Referaat Koolipoisid Eesti Vabadussõjas Koostaja: Kristel Laurits Juhendaja: Viivi Rohtla 11 H klass Lähte 2009 1. Sisukord 1. 1 Sissejuhatus................................................................................................... .......................3 2. Gümnasistid ja Üliõpilased Vabadussõjas......
evakueeritakse Moskvasse. Samal ajal hakatkse Eestis asutama rahvuslikke polke ja Kuperjanov tekkib kange soov sinna pääseda. Haavade paranemine kestab aga pikki kuid ja alles detsembri alguses avaneb tal võimalus asuda teenistusse Tartu Eesti tagavarapataljoni. Pataljonis on võimu võtmas enamlaste meeleolud ja Kuperjanovil, kui pataljoniülema abil, tuleb maksma panna kogu oma energia, et need maha suruda. Ta saavutab pataljoni sõdurite hulgas suure populaarsuse ja teda kuulatakse meelsamini, kui kommunistlikke kihutuskõnelejaid, mistõttu kogu väeosas domineerib rahvuslik vaim ning enamlastest komissarid saadavad Petrogradi hädatelegramme palvega - aetagu see kontrevolutsiooniline eestlaste pataljon laiali. Saksa okupatsiooni tulekuga lõpeb eesti väeosade moodustamine. Sakslased korjavad Tartu pataljonilt ära relvad ja saadvad pataljoni laiali. Kõik ohvitserid vangistatakse, nende hulgas
................3 Sõjamehekarjäär..................... 3 - 4 Teenistuskäik..................... 5 Teenetemärgid....................... 5 Kui Kuperjanov tuli................ 5 - 8 Abikaasa saatus............................ 8 Paju lahing ja leitnant Kuperjanovi langemine.......................... 9 Paju lahingu mälestuse jäädvustamine............................. 9 - 10 Põrandaalune Tartumaa kaitseliit....................................... 10 - 11 Kuperjanovi partisanide pataljon................................... 11 - 14 Kuperjanovi viimane lahing............................................... 14 - 15 Kasutatud kirjanuds - internet 2 Julius Kuperjanov Sündis 11. oktoobril 1894 Venemaal Pihkva kubermangus. Õppis Tartu õpetajate seminaris ja Peterburi lipnike koolis. Töötas Kambja koolis õpetajana. 1915. aasta veebruaris mobiliseeriti Vene sõjaväkke. Võitles Esimeses maailmasõjas.
See artikkel on trükitud: http://www.eesti.ca/?op=article&articleid=5282 Nimed marmortahvlil: raamat ja film 10 Oct 2003 Hellar Grabbi See oli aastal 1936, kui tuntud kirjanik Albert Kivikas avaldas mahuka romaani ,,Nimed marmortahvlil". Sellest sai Gailiti ,,Isade maa" kõrval teine Vabadussõja ainet käsitlev suurteos. Kivika raamat kujunes Gailiti omast populaarsemaks, sest kui Gailit rakendas kunsti teenistusse ka groteski ja hüperbooli, siis ,,Nimed marmortahvlil" on läbinisti realistlik. Romaanis kirjeldatakse peamiselt kooliõpilastest koosneva Tartu Vabatahtliku Pataljoni
ainet käsitlev suurteos. Kivika raamat kujunes Gailiti omast populaarsemaks, sest kui Gailit rakendas kunsti teenistusse ka groteski ja hüperbooli, siis „Nimed marmortahvlil“ on läbinisti realistlik. Romaanis kirjeldatakse peamiselt kooliõpilastest koosneva Tartu Vabatahtliku Pataljoni sõjakäiku jõuludest 1918 kuni veebruari alguspäevini 1919. Lahingusündmused leiavad aset Eesti rahvaväe vastupealetungi ajal, kui õppursõdurite pataljon tegutseb ida pool Võrtsjärve, liikudes läbi Rannu, Rõngu, Pikasilla ja Tõrva Valka, kuhu marsitakse ilma võitluseta, päev pärast Kuperjanovi partisanide ja soomlaste poolt Valga lähistel maha peetud ägedat ja ohvriterikast Paju lahingut. Tartu Kommertskooli õpilane, 20-aastane Albert Kivikas tegi selle sõjakäigu ise kaasa. Tartu Vabatahtliku Pataljoni suuruseks oli umbes 110–120 meest, neist sadakond Treffneri gümnaasiumi ja Tartu kommertskooli poissi. Raamatus
