Kriminaalpoliitika kordamine (3)

5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Palju inimest panna vanglatesse ?
  • Millega koos loomulikult on järjest enam loobutud ka surmanuhtlusest ?
  • Kes eriti ei suhtle põliselanikkonnaga ?
  • Kes on selleks pädev ning missugustele hinnangutele tuginetakse ?
 
Säutsu twitteris

  • Kriminaalpoliitika mõiste, definitsioon, vahekord kriminoloogiaga.
    Kriminaalpoliitika on ühiskondlike tegevuskavade väljatöötamine ja elluviimine eesmärgiga takistada süütegude levikut, vähendada nende raskust ja toimepanemise võimalusi ning nendega tekitatavat kahju, samuti ka mõjutada inimesi süütegudest hoiduma, kaitsta õiguskorda ning suurendada ühiskonnas turvalisust.
    Iga ühiskond tegeleb kuritegevuse kontrolliga. Kontrollides kuritegevust, luuakse kindlat keskkonda. Kaitstakse ühiskonna põhiväärtust. Iga riik peab looma väga kiiresti endale lojaalse ühiskonna ja kuritegevuse kontrolli institutsiooni.
    Eesti kriminaalpoliitika on sisuliselt mõjutatud tänases Euroopas kehtivatest põhimõtetest ja tavadest . Näiteks, surmanuhtlust asendati eluaegse vangistusega. Küsimus oli, kas on see sobiv viis? Tänasel päeval küsimuseks on vangla karistus . Näiteks palju inimest panna vanglatesse? Vangla karistust kasutatakse suhteliselt vähe ja see on lühiaegne. Põhimõtteks on vabaduse hind.
    Abolitsionismi arusaam - tähendab seda, et riiki ei nähta kõikide asjadega tegeleva institutsioonina, riik on nn heatahtlik kohtunik . Tal ei ole nii suurt õigust inimese elu üle. Vangide vähene arv.
    Dekriminaliseerimine - peab olema vähe käitumisviise, mille puhul on vaja riigi sekkumist inimeste käitumisse. Riigi roll on passiivne, ühiskonnal on vabad käed. Kriminaalpoliitikas on muutunud julged vahekorrad.
    Saksa teadlase poolt (A. Feuerbach) - kriminaalpoliitika on distsipliin, mille ülesanne on valmistada ette uue kriminaalseaduse vastuvõtmine. Kriminaalpoliitika määrab kuritegevuse kontrolli eesmärgid, mida taotletakse, milliste vahenditega ja millisel viisil saavutatakse .
    Kriminaalpoliitika on kuritegevuse kontrolli poliitika, karistuspoliitika. Tähendab 3 asja:
    1) riiklikult suunatud abina kuritegevuse kontrollimisel on üks poliitika valdkond . Põhieesmärgiks on valmistada ette kriminaalpoliitilisi otsuseid, analüüsi läbiviimine, tulemuste hindamine ehk järelevalve. 2) kriminaalpoliitika ei saa olla ilma kriminaalõiguseta. Kõik, mis riigis toimub selles sfääris, toimub läbi kriminaalõiguse. Kriminaalseadus seletab ja põhjustab selle valdkonna. Miks seda võetakse vastu sellisena? H. Göpperger: kriminaalõiguse reform . Kriminaalpoliitika on teadus kriminaalõiguse reformimisest. Kriminaalõiguse reformi dogmaatiline põhjendamine- karistamine on kuriteo eitamine . Kannatanu afekt - peab leidma rahu, kui riik karistab kuritegejat kuritegevuse eest ning see peab olema range. 3) seob kriminaalpoliitika kriminoloogiaga. Need on väga sarnased teadused . Kriminoloogia - teadus kuritegevusest, on empiiriline teadus, mis püüab olla õiguspoliitiliselt neutraalne . Garapalo 1885. a kasutas esimest korda kriminoloogia mõistet. Lobmraso 1876. a - modernse kriminoloogia lähenemine. Kriminaalpoliitika on väärtusteadus, ei ole neutraalne. See ongi vahe kriminoloogia ja kriminaalpoliitika vahel.
    Kriminoloogia arusaam - kui komplektne ja üldistatud teadmiste kogum kuritegevusest, mis tuleneb kriminoloogia teadusest. Teadmiste kogum koosneb 2 poolest:
    1) teoreetiline - teaduslik- tegelevad akadeemilise taustaga inimesed uurimisasutustes;
    2) praktiline- tegelevad praktikud, kes on seotud poliitikaga.
    Mõlemaid esindavad erinevad inimesed: 1) akadeemikud; 2) praktikud.
    Sageli nad ei puutu omavahel kokku. Vahekorra ületamiseks on tekkinud rakendus teaduse valdkond: criminal justice. See ei ole teoreetiline kriminoloogia. Teoreetika + praktika, läbi kriminaaljustiitssüsteemi.
    Kriminalistika uurib 3 viisil:
    1) morfoloogia - vormõpetus. Kriminaalne käitumine, kui nähtus, mida on võimalik adekvaatselt saada.
    2) etioloogia - põhjuse õpetus. Kuritegevuse tingimused, põhjused.
    3) preventiivne - ärahoidev, tõkestav. Ühiskonna poolsete kuritegevuse reageerimine. See on profülaktiline.


