50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 31 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2016-03-04
Kuupäev, millal dokument üles laeti
8 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Liia Meltsas
Õppematerjali autor
See peab sobima pruudi kleidiga ja on loomulik, kuid enne kimbu tellimist kuulab peigmees ära ka pruudi soovid. 2.2.2 Sõrmused Abielusõrmuste eest maksab peigmees. Sõrmused valitakse koos või arvestab peig pruudi soovi. Sõrmuste puhul soovitatakse traditsioonilisi sõrmuseid, sest need ei lähe moest. Sõrmuse sisse graveeritakse pulmapäeva daatum ning abikaasa nimi. (Suur perenaise käsiraamat: 2007) Abielusõrmus pannakse enamjaolt parema käe neljandasse sõrme. See traditsioon on pärit Saksa kultuuriruumist, parem käsi on lepingutele alla kirjutamise käsi ning selles käes sõrmuse kandmine on truuduse märk. Kuna parem käsi ulatatakse tervituseks, on abielu staatust näitav sõrmus kohe näha. Vasakus käes sõrmuse kandmise traditsioon on pärit Vana-Roomast ning tänapäeval on see laialt levinud suuremas osas lääneriikides. (Suur perenaise käsiraamat: 2007) 2.2.3 Pruutpaari riietus
kombetalituste komisjonid, kokku neli: lapse sünni tähistamise komisjon, noorte täisealiseks saamise tähistamise komisjon, pulmakomisjon ning matusekomisjon. Järgmisel aastal ilmus komisjonide töö tulemusena brosüür "Nõuandeid ilmalike kombetalituste kohta", mida jagati tasuta. Komisjonide moodustamist põhjendati asjaoluga, et hoolimata aktiivsele kommunistlikule kasvatustööle ei olnud suudetud välja juurida kiriku mõju. Aegapidi hakkas kaduma traditsioon, mille järgi kõigepealt toimus registreerimine, seejärel laulatus ja pulmapidu. Laulatus jäi sageli ainult perekeskseks sündmuseks ja vahel seda toimetatigi kodus ja mitte avalikult kirikus. Ettevaatuse mõttes ei kandnud mõned kirikuõpetajad laulatusi ka kirikuraamatusse. Üheks põhjuseks olid kindlasti poliitiline surve 20 ja kardetavad repressioonid. Laulatuste arvu kahanemise teiseks põhjuseks oli see, et noored
Kui pulmarongiga sõites läbiti koht, kus noorpaar kohtus, siis on veel väga oluliseks kohaks, kus kindlasti peab läbi käima kurepesa juurest. Kurg teaduspäraselt peaks lapsi tooma ja kurepesa all käiakse nn ,,tellimust sisse andmas". Iva on selles, et valge pael tuleb siduda ümber posti ja võimalikult kõrgele, et ,,tellimus" võetakse enne teiste omasid ja lapsi pidi tulema nii palju, kui mitu tiiru ümber posti on pael keritud. Üks pulmade tähtsaim traditsioon on aga pruudi röövimine, mis tänapäevaks on saanud hoopis uue tähenduse. Praegu röövitakse pruut selleks, et nalja saaks, et peorahvas saaks natuke närvikõdi ja elevust ja et näha, mida teeb peig, et oma pruuti tagasi saada. Harvad on aga need juhtumid, kus pruudirööv korraldatakse eesmärgiga saada natukene vahelt kasu, nt 100 kr, mõni pudel, pool kuningriiki, esimese lapse ristimise õigus, vms. Pruudirööv peab olema lõbus, pruut peab
Vaid ENSV aegseid traditsioone autor oma raamatus ei kirjelda. Suur abi oli ka Tiia Heinsaar'e ja Ene Vool'u "Hõissa pulmad" teosest. Lisaks kasutas autor erinevaid internetiallikaid. 2. Pulmasümboolika Pulma sümbolid on kindlasti ühed tähtsamad elemendid, milleta pulmade korraldamine võib ebaõnnestuda. Kõigile on ju teada, et peigmees kingib pruudile 3 kihlasõrmuse ja pärast paneb ka pruudile sõrme abielusõrmuse, pruudil on kombeks kanda valget kleiti. Ometi nii see traditsioon on ja jääb. (T. Heinsaar ja E. Vool 2003. "Hõissa pulmad") 2.1. Abielusõrmused Laulatussõrmuse tava on pärit muistse Egiptuse raudsõrmusest. Moosese ajal kasutasid juudid kuldsõrmuseid, mis sümboliseerisid puhtust ja soojust. Ususti, et vasak nimetissõrm reguleerib inimese tundeid ja vasakust käest läheb armastuse soon otse südamesse. Sõrmuse panemine neljandasse sõrme sümboliseerib armastuse sidumist südamega. 860