Peale seminari lõpetamist asus ta tööle õpetajana Kambja kihelkonnakoolis. 4 Õpilased pidasid temast väga lugu. Paraku ei saanud ta õpetajaametis olla kuigi kaua, sest 1915. aasta veebruaris kutsuti ta sõjaväeteenistusse Novgorodi.5 Võttis osa I maailmasõjast, teenides 5. Kiievi grenaderirügemendis nooremohvitserina, luurekomando ja kompaniiülemana. 1917. a. Juulis sai ta haavata. Pärast paranemist astus Kuperjanov Tartu Eesti tagavarapataljoni, kus teenis kuni pataljoni laialisaatmiseni saksa okupatsioonidevõimude poolt. 1918 a. Novembrist alates juhtis Kuperjanov Tartumaa Kaitseliitu selle ülemana ning võttis kaitseliitlastest formeeritud salgaga osa lahingutest Punaarmee vastu. 1919. aasta algul oli Kuperjanovil juba 300 meest, kellest 19 olid ohvitserid. 14. jaanuaril 1919a. Võttis osa oma partisanidega Tartu vabastamisest ning jätkas nendega pealetungi Valga suunas. 31. jaanuaril 1919. a. Lahingus Paju mõisa juures sai ta surmavalt haavata. J
................................................................... 6 23. detsembril määrati sõjaväe ülemjuhatajaks polkovnik Johan Laidoner, kes kutsus oma staabiülemaks polkovnik Jaan Sootsi. J. Laidoneri energilisel juhtimisel suudeti Eesti sõjaväge aastavahetuseks 1918/19 suurendada 13 000 meheni, neist 600 olid ohvitserid. Kõrvu mobiliseeritud väeosadega moodustati vabatahtlikest territoriaalsed kaitsepataljonid ning erialustel löögiüksused: Julius Kuperjanovi pataljon ja Sakala partisanide pataljonid, spordiseltsi Kalev liikmeist Kalevlaste Maleva ja USA eriüksuste eeskujul Scouts-rügement. Juhtimise hõlbustamiseks asutati Lõuna-Eesti vägedest 2. diviis, mille ülemaks määrati polkovnik Viktor Puskar. Samal ajal pöördus Ajutine Valitsus abipalvega Suurbritannia ja Soome poole. 5. detsembriks 1918 saabus Soomest 5000 püssi ja 20 suurtükki koos laskemoonaga. 12. detsembril jõudis Tallinna sadamasse Briti
Referaat Julius Kuperjanov Sissejuhatus Julius Kuperjanov on üks Eesti Vabadussõja tuntumaid kangelasi, kellest sai legend juba eluajal. Tema elu oli küll väga lühike, kõigest 24 aastat ning töö Eesti riigi loomisel ja kaitsmisel oli vaid 15 kuud. Selle ajaga sai ta aga legendaarseks. Ta aitas Eesti Vabariiki, kui ta töötas Eesti tagavarapataljoni ülema abina, Tartu kaitseliidu ülemana ning partisanipataljoni ülemana. Ta oli üks kahest Eesti ohvitserist, kelle nimi omistati tema poolt juhitud väeosale ja kelle teeneid vääristati postuumselt kolme vabadusristiga. Tänaseni on Julius Kuperjanov, Johan Laidoneri ja Johan Pitka kõrval üks kolmest tuntumast Eesti sõjamehest Vabadussõjas. Julius Kuperjanovi elulugu Julius Kuperjanov sündis 11. oktoobril 1894 aastal Pihkva kubermangus Novorzevi linna lähedal asunud väikeses Ljohhova külas
partisanid ja soomusronglased ning alustasid juba ründeoperatsioone. 30. jaanuaril, kella kahe paiku pärastlõunal vallutasin kapten Anton Irve soomusrongid ja leitnant Kuperjanovi partisanid Paju mõisa. Soomusrongid püsisid kapten Partsi, kes sel hetkel viibis Tartu haiglas, andmetel Kanniste talu liinil, mis jääb raudteelt Paju mõisast 1,8 km kaugusele ning seal oli parim tagada mõisa kaitset. Samal ajal viibisid partisanide rood nii mõisas, lähedastes taludes ja ka reservis. Järgnevalt kutsus Valga peale suunduvate vägede üldjuht polkovnik Kalm aga soomusrongid Sangaste jaama tagasi. Arvatavasti sellepärast, et üldpealetung otsustati edasi lükata. Kuid, nagu hiljem selgus, osutus see rängaks veaks. Rongide lahkumine lubas lätlaste soomusrongi tagasitulemist, samuti saadeti lõhkamisrühmad raudtee sildadele. Enne, kui nõupidamine oli üldse alguse saanud, olid lätlased rikkunud Rautina ja Männiku