  • Morfoloogiline , etioloogiline ja preventiivne lähenemine kuritegevusele .
    Kriminoloogia uurib kuritegevust kolmel üldisel viisil:
    1. Morfoloogiline lähenemine kuritegevusele tähendab seda, et püütakse kuritegevust kui nähtust võimalikult adekvaatselt kirjeldada (struktuuri, dünaamikat). Kuritegevuse kvantitatiivseks ja kvalitatiivseks iseloomustamiseks tuntakse kolme kuritegevuse näitajat ehk parameetrit: seisundit, struktuuri ja dünaamikat.
  • kuritegevuse seisund näitab teatava ajavahemiku jooksul teataval territooriumil toimepandud süütegude hulka. Pakub huvi niivõrd, kuivõrd seda saab võrrelda mõne teise koha ja aja kuritegevuse seisundiga. Määratakse absoluut- ja suhtarvudes.
  • Kuritegevuse struktuur iseloomustab kuritegevust kvalitatiivselt. See määratakse kindlaks mitme näitaja alusel. Struktuuriuuringute hulka kuulub nt üksikute süüteoliikide osatähtsuse väljaselgitamine süütegude üldarvust, samuti ka kurjategijate soo, vanuse, haridustaseme, rahvuse vms uurimine . Väljendatakse protsentides.
  • Kuritegevuse dünaamika all mõeldakse kuritegevuse seisundi või struktuuri muutumist teataval territooriumil mitmeil erinevail, kuid omavahel võrreldavail ajavahemikel. Dünaamika näitab tõusu või langust, samuti selle suhtelist püsivust teatavail ajavahemikel teatavates paikkondades.
    2. kuritegevuse etioloogia – on kriminoloogia üks haru, mis uurib kuritegevuse põhjusi. Põhjuste uurimine ja liigitamine sõltub sellest, millisest kontseptuaalsest alusest lähtutakse. Tänapäeval ollakse kindel ühes asjas – kuritegevus on paratamatu ja selle täielik likvideerimine ei ole võimalik. Kriminaalpoliitika võimuses on kuritegevust üksnes tõkestada või piirata, seda kontrolli all hoida, mitte aga täielikult likvideerida . On koguni teooria ( Emile Durkheim), mille kohaselt kuritegevus on mitte ainult paratamatu, vaid ka normaalne ja vajalik.
    Kuritegevuse põhjuste käsitlus sõltub aga sellest, kas lähtuda kriminoloogia sotsiaalsest või antropoloogilisest suunast . Sotsiaalne suund seostab kuritegevuse ühiskonnaga (kuritegevus on ühiskonna üks seisundeid, teatud juhtudel väljendab see ühiskonna patoloogiat; kriminoloogiat peetakse ka kriitiliseks ühiskonnateaduseks). Siin on mitmed suured ja enamlevinud teooriad, nagu näiteks kultuurikonflikti- (seletab kuritegevust erinevate kultuuride vastandumisega) või anoomiateooria ( tähendab normide või seaduste puudumist või puudulikkust ). Antropoloogiline suund näeb kuritegevuse põhjusi inimesest. Seega tema uurimisobjekt mitte kuritegevus kui sotsiaalne nähtus, vaid üksiksüütegu.
    3. Preventiivne/profülaktiline – ärahoidev, tõkestav. Tegeleb ühiskonna kuritegevuse reaktsioonide ja ühiskonnapoolsete kuritegevusele reaktsioonide uurimisega. Profülaktiline aspekt – kõige lähedasem kriminaalpoliitika paljuski kattub preventiivne profülaktilisega. Uurib haigusi, nende põhjusi, püüab aru saada. Karistus ei saa olla eesmärk iseeneses, vaid ta peab püüdma karistatavaid tegusid edaspidi ära hoida. Üldpreventiivse teooria kohaselt kurjategija on kohe tegemas süüteo toimepanemise otsust. Talle avaldab mõju hulk motiive, millest osa räägib poolt ja osa vastu. Ühel poolel on süüteole õhutavad motiivid, nt kättemaks, viha, ahnus vms, teisel pool aga pärssivad motiivid nagu sünnipärane vastumeelsus igasuguse vägivalla vastu või kavatsusega omandatud kalduvus oma kirgi alla suruda. Otsus kujutab endast sel juhul niisuguses motiivide kogumis sisalduvate tõukejõudude koosmõju tulemust. Karistusähvarduse kehtestamisega antakse isikule täiendav vastumotiiv ja loodetakse, et ta loobub süüteost teda ähvardava karistuse mõjul.







