengut toetasid järgmised Eestile iseloomulikud asjaolud:

- Omariikluse nõrk traditsioon. Sundivat riiki on sajandeid mõistetud võõra ja vägivaldsena. Eesti taasiseseisvumisel leidis üldist tunnustust põhimõte: nii vähe riiki kui võimalik. 1998 osales ühel või teisel moel poliitikas veel vaid 3–4% elanikkonnast, kümme aastat varem, taotledes vabanemist nõukogude võimu alt, oli see ulatunud üle kahe kolmandiku elanikkonnast.[i] Institutsioonide usaldusväärsuse uuringutes on erakonnad pidevalt viimasel kohal (2009. a jaanuaris 30%-ga[ii]). Selles võib näha nii rahva võõrandumist võimust, aga ka riigist sõltumatuse tajumist. Kui 2006.a. tundus 24% EL-elanikele, et riik sekkub ülearu nende ellu, siis Eestis oli see vaid 7%.[iii] Samas on usaldus valitsuse vastu olnud päris kõrge – 2007. a sügisel Luksemburgi järel teisel kohal EL-is [iv] Tänase majanduskriisi tingimustes on suhteliselt tagasihoidlik ka avalikkuse surve riigile, et n.ö olukorda „päästa“. Pigem tajutakse seda ühise vastutusena.

- Kristlik-eetilise aluspõhja puudumine. Kommunistlike repressioonide all loobuti traditsioonilisest kristlikust usust, 2000. a rahvaloenduse andmetel pidas end kindlat usku tunnistavateks 29% eestlasi, 2005. a Eurobaromeetri järgi uskus Jumalat 16%.[v] Rahvastikuteadlane Ene-Margit Tiit ütleb: „Kujunes paratamatult ellujäämise moraal, moonakamoraal.“[vi] Taasiseseisvumisel formeerus see sujuvalt ümber isikliku kasu ihaluseks ja tarbimiskultuseks. Kirjanik Jaan Kaplinski leiab, et me võtame püüdlikult omaks „läänelikud väärtused“, kusjuures „läänelike väärtuste esirinnas pole „kristlikud väärtused“, vaid ultraliberaalide esile tõstetud pakett: vaba konkurents, madalad maksud, umbusk riigi kui omaniku vastu. Ja meie ülim hüve on edukus, ennekõike rikkuse kujul.“[vii]

- Parempoolsete (sealhulgas kristlik-demokraatlike) erakondade pikaajaline populaarsus. Vasakpoolsed parteid Eestis praktiliselt puuduvad – ka sotsiaaldemokraadid asuvad tsentris. Sotsialism märgistas end Eestis selgelt negatiivsena ja ühiskonna liikumine vastassuunas oli paratamatu. Väärib märkimist, et võrdluses teiste Baltimaadega on eestlased (nagu ka tšehhid) paistnud küsitlusis silma uue riigikorralduse tunduvalt kõrgema hindamisega.[viii] Kuigi kirikud on end positsioneerinud poliitiliselt neutraalsena, on nad riigi üldist poliitikat toetatud, pidades oluliseks ressursi loomise vajalikkust, kuid kutsudes seejuures üles vaestest ja nõrkadest hoolima.

Hirmud Euroopa Liiduga liitumisel on olnud samuti seotud eeskätt võimalusega jääda Euroopa ääremaaks, kus majandusareng pidurdub, liigsete regulatsioonide kartusega ning ohuga kaotada oma keelelist ja kultuurilist identiteeti. Need hirmud ületati kiiresti. Jätkus majanduse kiire kasv ja rahulolu EL-iga tõusis – eurobaromeetri kohaselt kasvas rahulolu 2005.a. kevadest kahe aastaga 18%, olles 2007 kevadel 66%[ix]. Hoolimata alanud majanduslangusest näitas viimane uuring, et eesti elanike rahulolu eluga on jätkuvalt Baltimaade kõrgeim: EL-i kuulumist peab õigeks 78% elanikest.[x] Milliseks on kujunenud aga Eesti sotsiaalne ja vaimne olukord?