Venemaa Balti laevastiku baasi Kroonlinnas, ning kaaperdas punalaevastikult hävitajad Spartak ja Avtroil, mis anti Eesti sõjalaevastikule, kus nad said uuteks nimedeks Wambola ja Lennuk 1918. a novembris otsustas Soome riigihoidja Pehr Evind Svinhufvud anda Eestile majanduslikku abi. Detsembris algas ka vabatahtlike värbamine. Soome vabatahtlikest moodustati major Martin Ekströmi üksikpataljon ja polkovnik Hans Kalmi rügement Põhja Pojad". Ekströmi pataljon (5 kompaniid) jõudis Tallinna 30. detsembril 1918, ,,Põhja Pojad" (2 pataljoni, suurtükidivisjon jm väeosad) 26. jaanuaril 1919. Ekströmi pataljon sõdis Viru rindel, ,,Põhja Pojad" lõunarindel. Kümneid vabatahtlikke tuli ka Rootsist ja Taanist. 1918. aasta lõpul formeeriti vabatahtlik Balti pataljon, millesse kuulusid Eesti saksa vähemuse liikmed. Pataljon võitles Viru rindel Punaarmee vastu. Balti pataljon võitles Eesti sõjaväe koosseisus ka 1919
Laidoneri tegevus. Enne Laidoneri saabumist valitses sõjaväe juhtimisel peataolek. Laidoneri juhtimisel loodi otstarbekas sõjaväe juhtimise struktuur. Laidoner ei hoolinud ohvitseride tsaariaegsest auastmest. Tihti määras ta kõrgetele kohtadele noori ja andekaid, kuid madala auastmega mehi. Tekkis väike kuid löögijõuline kaitsevägi, vabatahtlikud aga koondas Laidoner eriväeosadesse. Nii sündisid kuulsad löögiüksused nagu Kuperjanovi partisanide pataljon, Sakala partisanide pataljon, Kalevlaste Malev ja Skautpataljon. Erilise tähtsuse omandasid raudteed: kelle käes olid raudteeliinid, see valitses kogu olukorda. Seda taibates asus Eesti väejuhatus Tallinnas soomusronge ehitama. Soomusrongid andsid Eesti vägedele üleoleku raudteedel ja kuna venelased ei suutnud remontida Narva silda, mille nad olid taganedes 28. novembril õhku lasknud, ei pääsenud arvukad soomusrongid Eestisse. Kibeda organiseerimistöö tulemusel küündis Eesti sõjavägi 1919
ka 1919. a, sooritades muuhulgas rünnaku Kroonlinnale, ning andis Eestile punalaevastikult hõivatud hävitajad "Spartak" ja "Avtroil". 1918. a novembris otsustas ka Soome riigihoidja Pehr Evind Svinhufvud Eestit majanduslikult toetada, detsembris algas ka vabatahtlike värbamine. Moodustati üksikpataljon major Martin Ekströmi ja rügement "Põhja Pojad" polkovnik Hans Kalmi juhtimisel. Ekströmi pataljon (5 kompaniid) jõudis Tallinna 30. detsembril 1918. a, "Põhja Pojad" (2 pataljoni, suurtükidivisjon jm väeosad) 26. jaanuaril 1919. a. Ekströmi pataljon sõdis Viru rindel, "Põhja Pojad" lõunarindel. Soome vabatahtlike üldjuht oli kindral Martin Wetzer. Vabatahtlikke üksusi tuli ka Rootsist, Taanist ja Lätist. Lisaks formeeriti 1918. a lõpul Balti pataljon. Pataljoni kuulusid endise baltisaksa ülemkihi liikmed, pataljoniülem oli polkovnik Konstantin Weiss. Pataljoni liikmed olid enamjaolt Eesti kodanikud, pataljoni komandokeel oli saksa keel
Komisjoni soovitusel otsustas rahvasteliit Mosuli anda Iraagile. 20. aprillil 1928 juhtus Laidoneride peres kohutav õnnetus ainuke poeg Michael laskis end maha. Ei ole senini selge, kas kogemata või meelega. Sama aasta suvel võtsid laidonerid kasupojaks Miria vennapoja Aleksei Kruszewski, kes nagu Michaelgi oli sündinud 1913. aastal. Elu läks edasi ja J. Laidoner tegi tol pikal rahuajal suurt ühiskondlikku tööd kodumaal: - oli alates 1925. aastast Kaitseliidu taasloomise ajast kaitseliidu vanematekogu esimees; - oli 1930-1932 Eesti Spordi Keskliidu esimees; - oli alates 1932. aastast Noorte Kotkaste peavanem; - oli alates 1934. aastast eesti Olümpiakomitee esimee Viis aastat varem, juunis 1929, oli ta loobuund tegevusest Riigikogus ning lahkunud ka Põllumeeste Kogu erakonnast. 1934. aasta valimiste eel esitati laidoner Vabadusristi kavaleride eestvõttel riigivanema kandidaadiks; teda toetasid Rahvuslik