,,Peigmees võib pruuti suudelda..." Rooma impeeriumis tähendas pruudi suudlemine ametlikku liitu. See tähistas ja tähistab ka kaasajal keha ja hinge sulandumist, ühtsust ning usaldust. Mesinädalad Mesinädalateks nimetatakse paari pulmajärgset nädalat, mil noortel abiellunutel jätkub tähelepanu vaid teineteisele. Uus seisus vajab sisseelamist ja harjumist, püütakse harjuda abielus olemisega. Mesinädalate traditsioon on käinud armastusabieluga käsikäes ja tähistab unistatud paradiisi - elu koos armastatud inimesega. Nende pidamine lükkab edasi argipäeva saabumist. Tihti sooritatakse mesinädalatel pulmareis, et muuta see aeg eriti meeldejäävaks. Mesinädalaid pidama võib siirduda otse abielu registreerimiselt, sel juhul pidutseb pulmarahvas ilma pruutpaarita. Levinum komme on minna pulmareisile vahetult pärast pulmi, aga seda võib ka edasi lükata, kui majanduslik
Kuressaare Ametikool Autotehnika õppesuund Autotehnik Gert Põlluäär Pulma kombed Kirjand Juhendaja: Urmas Lehtsalu Kuressaare 2010 Abiellumine oli ja on praegugi keskseim sündmus inimese elus. Abiellumist tähistavad pulmad kujunesid muistses külakogukonnas tähtsaimaks peoks, mida peeti pidulikult ja kommeterohkelt. Tänapäeva kiire elutempo ja üldise globaliseerumise taustal on pulmatavandis toimunud põhjalikud muutused: mis kaasaega ei sobi, jäetakse ära või asendatakse uuega. Nagu igale arenenud ühiskonnale omane, nii on ka Eestis kujunenud välja erinevad traditsioonid ja kombed. Võrreldes varasemaga on pulmade pidamine jäänud justkui tahaplaanile - paljud paarid elavad niisama koos ega kiirusta abiellumisega. Kui varasematel aegadel alustati kooselu just nimelt abielludes, siis nüüd otsustavad tavaliselt juba koos elavad paarid lõpuks ka pulmad korraldada. Ometi on abiellumine kah
Pulmakombed meil ja mujal Abiellumine on läbi aja olnud üks tähtsaimaid sündmusi inimese elus. Pulmad on alati olnud seotud omanäoliste traditsioonidega. Kõik traditsioonid, kombed ja talitlused varieeruvad aga eri riikides ja maailma osades suuresti. Eesti pulmakombeid on võimalik järgida 19. sajandi algusest, kui kujunes esimene rahvasuust kirja pandud pulmakombestik. Enne 19. sajandit hoidsid eestlased kirikut pulmatraditsioonidest lahus. Alles 19. sajandi teisel poolel sai pulmakommete osaks kiriklik laulatus. Abielu tähistavad pulmad kujunesid kunagises külakogukonnas olulisimaks peoks, mida peeti pidulikult ja toretsevalt. Pidu ise peeti palju tähtsamaks, kui ametlikku kiriklikku laulatust. Viimane oli vajalik vaid abielu seaduslikuks muutmise jaoks. Siiski ei loetud paari abiellunuks ei peale pulmapidu ega isegi mitte peale laulatust. Abielu sõlmimise otsustaivamaks toiminguks oli tanutamine. Pruudi tanutamine tähendas talle naise peakatt
abiellujatega, kuid ka nii on tekkinud täiesti uusi ja hiljem kokkujäänud paare. Pruudipärja mängimine kannab kindlasti iidset tanutamise ideed, sest pärja üleandmise hetkel saab pruudist noorik. Mesinädalad Mesinädalateks nimetatakse paari pulmajärgset nädalat, mil noortel abiellunutel jätkub tähelepanu vaid teineteisele. Uus seisus vajab sisseelamist ja harjumist, püütakse aduda end kui abieluinimesi. Mesinädalate traditsioon on käinud armastusabieluga käsikäes ja tähistab unistatud paradiisi - elu koos armastatud inimesega. Nende pidamine lükkab edasi argipäeva saabumist, on justkui üleminek tähtsatelt pulmasündmustelt tavapärasele elule. Tihti sooritatakse mesinädalatel pulmareis, et muuta see aeg eriti meeldejäävaks. Mesinädalaid pidama võib siirduda otse abielu registreerimiselt, sel juhul pidutseb pulmarahvas ilma pruutpaarita.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid