50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 2 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2009-03-18
Kuupäev, millal dokument üles laeti
124 laadimist
Kokku alla laetud
1 arvamus
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
kaurik
Õppematerjali autor
............. 51 Kasutatud materjalid............................................................................................................................54 Sissejuhatus Ajaleht on kunst kollektiivne kunst, mis lähtub oma ajast ... Maailm on tulvil erinevaid uudiseid, mille järele janunetakse. Uudis muutub aja jooksul täpselt nii, nagu muutuvad ajad ning inimesed. Pole oluline, kas uudised on negatiivse või positiivse mõjuga, tähtis on üks me vajame neid. Oluline on ka see, kuidas on ajaleheartiklid inimestega seotud, mis mõjutab lugejate arvu. Esitatav info peab olema eelkõige hariv ja edasi mõtlema panev. Tähenduslik on uudiste geograafia. Töö autor püüab kõigepealt teada saada, mis on uudis ja uudisväärtus, millised uudistetüübid on aegade jooksul esinenud ning kui palju need on muutunud. Mis on uudise põhikriteeriumid ja mis teevad uudise loetavaks. Selleks tuli süüvida uudise olemusse ja
Kristlikus maailmavaates annad inimelule sihi ja mõtte Jumal. Tänases õhtumaises kultuuris oodatakse seda oma romantiliselt partnerilt. ● USA psühholoog John A. Teske: tänapäevane keskne õhtumaine müüt põhineb romantikal, selle ühe ja ainsa otsingul ● Seega ootame oma romantilistelt partneritelt seda, mida sajandite vältel on julgetud loota vaid kõikvõimsalt Jumalalt I TÄNANE EUROOPA. KULTUURIST JA SITAST. 1.1 SITAST ALUSTADES ● Kuidas me maestro Riistaniga õlle kõrval õhtumai-se kultuuri dekonstrueerimisest rääkisime… ● … et alustame iga teemaga tänasest seisust ja siis dekonstrueerime postmodernismi vaimus – ehk siis teeme tagurpidi ajalugu ● Kunsti teema puhul otsustasime alustada purki-sittumisest (vt allpool) ja minna sealt tagasi kesk-aegsete kaunite kunstide kristlike juurte poole ● Tudengitagasiside ideele – sitt intrigeeris
tagakiusamist. ÜRO otsusega 1. novembrist 2005 tähistatakse alates 2006. aastast 27. jaanuari holokausti mälestuspäevana kogu maailmas. Holokausti päeva tähistamise eesmärk on teadvustada noortele sallivuse, demokraatia ja vabaduse tähtsust, mille eiramine võib tänapäevalgi põhjustada inimsusevastaseid kuritegusid, sõjakuritegusid, genotsiidi ja teisi inimõiguste rikkumisi. Selle päeva tähistamisega tahetakse näidata, kuidas fanatism võib üle kasvada vägivallaks. Pärast riigipiiride avanemist laienenud migratsioon on kaasa toonud ka rassiliselt ja usuliselt motiveeritud vihkamist ja vägivalda. Nii peab sellest päevast kujunema kõigi lähiajaloos toimunud genotsiidide ja inimsusevastaste kuritegude, s.o rahvuslikel, rassilistel, religioossetel ja poliitilistel põhjustel taga kiusatud ohvrite mälestamise päev.