1.2. Vabadussõda Pärast Tartu langemist Punaarmee kätte Eesti Vabadussõjas lahkus Albert Kivikas 22. detsembril 1918 linnast ja suundus tagasi koju Viljandisse. Kohale jõudes liitus ta samuti Viljandisse ümber asunud Tartu vabatahtliku koolipoiste pataljoniga, mille ülemaks oli tulevane riigimees Karl Einbund. Rindele jõudis ta mainitud pataljoniga Võrtsjärve põhjatipu lähistel Jõesuus. Sõjatee viis teda veel Sangla ja Rannu mõisa. Viimase lähistel toimus ka pataljoni esimene lahing. Hiljem osales Kivikas veel Valguta ja Pikasilla juures toimunud kokkupõrgetes punaväelastega. 13. jaanuaril 1919 toimunud Paju lahingusse jäi koolipoiste pataljon aga hiljaks. Nad läbisid veel oma teel Valga ja Sangaste ning saadeti siis tagasi Tartusse pooleli jäänud 4 õppetööd jätkama. Kivikas lõpetas Tartu kommertskooli 1919. aasta kevadel, kuid ei
Eestimaa Ajutine Revolutsioonikomitee kuulutas ennast ainsaks seaduslikuks võimuorganiks ning kutsus üles nõukogude võimu taastamisele Eestis. Narva alla toodi teistel kodusõja rinnetel võitlevad Eesti kommunistlikud kütipolgud. Punaarmee põhijõu Eesti piiridel moodustasid siiski vene ja läti väeosad kokku ligi 12 000 meest. Nende vastu seisis kodumaale pöördumiseks valmistuvad Saksa väed ning illegaalselt tegutsenud Omakaitse baasil moodustunud Eesti Kaitseliidu salgad. Ajutise Valitsuse poolt välja kuulutatud vabatahtlike värbamine tõi Eesti Rahvaväkke vaid paar tuhat meest ning detsembri algul alanud sundmobilisatsioon ei võinud anda kiireid tulemusi, sest puudus oli kõigest: relvadest, laskemoonast, riidevarustusest jalanõudest, toiduainetest jms. Abipalved nii Soome kui ka Suurbritannia valitsusele ning läbirääkimised Saksa okupatsioonivägede ja Pihkvas moodustatud Vene valgekaartliku Põhjakorpuse juhtkonnaga andsid esialgu vaid lootust
advokaat Hugo Kuusner luges Endla teatri rõdult rahvale ette "Eesti iseseisvuse manifesti".Veel enne manifesti ettelugemist otsustasid selle korraldanud Pärnu Postimehe toimetaja Jaan Järve koos üliõpilase,hilisema kauaaegse Pärnu linnapea Oskar Kase jt kaasvõitlejatega korraldada iseseisvuse proklameerimise auks sõjaväe-paraad, et iseseisvuse väljakuulutamist veelgi rohkem esile tõsta ja tugevamalt rõhutada. 22. veebruaril teatas Pärnus paiknenud Eesti pataljoni ülem Tannenbaum oma päeva-käsus, et pataljon võtab koos omakaitse üksustega võimu Pärnu linnas ja maakonnas üle. 23. veebruaril andis pataljoni ülem välja uue päevakäsu.Teade toimuvast paraadist levisid kiiresti kogu linnas. Järgmisel keskpäeval tuli Endla ette suur rahvahulk, kus pataljoni üksuste kõrval seisid kohalikud organisatsioonid, koolide esindused ja hulgaliselt uudishimulikke linnakodanikke. Kogu linn oli lipuehtes
kui see oli Põhja-Eestis. Selleks oli kaks olulist põhjust- laialdased maaalad, kus lahingutegevus võis areneda mitmes suunas ja mis nõudis suuri sõjalisi jõude ning ning seal asuvad vastasele olulised transpordisõlmed ja Riiga suunduv raudteeliin. Seetõttu osutas ka Punaarmee visa vastupanu ning täiendas pidevalt oma vägesid värskete jõududega. Vaatamata sellele õnnestus Eesti vägedel 14. jaanuaril leitnant Kuperjanovi partisanide pataljoni üksuste ja soomusrongide poolt kapten Partsi üldjuhtimisel vabastada üllatuslöögiga Tartu. Peale Tartu vabastamist järgnes 30. jaanuaril pealetung kogu Lõuna-Eesti rindel, mille tulemusena vabastati Tõrva, Valga, Võru ja Petseri. Valga vabastamise käigus toimunud Paju lahing oli Vabadussõja üks verisemaid. Vaatamata saavutatud võidule olid meie kaotused rasked. Paju mõisa rünnates langes ka parisanide pataljoni ülem Julius Kuperjanov.