  • Determinismi probleem seoses kriminaalse käitumisega.
    Determinism ( piire kindlaks määrama): iga sündmus on teatud tingimustega üheselt määratud. Determinismi doktriin . Inimkäitumine on põhilises osas, kui mitte isegi täielikult, determineeritud bioloogiliste , psühholoogiliste ja sotsiaalsete jõudude poolt, mis on suures osas väljaspool indiviidi kontrolli. Kuna kindlad loodus- ja ühiskonnaseadused määravad nende jõudude toimimise, siis kriminoloogide ülesannete hulka kuulub ka kuritegevust mõjutavate seaduste avastamine.“
    Loodus- ja täppisteadustes ennast õigustanud metodoloogia mehhaaniline rakendamine ühiskonnaelu nähtustele ja protsessidele, mis sai võimalikuks niivõrd, kui usuti füüsikalise, bioloogilise ja sotsiaalse põhimõttelist sarnasust, panigi aluse determinismile sotsiaalteadustes, sealhulgas kriminoloogias.
    Determinism kui õpetus sündmuste ja nähtuste põhjuslikust tingitusest sai 19. sajandi alguse ühiskonnateaduses jõudsalt levima hakata sotsiaalstatistika toel. Just suhteliselt hiljuti süstemaatiliselt koguma hakatud sotsiaalstatistilised andmemassiivid tegid võimalikuks inimeste ühiskondliku kooselu ning selle üksikute valdkondade ja protsesside kirjeldamise . Sai võimalikuks hakata uurima seoseid seni vahetule tunnetusele kättesaamatu sotsiaalse terviku elementide vahel. Statistika peeglis avanenud pilt oli vapustav . Osutus, et kogumuslikult, individuaalse vaatluse seisukohalt juhuslikud vastastikku seostamata sündmused alluvad suures kogumis kindlatele seaduspärasustele. See teadmine lõi omakorda eeldused ühiskonna kui iseseisva reaalsuse olemasolu tunnustamiseks. Sugenes veendumus, et ühiskonnas, inimeste ühiskondlikes kooslustes samuti nagu füüsikalise mateeria sfääris ning looduses on nähtused ja protsessid omavahel põhjuslikult seotud, et igal tagajärjel on põhjus iga põhjus kutsub kõrvalekaldumatult esile tagajärje.
    Pidades silmas avastatud statistilisi seoseid ühiskonnaelu nähtuste ja protsesside vahel, väitis Jeremy Bentham et eeldatavasti allub kuritegevus kindlatele seaduspärasustele, mille tundmine võiks aidata seadusandjat tema töös. Tema ennustus leidis täiel määral kinnitust Quetelet` töödes. Alustanud oma statistilisi uuringuid demograafia valdkonnas (suremuse ja sündimuse statistika), tegi Quetelet õige ruttu kindlaks siin valitsevad seaduspärasused. Ta tõestas, et näilise juhuslikkuse varjus valitsevad kuritegevust kindlad seaduspärasused, mis tegelikult iseloomustavad ühiskonnaelu tervikuna . Sellepärast luges Quetelet läbikukkumisele määratuks igasugused katsed likvideerida kuritegevust kurjategijate karistusliku või muu (näiteks kasvatusliku) mõjutamise abil. Et selles valdkonnas edu saavutada, peab ennekõike selgitama välja kuritegevuse olemasolu ja muutumist määravad seaduspärasused ning nende toime tundmise pinnalt võtma adekvaatseid meetmeid soovitavate tulemusteni jõudmiseks. Quetelet uskus, et tarvitseb vaid muuta ühiskondlikku korda, kui muutub ka kuritegevus. Kuritegevuse põhjuse puhul pidas Q vajalikuks rõhutada nende seost tegurite ja seaduspärasustega, mis määravad ühiskonna kui süsteemi funktsioneerimise . Statistilised uuringud kinnitasid tema veendumust, et kuritegevust kui sotsiaalset massinähtust determineerivad ühiskonda liikuma panevad ja kujundavad jõud, mitte kurjategija(te) individuaalsele elule eriomaste faktorite toime. Kui ühiskond sisaldab kõiki kuritegevuse olemasolu ja muutumise tingimusi, siis ka tuleviku kuritegevus sõltub sellest, kas üldse ning mis suunas muutub ühiskond.
    Quetelet Teooria põhipostulaadiks on seisukoht, et põhjuslikkus ja statistiline seos on samatähenduslikud. Praktiliselt tähendab see, et kõik nähtused ja protsessid, mis statistiliselt on seotud kuritegevusega, on ühtlasi käsitatavad kuritegevuse faktoritena ehk põhjustena.
    Statistiliste seoste pealispindne, sageli lausa suvaline interpreteerimine ongi faktorite teooria peamine nõrkus.




  • Kuritegevuse kontroll kui sotsiaalse kontrolli komponent
    Sotsiaalne kontroll kui ühiskonna eneseregulatsiooni mehhanism , mille kaudu saavutatakse ja säilitatakse normatiivset korda, kõrvaldades normidest hälbivat käitumist.
    Sotsiaalse kontrolli mehhanismid võivad olla:
    • välised - perekond, kool, politsei
    • sisemised – inimese enda poolt omaks võetud normid, sisemised regulaatorid nagu häbi, au.
    Protsessi, mille käigus väline kontroll muutub sisemiseks, nimetatakse internaliseerimiseks. See toimub sotsialiseerimise protsessi käigus. Samas võib juhtuda, et väljakujunenud inimene sattub keskkonda, kus ta on sunnitud alluma normidele, mis on tema sisemiste normidega vastuolus . Inimene on võimeline avaldama vastupanu välistele normidele, kuid piiratud ulatuses. Kognitiivse dissonantsi ehk tunnetusliku vastuolu teooria: kui inimene on pandud situatsiooni, kus ta peab alluma talle tema sisemiste normidega vastuolus olevatele välistele normidele, siis muutub ka tema sisemine suhtumine.
    Sotsiaalne kontroll võib olla:
    • formaalne – põhineb seadustel, reeglitel, seda teostab spetsiaalsed ametkonnad, riigis kriminaal -justiitssüsteem
    • informaalne – põhineb grupi mitteformaalsel heakskiidul või hukkamõistul.
    Sotsiaalset kontrolli ei ole võimalik kirjeldada ilma grupi mõisteta. Grupi liikmeid seob ühine eesmärk, selle kadumisel laguneb ka grupp.
    Gilinski definitsioon – sotsiaalne kontroll on ühiskonna meetodite kogum ebasobiva, negatiivse hälbiva käitumise vormi s.h kriminaalse käitumise mõjutamine eesmärgiga neid elimineerida või vähendada.
    Kuritegevuse kontroll on sotsiaalse kontrolli alaliik . Kuritegevuse kontroll tegeleb ainult kõige “ohtlikuma” hälbiva käitumise vormidega. Tuleb määratleda, millised käitumisviisid on antud ühiskonnas kuritegudena defineeritavad ehk tuleb teatud teod kriminaliseerida. Ei ole olemas “loomuliku” kuriteo ega kurjategija mõistet. Kuritegu on tegu, mis on kriminaalseaduse järgi karistatav . Võim seda öelda ehk definitiivvõim kuulub riigile, seadusandjale. Riik ise määrab läbi kuritegude defineerimise, kui palju on kuritegevust. Igas ühiskonnas toimub korraga kaks vastandlikku protsessi – kriminaliseerimine ja dekriminaliseerimine.
    Kriminaliseerimise põhimõtted:
      • õigushüve põhimõte – see väärtus, mida teoga kahjustatakse, peab olema ühiskonnas kõrgelt hinnatud.
      • kannatanu afekt – kuriteo läbi on keegi saanud kahju. Võib olla konkreetne kuriteo ohver, tema lähedased või laiemas mõttes terve ühiskond. Karistuse raskus peab olema vastavuses toimepandud kuriteo raskusega. Kui karistus on liiga leebe , siis kannatanu afekt ei leia rahuldamist ja see riivab ühiskonna õiglustunnet.
      • Teo leviku põhimõte – ei ole mõtet kriminaliseerida käitumisviise, mis on väga harukordsed, erandlikud. Tekiksid kasutud koosseisud, mida keegi aastaid ei rakenda.
      • Sotsiaalse adekvaatsuse põhimõte vastupidine eelmisele, kriminaliseerida ei tohi käitumisviisi, mis on nii levinud ja tavaline, et on oma olemuselt sotsiaalselt adekvaatne. Probleem tavaliselt järskude ühiskondlike muutuste puhul.
      • Teo konkreetsed tagajärjed ja normi menetlusliku realiseerimise võimalused – tegemist on riikliku reguleerimise valdkonnaga, ei ole võimalik kehtestada riiklikku kontrolli intiimsete tegevuste üle, kui neil puuduvad välised tagajärjed




