Eesti keele sõnamoodustus Sõnamoodustus tegeleb motiveeritud sõnade analüüsi ja kirjeldusega. o Arbitaarsed ehk kokkuleppelised: maa, mets, vihm, lumi. o Motiveeritud: nimetamise aluseks on seos mõne teise sõna või nähtusega: maanaine, metsloom. Siia alla kuuluvad ka deskriptiivsed sõnad: auh-auh, kriiks. Sõnamoodustuse analüütiline ehk staatiline aspekt kirjeldab keeles olevate sõnade moodustusstruktuuri (millistest osadest sõnad koosnevad, mis reeglite järgi on osad omavahel ühendatud). Sõnamoodustuse protsessuaalne ehk dünaamiline aspekt jälgib tegelikku keelekasutust ja kirjeldab, kuidas sõnad sünnivad ning kuidas ja mis eesmärgil neid moodustatakse. Sõnamoodustusliigid: 1. Sõnade liitmine ehk kompositsioon, st sõnade moodustamine tüvesid liites: liivarand, talumaja. 2. Sõnade tuletamine ehk derivatsioon, st sõnade moodustamine tüve ja afiksit liites: liivjas, randlane, põrgulik. 3. K
raamatus on umbes 100 000 sõna. Kuid ka suur sõnaraamat ei vedeks; sellised on näiteks tüved lau ja türn sõnades laupäev ja esita kõiki sõnu, sest ühegi keele sõnavara ei ole täpselt piiritle- türnpuu. tav. Põhjus on selles, et sõnamoodustuse abil on olemasolevatest sõnadest alati võimalik uusi sõnu juurde luua. Selleks on kaks Tuletised nagu kalju-ne koosnevad sõna tüvest (antud juhul kal- moodust: tuletamine ja liitmine. ju) ja tuletusliitest (antud juhul -ne). Mingis mõttes meenutab
Sõnamoodustuse küsimused. Sissejuhatus 1. Leksika ja sõnamoodustus on vastastikku seotud selles mõttes, et sõnamoodustus on sõnarikastusvahend: protsessi tulemuseks on uued sõnad oma leksikaalse tähenduse ja grammatikaga (muutevormistik, lausekasutusvõimalused). 2. Sõna kui keelemärgi üks funktsioone on tähistada keelevälise maailma objekte ja nähtusi, mida nim entiteetideks e olemiteks. 3. Keelevaras olemasolevaid leksikaalseid ja tuletusmorfeeme kindlate reeglite järgi kombineerides moodustatakse uus nimetusüksus KOMPLEKSSÕNA (liitsõna v
Sõnamoodustus, EKSAMIKÜSIMUSED 2015, kevad. 1. Sõnamoodustus: tuletamine ja liitmine Tuletamine on uute sõnade saamine liidete abil, liite abil moodustatud sõnu nimetatakse tuletisteks. Eesti keeles on peamiselt järelliited (nt andekas, saarestik, korralik), eesliiteid on vähe (nt ebaõnn). Tuletusliidete abil saab moodustada käänd-, pöörd- ja määrsõnu, liited annavd sõnadele uusi tähendusi. Liitsõnu saadakse sõnade liitmisel. Liitsõna koosneb vähemalt kahest
SÕNAMOODUSTUS Sõnamoodustus liigi: 1. Liitmine. Kaks sõna (tüve) liidetud kokku. Näide: jalg + pall = jalgpall. 2. Tuletus. Tüvi + tuletusliide. Näide: töö töö + line, töö töö + ta/ma. 3. Konversioon ehk nulltuletus. Liide puudub, sõnaliik muutub. Näide: kamm kammi kammima 4. Segamoodustus. Liitmine ja tuletus koos. Näide: pika/d juukse/d pika +juukse +line. 5. Lühendamine. Näide: informatsioon info. Sõnamoodustus on olemas olevatest sõnadest uute sõnade saamine, kas liitmise või tuletamise teel. Lisaks sellele kasutab kaal ka erinevaid kombineerimise võimalusi. Sõnamoodustus aitab suurendada sõnavara ja seostada lähedase tähendusega sõnu. 14 Tuletamine ehk derivatsioon: Sõnatüvi + liide uus sõna ehk tuletus/derivaat -lik õnn + -lik õnnelik