Ardu lahing Avati 04.09.1932 6. jaanuaril 1919. aastal toimus Ardus oluline lahing Vabadussõja ajaloos, mille tulemusel peatati punaväelaste pealetung Tallinna suunas. Selle sündmuse tähistamiseks ajati Adusse mälestusmärk. Graniidist sammas kujutas endast mitmest tahukast koosnevat obeliski, mille ülemisel tahukal asteses Vabaduse Risti kujutis. Mälestusmärk avati 4. septembril 1932. aastal. Avapidustusel esines kõnega Kaitseliidu ülem kindralmajor Johannes Orasmaa. Mälestusmärgi patrooni kohustused võttis enda kanda Kaitseliidu Triigi kompanii. Nõukogude vägede saabudes mälestusmärk hävitati, kuid taasavati juba 16. augustil 1942 aastal. Nagu juhtus enamiku Vabadussõja mälestusmärkidega, lõhuti ka Ardu lahingu sammas pärast Teist maailmasõda. Mälestusmärgi kolmas avamine toimus taasiseseisvunud Eestis võisupühal 1990.aasta. Ausamba
Eesti taas vaba. (Kangelaslikkuse näitena tuuakse tavaliselt esile 31.jaanuaril 1919 toimunud Paju lahingut Julius Kuperjanovi juhtimisel.) Eestlaste vastupanu sundis Punaarmee juhtkonda peatama pealtungi põhirindel ja suunama kõik oma reservid (ca 80 000 meest) Eesti vastu. Kuni maini käisid ägedad lahingud Lõuna-Eestis ja Petserimaal, kuid eestlastel õnnestus need tagasi lüüa ja alustada ise vastupealetungi. Eestlaste edu põhjused: 1) vabatahtlike väeosade loomine (N: koolipoisid, spordiselts Kalevi liikmed, Kuperjanovi partisanid) 2) soomusrongide efektiivne kasutamine 3) Rahvaväe juhtimise ümberkorraldamine > vägede ülemjuhatajaks Johan Laidoner 4) eestlastel tekkis motivatsioon sõdida oma maa eest (13 000 meest)> valitsuse lubadus teostada maareform (maa jagamine maata talupoegadele teostus 1919); enamlaste poliitika pööras rahva nende vastu 5) välisabi saabumine > Briti laevastikueskaader Tallinnas, Soome vabatahtlikud
............................................................................................. 13 2 Sissejuhatus 20. sajandi algus oli olnud raske ja verine kogu maailmale. Maha oli peetud I maailmasõda, mis oli räsinud paljusi riike, nii ka Eestit, kes mitte ainult ei pidanud üle elama maailmasõda, vaid ka samal perioodil peetud Vabadussõda. Sellest tuldi välja üsna edukalt ja tekkis isegi arvamus, et nüüd on sõjategevus läbi. Küll aga hakkasid Euroopas 1920.-1940. aastate vahel asjad taas käärima ja juba peagi oli kuulda sõjamadinat nii Euroopas kui ka Aafrikas. Vaatamata sellele, et Euroopas ja Aafrikas käis pidev sõda, tundus see meie rahvale kauge ja võõras. Keegi ei usukunud, et see lõpuks ka siia jõuab. Kui sõda ükskord päral oli, tuli Eesti meestel teha väga olulisi valikuid – kelle poolel sõdida, kas Nõukogude Venemaa või Saksamaa
Vabadussõda Aastatuhandeid on Eestimaa, olles oma asendi tõttu ida ja lääne piirimail, olnud maaks kahe erineva kultuuri ja tsivilisatsiooni levikualal. Kaheteistkümnendal sajandil Lääne-Euroopast ristisõdade põhjustel alanud ristiusu levik Läänemere äärsetele aladele oli selleks teguriks, mis tõkestas meist idas asunud slaavlaste püüdlused meie maal alatiseks oma kanda kinnitada. Läänest siia jõudnud ristiusk oli see, mis eraldas eestlaste maa slaavlaste poolt hõivatud aladest.Ei õnnestunud ka Peeter Suurel ega ka teistel temale järgnenud Venemaa valitsejatel eestlasi lääne kultuuri ja tsivilisatsiooni mõjude haardest välja rebida ning slaavilikult idamaiste eluviiside rüppe tõmmata. Eestlaste elulaad, kombed ja kultuur olid omandanud juba sel ajal sügavalt tuntavad läänelikud jooned. Ka hilisem, peaaegu kahesaja aastane allumine Vene tsaaririigi elukorraldustele, ei suutnud teha eestlastest erinevalt paljudest t
SISUKORD Kiviaeg .................................................................................................................................... 1 Läänemere staadiumid...........................................................................................................2 Mesoliitikum............................................................................................................................3 Kiviaja pildid...........................................................................................................................4 Linnad , kaubandus................................................................................................................5 Linnad , kaubandus (2)..........................................................................................................6 Linnade pildid........................................................................................................