  • Kuritegevuse kontrolli elemendid.
    Kuritegevuse kontroll on sotsiaalse kontrolli alaliik. Kuna kuritegudeks määratletakse igas ühiskonnas kõige ohtlikumad hälbiva käitumise vormid, rakendatakse nende puhul kõige rangemaid sotsiaalse kontrolli vorme.
    Kuritegevuse kontrolli süsteemis võime eristada järgmisi elemente:
    • tuleb määratleda, millised teod peetakse antud ühiskonnas kuritegudeks, millised käitumisviisid on kriminaalsed ( tegude kriminaliseerimine);
    • tuleb paika panna sanktsioonide süsteem ning määratleda konkreetsed sanktsioonid konkreetsete kuritegude eest;
    • kuritegevuse kontrolli vajalik element on formaalse sotsiaalse kontrolli institutsioonide väljakujunemine (nt politsei, prokuratuur , karistusasutused, kohus);
    • kuritegevuse kontrolli teostavate institutsioonide tegutsemise korra sätestamine;
    • kuritegevuse kontrolli teostavate institutsioonide tegevus toimepandud kuritegude registreerimisel, avastamisel, kuritegusid toimepannud isikute väljaselgitamisel ja süüdistamisel, neile karistuse määramisel ja karistuse täideviimisel;
    • sotsiaalsete institutsioonide (perekond, kool, kirik jne), organisatsioonide ja indiviidide tegevus mitteformaalse sotsiaalse kontrolli teostamisel;
    • sotsiaalsete institutsioonide, organisatsioonide ja ametkondade tegevus kuritegevuse ennetamisel
    Kuritegevuse kontrolli elemendid:
    • Kuritegude määratlemine, millised käitumisviisid on kriminaalsed.
    • Kannatanu afekti rahuldamine- sanktsioonid peavad olema piisavalt ranged, liialt leebete sanktsioonide puhul jääb kannatanu afekt „rahuldamata”.
    • Teo leviku põhimõte- kriminalisteeritav tegu peab olema piisavalt levinud, et õigusnormi saaks piisavalt sagedasti rakendada.
    • Sotsiaaladekvaatsuse põhimõte- ei saa kriminaliseerida käitumisviisi, mis on laialt levinud ja tavapärane. Toimingud , mis tulenevad kultuurilisest taustast - nt pruudirööv slaavimaades.
    • Õiguspoliitilise adekvaatsuse nõue, mille järgi kriminaliseerimine ja kurjategijate karistamine peavad vastama riikliku üldiste sunnadele.


  • Kriminaal-justiitssüsteem ja selle roll kuritegevuse kontrollis
    Kriminaal-justiitssüsteem (criminal justice) tegeleb formaalse sotsiaalse kontrolli funktsiooni täitmisega. Eesmärk: kriminaalseaduse toimimise tagamine. Toimub fikseeritud juhtumite liikumine läbi kriminaal-justiitssüsteemi erinevate lülide:
  • tavaliselt on esimeseks lüliks politsei ja teised politseilised asutused, kes vahetult puutuvad kokku kuriteo faktiga (so politsei, Kaitsejõudude Peastaabi vastav osakond , Maksu- ja Tolliamet , Piirivalveamet jne);
  • eeluurimine ja riiklik süüdistus – Eestis viivad eeluurimise läbi politseilised asutused ja riikliku süüdistuse esitab prokuratuur. Mõnes riigis on näiteks prokuratuuri uurijad (olid Nõukogude ajal ka Eestis);
  • kohus – otsustab, kas isik on kuriteo toimepanemises süüdi ja kui on, siis määrab karistuse. Kohtusüsteem on riigiti erinev: mõnes riigis on kohtu-uurijad; on moodustatud eraldi sõjaväetribunalid; Eestis Riigikohus ei määra karistust, kuid näiteks Ülemkohus Nõukogude ajal lahendas ka konkreetseid kriminaalasju jne.
  • Karistuse täideviimine – sellega peab tegelema eraldi ametkond (USA-s corrections).
    Kuriteojuhtum liigub läbi nende lülide, toimub selektsioon .