1. Morfoloogia mõiste ja uurimisvaldkond - grammatika osa, õpetus sõnade ehituse ja muutumise kohta sõna vormilistest koostisosadest e morfeemidest lähtudes. Morfoloogia keskendub sõnavormidele nende moodustamisele ja funktsioonide analüüsimisele. Morfoloogia uurimisvaldkonda kuulub sõnamuutmise ja grammatiliste kategooriatega seonduv. 2. Morfoloogia põhimõisted (sõna, morfeem ja selle liigid, morf, allomorf, morfofoneem, morfoloogiline sünonüümia ja homonüümia, paradigma, markeeritus, grammatiseerumine jt) 1) Morfeem morfoloogia põhiüksus, keele väikseim häälikulise väljendusega tähendusüksus. Enamikul grammatilistel morfeemidel pole eraldi võttes tähendust, nt -d (funktsioonid: mitmuse tunnus maja/d, pöördelõpp sa käi/d, osastava lõpp mer/d). Grammatilised morfeemid saavad tähenduse vormi koosseisus, sõnatüvega liitudes. Tähendus on olemas tüvimorfeemidel (nt käi/si/me, maja/ni). Mo
Sõnad on loomulikul teel (foneetiliselt) motiveeritud, kui nad annavad märgi kandja kaudu edasi denotaadi meeltega tajutavaid jooni, nt onomatopoeetilised sõnad (rukkirääk, peoleo; kraaksuma). Et selliste objektide hulk, mida oleks võimalik akustiliste tunnuste alusel nimetada, on suhteliselt väike, ei ole see motivatsiooniliik uute lekseemide tekkel esmase tähtsusega 2) Põhiline nimetamisviis on uute sõnade moodustamine keeles olemas olevate moodustusmallide järgi, st sõnamoodustus. Juba olemas olevad elemendid sõnad ja morfeemid on motiveeritud tähenduse kandjad. Sellisel juhul on tegemist morfeemse motivatsiooniga, st terviku tähendus on tuletatav koostisosade tähendustest. Enamik sõnu ongi motiveeritud koostisosade kaudu. Siin on motiveeritusel aga erinevaid astmeid, kuna osa tuletisi ja liitsõnu on idiomatiseerunud nende tähendus ei ole enam läbipaistev. (a. täielikult motiveeritud on nt sitskleit (parafraas ,,sitsist valmistatud kleit" kandub
1. Morfoloogia e vormiõpetuse aine ja uurimisobjekt. Morfoloogiline süntees, morfoloogiline analüüs. Vormiõpetuse põhiüksus morfeem. Allomorfid. Leksikaalne morfeem (tüvi, tuletusliide), grammatiline morfeem (grammatilise kategooria tunnus, käände-ja pöördelõpp). Leksikaalne tähendus, grammatiline tähendus. Formatiiv. Morfoloogia e vormiõpetuse aine ja uurimisobjekt - On grammatika osa, mis tegeleb sõnavormidega – nende moodustamisega ja nendest arusaamisega. Kahesuunalised protsessid: sünteesi- ja analüüsiprotsessid. Vormimoodustus ehk morfoloogiline süntees - Vormimoodustuse tulemuseks on korrektne sõnavorm ehk leksikaalset ja grammatilist tähendust kandev fonoloogiline järjend. Morfoloogiline analüüs - vastupidises suunas toimuv protsess: mingi fonoloogilise järjendi leksikaalse ja grammatilise tähenduse tuvastamine ehk kindlaks tegemine. Seega tegeleb morfoloogiline analüüs sõnavormidest arusaamisega. Morfoloogil
Kõik kommentaarid