" Ütles, andis hobusele piitsa ja sõitis minema. Indrek trügis kastiga uksest sisse. Ukse vahel tuli talle noor neiu vastu, hoidis pahema käega ust lahti ja võttis paremaga kasti nöörist kinni. Kui Indrekult hiljem oleks küsitud, oli see neiu valget või musta verd, oli ta kõhn või tüse, pikk või lühike, siis oleks ta osanud vaevalt vastata. Aga ühte oleks ta päris kindlasti teadnud: neiu naeratas, ja see naeratus jäi tal millegi pärast kauaks ajaks meelde, võib olla sellepärast, et see oli esimene temale määratud naise naeratus linnas. Ja vististi oleks ta seda veelgi kauem mäletanud, kui ta poleks sama neiuga aastate pärast kokku puutunud teises kohas, teistel oludel. Siis kustus see mälestuses alal hoidunud imeline naeratus ja ta ei leidnud teda enam kogu linnas. Niisugune oli see linna naise esimene naeratus. ,,Mis on, noormees?" küsis punase habemega mees, kes lamas rõõtsakil letil ja ajas paari
ilmumishetkel, 1880. aastal sai 18-aastase Eduard Bornhöhe „tasujast” avatakt ajalooliste jutustuste buumile, mille summutas alles tsaaririigi tsensuur 1894. aastal. rohkem kui tosina aasta jooksul ilmus üle 30 jutustuse ja romaani, mille rollist kujuneva rahvuse ajaloomälu loomisel annab tunnistust juba seesama ärakeelamise fakt ise. „tasuja” käekäiku XX sajandil kirjeldab tamm kui jüriöö-teksti kujune- mist eesti kultuuris (tamm 2008: 113). ta näitab detailselt, kuidas Bornhöhe „tasuja” leidis jäljendamist ja vastukaja erinevatel ajastutel ja mitmetes mälukultuuri meediumides – lisaks ilukirjandusele ka populaarajaloolistes tekstides, teaduskirjanduses ja mälupoliitilistes algatustes –, kirjeldades sel- le kaudu ilukirjandusliku teksti muutumist kultuuritekstiks
Allpool on mõned mõtlemisainet pakkuvad märksõnad. 1. uurija distantseeritus, kogemuse erinevus 2. konteksti muutused, tõlgendamise küsimused; võimalikud seosed või üldistused, mille tegelik alus on küsitav, järgmise põlvkonna jaoks arusaamatu vms. 3. uurija mitmesugused huvid ajaloo käsitlemisel (nt sõjaajalugu, kaubandusajalugu, põllumajandusajalugu; nt klassipositsioon, võimuküsimused/propaganda, avalik või salajane okupatsioon / kolonialiseerimine kuidas on kasulik ajalugu näidata, millest kasulik vaikida => kes tellib "muusika" ja kes maksab? St millegi õigustamine.) 4. objektiivse ja subjektiivse ajaloo ebamäärasus: subjektiivsete lugude (nt mälestuste) koondamine mingil kindlal teemal võib kokkuvõttes moodustada objektiivsema pildi kui nn objektiivne või teaduslik ajalugu, kus termineid mittetundva inimese jaoks jääb tekst arusaamatuks. Ajalugu kui konstruktsioon Ajaloo allikad Kommunikatsiooniajaloo allikad, nendele viitamise
üldistatud mõtet või elutarkust. Aforismid põhinevad peamiselt võrdlusel, vastandusel või paradoksil. Näiteks: Sõprus lõpeb seal, kus algab umbusk. (Seneca.) Agamemnon kreeka mütoloogias Mükenee kuningas, kreeklaste ülemjuhataja Trooja sõjas. Agamemnon on "Iliase" üks peategelasi. akademism teadus- või kunstitraditsioonide range järgimine. Akademism kasvas välja antiik- ja renessansskunsti matkimisest 16.17. sajandil. Akademismile on iseloomulik tehniline meisterlikkus, tardunud vorm ja kujutatava elukaugus. akmeism ka adamism (esimese inimese Aadama nime järgi). Kirjandusmeetod, mis seab esikohale ürgse ja lihtsa elulaadi kujutamise, vastandades seda tsivilisatsiooni ja kultuuri ebaväärtustele ja pahedele. Akmeism tekkis 20. sajandi alguse Venemaal. Akmeistid propageerisid tagasipöördumist ürgse lihtsa eluviisi juurde. Nad vastandasid loodust
Milleri kirjutistega. Pole olemas valget kasvatust, vaid igasugune kasvatus on must, last kahjustav ja muserdav. Ärge segage vahele, laske lastel kasvada nende endi loomulikus rütmis ja loomulikus küpsemises! Kasvatusega, ükskõik mis head me selle all ka ei mõtle, teeme lapsele vaid halba. Mõistmaks sellist arusaama, tuleb teada laiemat tausta - must kasvatus on lapsekeskse kasvatuse üks äärmuslikest suundadest. Lapsekeskse kasvatuse esimene laine 20. sajandil algas pedagoogikas revolutsioon. Selle avalöögiks sai Ellen Key bestseller "Lapse sajand", mis tõlgiti kiiresti peaaegu kõigisse Euroopa keeltesse. Inimene, kes polnud päevagi koolis käinud (tal olid koduõpetajad), kellel endal polnud lapsi ja kes oli ajakirjanik, mitte pedagoog, pööras pea peale kõik senised arusaamad lapsest ja lapse kasvatamisest. Ellen Key sõnul on laps loodusolend, kes teab instinktiivselt, mis on talle vajalik. Kasvatus on võimalik
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid