vahekorraga. Iga üksik kriminaalteadus jõuab oma tunnetustegevuses ja arengus varem või hiljem arusaamisele, et midagi olulist jääb tema haardeulatusest väljapoole. Samal ajal mõistetakse, et nimelt see on oluline. Hõlmamaks konkreetsete kriminaalteaduste uurimisorbiidist välja jäävat, kuid kuriteo ning kuritegevuse adekvaatse tunnetamise seisukohalt tähtsat nähtuse- ning probleemiringi, ongi tekkinud ja arenenud kriminoloogia. Ta on metateadus kriminaalteaduste jaoks. Ta uurib probleeme, mis on iga üksiku kriminaalteaduse aspektist fundamentaalsed. Sotsiaalteadusena on kriminoloogia tihedalt seotud teiste sotsiaalteadustega nii uurimisvaldkonna kui meetodite kaudu (võtab üle saavutusi ja pakub teistele väärtuslikke andmestikku uuritavate sotsiaalsete süsteemide anomaalsete seisundite kohta). Sarnane on seos ka hingeteadustega. Kriminoloogia klassikalised koolkonnad normativism ja positivism
piisavalt toetust, luuakse uus seadus, mille tulemusel opositsioonis oleva grupi huvid kannatavad. Kuritegevus, ideoloogia ja reaalsus Richard Quinney vaated on esindatud tema 1970.a. ilmunud raamatus The Social Reality of Crime. Reaalsus on ideoloogiliselt konstrueeritud ehkvõimugruppidel on võimalus defineerida reaalsust nii, et see on neile kasulik. Sel moel kuritegu ei ole midagi, mis on “kurjus” oma loomu poolest, vaid sotsiaalne konstruktsioon võimulolijate kasuks. Uus kriminoloogia } Tuntud radikaalse kriminoloogia esitluseks on 1973. a ilmunud Ian Taylori, Paul Waltoni ja Jock YoungiThe New Criminology. } Kuritegevust tuleb vaadelda protsessina, millel on eri tasandeid, kuid milles ühtki tegurit ei saa unustada või tervikust lahti kiskuda. Steven Spitzeri teooria } Spitzer oletas, et kapitalistliku ühiskonna aluseks on klassikonflikt, harmooniat saavutatakse ühe spetsiifilise klassi domineerimisega. }
Õigusteaduskond Kriminoloogia ajalooline areng Essee Kriminoloogia TALLINN 2008 2 Sissejuhatus Ajalooga on üks kummaline asi, ajalugu oli ammu enne meid, ent samas on ajalugu ka praegune hetk. Iga päev toimub maailmas midagi murrangulist, midagi, mis on homseks juba harilik ning tavapärane ja ehk unustatudki. Keegi tark on kunagi öelnud: ,,Pole olemas midagi uut siin ilmas, on ainult unustatud vana." Sellega tuleb ilmselt nõustuda.
Kriminaalseadus seletab ja põhjustab selle valdkonna. Miks seda võetakse vastu sellisena? H. Göpperger: kriminaalõiguse reform. Kriminaalpoliitika on teadus kriminaalõiguse reformimisest. Kriminaalõiguse reformi dogmaatiline põhjendamine- karistamine on kuriteo eitamine. Kannatanu afekt- peab leidma rahu, kui riik karistab kuritegejat kuritegevuse eest ning see peab olema range. 3) seob kriminaalpoliitika kriminoloogiaga. Need on väga sarnased teadused. Kriminoloogia - teadus kuritegevusest, on empiiriline teadus, mis püüab olla õiguspoliitiliselt neutraalne. Garapalo 1885. a kasutas esimest korda kriminoloogia mõistet. Lobmraso 1876. a - modernse kriminoloogia lähenemine. Kriminaalpoliitika on väärtusteadus, ei ole neutraalne. See ongi vahe kriminoloogia ja kriminaalpoliitika vahel. Kriminoloogia arusaam - kui komplektne ja üldistatud teadmiste kogum kuritegevusest, mis tuleneb kriminoloogia teadusest. Teadmiste kogum koosneb 2 poolest:
inimliik on üksnes selle tipp. (Saar, 2007, lk 15) 1.7 Kurjategijate diferentseerimine Tänapäevase arusaama järgi on olemas otsene seos kriminaalse käitumise individuaalsete erinevuste ja kuritegevuse üldnäitajate vahel. Samas tuleb kuritegevuse üldnäidajate interpreteerimise osas individuaalsete erinevuste baasil olla väga ettevaatlik, näiteks lugeda mingite individuaalsete tunnustega inimesi aprioorselt kuritegelikumaks kui teisi. Sotsioloogiline kriminoloogia ei pidanud võimalikuks teha teaduslikult põhjendatud ennustusi indiviidide ohtlikkuse ja retsidivismi osas. Nüüdisaegses kriminoloogias on individuaalsete tunnuste baasil kriminaalse käitumise kohta ennustuste, prognooside tegemine saanud igapäevaseks.Konkreetse indiviidi kohta tehtud prognoosid ei ole aga teaduslikult korrektsed, sest tegeliku lõppresultaadi määrab ära lugematu hulk faktoreid. Tänapäevastes käitumis- ja
Tuginedes oma praktilisele kogemusele määratles Gall kõigile võimetele vastavad kolju(aju)piirkonnad. Nende hulgas oli ka hävitamis- ja võitluskühmuke, mis pidi tõestama inimese kalduvust vägivallale ja vägivaldsele kuritegevusele. 5. C.Lombroso teooria sünnipärasest kurjategijast. Lombroso (1835-1909) Itaalia vanglaarst, kes oli esimene, kes hakkas uurima kurjategijat ja kurjategija isiksust, seetõttu on teda sageli nimetatud modernse kriminoloogia rajajaks. Tänase arusaama järgi oli tegemist siiski kriminaalpsühholoogiaga, sest Lombroso lähenemise nurgakiviks oli kurjategija isiksus. Tema peateos "Kurjategelik inimene"(1876) juhatas sisse uue suuna kurjategijate uurimisel kriminaalantropoloogia. Tema vaated oli tugevasti mõjutatud Charles Darwini liikide evolutsiooniteooriast (1859). Lombroso peamine idee oli, et on olemas liik inimesi, sünnipärased kurjategijad, kellel on tugev eelsoodumus kuritegelikuks käitumiseks.
E.Durkheim Struktuurfunktsionalismi olemus Struktuur-funktsionalismi rajajaks peetakse Prantsuse sotsioloogi Emilié Durkheimi (1858 1917). Raamatuga The Rules of Sociological Method tõi Durkheim välja sotsioloogilise subjekti olemuse ja sotsioloogilise uurimuse sammud. Sotsioloogilise subjekti all mõtles Durkheim indiviidist väljaspool paiknevaid olusid, mis mõjutavad üldiste käitumisreeglitena indiviidi sisemisi piire (Morrison 2006: 185). Seega võtsid struktuurfunktsionalismi metodoloogilised ideed ja nende uurimuslikud vaated fookusesse kriminogeensete hälvete ning ebakõlade otsimise ühiskonna regionaalsetes, kultuurilistes ja demograafilistes struktuurides (Mitendorf 2004: 13). Sotsiaalsed faktid Durkheim laiendas mõistet sotsiaalsed faktid (social facts) e kollektiivne kujutlus ja defineeris mõiste kui välimise sundluse (external coercion) võim indiviidi üle ning kindlate sanktsioonide olemasolu indiviidi püüdluste suhtes seda seatud reeglistikku rikkuda (M
Hälbiva käitumise sotsioloogia Tallinna Ülikool 2012 I. 1. loeng sissejuhatav loeng Hälbiva käitumise vastand on normaalne käitumine. Norm on ühiskonna poolt loodud käitumisreegel väljendab ootusi käitumise suhtes. Kui inimesed käituvad ootuste kohaselt st vastavalt mingile normile, nimetatakse neid konformseteks. Kui inimesed ei käitu ootuste kohaselt, nimetatakse neid hälbivateks. Hälbivus norme eirav käitumisviis. Normaalsus on suhteline. Iga käitumisviis võib saada erinevaid hinnanguid. Arusaamine normidest ja hälbivusest on
Kõik kommentaarid