Paide Gümnaasium 10.r klass SUGAR ehk Dzässis ainult tüdrukud Retsensioon 1.detsembril toimus Tartus, Vanemuise suures majas Jule Styne'i kuulus muusikal ,,Sugar". 1 Muusikali tegevus toimub nagu parimas seebiooperis kunagi ei tea, kes on tegelikult kes ning millega kogu see lugu lõpeb. Ka kõige esinduslikumas bändis võib tegutseda FBI agent ning hommikune voodikaaslane ei pruugi olla see, kellega sa magama heitsid. "Sugar"
Sugar ehk dzässis ainult tüdrukud Ma käisin veebruaris klassiga Vanemuise suures majas muusikalil "Sugar ehk dzässis ainult tüdrukud''. Muusikal toimus kahes vaatuses ja kestis umbes kaks ja pool tundi. Muusikat mängis Vanemuise sümfooniaorkester, laulsid näitlejad ja Vanemuise ooperikoor, dirigeeris Tarmo Leinatamm ja muusikali lavastajaks oli Mare Tommingas. Muusikalis esitati orkestri- ja instrumentaalmuusikat. Esinesid solistid, ooperikoor, sümfooniaorkester ja isegi balletitrupp. Muusikalis oli paju tuntuid eesti muusikuid näiteks nagu Veiko Täär, Gerli Padar, Andero Ermel ja paljud teised.
,,Sugar ehk Dzässis ainult tüdrukud" Käisin Reedel, 14. Novembril Tartus Vanemuise teatris vaatamas muusikali ,,Sugar ehk Dzässis ainult tüdrukud," mille libreto kirjutas Peter Stone Robert Thoereni jutustuse ning Billy Wilderi ja I.A.L. Diamondi filmi "Some Like It Hot" põhjal. Muusikali lavastaja on Mare Toomingas ja autor Jule Styne. "Sugar" jutustab loo kahest muusikust, Joes'st ja Jerry'st, kes juhtusid nägema mõrva, mida nad ei oleks tohtinud näha. Nad põgenevad gängsterite eest Chicagosse. Seal nad teevad ennast naisteks, et neid ära ei tuntaks ja panevad üksteistele nimeks Josephine ja Geraldine
keskajal. Ei olnud vaigistust ususki, sest usku ei õpetanud keegi. Ei tunginud ka raskesti rõhutud talupoegade hädakisa kuningateni, kes, ise kaugel ja pealegi alati koduste tülidega kaelani töös, küll pealikuid Tallinnas pidasid, kellest aga mõisnikud nii vähe hoolisid, et isekeskis seadusi tegid ning mitu korda maad Liivi ordu valitsuse alla pakkusid. Eestlane oli taevakarja lambaks saanud, kuid villu kasvatas ta ainult võõrastele. Sest ajast ütleb üks sakslane, kroonikakirjutaja Kelch: «Eesti- ja Liivimaal on mõisnikkude taevas, pappide paradiis, võõraste kullaauk, aga talupoegade põrgu.» II Harjumaa põhjapoolses osas, Tallinna lähedal, põlise laane keskel, seisis üksik talu, teedest kaugel, niipalju kui sel ajal teesid võis olla. Talu hüüti Metsa taluks, sest et ta oli metsa sees, ja imelikul viisil oli ta ühe sündinud maamehe Tambeti päralt.
Nõnda läkski teine sinna, ei armu ega õigust kedagi, et nii kaua koolis vedelend. Käis teine küll Pihkvas eksamil, aga ei kedagi: läbi silksatas. Läbi, mis läbi. Hoopis s... kool see Mauruse oma. Ja tema ise! Tema eest hoia raha, nagu vanakurja eest hinge, nii et kui teil seda kaasas on, siis pidage minu sõnad meeles. Kui kukrus kõliseb, siis vanamees nagu mesilane, muidu..." Mis muidu on, selle jättis voorimees ütlemata, sülitas ainult. Aga kui nad üle silla sõitsid, kinnitas ta veel kord: ,,Väga s... kool! Ei õigust ega ilusaid rõivid!" Peale seda ei lausunud ta enam sõnagi, nagu laiendaks ta koolile määratud halvakspanu ka sellele, kes mõtleb sinna kooli minna. Indreku peas ja südames läks midagi sootuks segi. Sellepärast ei märganudki ta, millal voorimees peatus, virgus alles siis, kui kuulis sõnu: ,,Soo, siin me siis olemegi -- vana Traadi juures... Seitsekümmend viis... Eestuksest otse sisse,
Kõik kommentaarid