II. Sotsiaalsed vastuolud kui arengu kaasnähe ja pidur. Eesti taasiseseisvumisel lubati süüa kartulikoori. Sellest sai raskuste talumise metafoor. „Kartulikoori“ ei söödud aga solidaarselt ja majanduslik ebavõrdsus ühiskonnas suurenes. See on olnud üks teravamaid teemasid, mida võib iseloomustada järgmiselt:

– Ühiskonna kihistumise teadvustamine. 2001. a kevadel tegid 26 sotsiaalteadlast avaliku pöördumise „Kaks Eestit“[xi], milles nad juhtisid tähelepanu rahvast siduva ühisosa nõrgenemisele. Kuigi autorid sildistati avalikkuses kiiresti „punaprofessoriteks“, kirjeldasid nad tõsiseid vajakajäämisi ühiskonnas. Suure osa elanike suutmatus kiirete muutuste ja kasvava konkurentsivõitlusega toime tulla, suurendas ühiskonna riske ja riskirühmi. Eestil on jätkuvalt Euroopa ühed halvimad näitajad kuritegevuse, HIV/AIDSI leviku, surevuse (2006 oldi nimetatud valdkondades esikohal[xii]), alkoholi tarbimise ja narkomaania (2006 tarbiti 12 l alkoholi inimese kohta aastas ning süstivaid narkomaane oli üle 1% rahvastikust [xiii]) ning perekondade stabiilsuse osas (2008 sündis 58% lastest väljaspool abielu [xiv]). Sotsiaalteadlaste avaldus käivitas arutelu vastuolude üle ka mujal - põlisrahva ja muukeelsete, linna ja maa, kristliku ja paganliku, vana ja uue Eesti vahel.

– Katsed muuta poliitikat. 2003. a veebruaris loodi Vabariigi Presidendi algatusel Ühiskondlikku Leppe Sihtasutus (tänase nimetusega Eesti Koostöö Koda), mis koondas ühiskonna eri institutsioone, sealhulgas kirikuid Eesti Kirikute Nõukogu näol. Sihtasutuse eesmärgiks oli käivitada protsess, mille kaudu ühiskonnaliikmed lepiksid läbirääkimiste käigus kokku ühistes väärtustes ja arenguprioriteetides. Kahjuks jäid juhterakonnad kõrvale. Siiski mõjutas see dokumendi „Säästev Eesti 21“[xv] koostamist ja vastuvõtmist riigikogus 2005. aastal. Tegu on riigi ja ühiskonna arendamise strateegiaga aastani 2030, sihiga ühendada globaalsest konkurentsist tulenevad edukusenõuded säästva arengu põhimõtete ja Eesti traditsiooniliste väärtuste säilitamisega. Ei saa salata, et sotsiaalne lähenemine, hoolitsemine ühiskonna nõrgemate eest, on järjest enam jõudnud parlamendi, sealhulgas paremerakondade poliitikasse. Oma osa on siin ka Euroopa Liidul ja euroopalikel väärtustel. Küllap ka kirikutel.