  • Eesti kriminaal-justiitssüsteem.
    Kriminaal-justiitssüsteemi moodustavad kõik karistusõigust rakendatavad insitutsioonid. Kuritegevuse empiirilise pildi kujunemine on lahutamatult seotud kriminaal-justiitssüsteemiga (criminal justice system). Nimetatud süsteemi peamine eesmärk on kriminaalseaduse toimimise tagamine. Mõnikord kirjeldatakse seda fikseeritud juhtumite liikumisena läbi kriminaaljustiitssüsteemi erinevate lülide, mille käigus toimub juhtumite ja nendega seotud isikute selektsioon. Kuritegevuse kontrolli puhul on formaalse sotsiaalse kontrolli institutsioonid .
    Eesti kriminaal-justiitssüsteem skemaatiline ülevaade:
    I Kohtueelse uurimise asutused oma pädevuse piires on:
    • Politseiamet, Kaitsepolitsei ja politseiprefektuurid;
    • Kaitsepolitseiamet;
    • Vanglad ja (väljasaatmiskeskus?);
    • Piirivalveasutused;
    • Tolli- ja Maksuamet ;
    • Kaitsejõudude Peastaap;
    Lisaks võivad kiirmenetlust kohaldada ja edasilükkamatuid uurimistoiminguid (sündmuskoha vaatlust, läbiotsimist, võetust, läbivaatust jne) ning uurija või prokuröri ülesandel teisi uurimistoiminguid teostada seadusega kindlaks määratud uurija õigustega ametnikud (nt keskkonnajärelevalve ametnik , tuleohutusjärelevalve ametnik, tarbijakaitse järelevalveametnik jne).
    II Kriminaalmenetluse kohtueelne juhtimine ja riikliku süüdistuse esitamine
    • Ringkonnaprokuratuur (4)
    • Riigiprokuratuur
    III Kohtumõistmine
    • Maakohtud (4)
    • Ringkonnakohtud (3)
    • Riigikohus
    IV Karistuste täideviimine
    • Vanglad (6)
    • kriminaalhooldus
    • kohtutäiturid


  • Hälbekäitumise kontrolli meetodite ja objekti muutumise ajalooline areng ( Foucault , Cohen ).
    Inglise kriminoloog Stanley Cohen jaotab hälbiva käitumise kolme põhiperioodi:
    Esimene periood (enne 18.saj lõppu) hälbiva käitumise eest sai osaks kehaline karistus. Kasutati mitmesuguseid kehalise karistuse vorme. Tüüpilisemad kuriteod, mis tingisid surmanuhtluse olid nt isikuvastased kuriteod, röövimine, usust taganemine, seksuaalkuriteod. Kasutati eriti julmi surmanuhtluse vorme, nt ihuliikmete maharaiumist Karistus viidi täide avalikult (dramaatiline etendus, suur teater). Riigi osa suht nõrk ja meelevaldne. Rahvusriigile rajatud keskset ja tugevat õigussüsteemi ega ametivõimu ei olnud.
    Teine periood (18. saj lõpp-19saj algus). Kontrolli ja karistuse objekt – inimese loomus, tema sisemine seisund ehk “hing”. Loobuti kehalisest karistusest . Nuhtluse täideviimine toimus selleks ehitatud hoonetes või asutuses. “Suur asutuste tekkimine”, s.t. vargad suleti vanglatesse, lapsed koolidesse, töölised vabrikutesse, sõdurid kasarmutesse ning vaimuhaiged vaimuhaiglatesse. Selged kontrolli ja karistuse piirid, “lava taga”, kannatusi ei tahetud näidata. Hälbivat käitumist klassifitseeriti ja jaotati kategooriatesse (tekkisid teadlased). Kriminoloogia, psühholoogia ja psühhiaatria hakkasid kujunema omaette distsipliiniks . Tugev riigi osa. Tekkisid hälbivat käitujatega ümberkäimise, nende karistamise ja parandamisega seotud kaitsealad, millele püüti luua teaduslikku alust. Vangla tekkimine (!)
    Kolmas periood ( 1950ndad kuni tänapäev). Karistuse objekt jälle inimese väline käitumine. Oluline on “tegu”, Mitmed ideoloogilised rünnakud eelneva perioodi teooriate ja praktikate vastu, nt kinniste asutuste vastu ( nendest tahetakse lahti saada ja asendada “kogukondlike alternatiividega”). Kontrolli ja karistamist tahetakse tuua tagasi lähikeskkonda. Kriitika ei anna aga tulemusi. Kontrolli ja karistuse piirid ähmastuvad (inimesel on raske saada, millal ta on kontrolli objekt, millal ravialune). Karistus jääb “eesriide taha”. Hälbiva käitumise klassifikatsiooni kiir areng. Riigi kontroll süveneb. Ka ametivõim saab kriitika osaliseks.
    Prantsuse uurija Michael Foucault arvates on vangla ülesandeks mitte karistada vähem, vaid karistada paremini. Seetõttu karistamine on suunatud inimese hingele. Vangla kolm keskset funktsiooni on järelevalve, klassifitseerimine, kuritegevuse vaoshoidmine. Foucault seostab teadmiste arengu võimu arenguga. Uued teadused toovad kaasa võimu kasutamise. Ja need professionaalsed grupid ( valvurid , psühhiaatrid, kasvatajad ), kes on võtnud võimu timukatelt, toodavad neid teooriaid , mis seda võimu võtmist heaks kiidavad. Kurjategijad mängivad kasulikku rolli ning vangla täidab oma ülesannet. Distsipliini mitmesugused vormid (kontroll, klassifitseerimine) omandavad oma selgepiirilisuse just vanglas . Vangla kui distsipliini arendamise laboratoorium .