Kasutusel olid peamiselt 7,62 mm (nn kolmeliinine) Vene vintpüss M1891 ja veidi vähem levinud ja väga halva kaliteediga 6,5 mm (7,70 mm) Jaapani vintpüss M1905 (Arisaka, Meiji 38). Sõja algus: Eesti vabadussõda algas 28. dal novembril 1918. aastal punaarmee pealetungiga Narva all. Esimene lahing aga toimus juba 22. novembril, kuid see toimus punaarmee: 46.nda ja 47.nda kütirgemendi,viljandi 2. kommunistliku kütirügemendi I pataljoni ja Saksa väeüksuste , Eesti väeüksused selles lahingus ei osalenud, sest nad tulid hiljem. Punaarmee löödi edukalt tagasi. Järgmine päev anti Saksa väeüksustele käsk valmistuda kiireks lahkumiseks. 6 päeva hiljem 28.dal novembril ründas punaarmee taas, kuid siis otsustasid saksa väed taanduda. Eesti 1000 kehvalt relvastatud meest jäid positsioonidele. kuid päeva lõpuks olid sunnitud taganema kune nende vastu seisis 2 000 hästi väljaõpetatud ja korralikult relvastatud
ees. Just seetõttu kukkus läbi ka vabatahtlike värbamine Rahvaväkke ning sundmobilisatsioon andis esialgu vähe tulemusi: mehed jätsid mobilisatsioonipunktidesse ilmumata või jooksid väeosadest laiali. Kaitsejõudude organiseerimine Esimest relvastatud toetust Ajutise Valitsuse poolt määratud ülesannete täitmisel andis 11. novembril 1918.a moodustatud kaitseliit, mis moodustati vabatahtlikkuse alusel. Kaitseliidu juhatuse esimeheks oli Johan Pitka, tema ülemaks kindralmajor Ernst Põdder. Kuigi kaitseliit oli alles loomisjärgus, võtsid liitlased oma ülesandeid tõsiselt ja näitasid üles tahet ja algatusvõimet. Alalise sõjaväe asutamine otsustati 16.novembri nõupidamisel ning esialgu otsustati moodustada see vabatahtlikkuse alusel. Kuid vähese huvi tõttu kuulutas Viru maakonnavalitsus 24. novembril 1918. a. välja sundmobilisatsiooni, mis päev pärast Narva langemist, 29
Tänu inglaste abile oli julgestatud Eesti rannik seni, kuni Eesti suutis luua oma laevastiku. Briti laevastik tõi Eestile ka relvi ja varustust. USA abistas Eestit eeskätt humanitaarabiga. Suurima hulga vabatahtlikke lähetas Soome, 3500 meest. Esimesed neist jõudsid lahingutesse 8. jaanuaril 1919. a, võttes osa Eesti vägede võidukast vastupealetungist. Väiksemaid üksusi tuli Taanist ja Rootsist ning olulisel kohal oli ka 1918. a lõpul baltisaksa ülemkihi liikmetest moodustatud Balti pataljon (Baltenregiment). 1919. a suveks oli osa sõjategevusest kandunud Põhja-Lätti, kus kolmest Eesti diviisist opereeris kaks, puhastades territooriumi Punaarmeest. 1919. a juunis viis see kokkupõrkele Landeswehriga, kes püüdis allutada Lätit oma võimule. Nimelt oli 1918. a Lätisse jäänud Saksamaa VI reservkorpus, mida juhtis 1919. aastast kindral krahv Rüdiger von der Goltz. Talle allusid vabatahtlike väekoondised: Saksa Rauddiviis ja kohalikest baltisakslastest
II Murrang Vabadussõja käigus Murrang Vabadussõja käigus (eestlaste kasuks) toimus jaanuaris 1919. Murrangu põhjused: 1) Eesti sõjavägi hakkas end tasapisi koguma. Saavutati väikest sõjalist edu, see andis kohe palju enesekindlust juurde. Kasvas sõdurite arv (30 000 veebruaris 1919). Sõjaliselt olid väga tähtsal kohal soomusrongid. Johan Pitka juhtimisel tehti julgeid meredessante. Kuulsad väeüksused olid veel Kalevlaste Malev, Julius Kuperjanovi partisanid, kooliõpilaste üksused jt. 2) Eesti sõjavägede juhtimine koondati sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoneri kätte 3) paranes sõjaväe varustamine 4) olulisel kohal oli välisabi Eesti Vabariigile: · detsembris 1919 jäi Tallinna lähistel ankrusse Inglise eskaader (=laevastik). Ta otseselt ei sekkunud, kuid tema kohalolek hoidis punased Tallinnast eemal · appi tulid vabatahtlikud võitlejad Soomest, Taanist, Rootsist Eestis oli 2 tähtsamat rinnet Viru rinne ja Lõunarinne