– Katsed muuta hoiakuid ja väärtusi. Selle vajadust tajub ka rahvas. Suurimate Eesti arengut ohustavate teguritena on küsitlustes nimetatud lisaks tööjõu väljavoolule ja riigimeheliku juhtimise puudumisele sotsiaalset kihistumist ja ebavõrdsuse suurenemist (49% vastanuist) ning kõige mõõtmist rahaga, materiaalse edu kultust (39% eestlastest 2006)[xvi]. Avalikkuses on paaril viimasel aastal tekitanud pahameelt ametnike ebaeetilised äritehingud ja nende JOKK-mentaliteet (juriidiliselt on kõik korras). Samas kõlab ka haritlaste hulgast hääli, et kõik, mis pole seadusega sõnaselgelt keelatud, on lubatud. Nüüd, kus ka „kommunismiehitaja moraalikoodeks“ on minevikku jäänud, puudub suurel osal rahvast eetiline identiteet. Postmoderne ja liberaalne eluhoiak ei soodusta selle teket, pigem tõrjub seda kui teatud liiki (eba)usku. „Võib arvata, et vähemalt sama palju, kui Nõukogude okupatsioonivõimudel kulus aega eestlaste moraalse selgroo murdmiseks, kulub nüüd aega moraalsete väärtuste uuesti au sisse tõstmiseks,“ leiab Taru Ülikooli eetikakeskuse juhataja, professor Margit Sutrop.[xvii] 2005. a tuli haridusministeerium välja mõttega asuda ühiskonna väärtusi süsteemselt arendama. Valminud on riiklik programm „Eesti ühiskonna väärtusarendus 2009–2013“[xviii]. Küsimus on, milliseks kujuneb siin kirikute roll.

III Kirikute roll ühiskonna sotsiaal-poliitilistes suhetes. Kirikute osa Eesti taasiseseisvumisel oli märkimisväärselt suur. Kirik oli üks väheseid järjepidevaid avalikke ühendusi, mis polnud ennast rahva silmis diskrediteerinud, hoolimata sellest, et rahvas ise oli kirikust kaugenenud. Vaimulikud olid aktiivselt tegevad iseseisvumisprotsessis ja osalevad tänagi mitmel pool kohalikes omavalitsustes. Kiriku usaldusväärsus on jätkuvalt kõrge: näiteks 2007 sügisel oli kirik 17 institutsiooni seas 8. kohal,[xix] eespool riigikogust, valitsusest, ametiühingutest ja kohtust. Käesoleva aasta jaanuaris kasvas kõige rohkem just kiriku reiting, nimelt 12%, saavutades küsitud 24 institutsiooni seas 69%-ga Euroopa Liidu järel 9. koha[xx]. Samas moodustab kirikute liikmeskond nende endi andmetel maksimaalselt kolmandiku[xxi] rahvast. Mis iseloomustab kirikute positsiooni ühiskonnas?

– Seadus käsitleb kirikuid kui vabaühendusi, osa kolmandast sektorist, võimaldades neile siiski põhikirjalisi erisusi. Eelistusi ühelegi kirikule tehtud ei ole. Ka puudub kirikutel avalik-õiguslik staatus ja siduv lepinguline suhe riigiga. Nii sõltub kirikute positsioon täiesti neist endist. Kümme suuremat kirikut on moodustanud Eesti Kirikute Nõukogu, mis koordineerib oikumeenilist koostööd ja ka suhteid riigiga. Siseministeeriumis on olemas Usuasjade osakond.

– Kiriku ja riigi koostöö oluliseks aluseks on Eesti Vabariigi Valitsuse ja Eesti Kirikute Nõukogu ühishuvide protokoll 2002. aastast[xxii], kus ülesanded on määratletud ministeeriumite kaupa, ning 1998. a loodud Vabariigi Valitsuse ja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku koostöökomisjon. Kokkulepete tulemusel on rajatud kaplaniteenistus kaitseväes, vanglas ja politseis, loomisel on see haiglates ja hooldekodudes. Kirikutele on võimaldatud saateaega avalik-õiguslikus meedias, vaimulikud võivad riiklikult abielusid sõlmida jne. Samas jätkub avalikkuses pingeline diskussioon kiriku koha üle ühiskonnas ja religiooniõpetuse võimaluse üle koolis.