  • Kriminaalkaristuse tekkimine, absoluutsed ja relatiivsed karistusteooriad ( Kant , Hegel ). (Laura L.)
    a) Karistuse tekkimine
    Sootak: Karistus on oma olemuselt vastutus, mida riik nõuab normirikkujalt, makstes talle rikkumise eest kätte repressiooni kohaldamisega. Samuti on karistus häbimärgistamine, mis väljendub kahes aspektis: isiku diskrediteerimises ja nn reintegreerivas häbistamises. Veel võib karistust iseloomustada kui piinavat kohtlemist (isikult võetakse ära nt au, raha, vabadus, elu vms).
    Arhailisest õigusest pärinevad karistuse eelvormid – ohverdamine ja sugukonnast väljaheitmine.
    Tänapäevase karistusõiguse algvormiks võib pidada talioonipõhimõttele toetuva veritasu , millest omakorda kasvas välja valurahasüsteem. Keskajal hakkas see eraviisiline karistussüsteem asenduma avalik-õiguslike elu-, kehalise- ja aukaristustega, mille tõrjus uusajal välja vabadusekaotus. Uusaja lõpul hakkasid tekkima töökaristuse alged, kuna XX sajand tõi uue ja tänapäeval valitseva karistusliigi – rahalise karistuse.
    Tänapäevaks on karistusõiguse pika ajaloo jooksul jäänud vähe neid karistusi, mis oleksid kooskõlas õigusriigi põhimõtetega ja samal ajal omaksid ka karitusele omast toimet. Euroopa riikide karistusõigusest on kadunud surmanuhtlus, pagenduskaristused, au- ehk häbistavad karistused ja sellised, mis heidavad süüdimõistetu ühiskonnast välja (nt sunnitöö ja sellel järgnev õiguste kaotus ehk nn tsiviilsurm).
    Kriminaalpoliitilises plaanis seisneb sanktsioonisüsteemi põhiprobleem juba sadakond aastat tasumisidee ja kohtlemisidee konkureerimises. Esimesel juhul rõhutatakse enam karistuse olemust ja nähakse selles süüdlase poolt tehtud ebaõiguse heastamist, teisel juhul vaadeldakse karistust eelkõige preventsiooniaspektist ja rõhutatakse eelkõige karistuse eesmärki.
    b) Absoluutne karistusteooria
    Sellest lähtudes on absoluutse karistusteooria kohaselt riiklik karistamine lahutatud maistest riiklikest eesmärkidest. Karistamisega ei sea riik eesmärgiks mõjutada ühiskonda, üksikut kurjategijat või potentsiaalseid kurjategijaid. Ajalooliselt kujunes välja mitmeid erinevaid karistusteooriaid, mis kõik püüdsid põhjendada, et riiklik karistusvõim ei pea olema suunatud mõne konkreetse eesmärgi saavutamisele , vaid karistuse kohaldamine on süüteo toimepanemise faktist tulenevalt paratamatult vajalik. Nii võib karistuse õigustatust põhjendatud absoluutsete teooriatena nimetada inimloomuse kõlbeliste omaduste teooria, jumaliku päritolu, lepingu, õigluse ideede teooriad, materiaalset kättemaksu (Kant), dialektilist kättemaksu (Hegel), jne. Tänapäeval neid teooriaid sellistena ei eristata või kui üldse, siis kahes ning teineteisega sageli läbipõimunud vormis, mis küll mõlemad toetuvad õiglusele kui karistust iseenesest kandvale ideele. Need vormid on tasumis - ehk kättemaksuidee ja lunastusidee. Esimene (Kant) lähtub õiguskorrast kui objektiivsest kategooriast ning leiab, et kui süüdlasele on mõistetud õiglane tema süüle vastav karistus, on sellega taastatud õiguskord. Teine, lunastusidee (Hegel), asetab rõhu kurjategija süüle ning näeb karistuses kurjategijale antud võimalust oma tegu sisimas heastada. Karistuse põhjendamine lunastusideega lähtub eeldusest, et karistamine puhastab süüdlase hinges seal olevast kurjusest. Samast põhimõttest lähtub ka tänapäevane moraaliteooria.
    Absoluutse karistusteooria järgi on karistus asi iseenesest, karistuse õiguslik ja eetiline alus ei vaja täiendavat põhjendamist ega karistamisvolituse õigustamist. Karistada tuleb selle pärast, et süütegu on toime pandud, karistus on vaba mistahes eesmärgist. Tõsi, nähes karistuse õiglast tasumist, võib ju ka seda vaadelda eesmärgina. Sellisel juhul taandub küsimus terminoloogiliseks – kui eesmärgi mõistet määratleda kujutlusena sotsiaalselt või empiiriliselt saavutatavast, siis ei ole tasumisideel põhineval karistusel tõepoolest eesmärki; kui aga eesmärgi all mõista idee teostamist, siis muidugi on absoluutse karistusteooria järgi karistuse eesmärk õiglane tasumine, süüteoga kahjustatud õigluse taastamine või ka õiglustunde rikkumise heastamine. Eesmärk tähendab lõppseisundit, ideaalseisundi saavutamist.
    Teoloogiliselt on absoluutsed karistusteooriad põhjendatud arusaamaga maisest maailmast kui Jumala loomingust ning jumaliku ja maise olemise kooskõlast. Filosoofiliselt tuginevad absoluutsed teooriad Kanti ja Hegeli seisukohtadele. Kanti arvates kujutas kriminaalseadus endast kategoorilist imperatiivi, st kõigist eesmärgikaalutlustest, kaasa arvatud ülepreventsioonist vaba õigluse käsku.
    Karistus on tasu süü eest, see peab õiglus ja on juba seetõttu õiglane. Hegel põhjendas karistust dialektilise skeemiga, mille järgi õiguskord kujutab endast üldist tahet, millele õigusrikkuja vastandab oma eritahte. Viimast peab karistus eitama ning ületama. Nii manifesteerib ühiskond oma üldise tahtega eritahte eitamise ning näitab, et süütegu ei ole tõeline. Kui süütegu on õiguskorra eitamine, siis karistus peab süütegu, st eitust eitama ning õiguskorda kinnitama.
    Hegeli karistusteooria erineb Kanti omast veel selle poolest, et viimane asendab praktiliselt realiseerimatu taliooniprintsiibi süüteo ja karistuse väärtuste võrdlemisega ning sellise hegelliku sisuga on tasumisidee püsinud kuni tänapäevani. Kant ja Hegel olid ühel meelel , eitades karistusel nii üld- kui ka eripreventiivseid eesmärke. Absoluutsete karistusteooriate nõrkadeks külgedeks on, et riigi ülesanne ei saa olla kõlbluse eest hoolitsemine. Samuti ei arvesta absoluutne teooria isikuomadus ja kurjategija determineeritust.
    c) relatiivsed karistusteooriad
    Sootak: Relatiivne tuleb ladina keelest ja täh millelegi viitama, tuginema. Seega peab riiklikul karistamisel olema teatav riiklikest eesmärkidest tulenev ülesanne. Relatiivsed karistusteooriad lähtuvad ühiskonna reaalsetest huvidest ja vajadustest . Karistus ei saa olla eesmärk iseenesest, vaid ta peab püüdma karistatavaid tegusid edaspidi ära hoida. Relatiivsete teooriate maailmavaateline alus tuleneb valgustusideedest ning positivistlikust maailmapildist, mille järgi inimese käitumine on determineeritud ja empiiriliselt seletatav , inimene ise aga kasvatatav ja mõjutatav. Jeschecki arvates on relatiivsed teooriad humaanse, sotsiaalse, ratsionaalse ja utilitaristliku iseloomuga .
    Relatiivsete karistusteooriate
  • 80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
    Vasakule Paremale
    Kriminaalpoliitika kordamine #1 Kriminaalpoliitika kordamine #2 Kriminaalpoliitika kordamine #3 Kriminaalpoliitika kordamine #4 Kriminaalpoliitika kordamine #5 Kriminaalpoliitika kordamine #6 Kriminaalpoliitika kordamine #7 Kriminaalpoliitika kordamine #8 Kriminaalpoliitika kordamine #9 Kriminaalpoliitika kordamine #10 Kriminaalpoliitika kordamine #11 Kriminaalpoliitika kordamine #12 Kriminaalpoliitika kordamine #13 Kriminaalpoliitika kordamine #14 Kriminaalpoliitika kordamine #15 Kriminaalpoliitika kordamine #16 Kriminaalpoliitika kordamine #17 Kriminaalpoliitika kordamine #18 Kriminaalpoliitika kordamine #19 Kriminaalpoliitika kordamine #20 Kriminaalpoliitika kordamine #21 Kriminaalpoliitika kordamine #22 Kriminaalpoliitika kordamine #23 Kriminaalpoliitika kordamine #24 Kriminaalpoliitika kordamine #25 Kriminaalpoliitika kordamine #26 Kriminaalpoliitika kordamine #27 Kriminaalpoliitika kordamine #28 Kriminaalpoliitika kordamine #29 Kriminaalpoliitika kordamine #30 Kriminaalpoliitika kordamine #31 Kriminaalpoliitika kordamine #32 Kriminaalpoliitika kordamine #33
    Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
    Leheküljed ~ 33 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2011-01-25 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 208 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 3 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor Annabell Vahtra Õppematerjali autor