hankima. Viljandimaa salgad vallutasid vallamaju ja Mustla linna. Pärnumaa vallamajad ja hõivasid Mõisaküla ja Kilingi-Nõmme linna. Tartumaa Jõgeva ja Kallaste linnad + vallamajad. Lahingutegevuses olulised suuremate metsavendade koondiste retked. Eri piirkondades. Otepää metsavendadel ühinenuna 12 salka (Karl Talpak). Otepääl võeti võim enne sakslaste tulekut. Rühmade tegevus oli koordineeritud, laagriõppused ja lahinguteks valmistumine. Tartu Partisanide Pataljon 1000 relv meest + 75 ohvitseri, kapten Talpak, liikusid edasi Tallinna vallutamisele hiljem. Põhja-Eestis moodustasid kohalikud koos Soomest tulnud eestlastega ,,Erna" grupi, kolonel Ants Kurg. Tulid 10. juulil paatidega Soomest randa ja liikusid edasi Soosaarele Kautla asunduse lähedal. Kogunes 500-2000 inimest. Juuli-augusti vahetusel siin ägedad lahingud. Saksa vägede koosseisus läbi lahinguid major Hans Hirvelaane pataljon.Kokku Saksa vägedega kaasa ca 1500 meest.
omakaitsesse astunud. Edaspidi oli Ahasel ja Käämeril päris igav, sest kool pandi kinni ja sõbrad sõitsid maale. Mõni õhtu käis Ahas Käämeri juures kaarti vaatamas. ( Käämer oli seal punaste sissetungid ära märgistanud). Ühel hommikul kui Ahas välja läks oli linnatänav nii tühi. Käämer oli ka kuhugi kadunud. Kui Ahas rongijaama läks ütles üks mees talle, et koolimütsi peast võtaks. Ahas ei saanud sellest aru. Hiljem kui öeldut uuesti korrati seletati talle et koolipoisid olid tule avanud. Ega nad kaua seal rääkida ei saanudki sest juba tulidki punased jaama hoonesse neid kinni võtma. Ahas märkas punaste salgas ka Käämerit. Käämer kutsus Ahast venelaste poolele sõdima. Ülejäänud punaste salgast võtsid jaamahoones viibinud ohvitseri ja pika mehe kinni ja viisid kontorisse. Ahas lõpetas Käämeriga jutu ja liikus eemale. Varsti kuulis ta kontoris kähmlust ja sealt põgenesid ohvitser ja pikk mees välja revolver käes
omakaitsesse astunud. Edaspidi oli Ahasel ja Käämeril päris igav, sest kool pandi kinni ja sõbrad sõitsid maale. Mõni õhtu käis Ahas Käämeri juures kaarti vaatamas. ( Käämer oli seal punaste sissetungid ära märgistanud). Ühel hommikul kui Ahas välja läks oli linnatänav nii tühi. Käämer oli ka kuhugi kadunud. Kui Ahas rongijaama läks ütles üks mees talle, et koolimütsi peast võtaks. Ahas ei saanud sellest aru. Hiljem kui öeldut uuesti korrati seletati talle et koolipoisid olid tule avanud. Ega nad kaua seal rääkida ei saanudki sest juba tulidki punased jaama hoonesse neid kinni võtma. Ahas märkas punaste salgas ka Käämerit. Käämer kutsus Ahast venelaste poolele sõdima. Ülejäänud punaste salgast võtsid jaamahoones viibinud ohvitseri ja pika mehe kinni ja viisid kontorisse. Ahas lõpetas Käämeriga jutu ja liikus eemale. Varsti kuulis ta kontoris kähmlust ja sealt põgenesid ohvitser ja pikk mees välja revolver käes