– Kiriku sammud suunata ühiskonna arengut. Kirik on julgustanud vaimulikke ja ilmikuid osalema poliitilises tegevuses. 1998 koostati luterliku kiriku poolt programmiline dokument „Kiriku sotsiaalne sõnum“[xxiii], mis analüüsib ühiskonnaelu erinevaid valdkondi evangeelsest vaatepunktist ja toob välja vajadusi ja võimalusi edasiminekuks. Nelja aasta eest kutsus allakirjutanu kokku riigikogus esindatud erakondade ümarlaua, selle korraldusel on kolmel korral peetud konverentsi „Kristlikud väärtused Eesti poliitikas“. EKN on vastu võtnud avalikkusele suunatud seisukohad bioeetika, perekonna ja homoseksuaalsuse küsimuses. Kiriku vaimulik tegevus ühiskonnas, kaasarääkimine hariduse ja kultuuri alal on oluline tegur sotsiaalse arengu suunamisel.

– Diakoonia ja hoolekande alal on kirik olnud paljus teerajaja: näiteks kriminaalhooldussüsteemi ja ohvriabi loomisel. EELK diakooniahaigla Tallinnas on praktiliselt ainus gerontoloogiaga tegelev hooldushaigla, kes pakub praegu koolitusi ja konverentse, korraldades hospiitsiteenust kogu Eestis. EELK on algatanud ka kirikliku HIV/AIDSi ennetustöö, tegeldakse tänavalastega. Paljudel kirikutel ja kogudustel on oma hoolekandeasutused ja heategevuslikud struktuurid. Kristlik kirik on maa sool ka Eestis. Nüüd, kus maailma on tabanud majanduskriis, on sellel eriline tähendus. Ka kogudused Eestis on avamas täiendavaid supikööke ja nõustamas töötuid.

– Liturgia ja vaimulik teenimine on siiski peamine vahend, millega kirik ühiskonnas kaasa räägib. Siin seistakse tõsiste raskuste ees. Põhiliselt vabatahtlikest annetustest elavad kogudused ei ole konkurentsivõimelised tööandjad edukust taotlevas ühiskonnas. Ka riigi poolt seatud nõuete täitmine muinsuskaitse all olevate pühakodade remontimisel osutub kogudustele ülejõukäivaks – vajaminevast iga-aastasest riiklikust abist on tegelikult eraldatud ca 20%. Nii korjab kogudus vaid remondiraha, suutmata palgata pastorit. „Et kodanikud saaksid Eesti Vabariigi põhiseaduses sätestatud usuvabadust positiivses mõttes teostada, on riigi ülesandeks aidata kaasa pühakodade olemasolule, võimaluste loomisele osaleda jumalateenistustel, pidada usupühi, usku õppida jne. Siis on kirikul võimalik suuremal määral osaleda ühiskonnaelus, anda oma panus hariduse-, kultuuri- ja sotsiaalprobleemide lahendamisse,“ öeldakse kiriku sotsiaalprogrammis.[xxiv]

Oma võimaluste ja ülesannete paremaks teadvustamiseks on kirikud asunud koostama arengukavasid. 2008. a kevadel võttis EELK vastu arengukava aastani 2017. Järjest enam kõneldakse vajadusest kaasata koguduste arengusse demokraatlikel alustel ka Euroopa Liidu fondide raha. Kindlasti aitab arengule kaasa kirikute omamaine ja rahvusvaheline koostöö, jagatud usk ja eestpalve. Küllap on nii kirikus kui ühiskonnas asjakohased apostel Pauluse sõnad: „Kandke üksteise koormaid, nõnda te täidate Kristuse seadust“ (Gl 6:2).

http://www.eelk.ee/intervjuu.php?id=193
testr
wegswedgd

www.delfi.ee
*--**+
....
Kõikide religioonide puhul on tegemist rahvamasside kontrollimehanismiga ja on fenomenaalne kuidas sajad miljonid inimesed, läbi aastatuhandete- usuvad, järgivad, toovad ohvriks ja on manipuleeritavad millegagi, mida ei ole võimalik, ei katsuda ega tõestada.. :)



30 päevane VIP +50% ROHKEM

Telli VIP ja ole 30+14 päeva mureta

5.85€

3.9€

Oled juba kasutaja? Logi sisse

Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
Kasutajanimi / Email
Parool

Unustasid parooli?

Pole kasutajat?

Tee tasuta konto