    Lisainfo

    Kriminaalpoliitika õppeaine kordamisküsimuste vastused
    kriminaalpoliitika , kriminoloogiaga

    Mõisted

    kriminaalpoliitika, eesti kriminaalpoliitika, abolitsionismi arusaam, dekriminaliseerimine, kriminaalpoliitikas, kriminaalpoliitika, kriminaalpoliitika, kannatanu afekt, kriminaalpoliitika, kriminoloogia arusaam, vahekorra ületamiseks, kuritegevuse etioloogia, kriminaalpoliitika võimuses, profülaktiline aspekt, ühel poolel, inimkäitumine, dissonantsi, kriminaal, gilinski definitsioon, kuritegevuse kontroll, kuritegu, kriminaal, kriminaal, mõnes riigis, kohtusüsteem, kriminaal, karistusliigi, riikide karistusõigusest, teoloogiliselt, karistus, kuritegu, vanglakaristusega, tähelepanu keskel, rajati usa, vangla, vangla areng, erinevad klassid, kommuuni mudel, vangistus, vabastamisfaasi ülesanne, taastav õigusmenetlus, eetilis, tõepoolest, hävitamise vormid, siinjuures, karistamise poliitikas, karistuste pehmenemine, niisuguses suunas, hoopis keerulisem, samasuguste tulemusteni, a 136, tulemuste korrektsus, niisugused tulemused, frustratsiooni, vanglakaristus, surmanuhtluse kaotamine, ajaloolises plaanis, immanuel kanti, karistus, georg hegel, relatiivsed teooriad, preventiivseks kinnipidamiseks, karistusjärgne kinni, niisuguse argumentatsiooniga, suurendamine, karistuslik meede, allutamise otsus, retsidiivsuse prognoosimiseks, koosseisutunnuseks, punktides 1, põhiseaduse kommentaaris, veelgi selgem, taastamist, õigusriigi põhiprintsiibid, eesti kriminaalpoliitikas, primaarne preventsioon, primaarne preventsioon, sekundaarne preventsioon, tertsiaarne preventsioon, tp eelduseks, kriminaalpreventsiooni mõiste, interaktsionism, sutherland, uuringute mõjul, tms, peamisteks infoallikateks

    Sisukord

    • criminal justice system)
    • Karistusjärgne kinnipidamine: praktika ja probleemid
    • Self-report