Lääne-Eesti saarte jätkuvat kaitsmist pidas Punaarmee juhtkond väga tähtsaks. Soomes Hanko neemel ja Hiiumaal Tahkunas asuvad kaugelaskesuurtükid sulgesid Soome lahe Saksa laevastikule. Sõrve poolsaare suurtükipatareid takistasid endiselt liiklust Irbe väinas. Saarte kaitset oli juhtima jäetud Balti sõjalaevastiku Läänemere rajooni rannakaitse ülem kindralleitnant Aleksei Jelissejev. Sõjalaevastikule allusid Saaremaal ja Muhus 3. üksik laskurbrigaad, merejalaväe pataljon, kaks ehituspataljoni, neli üksikut roodu ja mobiliseeritud eestlastest moodustatud pataljon, kokku 18 615 meest. Hiiumaad ja Vormsit kaitsesid kaks laskur- ja kaks ehituspataljoni ning piirivalveüksused, kokku 5048 meest. Hiiumaa ja Vormsi kaitse juht oli polkovnik A. Konstantinov. Saartel oli 142 rannakaitse-, väli- ja seniitsuurtükki, 8 torpeedokaatrit ja 12 hävituslennukit (). Pilt 12 Leedri küla noormeeste sõjaväkke saatmine. 1. august 1941. Foto SMF SMF 3753:123
Nimelt pidid majutusasutused ja isikud, kelle juures peatusid või elasid inimesed, andma nende nimed politseisse. Samal päeval andis Laidoner välja käskkirja nr. 6 teatega, et seaduse karm käsi tabab ka neid, kes oma pädevuse raames ei aidanud mässu maha suruda. Samuti lasi ta degradeerida ja tagandada need ohvitserid, kes 1 detsembril olukorrale vastavalt ei käitunud. Pärast kommunistide mässukatse maha surumist kinnitas ülemjuhataja Kaitseliidu põhikirja ja organisatsiooni kava, millega Kaitseliit taas tegevust alustas. Laidoner jäi ülemjuhatajaks kuni 8. jaanuarini 1925, seejärel ülemjuhataja institutsioon lõpetati. 1. detsembri 1924. aasta mässukatse mahasurumine oli Eesti relvajõududele esimeseks väljaastumiseks pärast Vabadussõda. Ülemjuhataja 12. märtsist 1934 kuni 22. juunini 1940 24. jaanuaril 1934 hakkas kehtima rahvahääletusel vastu võetud vabadussõjalaste esitatud
Nagu Artur Kallaste koos teiste iseseisvusidee kandjatega nii ettenägelikult mõistis, pidi tuleviku otsustama maailmasõja tulemus. 2.osa: Koolipingist rindele Olukord, millesse sattusid Indrek Kallaste ja Toomas Roo koos oma klassivendadega 1918. aasta sügisel, on paljudele tuttav romaanist ja filmist «Nimed marmortahvlil». Elu seadis poiste ette hamletliku küsimuse: kas minna sõtta või mitte? Nemad otsustasid minna, nii nagu tuhanded koolipoisid tõepoolest tegidki. Ning teised otsustasid minemata jätta - ka selliseid oli palju. Valitses ebakindlus, üldine arvamus oli, et ega väike Eesti suure Venemaa vastu saa. Nõnda mõtiskleb ka rannamees Joosep, kehitades samas õlgu - aga mine tea... Saksa okupatsioon oli kestnud kuni 1918. aasta novembrini, mil Saksamaagi revolutsioonikeerisesse sattus ja maailmasõda lõpuks läbi sai. Nüüd tuli ilmsiks, kui õige oli olnud Eesti iseseisvuse rutakas väljakuulutamine veebruaris
Eestlaste poliitilise ärkamise aeg 20. saj algus. Eestlastel ei olnud selle ajani poliitilises elus tegutsemise kogemust. Eestlaste katsed poliitikat teha lakkasid peaaegu täielikult, kui algas venestamine. 1896 Postimehe toimetajaks sai Jaan Tõnisson. 19. saj lõpul ja 20. saj algul oli poliitika tegemine siiski üsna arglik. Rahvamassid jäid poliitikast kõrvale. Pöördepunktiks sai 1905. aasta revolutsioon. Sel aastal läksid poliitilised ideed kõige laiematesse rahvamassidesse, väga kiiresti, järsult, jõuliselt. Demokraatia, vabariikliku riigikorra ja autonoomia soovimise juured olid jõudnud tänu sellele rahva teadvusse. Poliitilise ärkamise aeg lõppes tõenäoliselt 1917. a veebruarirevolutsooniga. I üleminekuperiood 1917-1920-21 omariikluse rajamise aastad 1917 varakevad eestlaste peamised asualad ühendati rahvuskubermanguks, sellele anti laialdased omavalitsuslikud õigused. Kuni sügiseni jäi Eesti Kubermang siiski Vene impeeriumi koosseisu. 15.11.1917
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