    Teemad

    • Kriminaalpoliitika mõiste, definitsioon, vahekord kriminoloogiaga
    • Kriminaalpoliitika
    • Kriminoloogia
    • Kriminaalpoliitika on väärtusteadus, ei
    • ole neutraalne. See ongi vahe kriminoloogia ja kriminaalpoliitika vahel
    • Kriminalistika
    • Morfoloogiline, etioloogiline ja preventiivne lähenemine kuritegevusele
    • Morfoloogiline lähenemine
    • seisund
    • struktuur
    • dünaamika
    • kuritegevuse etioloogia
    • seisundeid
    • kriitiliseks ühiskonnateaduseks
    • kultuurikonflikti- (
    • anoomiateooria (
    • Preventiivne/profülaktiline
    • Determinismi probleem seoses kriminaalse käitumisega
    • Kuritegevuse kontroll kui sotsiaalse kontrolli komponent
    • õigushüve põhimõte
    • kannatanu afekt
    • Teo leviku põhimõte
    • Sotsiaalse adekvaatsuse põhimõte
    • Teo konkreetsed tagajärjed ja normi menetlusliku realiseerimise võimalused
    • Kuritegevuse kontrolli elemendid
    • Kriminaal-justiitssüsteem ja selle roll kuritegevuse kontrollis
    • criminal justice)
    • corrections
    • Eesti kriminaal-justiitssüsteem
    • criminal justice system)
    • Eesti kriminaal-justiitssüsteem skemaatiline ülevaade
    • Hälbekäitumise kontrolli meetodite ja objekti muutumise ajalooline areng (Foucault
    • Cohen)
    • Esimene periood
    • Teine periood
    • Kolmas periood
    • Michael Foucault
    • kuritegevuse vaoshoidmine
    • Kriminaalkaristuse tekkimine, absoluutsed ja relatiivsed karistusteooriad (Kant
    • Hegel)
    • Klassikaline ja positivistlik koolkond kriminoloogias (Beccaria, von Liszt)
    • Kuritegu on tema ratsionaalse valiku tulemus
    • Otsuse langetamine kuriteo toimepanemiseks on ratsionaalne protsess
    • aitab hoida kuritegevusest eemal
    • karmistada karistusi vaid niipalju, kui see paratamatult vajalik on
    • Cesare Beccaria
    • positivislik koolkond, Franz von Liszt
    • Kaasaegse vanglakaristuse teke ja areng kuni XX sajandi alguseni (Bentham
    • Howard). Uut tüüpi vanglad Ameerikas (Philadelphia, Auburn)
    • Bentham
    • J. Howard
    • Klassikaline suund
    • Positivistlik suund
    • Auburni vangla
    • Vanglad ja nende kasutamine XX sajandil (reformatoorium, industriaalne vangla
    • suur maja”)
    • Kommuuni mudel
    • Vanglakaristus tänapäeval (maailmas, Eestis)
    • Totaalne institutsioon (Goffmann). (tekstis TI)
    • Prisoniseerumine (Clemmer)
    • prisonization
    • Meditsiinilise mudeli (kohtlemise) tõus ja langus kurjategijate rehabiliteerimisel
    • Eugeenika definitsioon
    • positiivseks
    • negatiivseks eugeenikaks
    • Kommuuni mudel kui reaktsioon meditsiinilisele mudelile
    • Surmanuhtlus karistusena (ajalugu, tänapäev)
    • Abolitionism
    • de facto
    • jure
    • de jure
    • Sourcebook
    • weil
    • publicized)
    • suurendavad
    • Surmanuhtluse poolt ja vastu argumendid
    • Kurjategijate karistamise eesmärgid ja nende vastuolud
    • Karistusjärgne kinnipidamine: praktika ja probleemid
    • pärast seda
    • madness
    • badness
    • võib-olla
    • protective factors
    • empirical evidence
    • follow-up periods
    • Vastavus Eesti Vabariigi põhiseadusele
    • habeas corpus
    • Kooskõla Eesti kriminaalpoliitika seniste suundumustega
    • sexual predator
    • Kriminaalpreventsiooni määratlemine ja liigitamine
    • Positiivne üld- ja eripreventsioon
    • Positiivne eripreventsioon
    • Positiivne üldpreventsioon
    • Negatiivne üld ja eripreventsioon
    • Negatiivne eripreventsioon
    • Negatiivne üldpreventsioon
    • Primaarne preventsioon
    • Primaarne preventsiooni
    • Sekundaarne preventsioon
    • mõjutada juba potentsiaalselt delikventseid isikuid või kriminogeenseid situatsioone
    • Tertsiaarne preventsioon
    • karistusõiguslikud ja politseilised meetmed retsidiivsuse vähendamiseks
    • kurjategija ja
    • ohvri lepitamine
    • Olustikuline kriminaalpreventsioon
    • argielu
    • ratsionaalsevaliku teoorial
    • kuriteo toimepanemist raskendavad
    • kuriteo toimepanemisel võimalikku vahelejäämise riski suurendavad
    • kuriteost saadavat kasu vähendavad
    • Kogukonnakeskne kriminaalpreventsioon
    • Kuritegelike kalduvuste mõjutamine
    • crime prevention
    • Wincrofti projekt
    • Umoja maja
    • Teadmistepõhine kuritegevuse kontroll ja selle efektiivsus
    • Kuritegevuse statistika koostamise põhimõtted ja puudused
    • Kuriteoohvrite uuringud (victimization studies)
    • Eneseraporteeritud delinkventsuse uuringud (self-report delinquency studies)
    • self
    • report
    • Preventsiooniprogrammide efektiivsuse hindamine (Sherman jt 1997)
    • Statistika

    Kommentaarid (3)

    Hkuuskla profiilipilt
    Hkuuskla: Väga huvitav
    16:03 08-03-2013
    kaix90 profiilipilt
    Kaido Kask: täitsa hea
    17:02 23-01-2012
    verekoer1 profiilipilt
    verekoer1: Super!
    19:25 01-05-2016


    Sarnased materjalid

    80
    doc
    Õiguse sotsioloogia
    343
    pdf
    Maailmataju uusversioon
    236
    pdf
    J-Liventaal sissejuhatus õigusesse - I osa
    66
    doc
    Kriminoloogia konspekt
    17
    doc
    Venemaa kriminaalpoliitika referaat
    110
    doc
    Õigusfilosoofia ajalugu
    269
    docx
    Õiguse alused eksami kordamisküsimused
    105
    doc
    Õigussüsteemide võrdlev ajalugu





    Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
    Kasutajanimi / Email
    Parool

    Unustasid parooli?

    Pole kasutajat?

    Tee tasuta konto

    UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !